"Enesetapja" retsensioon (1)

Humoorikalt tõsine „ Enesetapja “
Kristo Kaareste 10A
Näidendi autor oli Nikolai Erdman. Lavastaja oli Tiit Ojasoo ja kunstnik Ene-Liis Semper. Laval olid Jaanika Arum, Markus Dvinjaninov, Marian Heinat, Linda Kolde, Rea Lest , Jörgen Liik, Roman Maksimuk, Veiko Porkanen, Helena Pruuli , Jarmo Reha , Reimo Sagor, Simeoni Sundja, Ragnar Uustal , Kärt Tammjärv ja Linda Vaher Lavakunstikooli XXVI lennust. Esietendus toimus 12. oktoobril Vene Teatri suures saalis.
Ühel tüübil keevad emotsioonid nii üle, et kõige loogilisem lahendus tundub olevat otsustada end parem lihtsalt ära tappa. Kõik! Kaua võib! Kogu pidu! Aitab jamast! Vähemalt nii tundub peategelast ümbritsevatele inimestele. Enesetapp ja pääsemine oleks lunastus, talle ja kogu ühiskonnale – viimane, aga see-eest tõeliselt julge ja otsustav tegu, mis annaks julgust oma nõrkustest üle saada.
Komöödia hakkab tavaliselt äärmiselt tõsisest olukorrast. Olukorrast, mis oleks tavaelus liigagi karm. Aga kui inimene näeb sellist olukorda enda ees teatrilaval, kus see on turvaliselt siiski ainult väljamõeldis. Kujundlik, sotsiaalne, irooniline, sarkastiline , igavikuline, tabav , julge. Ta on kõike korraga. Lisaks sellele veel teravmeelselt kiire dialoog ja ootamatute pööretega süžee, mis lõppeb hoopis mujal kui seal, kus algas. Etendus oli suurepäraselt tehtud lavastuses osalejate poolt ning see koostöö kajastus ka etenduses. Etendus paneb mõtlema, mida inimesed tahavad, aga ei tea, miks ja milleks on nad võimelised selle saamiseks. Ükskõik, mis hinna eest, peaasi , et oma tahtmised ja soovid jääksid peale. Tegeleste arusaam maailmast, väljaarvatud peategelane, on pinnapealne kohati, soovides asju, mis ainult neile rõõmu tooks ja nende meelest ka teistele.
Minu arvates oli etendus suurepärane! Tõsise teema segunemine huumoriga oli hästi tehtud, kuigi kohati arusaamatu, kuna etenduse esimesel poolel oli teksti raske jälgida ning vaheajale minnes seisid arusaamatuses. Teise poolega viidi see arusaamatus minema ning said lõpuks aru, mille ümber see tegelikult keerles ja miks see just niimoodi oli etendatud. Naerdes ja teadmatuses olles muutis selle etenduse intrigeerivamaks, pannes sind mõtlema, mis edasi saab. Lõpetuseks ütlen, et see oli etendus, mida vaataks veelgi ning see ongi etenduse üks parimaid omadusi.