Kartulimoos ehk Chelsea win (0)

12. c
Retsensioon
„Kartulimoos ehk Chelsea win“
28. oktoobril 2010. aastal käisin Salme kultuurimajas vaatamas etendust „Kartulimoos ehk Chelsea win“. Tegemist oli draamaga, mille autor on Tim Janson. Näidend räägib elust tänasel Eestimaal, tegelased elavad talus ning neil on halb rahaline seis. Loo peategelane Martin (Sulev Teppart) on keskeas mees, kelle elu Tallinnas ei kujunenud sobivaks . Pealinnas ei olnud ta enam keegi ja üritab alustada uuesti ühes maa- alevikus . Martin leiab armastatu Alli (Piret Rauk ) ja palju muud, mida tal linnaelus polnud. Siiski ei rahulda lihtne maaelu Martinit. Lõpuks hakkab mees ennusta jalgpallitulemusi, tekib kihlvedude sõltuvus, mis teda pikkamisi oma naisest Allist ning kasupojast eemale tõukab.
„Kartulimoosi ehk Chelsea win“ lavastajaks on Jaak Allik , kes on teinud taaskord väga head tööd, sest ta on leidnud minu arvates oma rollidesse ideaalselt sobivad näitlejad, kellele tekst on kohane. Siiski oli Alliku “Tapatöö jumal” kindlasti edukam , sest ei olnud nii lihtsameelne . Tänu väärt näitlejatele tõi Alliku lavastatud etendus õnnestunult ja iroonitsevalt välja tavaliste inimeste rumaluse ning vead. Lavastaja oli seadnud põhirõhu näitlejamängule, mis muutis selle vaatemängu veelgi nauditavamaks. Samuti oli rõhk ka materiaalsel osal. Kasutatud oli näiteks jalgpallivõrku ja mitmeid teisi sümboleid, mis andis näidendile kindlasti palju juurde. Imestama pani mind tohutu kartulite hulk ja see, et neid pidevalt juurde kooriti. Huvitav, mis nendega pärast tehti? Näidend oli kiire tempoga, arusaadav ja polnud masendav , pigem isegi naljakas. Mulle meeldis eriti see, kui Martin õhinal jalgpallimängust rääkis ning eikusagilt võrgu välja tõmbas.
Etenduses mängisid Sulev Teppart, Piret Rauk ja Tanel Ting . Näidendi peategelane Martin, keda mängis Sulev Teppart, jättis tegelasena väga meeldiva mulje. Teppart suutis oma karakterit väga hästi mängida. Vahel tundus, et mees on päriselt mängusõltuvuses. Stseen, kus Martin hasardiga andis Allile teada mängu olulisemaid väravaid, oli väga meeldiv. Samuti oli koomiline teda laulmas kuulda, sest Teppart oli nagu joovastuses jalgpallifänn. Eriti hea oli see, et näitlejal kujunes kõik loomulikult välja. Sulev Tepparti tööga jäin igati rahule. Allit mängiv Piret Rauk oskas kõige paremini tundeid edasi anda. Kord kihistas naerda Martini tempude üle ja vahel nuttis kogu hingest. Alli oli üsna alandlik, kuid ükskord purustas taldriku, sest läks oma mehega riidu. Kui lavale ilmus Martini ja Alli poeg Tanel, oli näha, et tegu on noore inimesega, sest ta oskas liigagi hästi teismelist mängida. Kõige rohkem jäi meelde koht, kus ta mantlit nagisse korduvalt viskas. Näitlejate grimassid, liigutused ja koomika muutsid lavateose huvitavaks igaühele. Kõikidel olid rollid paigas ning keegi ei jäänud toppama . Minu arvates said näitlejad oma tööga hästi hakkama.
Etenduse kunstnikutöö tegi Jaak Vaus. Lava oli leidlikult kujundatud, eemal asetsesid igasugused talurahva taburetid, veeämber, igivana külmkapp ja suur ahi. Üleüldine kujundus tekitas väga hubase tunde. Samuti meeldis lava ülaosas olnud aken, sest tundus nagu keegi jälgiks toimuvat. Kunstnik oli oma tööga minu arvates hästi hakkama saanud, sest üleliigseid detaile lavakujunduses ei olnud ja üldmulje jäi hea.
Muusikaline kujundaja on Imre Sooäär. Muusikal ei olnud väga suur roll, aga Chelsea meeskonna auks tehtud laul, mida ka Martin kaasa laulis , oli väga tähtis. Minu üks lemmikuid oli see, kui Martin pärast kihlvedu Allile mängust rääkis ja taustal oli kuulda tuhandete jalgpallifännide hõiskeid ja kisa. See andis etendusele palju juurde. Valgus oli peamiselt lava ees olevale võrgule suunatud ja seetõttu jäi ruum võib-olla liiga tumedaks. Tegelased olid õnneks hästi valgustatud, et neid veelgi rõhutada.
Vaatemäng õnnestus minu arvates hästi, igaüks olid näinud vaeva ning mulle meeldis „Kartulimoos ehk Chelsea win“ väga. Lavastaja- ja kunstnikutöö oli kiiduväärt. Etendus oli äärmiselt tore ja lavastus õnnestus eriti tänu osavatele näitlejatele, kes olid oma rolli hästi sisse elanud. Mulle meeldis näitemäng väga, sest nägin inimesi elu keerdkäikudes, mida saatsid tragöödia ja komöödia samaaegselt.