Keskkoolimuusikal (1)

Retsensioon
Keskkoolimuusikal
30. aprillil 2010 kell 19.00 Eesti Nuku- ja Noorsooteatri suures saalis toimus „Keskkoolimuusikali“ (HIGH SCHOOL MUSICAL ) etendus. Muusikali lavastaja on Andres Dvinjaninov, kes on lavale toonud ka sellised nimekad teosed nagu „ Grease ” ja „ Romeo ja Julia ”. Muusikajuht on Kaire Vilgats, kunstnik Riina Degtjarenko, koreograafid Jelena Bubon, Eva- Lena Raenok, Madli Teller, Mihkel Ernits, laulusõnad tõlkis Kelli Uustani ja libreto tõlkijaks oli Andres Roosileht. Peaosalist Troyd mängis selles etenduses "Eesti otsib superstaari" võitja Ott Lepland ning naispeaosa Gabriellat Mari Ronimois. Teistes osades olid Getter Jaani(Sharpay), Teele Viira (Taylor McKessie), Lee Trei (Kelsi Nielsen), Ingrid Isotamm ( Preili Darbus) jpt. Etendus oli kahes vaatuses, kestusega 2,5 tundi.
Muusikali tähtedeks on Troy ja Gabriella – kaks noort, kes kohtuvad koolivaheajal uusaastapeol. Taas kooli minnes avastab Troy üllatusega, et Gabriella on nende kooli uus õpilane. Üheskoos kandideeritakse kooli muusikali peaosadesse. See aga ei ole sugugi nii lihtne. . . Kogu etenduse sündmustik tiirleb ümber East High Schooli nn kampade, mis pole kuni Cabriella ja Troy suhteni kunagi omavahel suhelnud, nüüd hakkab see aga muutuma . Kogu asjale lisab särtsu Sharpay sekkumine, mis sugugi head ei too.
Lavakujundus oli ülesehitatud väga lihtsalt: laval oli 2 ratastel ruumikest, mida vastavalt vajadusele sujuvalt näitlejate poolt pöörati, need täitsid väga hästi kõiki vajalikke funktsioone. Kord oli üks keemialabor ja teine lava, küll üks muusikaruum ja teine veel miski muu. Etendusele lisas liikuvust see, et näitlejad väga osavalt ruumikeste katustel ja seintel olevatel treppidel ja redelitel liikusid.
Näitlejate kostüümid olid väga lihtsad ja tänapäevased. Iga tegelane riietud just talle iseloomulikult ja see sobis ka nn kamba stiiliga. Targad nägid välja nagu targad, kandes siis vajadusel kitleid ja selliseid asju. Peategelase Gabriella riietus oli üks vähem silmapaistvamaid, kuna ka tema stiil ja ilme pidi olema leebe ja armas. Korvpalli poisid kandsid tihti trenniriideid. Eriti ilmekalt paistsid silma Sharpay säravad ja värvikirevad kleidid, mis olid tema isiksuse välja mängimise juures väga olulised.
Kogu etenduse koreograafia oli lausa hämmastav minu arust. Väga meeldis, kuidas kogu see suur hulk näitlejaid suutis laval olles korraga ülihästi laulda ja samaaegselt üliaktiivselt tantsida. Koregraafid olid oma tööga väga hästi hakkama saanud. Lisaks massitantsudele olid meeleolukad ka vähemate tantsijatega osad. Sharpay ja Ryani etteasted olid ka vahvad. Kõige paremad tantsud olid need, mis toimusid kui üheaegselt leidsid aset korvpallivõistlus, olümpiaad ja ettelaulmine.
Kaire Vilgats on ilmtingimata väga võimekas naine ja seda tõestas ta ka selle etendusega. Kelli Uustani tõlgitud laulusõnad kõlasid Vilgatsi juhtimisel osaliste suus tõesti meeletult ilusti. Kõik need lood sidusid etenduse ilusti tervikuks. Ott Leplandi võimekuses ma ei kahelnudki, oli väga meeldiv teda esimest korda lives kuuata. Mari Ronimois, kes on minu jaoks täiesti uus nimi, avaldas ka väga sügavalt muljet. Oti ja Mari duett „Teeb haiget tõelisus“ oli ainus lugu, mida enne etendust kuulnud olin ning kui see ka lõpuks laval kõlas oli see veel eriti ilus. Ma ei saa ka mainimata jätta Getteri väga võimsaid esitusi.
Olen käinud vaatamas väga vähe muusikale , seepärast olen „Keskkoolimuusikalist“ tõeliselt vaimustuses. Olen ülirahul kogu etendusega. Suur töö kogu lavastuse juures paistab kaugele. Ma ei oskagi välja tuua, midagi mis ei meeldinud. Ainus mis häiris oli Sharpay parukas, see oli kohutavalt võlts võrreldes kõige muu lihtsaga. Kokkuvõttes on Eestis nii palju häis muusikalinäitlejaid, et taolisi etendusi võiks palju rohkem olla. Olen kindel, et publikut jätkuks alati.