Balett "Kevade" (1)

Ballett „Kevade”
Käisime koos oma ja parealleelklassiga 3. detsembril teatris Vanemuine vaatamas etendust „Kevade“, mis oli esile toodu balletina. Enne etenduse algust ei osanud ma ette kujutadagi, kuidas nad Kevadet võiks balletina esitada, kuna meie kõiki teada on nii Kevade film kui ka raamat täis tegevusi ja rääkimisi ning tantsimisest põhimõtteliselt ei olnudki seal midagi. Kuid tegelikult oligi Kevade täitsa uuesti küljest üles ehitatud...
Etenduse algus oli täiesti arusaamatu ja ma usun, et nii tundsid enamus. Esimeses stseenis käisid kaks inimest täiesti sihitult ringi ja tegid atleetikat, minu arust see ei sarnane kohe mitte üldse Kevadega. Kuid ma arvan, et nad üritasid kuidagi sümboliseerida kevadet kui aastaaega , kuna neil olid kevadevärvi riietus seljas . Kuid ega edaspidi ka ei muutunud asjad selgemaks, tehti erinevaid tantse ja hüpati niisama ringi. Kuigi seal oli näha ka “meie tuntud“ Kevade sarnaseid kohti. Näiteks siis, kui Arno oli jäi haigeks haigeks, Toots tegi saunaakna püstoliga katki ja Köster, Köster oli küll omapärases isiksuses, teda kehastas lilliput. Ja üks asi on ka väga huvitav, seal oli kaks Liblet, mis ajas tegelikult väga segadusse .
Muusika kohta ei oskagi eriti midagi öelda, kasutati nagu juhuslikke muusikainstrumente, mis tegid kokku helipala. Need olid kohati rütmikad, mida sobitati kokku tantsusammudega. Arvasin, et seal kasutatakse rohkem kuulsate heliloojate teoseid, mis on ballettidele omane, kuid etendusele polnud ühtegi teost kuulda.
Üks tähelepanuväärseimaid asju oli see, et kõik näitlejad olid välismaalased, alustades jaapanlastega ja lõpetades inglastega. Kui internetist hakata uurima selle etenduse kohta, siis saabki teada, et lavastaja tahtsiski teha Kevadet meie jaoks üpriski arusaamatuks, tsitseerin lavastajat Ruslan Stepanovit: „Et lavastus oleks originaalne, pean ma suutma olla absoluutselt, otse pööraselt vaba, loobuma Oskar Lutsu kunstilistest kujunditest ja looma seeläbi omaenda esteetilise maailma, milles valitseb minu arusaam ilust ja harmooniast.“
Arvamus balletti kohta on suhteliselt künklik, ma lihtsalt ei oska selle kohta midagi öelda, peaaegu kõik oli minu jaoks arusaamatu. See ei tekitanud vaimustust ega ka igavust, rohkem tekitas see mõtlemist, et millist tegevust nad tahavad jäljendada. Ma ei kujuta ettegi, mida nad tahtsid mõndade tegevustega meile öelda. Võrrelda ei oska ma küll seda etendust mitte ühegi eelneva kontserdikogemusega, kuigi see jääb mulle kauaks ajaks meelde kui arusaamatu ballettina.
Rain Leotoots
10. b klass