Kuidas mind kõnetas Eesti Draamateatri etendus „Sinul on meretäis hirmu“. (0)

Kuidas mind kõnetas Eesti Draamateatri etendus „Sinul on meretäis hirmu“.
Möödunud reedel käisime koos klassiga eesti Draamateatris, vaatamas etendus „ Sinul on meretäis hirmu“. Etendus oli mõeldud noortele ja rääkis noortest . Oluliseks teemaks oli muusika . Muusika oli nende noorte igapäev ja ka unistus .
Etendus rääkis kahest perekonnast, kes elasid kõrvuti. Mõlemas perekonnas oli kaks poega ja ühes perekonnas veel tütar ka. Etenduse läbivaks teemaks oli poiste elu – nende unistused muusikast ja tüdrukutest ning nende soov kuulsaks saada.
Üks perekond oli vabameelne, nad pidutsesid pidevalt. Pereisa lubas poegadel muusikaga tegeleda.
Teise perekonna isa oli väga range, ta nokkis oma poegadega iga pisiasja kallal. Reeglid olid selle kohta kuidas süüa, kuidas taldrikut hoida, uksi prõmmida ei tohtinud. Selle pere isa soovis, et pojad teeksid pidevalt tööd ja ei tegeleks muusika ja muude totrustega. Isa ütluste kohaselt laulda võis vaid saunas ja saunas tuli olla vait.
Perekonnad olid väga erinevad, samas oli neil ka sarnaseid jooni. Kumbki ei olnud jõukas, mõlemas olid oma probleemid. Muusikute perekonnas vanemad ei armastanud üksteist. Teises perekonnas oli isa despoot .
Perekondi sidus ühine saun ja nende laste sõprus.
Etendus rääkis nende tegelaste hirmudest , igal tegelasel oli oma hirm.
Teise perekonna poisid tundsid hirmu oma isa ees, isa ilmselt selle pärast, mis poegadest tulevikus saab. Kõik noored tundisid hirmu oma tuleviku ees. Ühe tegelase mureks oli see, kuidas ta „õige“
ära tunneb ja kuidas „õige“ tunneb ära tema.
Etenduse oli paar naljakat kohta, mis mulle meeldisid. Üks naljakamaid kohti oli see, kuidas töökas perekond ära saatis vanaema, kes oli liiga kauaks külla jäänud. Samuti oli naljaks see, kuidas noored autoga sõitsid, kui nad peolt tulid. Nimelt arvas autojuht laksu all olles, et on hea, et ta roolis pole. Keegi ei julgenud öelda ka, et ta on roolis. Samuti oli olid meeldejäävad muusikute perekonna isa õpetussõnad oma poegadele .
Mulle meeldisid need tehnilised lahendused, mida kasutati dekoratsioonide vahetamiseks. Ka laval olev päris auto oli plussiks. Muusikatehnika oli samuti korralik. Samuti oli pilkupüüdev hiiglaslik diskopall.
Etenduse üheks iseloomulikmaks tunnuseks oli vali muusika ja kontsertlikkus. Mind pani imestama asjaolu, et peaaegu kõik näitlejad oskasid mõnd pilli mängida või laulda. Trummar oli väga hea, teiste mängule ma hinnangut anda ei oska.
Etenduses ei meeldinud mulle osad stseenid , mille mõttest ma aru ei saanud ja mis oleksid minu arvates võinud olemata olla. Üks nendest oli peale sauna vette hüppamise stseen ja koolistseen.
Samuti häiris etendusele keskendumist tehnikamees, kes jäi silma ja minu arvates ei oleks pidanud nii nähtaval kohal olema.
Koht, kus üks tegelane tegi kehalisi harjutusi kontserdi ajal: kätekõverdusi ja tõstis sangpommi, oli väga imelik ja arusaamatu. Samuti oli seal imelikke stseene, kus see sama tegelane arusaamatutel põhjustel publiku poole tagumikulihaseid pingutas.
Kohati oli etenduses väga roppu teksti, mis ongi noortele omapärane. Mind see oluliselt ei häirinud, kuigi vanematele teatrikülastajatele võis see tekst väga häiriv olla. Samuti oli muusika nii vali, et vanemale teatripublikule see kindlasti ei meeldinud.
Kõige meelejäävam oli kahtlemata peategelase kuju, samuti vanaema.
Näitlejad mängisid erinevalt. Olid häid näitlejatöid, näiteks Märt Avandi ja Mari-Liis Lille tööd. Samas tundus, et osad ei oska mängida ja olid teksti lihtsalt pähe õppinud.
Üldiselt oli etendus noortepärane ja realistlik Tundus, et selline asi on siinsamas kuskil võimalik. Ma ei saa etenduse kohta öelda midagi eriti kiitvat – sõpradele vaatamiseks ilmselt ei soovitaks. Samas ei ole ka öelda midagi halba. Täiesti keskmine etendus oli.