Hetked, mida ma võtaks tulevikku kaasa Minu elus on olnud palju rõõmu valmistavaid kui ka kurbi hetki. Et tulevik aga helgem paistaks, võtan ma endaga kaasa vaid kõige paremad mälestused minevikust. Kuskil 11 aastat tagasi, kui ma alles kuuene olin, käisin isaga esimest korda kalal. See kõik tuli nii äkitselt, kuna ma polnud isale mingit ettepanekut teinud. Hommikul tuli isa minu tuppa ja äratas mu ülesse ning käskis seljakott valmis panna. Sõime isaga koos hommikust ja lahkusime juba varakult. Sõitsime Peipsi äärde, isal oli kaasas suur paat, mis mulle väga meeldis. Mul oli nii hea meel, et isa veedab minuga ühe vahva päeva, kuna isal oli alati tööd liiga palju ja kodus viibis harva. Leidsime endale sobiva paiga, kus kaks päeva kala püüda ja telkida. Me ei hakanud alguses asju isegi lahti pakkima, kuna ma käisin isale peale, et võiks juba järvele minna. Tunnid möödusid järve peal kiiresti, kaldale tagasi tulles tegime lõke
Siit Petrogradi on kakssada Ja jaama seitse versta maad, siin on nii kerge luuletada, siin kuusemetsad kohavad! Siin pleegib eha põhjamaine, kui pärlitoone merre kaob, Ja helistades lauge laine siin kõrge kalda juurde vaob. Kui võlujooma peekril huuled, kui merineitsi nõidust joon,- mind ära teinud Toila tuuled, siin laulavad mets, merevood. Teil'tere, spott ja lõhekala, teokarbid kirjud rannal maas ja hääled, eemalt kostvad ala, ja sina, minu kallis laas! Mul ammu meeles Toila väike, näen unes tihti Eestimaad! Oo süda! Meri! Mai! Ja päike! Ja Toila kuused kohavad!
Õpistiilid Olles ise õppija ja samal ajal õpetaja näen seost nende kahe vahel väga palju. Alles see oli kui nühkisin koolipinki ja tunnistan ausalt mind ei huvitanud see õppimine karvavõrdki. Tahtsin olla koos oma sõprade ja sõbrannadega. Põhikooli ajal vedasin ennast kuidagimoodi läbi. Kui õpetaja andis kodus õppida siis mina panin kirja kõik, mida olen oma olukordadest õppinud. Isegi Peter Honey ja Alan Mumford väidavad, et iga inimene õpib teatud kindlatest olukordadest. Nii ka mina. Vanemad on mul alati olnud ranged ja nende meelest pidin ma palju õppima, et mitte koristajana leiba teenida. Ei kujutaks küll ette, et oleksin koristaja, kuid ka koristaja on amet, mida keegi peab ka pidama. Pärast põhikooli suundusin õppima kutsekooli, et saada endale ruttu keskharidus pluss siis veel amet. Võin öelda seda, et kutsekooli ajal ei õppinud ma mitte ühtegi päeva kodus. Tundus nagu oleks aju nagu imeväel lahti l�
inimest! Aga äkki räägiksid oma perest ka rohkem? Minul endal ei ole naist ega ka lapsi. Mõned aastat tagasi elasin koos ühe neiuga, kuid talle ei meeldinud see, et mind üldse kodus ei olnud. Olin niivõrd palju oma tööga seotud ja erinevates kohtades ära. Ja siis ei tulnud meil kahjuks midagi välja. Seetõttu ei ole mul naist ja ma ei tahakski, et mu naine või pere peaks kannatama selle tõttu, et üldse meest majas ei eksisteeri. Töö on mul juba ammu pere eest olnud. Bach: Ma olen hetkel teist korda abielus. Esimene naine kahjuks lahkus siit ilmast üpris varases eas. Praegune naine Anna Magdalena on väga hea laulja, teeme koos pidevalt koostööd. Mina mängin klaverit, tema laulab, vahel käime isegi esinemas nii. Lapsi on sündinud kahe naise peale kakskümmend. Kuid alles on vaid üheksa. Minu kolm poega on väga tegusad muusikamaailmas. Nad on väga hoolikad ja kohusetundlikud õppijad ning tunnevad ise ohtralt huvi.
Õnnelik perekond-kas alkohol mõjutab seda? Minu nimi on Gerly. Ma olen kasvanud tavalises perekonnas, kus õhtuti laua taga istudes päevasündmusi arutati. Vahel ema ja isa vaidlesid, aga nii on paljudes perekondades. Ma usun, et alkohol sai mu sõbraks siis, kui isa läks pere pangalaenude tõttu Soome tööle ja ema jäi üksi koju noortemate lastega tegelema. Seetõttu jäin ma üksi ja tähelepanuta. Hilja õhtul istusin ma teleri ees ja lihtsalt vahtisin seda, ilma mingisuguse mõtteta. Ühtäkki tundsin, et ma ei suuda enam niimoodi edasi elada, kui perekond mulle enam absoluutselt tähelepanu ei pööra. Kõik algaski justkui lihtsalt, eimillestki... Esimene kord varastasin ma baarikapist pudeli likööri, mida enne magama jäämist veega lahjendatult jõin. Mulle meeldis tunne kuidas kõik maailma mured ununesid. Asi läks aga nii kaugele, et ühel hommikul ei ärganud ma ka ema valju hüüdmise ja raputamise peale. Ema kutsus kohale kiirabi, kes t
Seda, kuidas kunstniku mõte on aja jooksul süvenenud ja edasi arenenud, võib näha kunstihoones nätusel “Eesti asi” – Raua parimaid töid. See pole niisama näitus – lihtsalt ilus kunst. Ja peabki olema, kui vaipade valmimise kiirus on keskeltläbi ruutmeeter kuus (ning sääl saalis on väljas kuid ja kuid, aastaid!). Raud teeb esmalt akvarellidega kavandi ja alles siis saab kangastelgedel tööle asuda. Kunstnik elab Viljandi lähedal Heimtali külas Kääriku talus. See on vana mõisamoonaka maja (1860ndaist), kus on kolm kööki, kolm sahvrit, kolm tuba, sest sääl elas ka kolm peret. Raua vanaisa ostis talu ära 1918. aastal. Nüüdki on see täitsa toimiv majapidamine – põldu küll enam ei harita, aga laut on täis tragisid lambaid, vaibakunsti vägevat villast toormaterjali. Lisaks kunstnikule askeldavad ringi talitaja, sulane, perenaine, kelle õlgadel toidutegemine – asjaajamine ikka nagu suurtalus.
kirjeldakse isa elulugu. Peatükk on ka jaotatud kolmeks alapeatükiks: esimene kirjeldab lapsepõlve, teine kooliaega ja kolmas tema tööd ja oma peret. Uurimustöö neljandas peatükis kirjeldan oma elulugu. See peatükk on jaotatud kaheks: esimeses kirjeldan oma koolieelset lapsepõlve ja teises kooliaega. Viimases peatükkis võrdlen enda, isa ja vanaema lapsepõlve ja kooliaega tuues välja sarnasusi ja erinevusi. Minu vanaema Erna Lebreht on sündinud 29. märtsil 1935. aastal Hansu talus Kuremaa külas Gatsina rajoonis Leningradi oblastis Venemaal. Ta oli lapseeas väga tagasihoidlik. Siis kui vanaema oli just kooli minemas, suri tema ema Ida. Lisaks ühe kuu pärast küüditati sakslaste poolt neid Eestisse. Minu vanaema õppis Eestis kahes koolis. Algul Jõhvi algkoolis, hiljem Jõhvi põhikoolis. Tal olid terve kooliaja vältel hinded head. Hiljem läks ta tööle ETKVLi raamatupidajaks. Ta sai mitmel aastal järjest ametikõrgendust, aga kui ehituskontor