Retsensioon OTMA (1)

O.T.M.A. - Nikolai II tütred
Kate Moira Ryan
Venemaa viimase tsaari Nikolai II tütred Olga , Tatjana, Maria ja Anastassia naersid, nutsid, lootsid ja kurvastasid, ühesõnaga elasid – aga kas see läks ka kellelegi korda? (Ene Kallas, Meie Maa, 19. juuni 2012).
Lugu jutustas üsnagi üksikasjalikult Nikolai II tütarde paarist viimasest elunädalast. Samuti sellest, mida tütred üle elasid ja mida nad tundsid.
Nikolai II oli Venemaa viimane keiser . Ta valitses 1894. aastast kuni 1917. aastani.
Tema valitsusaeg lõppes Oktoobrirevolutsiooniga, kui tema perekond vangistati Tsarskoje Selo Aleksandri paleesse, seejärel viidi nad Tobolskisse ning nende viimaseks peatuspaigaks jäi Jekaterinburg. Nikolai II, ta abikaasa Aleksandra Fjodorovna, neli tütart, poeg ning väike teenijaskond lasti maha 17. juulil 1918. aastal Jekaterinburgis.
Seda traagilist lugu kujutaski K. M. Ryani draamal põhinev Kuressaare Linnateatri etendus.
Arvan, et konkreetse teatritüki näitlejatöö oli suurepärane. Seda seetõttu, et tegelaskujud suutsid end läbi raske konteksti arusaadavaks teha. Etendus ei mõjunud otseselt draamana, kuna seda oli vürtsitatud mõnusate ütlemistega.
O.T.M.A – see on lühend Nikolai II tütarde eesnimede esitähtedest. Olga (Karin Tammaru ), Tatjana (Piret Laurimaa), Maria (Maria Barabanšitšikova) ja Anastassia (Karin Rask). Valvuri osas oli Mikk Rang ja Markovi osas Peeter Tammearu. Kõik näitlejad tegid suurepärast tööd, kuid eriti kiidaksin Peeter Tammearu. Seda sellepärast, et Peeter Tammearu suutis kogu ajaloolise fakti vägagi arusaadavaks teha. See poolhull Markov , kes alustas irvitades ja naerdes , nuttes ja nuuksudes ühtaegu, võtab ennast lõpuks kokku ja jutustab tüdrukute elu viimastest minutitest rahulikult , kaalutlevalt, aga eelkõige sügava austuse ja lugupidamisega . Siiralt ja lihtsalt. (Ene Kallas, Meie Maa, 19. juuni 2012).
Samuti andsid ajaloolised vahelõigud väga palju etendusele juurde, kuna nii mõistsid vaatajad loo ajaloolist tausta paremini.
Nikolai II tütred elasid osaliselt otsekui teises maailmas, selles, mille lõi kirjanik Tšehhov oma “Kirsiaiaga”.(Enda Naaber, Saarte Hääl, 20.juuni 2012). Nimelt kogu etenduse vältel, ühes toas olles, lavastasid tüdrukud oma vanematele etendamiseks Tšehhovi „Kirsiaia“ järgi näidendit. Nad olid peaaegu terve elu oma perele toredaid näidendeid lavastanud. Kuid kahjuks ei jõudnud nende vanemad „Kirsiaeda“ kunagi vaadata. Nad etendasid näidendi valvuritele. Valvurid vastasid loiu käteplaksutusega ning tõmbasid toa ukse pauguga kinni.
Eraldi tahaksin kiita ka lavastaja Heiti Paku (Ugala teatrijuht) ja kunstniku Kaili Viidase („PÕRRR...!!!“ 2011.aastal Endlas, „Seljatas sada meest“ 2012. aastal Endlas) tööd. Kunstnik Kaili Viidas on loonud näiliselt realistliku toa kui haiglapalati – imeline valgusemäng proloogis hajutas korraks konkreetse ruumi piirid.( Pille- Riin Purje, Postimees +, 19, juuni 2012). Eriti ootasin, kuidas on lavastaja lahendanud näidendi traagilise lõpu. Viimaks selgus, et lahendus oli ootamatult hästi lavastatud. Kunstnik oli loonud eriti huvitava lavakujunduse ning detailid olid imepärased. Väga toredalt oli lahendatud ka heli ning valgustus . Kui Markov saabus lavale, et anda edasi ajaloolist infot, muutus lava pimedamaks. Kui tüdrukud aga olid tagasi tegevuses, süttis lamp uuesti põlema. (See laelamp oli suurepärane ja sobis vaimustavalt selle ajastuga kokku!) Veel oli hästi lahendatud see, kuidas pisike troonipärija Aleksei mängis klaverit . See kostis tõesti nagu kõrvaltoast.
Kui pidada silmas ajaloolist tõepära, on etendus lavastatud üsna loominguliselt. Loominguliselt seetõttu, et lavastaja oli ise välja mõelnud, millega Nikolai II tütred viimastel
elunädalatel tegelesid ja kuidas käitusid. Väga hästi olid kujutatud loo algus ja lõpp. Vahepealsed sündmused olid suures osas autori enda looming.
Olen etendusega väga rahul. Seda seetõttu, et sain teada palju ajaloolisi fakte Romanovite perekonna kohta ning see muudab ajaloo jällegi palju selgemaks ja mõistetavamaks.