sõudelennul kitsalt koos, keerlemisel aga lehvikjalt laienenud. Sabal on neli laia tumedat vööti. Lisaks sellele iseloomustab kanakulli ka hele kulmutriip. Tiivad on laiad ja suhteliselt ümarad. Kanakulli lend on kiire ja sööstev, paigallendu ei tee kunagi. Kanakull on võimeline ka läbi puuvõrade lendama. Inimasulate ümbruses ta tavaliselt keerleb. Kanakull häälitseb heledalt "hii-hii-hii..." või kilkavalt üksikhüüdena kõlavalt "kiak". Kanakull on levinud Euraasia ja Põhja-Ameerika metsastel ja avamaastikel. Ka Madagaskaril on see liik levinud. Ladinas on ta väheneva arvukusega ent siiski veel üldlevinud haudelind. Elab suuremates metsades, eelistades kuuse-segametsi. Saagijahile läheb sageli ka avamaastikele. Kanakull ei toitu ainult kanadest, nagu seda nime järgi arvata võiks. Kanakulli saagiks langevad harilikult pisinärilised, väiksemad linnud ja üldse kõik, kellest jõud üle käib.
tumepruunid. Isaslind kaalub keskmiselt 1,5 ja emaslind 1 kilogrammi. Mänguplatsil on tetredel igal linnul vastavalt oma võimetele kindel koht. Kõige "paremad" kuked on alati mänguplatsi keskel ja "nigelamad" äärtel. Tedrekanad eelistavad keskel paiknevaid kukki. Pesitsema hakkavad tedred aprilli teisel poolel. Pesa paikneb maapinnal, see koosneb valdavalt heinast ja samblast ja sinna muneb emaslind aprilli lõpul 8...9 kreemikat tumepruunide täppidega muna. Kui esimene kurn juhtub hävima, muneb kana järgmise, kuid väiksema kurna. Mai teisel poolel pojad kooruvad ja on kohe võimelised iseseisvalt toitu otsima. Kahenädalaselt on nad juba lennuvõimelised. Sügisel kogunevad tedred salkadesse, et koos talv üle elada. Elupaik ja -viis Elutseb põõsassoodel ja -rabadel, puisniitudel ja hõredates metsades. Toituma lendab tihti põldudele ja kultuurniitudele. Pesitsemine Teder on polügaamne liik, iseloomulik on isaslindude seltsingulised mängud kevadel ja
Noored, mitte veel suguküpsed isendid hulguvad ringi laiemalt. Kaljukotkas asustab sobivaid pesapaiku aastakümneid vähemalt veerandi praegusaegsete pesapaikade eellugu ulatub kirjanduses leiduvate viidete või suulise pärimuse järgi ülemöödunud sajandisse. Pesapuuks on kaljukotkad valinud enamasti männi, vaid üksikutel juhtudel on pesa asunud kuusel või haaval. Mõnikord on ühel paaril kaks pesa, mida asustatakse kordamööda. Ühe- või kahemunaline kurn munetakse pessa märtsi esimesel poolel. Pojad kooruvad aprilli teisel poolel ja enamikul juhtudel saab neist juuli alguseks lennuvõimeliseks vaid üks. Levik ja arvukus Kaljukotkas on levinud üle Eesti. Ta asustab suuremaid loodusmassiive, kusjuures eelistatuim elupaik on raba. 20. sajandi alguses võis meil pesitseda tõenäoliselt 2030 kaljukotkapaari. Aastail 19641973 kohati neid kõigest kuni 12 pesapaigas ning pesitsemine õnnestus igal aastal vaid 46 pesas
peletatakse järjekindlalt eemale. Seetõttu võib ise sageli jääda tühja kõhuga. Need toiduotsijad leevikesed on paiksed. Talveks nad ära ei lenda. Osa leevikesi lahkub oktoobris-novembris lähipiirkondadesse talvitama. Tagasi saabuvad märtsis-aprillis ning alustavad paaride moodustumist. Enamik paare püsib koos vaid pesitsusaja. Pesa ehitatakse raagudest ja kõrtest. Mais muneb leevike 4...7 muna. Haudumine kestab 12...14 päeva ning haub vaid emalind. isaslind toidab teda. Pojad viibivad pesas 15...16 päeva ning neid toidavad mõlemad vanalinnud. Leevike rõõmustab inimest oma kauni välimuse ja flöötiva lauluga. 3 Header and footer ; nimi Kiivitaja Kiivitaja äratab möödakäija tähelepanu oma erakordse emotsionaalsusega. Ta on elav, liikuv ja häälekas lind. Pea, kael ja puguala on mustad sinirohelise helgiga, rind, kõhualune ja pea küljed valged
Väänkael: Eestis on üldlevinud. Arvukus on kuskil 10 kuni 20 tuhat paari. Tavaliselt tegutseb maapinnal, puutüvel liikuda ei saa. On väheliikuv. Talvitub Põhja- Aafrikas. Eestisse saabub aprilli lõpul või mai algul. Lahkub septembri keskel. Peamiselt toitub sipelgatest ja nende nukkudest, harvem aga lehetäidest, rohutirtsudest ja teistest putukatest. On agresiivsed linnud, leidnud õige pesa tõrjuvad teised linnud sealt välja. Pesa rajavad emas- ja isaslind koos. Pessa haub emaslind 6 kuni 12 muna. Munasid haub 11 päeva. Hävitavad salukuklasi. Kuulub kolmandasse kategooriasse. Laanepüü: Eestis mandril kõikjal levinud. Hiiu- ja Saaremaal üksikutes kohtades. Eestis on üldlevinud ja arvukas haudelind. Nende arvukus on langenud karmide talvede tõttu. Praegu Eestis 20 kuni 30 tuhat paari. Tegutseb nii maapinnal kui ka puudel. Talve veedab lepa- ja kasepuistutes. Sööb nii taimset kui ka loomset toitu. Suvel toitub rohttaimede
Samuti on kalakotkas kõige osavama ja kiirema lennuga oma sugulaste seas. Kirjeldus Kalakotkas on eripärase välimusega, kuid Eesti kotkastest väikseim. Alumine pool on hele, tiivanukid on tumedad, pea on kirju ja lennupilt meenutab kajaka oma. Selline kirjeldus aitab teda eristada teistest kotkastest ka ilma optikata. Tiibade siruulatus on 145-160cm. Emalind võib kaaluda kuni 2kg ja isalind umbes 1,5kg. Saagi jälgimiseks kasutab ta paigallendu, mis on sarnane hiireviu, madukotka ja tuuletallajaga. Häälitsuseks on tal kõrgetooniline kiuksumine, mida sageli kasutab pesaelu häirijate peale pahandades. Toitumine Eranditult toitub kaladest. Kalapüügil on eeliseks saledam keha, mis annab ka võimalusi osavust nõudvateks tegudeks. Tihti peale saagi kinnipüüdmist ei saa kalakotkas kindel olla, kas see saak ka temale jääb, kuna tihti on merikotkas spetsialiseerunud kalakotkalt saaki ära võtma
Musträstas Saabub meile märtsi keskelt aprilli alguseni. Vähesed musträstad ka talvituvad Eestis. Sügisene ränne algab neil septembris ja kestab novembrini. Musträstas pesitseb Euroopas, Aasias ja PõhjaAafrikas, ta on inimese poolt viidud ka Austraaliasse ja UusMeremaale. Talvituvad Inglismaal ja mujal LääneEuroopa maades, Aasia kesk ja lõunaosas ning Põhja Aafrikas. Isaslinnul on kollane nokk, sulestik on must ilma läiketa. Emaslinnu nokk on pruunikasmust, sulestik on seljalt tumepruun ja kõhualune on laiguline. Maapinnal kulgeb ta hüpates või kiiresti joostes, tihti peatub ja ajab saba püsti. Tegutseb põõsastes ja maas. Lend on musträstal madal ja lühike. Erutuse korral lendab lõikava kisaga varju. Linnades on ta julge.
......................................................................... 5 Merikotkas (Haliaetus albicilla)...................................................................................................... 6 Kaljukotkas (Aquila chrysatos).................................................................................................... 6 Kanakull (Accipiter gentilis)........................................................................................................... 6 Hiireviu (Buteo buteo).................................................................................................................... 7 Kodukakk (Strix aluco) ................................................................................................................. 7 Loorkakk (Tyto alba Brehm).......................................................................................................... 7 Kokkuvõte...........................................................................
Sööb ka putukaid ja teisi selgrootuid, põhiliselt veeloomi, eriti kiilivastseid. Võib süüa ka limuseid, pisivähke, usse, õige harva ka väikeseid konni. Pesitsemine Pesitsuspaikadeks liivakivi-, savi- või turbajärsakutesse kraabitud urud. Elupaikadeks järskude kallastega jõed, ojad, järved, kraavid, kanalid ja teised veekogud. Esimene kurn saab täis aprilli keskelt alates, selles on 6...7 muna, need on läikivvalged, peaaegu ümmargused. Soodsatel aegadel on 2...3 kurna. Areng Haudevältus 21 päeva. Pojad on pesahoidjad, neid toidab ainult emalind. Koht - ökosüsteemis 5
Metstilder toitub peamiselt putukatest ja nende vastsetest ja selgrootutest (vihmaussid jt.). Tema menüüs on üsnagi levinud ka taimede seemned ja viljad. Õhus varitsevateks vaenlaseks on suured röövlinnud., . . Tutka: Kehapikkus 25...30 cm, isased on suhteliselt suuremad, emased väiksemad. Ka tiivapikkus on isastel suurem - 18...19 cm, emastel 14...16 cm. Kehamass isastel keskmiselt 180 g, emastel 110 g. Tutkas on levinud Euraasia tundra ja metsavööndis alates Hollandist ja Kesk- Skandinaaviast kuni Tsuktsimaani. Euroopas on lisaks liigi üldisele areaalile ka veel mõningaid lahus olevaid levilaid, nagu näiteks Lääne-Prantsusmaal ja Ungaris. Eestis on lind levinud paiguti, Kesk-Eestis on tema põhiliseks leiupaikadeks Emajõe jõgikond, aga linnuliigi põhimass on ikka Lääne-Eestis ja Põhja-Eestis rannavööndis või rannikulähedastel aladel. Arvukus Eestis
valge, pruunikate viirgudega, silmad kollased. Emaslinnud on isaslindudest veidi suuremad. Isaslindude pikkus jääb 15 - 17cm vahemikku, emaslindude pikkus 17 - 19 cm vahemikku. Isaslinnud kaaluvad 50-65g, emaslinnud 67-77g (enne hauduma asumist rohkemgi). Värbkakk on levinud kogu taigavööndis Skandinaaviast Ida-Siberini. Eraldatud värbkakuasurkondi elab ka Kesk-Euroopa mägimetsades. Eestis on värbkakk üldlevinud vähesearvuline haudelind. Värbkaku arvukuseks on meil arvatud 200-500 haudepaari, kuid ilmselt on tegemist alahinnanguga,mis tulenes värbkaku eluviisi puudulikust tundmisest. Värbkakk asustab kõige meelsamini vaheldusrikkaid metsamaastikke vanade kuuse- segametsa tukkadega, kuid võib elada ka männikutes ja teistes metsatüüpides. Värbkakk pesitseb vanas rähniõõnsuses - talle sobivad nii suur-kirjurähni, valgeselg- kirjurähni kui ka laanerähni sepistatud õõnsused
laanekakk, kassikakk, kivikakk, kodukakk, kõrvukräts, lumekakks, sooräts, värbkakk, värbrats, vöötkakk. Võrdleme nende arvukust Eesti ja Rootsi vahel ning selgitame välja, mis on põhjustanud nende liikide arvukuse muutumist. Kaklastest üldiselt Kaklasi iseloomustab pehme ja kohev sulestik. Neljas varvas on alati väänisvarvas. Jalad on sulistunud kuni küünisteni. Sugupooled on sulestikuvärvuselt sarnased, kuid emaslind on alati suurem. Suuremalt osalt on kaklased öölinnud. Haub emalind, poegi toidavad mõlemad vanemad. (T.Randala 1976) Elupaik: Enamik elupaiku, alates lagetundrast ja rabadest kuni metsalaamadeni. Toit: Kõik on kiskjad, püüdes laias valikus loomi, eriti pisiimetajaid ja linde. Kõige enam näib nende toidu hulgas olevat uruhiiri. Seedimatud osad, nagu luud, karvad ja putukate kitiinosised, öögastatakse 1-2 korda päevas räppetompudena välja. Liikumised: Paljud on ülimalt paiksed, elades kogu elu ühel territooriumil;teised on
Tallinna Tehnikaülikool Kalakotkas Referaat Jan Raidloo 082616 YAGB51 Tallinn 2010 Sisukord Sisukord................................................................2 Sissejuhatus............................................................3 Kalakotka arvukus ja levik eestis...................................4 Toitumine..............................................................6 Pesitsus bioloogia.....................................................7 Rändefenoloogia.......................................................9 Kokkuvõte.............................................................10 Kasutatud kirjandus...................................................11 2 Sissejuhatus Kalakotkas on saleda kehaehitusega väiksem kotkas. Tema tiibade siruulatus võib ulatuda kuni 1,7 meetrini. Ta on küllalt heled
poolsaar, Lao). Talviti nähakse merikotkast peamiselt jäävabade veekogude läheduses, eriti kotkarikas on sel perioodil Saaremaa ja Hiiumaa läänerannik, kuhu satub linde ka Soomest, Lätist, Venemaalt ja Rootsist. Pesaelu. Pesa korrastamisega tehakse saartel algust juba jaanuari lõpus, mujal veebruaris või märtsi algul. Märtsis-aprillis on võimalik jälgida nende massiivsete lindude mängulendu. Emalind haub, isalind toob talle toitu. Kurn (üks kuni kolm muna) on pesas aprilli esimesel poolel, pojad kooruvad mai esimesel poolel. Üldjuhul poegadest üles kasvab enamasti vaid üks. Selle põhjuseks on peamiselt poegade pesasisene kannibalism, rüselused, millede tagajärjeks on enamasti nõrgema linnu pesaservalt alla kukkumine. Haudevältus on merikotkal 35 päeva.Emalind viibib kümme päeva pidevalt pesal ja veel paar nädalat pesal või selle lähedal istumispuul. Mais-juunis hakkab ka emalind saagijahil käima. Pojad
Hakid on suhteliselt lärmakad linnud ning eriti kui neid palju koos on, kostab nende kisa kaugele. Üksiku haki häälitsuseks on hõlpsasti äratuntav, terav ja järsk "kjakk-kjakk". Hakid ei ole toidu suhtes eriti valivad, kuigi eelistavad loomset toitu - putukaid ja nende vastseid, pisinärilisi, linnumune- ja poegi, kuid söövad ka igasuguseid seemneid. Linnalinnuna maitsevad talle ka prügikastidest leitavad toidujäätmed. Hakk muneb 4...6 muna aprilli keskpaigaks ning haub neid 19...20 päeva. Hakipojad lendavad pesast välja umbes juuni keskel. Talveks enamik vanalinde ei lahku, vaid jääb paigale. Üksnes noored linnud rändavad talveks lõuna poole - Ida-Saksamaale, Poolasse ja Kaliningradi lähistele. Osa aga hulgub talvel ringi, lennates pesapaikade ümbruses siia-sinna. Hakk toob inimesele kasu, hävitades suurel hulgal kahjurputukaid, kuid samal ajal võib ta väikelinde nende pesadest välja tõrjudes pidurdada nende pesitsemist
Kõhupoolt on ilvesed tavaliselt valged.Mida põhja pool ilves elab, seda suuremaks ta kasvab. Ilvese õlakõrgus on 60–75 cm. Saba on lühike, 15–23, kõige rohkem 31 cm. Saba pikkus on ilvesele eluliselt tähtis. Võib-olla takistaks pikk saba ilvesel jäneste jahtimist, sest jänesed nagu ahmidki ületavad kõrgeid hangesid paremini kui ilvesed. Sellepärast jahivad ilvesed sügava lumega pigem sõralisi kui jäneseid. Euraasia ilvesel on silmatorkavalt pikad jalad. Esikäpad on tagakäppadest suuremad. Päkad on laiad ja karvased, mistõttu saab ilves kõndida kohevas lumes. Talvel on käpaalune karvkate väga tihe. Ilvesel on 18 küünist: kummalgi tagakäpal 4 ja esikäpal 5 küünega varustatud varvast. Küüned on ilvesel enamasti sisse tõmmatud. Ilvestel on ülihea kuulmine. Selle tagavad neile kõrvatutid, mis on keskmiselt 2 cm, talvel kuni 4 cm pikad. Kõrvatutid on musta värvi ja silmatorkavad
Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul kaheharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. (Wikipedia 2011) 26 Põder (Alces alces) Põder (Alces alces) on kõige suurem hirvlaste (Cervidae) sugukonda kuuluv loom. Ühtlasi on ta Eesti metsade kõige kogukam loom. Põdra levila ulatub parasvöötme metsavööndis Põhja-Euroopast Ameerika ja Aasia põhjaosani. Põdra arvukus Eestis on viimastel aastakümnetel tugevasti kõikunud, praegu on meil ligi 10 000 põtra. Põder on hinnatud jahiuluk, aastas kütitakse Eestis umbes 2000 looma. Sügiskuud on suurulukite küttimise aeg; ajajate huikeid peab põder kartma 15. novembrini. Hiljem võib suur loom rahulikumalt hingata. Oma kuni 190-sentimeetrise kõrguse ning peaaegu 600- kilose massiga on põder tõeline hiiglane. Eriti Eestis elavate metsaelukate seas. Nagu
aprillist kuni 12. maini, lepakuu ja järgneb viirpuukuu. Urbepäeva ehk palmipuudepüha peetakse Eesti rahvakalendris pühapäeval enne lihavõtteid ning see märgib ühtlasi lihavõttepühade-eelse nn suure nädala algust. Urbepäeva traditsioonides on olulisel kohal pajuurvad, sageli tuntaksegi urbepäeva (urvapäeva, urvepüha, urvsipüha, Lutsis urgõpäiva) nime all. Pajuurbadega löömine (urbimine ehk urvitamine) või mõne muu puu (palmi, pöögi, kase, elupuu, kuuse jne) vitstega peksmine on rahvusvaheline komme, mille tekkeaeg ulatub eelkristlikku perioodi. 9 4. Aed-õunapuu (Malus domestica) Aed-õunapuud hakati kultiveerima umbes 20 000 aastat tagasi ja sellega võib ta olla esimene kodustatud taim. Aed-õunapuu looduslikuks eellaseks peetakse mägi-õunapuud (Malus sieversii), mis kasvab Lääne-Hiinas ja Kesk-Aasias. Aed-
Ursidae, koerlased Canidae, kaslased Felidae, sigalased Suidae, Hirvlased - Cervidae Närilised: Ondatra (Ondatra zibethicus) Selts: närilised Sugukond: hiirlased Välimus: sarnaneb kopraga. 0,9-1,3 kg. Saba on paljas, kaetud vaid väheste hõredate karvadega ja lapik ainult teistpidi kui kopra saba. Tagajala varvaste vahel on vähearenenud ujulestad. Karvkate punakaspruun, esineb ka heledamaid ja hästi tumedaid nn musti ondatraid. Levik: pärit Põhja- Ameerikast. Levinud Euraasia põhjaosas ja Kesk-Euroopas. Arvukus Eestis: 1980 u 70000 isendit, aastakümne paiku isegi 100 000. 20.saj viimasel aastakümnel arvukus oluliselt langes. Enamik kunagistest elupaikadest on ondatravabad. Toitumine: Taimtoiduline, kuid talvel ning toidu vähesuse korral sööb ka loomset toitu. Pilliroog, järvekõrkjas, tarnad, hundinui, limused. Sigimine; Monogaamne. Sigimine algab kui veekogud jääast vabanevad ning kestab kuni sügiseste külmade saabumiseni. Suve kestel poegivad 2-3 korda
Suures kõrguses, päikese rõõmuküllastes kiirtes, supleb helisevalt põldlõoke. Kõrgelt on näha, kuidas jänes lippab võsastikku, kuidas künnivaresed lendavad parvedena põllule, sulama hakanud põllumullast ussikesi otsima, kuidas kuldnokad askeldavad oma pesakasti juures. Kevade tunnuseks on kõikjal puhkev rohelus. Okaspuud on haljad aasta ringi. Nendele kevad nii tormilisi värvimuutusi kui lehtpuudele kaasa ei too. Järelikult tuleb kevade esindajat otsida lehtpuude seas. Milline lehtpuu on esimesena ettejuhtuv? Nii õues kui metsas on selleks kask. Kui kaharad, lõhnavad ja üleni rohetavad kaseoksad juba toas, pole enam kahtlust, et nemad ongi ainuõiged päris kevade esindajad. Samal ajal, kui põllud ärkavad, nõretavad lepad urbade rohkusest. Tuule liikudes rappub pilvena alla rohekaskollast õietolmu. Kevadine lepik on sellest tolmust pidulik ja ilus, nagu oleks ta mässitud kuldsesse uttu. Lepa värviks võib pidada halli. Eriti teravalt torkab see silma
Audentese Spordigümnaasium Kerli Neljas MINU KODUÜMBRUSE LINNUD Uurimistöö Juhendaja: Heli Illipe-Sootak bioloogiaõpetaja Tallinn 2016 SISUKORD SISSEJUHATUS..............................................................................................................................5 1. LINNUVAATLUS. KIRJANDUSE ÜLEVAADE.......................................................................6 1.1. Kes on linnuvaatleja?.............................................................................................................6 1.2. Linnuvaatluse ajalugu............................................................................................................6 1.3. Linnundus, linnuvaatlus, twitching (Birding, birdwatching, and twitching).........................7 1.4. Võistlused...................................................................................
A V E N Õ M M E · K A D R I J O O S T NEID LINDE ME TUNNEME Õ P P E M A T E R J A L L I N D U D E S T L E E V I K E R A S V A T I H A N E S I N I T I H A N E K Ü N N I V A R E S H A L L V A R E S H A R A K A S L I N A V Ä S T R I K S U U R - K I R J U R Ä H N P Õ L D L Õ O K E K O D U V A R B L A N E P Õ L D V A R B L A N E S U I T S U P Ä Ä S U K E K U L D N O K K K Ä G U VALGE-TOONEKURG A V E N Õ M M E · K A D R I J O O S T NEID LINDE ME TUNNEME Õ P P E M A T E R J A L L I N D U D E S T E E S T I M A A LO O D U S E FOND TARTU 2006 Õppe
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
1.Eluslooduse süsteem Maal on kokku u 1,5miljonit liiki, neist loomad 1,3 miljonit (750 000 putukat ja 280 000 muud), prokarüoodid 4800 liiki, seened 69 000, taimed 250 000 ja protistid 57 700. Prokarüoodid: Planeedil Maa on korraga umbes 5*1030 bakterit. Üks inimese soolestikus elav bakter Escherichia coli suudab ühe ööga tekitada populatsiooni suurusega 10 miljonit bakterit. 1cm2 inimese nahal on 1000 – 10 000 bakterit. Eluvormid ja uurimisvaldkonnad: bakterid (sinivetikad e sinikud) – bakterioloogia vetikad (osa protiste) – algoloogia seened, sh samblikud(seen+vetikas) – mükoloogia ja lihenoloogia taimed – sammaltaimed – brüoloogia; sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed, katteseemnetaimed – botaanika Eluvorm on sarnase välimuse ja eluviisiga organismide rühm. Taimede uurimine: botaanika – teadus taimedest botaanika valdkonnad: taimemorfoloogia, taimeanatoomia, taimefüsioloogia, taimegeneetika, taimeembrüoloogia, taimeökoloogia, taimegeograafia, florist
1. Eesti metsade üldiseloomustus ja metsade jaotus hoiu-, tulundus - ja kaitsemetsadeks. Metsandus on väga lai mõiste, mis koosneb: 1. majandusharudest, mis tegelevad kõigi metsa kasutusviisidega (tähtsal kohal on puidu raiumine ja töötlemine) kui ka metsa uuendamise, kasvatamise ja kaitsega. 2. teadus- ja haridusharust, mis uurib ja õpetab kõike metsaga seonduvat ja sisaldab endas palju kitsamaid metsanduslikke teadussuundi. Metsateaduse võib tinglikult jagada kolmeks: 1.)Metsakasvatus esindab bioloogilist suunda metsanduses. Metsakasvatust võime defineerida kui tegevust metsas toimuvate bioloogiliste protsesside mõjutamisest selleks, et kasvatada majanduslikult väärtuslikke puistuid. Tegeleb selliste ainetega nagu dendroloogia, metsataimekasvatus, hooldusraied, metsakultiveerimine, metsakaitse, puhkemetsandus jne. st. peamiselt probleemidega mis on seotud uue metsapõlvkonna rajamise ja olemasolevate metsade hooldamise ning kaitsmisega. 2.)Metsako
moodustub kuuse-lehtpuu segapuistu. Valgusnõudlikud lehtpuud ei talu reeglina varju, mida tekitavad kuused ja hakkavad järk-järgult välja langema, mis viib kuuse puhtpuistu moodustumiseni. Kuusik viljakas kasvukohas on püsivam kooslus nn. kliimakskooslus. Kuusk asendub lehtpuudega taas peale mingit kardinaalset muutust: lageraie, tulekahju vms. Puistu arengut suunata ja liigilist koosseisu reguleerida saab metsakasvatuses hooldusraiete abil. Võimalik on kujundada kas lehtpuu,- okaspuu,- või segapuistu. 32. Mis on puuliikide vaheldus? Kirjeldage männi vaheldumist kuusega. Männi ja kuuse vaheldumise põhjuseks on nende liikide bioloogilised erinevused: mänd on valgusenõudlik, võimeline kasvama mitmesugustel muldadel, tormikindel, noores eas vastupidav päikesepõletuse ja hiliskülma suhtes, sügava juurestikuga ja paksu korba tõttu tulekahju korral vastupidav. Kuusk kannatab küllalt varju, kuid on nõudlik mulla viljakuse ja
1. Eesti metsad ja metsandus 2. Maailma ja Euroopa metsaressurss Metsa väiksemaks looduslikuks klassifitseerimise Metsandus on väga lai mõiste, mis koosneb: Maailma metsad võtavad FAO järgi enda alla ühikuks on puistu. 1. majandusharudest, mis tegelevad kõigi metsa 3,869 miljardit hektarit e. ligi ¼ Puistuks nim. ühesuguse kasvukohaga piirnevat kasutusviisidega (olulisel kohal on maismaa pindalast (Eesti mets 2004). metsaosa, mis on kogu ulatuses ühtlase puidu varumine ja töötlemine), kuid ka metsa Kultuurpuistud moodustavad neist ca 5%, seega struktuuriga ning erineb naabermetsaosadest. uuendamise, kasvatamise ja kaitsega. enamik, maailma metsadest (95%) on loodusliku Puistute eraldamisel lähtutakse bioloogilistest, Metsanduse võib tinglikult jagada kolmeks päritoluga. Ligi 55% maa
Euroopast kuni Kaug-Idani) (läänest itta 9500 km ja põhjast lõunasse 2500 km). Kuivõrd nii suurel levilal liigitunnused veidi varieeruvad eristatakse liigisiseselt kahte alamliiki: siberi kuusk (P. abies ssp. obovata) (mõnikord käsitletakse teda ka omaette liigina P. obovata), mis on levinud Põhja- ja Ida-Euroopas, Uuralites ja Siberis ning Kesk-Euroopas ja mõnel pool Lääne- Euroopa mägedes levinud alamliik P. abies ssp. abies. Harilik kuusk on männi ja kase kõrval üks meie tähtsamaid puuliike kattes ligi 18% Eesti metsamaast (2005). Kuusk on suuteline kasvama väga erinevates tingimustes, ent tavaliselt kasvab segapuistus arukase, haava ja männiga. Puhtkuusik on tekkinud kultiveerimise või hooldusraiete tulemusena. Kuusikute osakaal peaks lähiaastatel aeglaselt suurenema, kuna pea pooled viimase poolsajandi metsakultuuridest on olnud kuused. Kiirekasvulise puuliigina võib kuuse aastane kõrguse juurdekasv
Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügiseks. Käbid asetsevad püstiselt võra ülemises osas, eelmise aasta võrsetel, üksikult, olles tihti vaiguga kaetud. Seemnesoomused vähem või rohkem kaetud sametiste karvadega. Käbid pudenevad laiali samaaegselt seemnete varisemisega ja pärast käbide pudenemist jäävad püsti vaid käbirootsud, millised püsivad puudel mitu aastat. Perekonda kuulub ligikaudu 40 liiki, millised kasvavad Põhja-Ameerika, Euraasia, Kesk-Aasia, Himaalaja ja Aasia parasvöötmes. Eestis nulge looduslikult ei kasva, kuid introdutseeritud on aja jooksul umbes 15 liiki. Nulgude eluiga ulatub 100...500 aastani. Nulud on aeglasekasvulised, enamus liike varjutaluvad, niiskuslembesed, nõudlikud mullastiku viljakuse suhtes, üsna tormikindlad ning külmakindlad okaspuud. Puit on pehmem kui kuuskedel, tihedusega 350...500 gr/cm³ ning vaigukäikudeta, kasutatakse ehituskonstruktsioonides, tselluloosi- ja taaratööstuses
Inimese mõju tugevnemine loodusele Kauges minevikus reguleeris inimeste arvukust maa peal toit selle hankimine ja kättesaadavus. umbes 2 miljonit aastat tagasi kui inimesed toitusid metsikutest taimedest ja jahtisid metsloomi, suutis biosfäär st. loodus ära toita ca 10 miljonit inimest st. vähem, kui tänapäeval elab ühes suurlinnas. Põllumajanduse areng ja kariloomade kasvatamine suutsid tagada toidu juba palju suuremale hulgale inimestest. inimeste arvukuse suurenemisega suurenes ka surve loodusele, mida inimene üha rohkem oma äranägemise järgi ümber kujundas. Kiviaja lõpuks elas Maal ca 50 milj. inimest. 13. sajandiks suurenes rahvaarv 8 korda 400 milj. inimest. Järgneva 600 aasta jooksul, st. 19. sajandiks rahvaarv kahekordistus ning jõudis 800 miljoni inimeseni. Demograafiline plahvatus 19. sajandi alguses toimus inimkonna arengus läbimurre ja inimeste arv Maal suurenes 90 aastaga 2 korda (st. 7 korda kiiremini kui
Loengukonspekt metsanduse üldkursuse õppeaines 1. Eesti metsad ja metsandus Metsandus on väga lai mõiste, mis koosneb: 1. majandusharudest, mis tegelevad kõigi metsa kasutusviisidega (tähtsal kohal on puidu raiumine ja töötlemine) kui ka metsa uuendamise, kasvatamise ja kaitsega. 2. teadus- ja haridusharust mis uurib ja õpetab kõike metsaga seonduvat ja sisaldab endas palju kitsamaid metsanduslikke teadussuundi. Metsateaduse võib tinglikult jagada kolmeks: 1. Metsakasvatus 2. Metsakorraldus 3. Metsatööstus Metsakasvatus esindab bioloogilist suunda metsanduses. Metsakasvatust võime defineerida kui tegevust metsas toimuvate bioloogiliste protsesside mõjutamisest selleks, et kasvatada majanduslikult väärtuslikke puistuid. Tegeleb selliste ainetega nagu dendroloogia, metsataimekasvatus, hooldusraied, metsakultiveerimine, metsakaitse, puhkemetsandus jne. st. peamiselt probleemidega mis on seotud uue metsapõlvkonna rajamise ja olemasolevate metsade hooldamise ning ka
--- 44 Peatükk: 27. Kuidas selgrootud toituvad? Peatükist saad teada * Mida selgrootud söövad? * Millised on selgrootute toitumisviisid? * Mil viisil selgrootud toitu seedivad? Olulised mõisted * rakusisene seedimine Mida selgrootud söövad? Loomad vajavad kasvamiseks ja elus püsimiseks toitu, millest loom saab energiat ja lähteaineid, et sünteesida organismile vajalikke aineid. Osa selgrootuid on taimtoidulised. Paljud putukad ja nende vastsed söövad mitmesuguseid taimeosi, ka teod ja meripurad toituvad peamiselt taimedest. Osa selgrootuid on aga loomtoidulised, näiteks ainuõõssed, ämblikud, vähid, mitmesugused putukad ja nende vastsed. Paljud ämblikud püüavad võrguga saaki ja surmavad selle mürgiga. Ainuõõssetel on saagi püüdmiseks mürki sisaldavate kõrverakkudega kombitsad, vähkidel aga ohvri haaramiseks ja kinnihoidmiseks sõrad. Mõnede selgrootute toiduks sobivad aga nii taimed kui ka loomad, segatoidulised on näiteks osa putuka
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
