Alesander Puškin (0)

ALEKSANDER PUŠKIN
1799- 1837
6. juunil 1799 sündis Moskvas üle kõigi aegade ulatuva kuulsusega poeet Aleksandr Sergejevitš Puškin, keda peetakse uue vene kirjanduse rajajaks. Ta andis maailmale 15 surematut poeemi, kümmekond romaani ja jutustust, kuus lavateost, värssromaani „Jevgeni Onegin ", seitse muinasjuttu ning lugematul hulgal luuletusi. Samas jäi Puškinist kui ääretult vastuolulisest inimesest maha hulk legende, skandaale ja anekdoote. Ja seda kõike hoolimata sellest, et ta suri duellil saadud haava tõttu vaid 37-aastaselt.
Ta pärines aadlisoost, tema ema oli abessiinia vürstipoja, Peeter I kammerteenri A. Hannibali pojatütar. Puškini emapoolne vaarisa sattus Venemaale Aafrikast.
1811. aasta lõpul pääses Puškin eriliselt väljavalitute kooli - Tsarskoje Selo lütseumisse, kus esmakordselt väga kõrgelt hinnati tema luuleannet. Lütseumiajal ilmus trükis tema esimene luuletus ja ta astus küllalt ekstreemsesse kirjanduslikku rühmitusse „Arzamass". 1817. aastal sai lütseum lõpetatud kolleegiumisekretäri aukraadis.
Puškin oli sõprussidemetes mitme tulevase dekabristiga, kirjutas poliitilisi pamflette ja käitus võimude suhtes küllalt väljakutsuvalt, mistõttu saadeti 1820. aasta kevadel Moskvast ära, tööle Kišinjovi kubernerikantseleisse - n-ö patust kaugemale. Ajendiks sai asjaolu, et ühes tema luuletuses esinenud mõtted leiti olevat riigiametnikule kohatud. Teel lõunasse jäi Puškin kopsupõletikku ning sõitis ennast ravima Kaukaasiasse ja Krimmi. Töökohta saabus ta alles pool aastat hiljem ja suhtus, kasutades kuberneri soosingut, oma teenistusülesannetesse ülima pealiskaudsusega.
1822. aastal ilmus Puškinilt Kaukaasia -reisidest inspireeritud poeem " Kaukasuse vang", mis tõstis ta kohemaid elavate klassikute hulka ja tõi autorile Venemaa esipoeedi kuulsuse. Järgmisel aastal alustas Puškin "Jevgeni Onegini " kirjutamist. Ta palus ennast Kišinjovist üle viia Odessasse, kuid juba 1824. aastal vabastati ta ametist ning saadeti isa mõisasse Mihhailovskojesse, et vanemad tal silma peal hoiaksid. Nimelt oli Odessas ilmsiks tulnud Puškini täielik võimetus teha riigitööd; viimaseks piisaks ülemuse kannatusekarikas sai poeedi intriig tema noore ja ilusa abikaasaga.
Kuigi Puškinit pagendus rusus, tema loominguline tegevus siiski jätkus. Aasta hiljem sündis üks tema kuulsaid armuluuletusi, mis oli pühendatud naaberkülas kohatud Anna Kernile.
8. septembril 1826 vabastas keiser Nikolai I Puškini pagendusest ja ka tavalisest tsensuurist, nimetades poeedi oma isiklikuks kaitsealuseks.
Järgnenud aastail ei suutnud Puškin ennast kuidagi leida. Ta sõitis Moskva ja Peterburi vahet. Kord huvitas teda Türgi-kampaanias sõjategevusest osa võtta ja samas tahtis ta töötada Hiina saatkonnas.
1830. aastal kosis Puškin teisel katsel Moskva kaunitari Natalja Gontšarova. Saanud kingituseks oma isa mõisa Boldinos, oli ta sunnitud noore naisega mitu kuud järjest seal viibima, kirjutades "Väikesed tragöödiad", "Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused" ja "Jevgeni Onegini" viimased peatükid.
Järgmisel aastal kolis Puškin Peterburi lähistele Tsarskoje Selosse ning sai tsaari ajalookirjutajana juurdepääsu õukonnaarhiividele. Tsarskoje Selos valmis tal Onegini kiri Tatjanale , mis pani punkti peaaegu kümneaastasele tööle värssromaani "Jevgeni Onegin" kallal.
1833. aasta lõpul määras Nikolai I oma ajalookirjutaja kammerjunkruks. Seda pidas poeet lausa solvavaks, kuid kuna peres oli juba neli last, õukonnaelu nõudis raha ning teostel polnud juba tükk aega olnud minekut, tuli uhkus hingepõhja suruda. Et suurematest võlgadest vabaneda, andis Puškin trükki "Padaemanda", hingas seejärel mõne aja kergemalt ja läks järgmisel aastal erru. Aastaid 1834 ja 1835 loeti Puškini loomingus madalseisuks, kuid keegi ei teadnud , et ta töötas suuremate ettevõtmiste kallal ning et tema parimaid teoseid lihtsalt ei lubatud avaldada. Olukorrast leidis poeet väljapääsu, asutades 1836. a. omaenda ajakirja "Sovremennik" (Kaasaegne). Selles trükiti ära kõigi tollaste kirjanduse suurkujude loomingut, kuid kommertsedu ajakiri ei saavutanud.
1837. aasta talvel provotseeriti Puškini kui abielumehe tüli kaardiväelase Georges d'Anthčsiga. Auhaavamise põhjusest ja ka võimalikust tagajärjest sai Puškin küll aru, kuid duellist loobuda ei võinud, kuigi sõbrad seda soovitasid. Poeet sai haavata ning suri 29. jaanuaril pärast kahepäevast vaevlemist. See „ ajapikendus " võimaldas tal ära korraldada oma pärandusasjad.
Geenius säras eredalt ja kirglikult, tuues endaga kaasa silmipimestava valguse, mida paljudel oli valus vaadata. Nähtavasti suuresti seetõttu jäigi Puškini elu nii lühikeseks - teda viimastel aastatel piinanud "must mees" viis ta ära, samuti kui Mozarti ja Jessenini viisid ära nende "mustad mehed".
Aleksandr Sergejevitš Puškin suri 10. veebruaril 1837.
Eleegia
Noorpõlve pidustuste metsik uljus
mu meelde pohmeluse jäljed muljus.Kuid aastatega nagu vana vein
saab kirkamaks ka mineviku lein.
Mind ootab vaev . Mu elumere kallas
ja tulevik on tuulte meeltevallas.
Kuid, sõbrad, ma ei taha surra veel!
Ma tahan käia okkalisel teel
ja mõtelda. Las mure paisub maruks –
mu päevadel on rõõmusidki varuks:
aeg-ajalt helinatest joobub rind,
veel väljamõeldis ajab nutma mind,
ja eluõhtul helkima lööb kuski
ehk mulle armu viimne naeratuski.
Vang
Mu aknal on trellid ja rõske on torn.
Noor kotkas, mu kaaslane mõtlikult-morn,
All vangla ees vuhinal tiivaga lööb
Ja pahuralt veriseid palasid sööb.
Ta nokib neid, silmitseb aknal siis mind.
Vist mõistab mu tundeid see tusane lind —
Ta kisas on kutse, ta pilgus on piin ,
Kui tahaks ta öelda: "Mis teeme veel siin?
Aeg rutata sinna, kus avarust näed,
Kus pilvede peidus on lumised mäed,
Kus teed pole kõrguses kellelgi muul,
Kus vabana lendan vaid mina...ja tuul."
Eluvanker
Näe, raske vanker veereb kingul,
Erk ratsu kihutab ta ees.
Käes ohjasid peab uljalt pingul
Aeg, vana vahva küüdimees.
Aovalgel hobu algab traavi,
Meil vankris kärsitu on vaim —
Kas murda kael või minna kraavi;
Ükskõik! Las käia!...
Keskpäeval aga lööme araks.
Tee tõrgub, ees on kuristik —
Siis kisendame, kartus varaks:
Noh, tasem nüüd, sa sõgesikk!
Kuid vanker veereb. Unehärmas
Kõik pimeneb me pilgu ees.
Öömajale meid viib me kärmas
Aeg, vana vahva küüdimees.
A. P. Kernile
Kui ime jäi see tund mul meele:
Just nagu põgus nägemus
Sa, kaunis, ilmusid mu teele,
Kui puhta ilu kehastus.
Kui süda murest tröösti vajas,
Kui elulärm mu ümber kees ,
Õrn hääl veel kaua kõrvus kajas ,
Hell pilk veel seisis silme ees.
Aeg möödus. Elu marus ruttu
Kõik unistused hajusid
Ja paksu unustuse- uttu
Su hääl ja pilgud vajusid.
Ja keset halli oleskelu
Siis õhtusse mu päevad said.
Mul polnud armastust ja elu
Ja vaimustust ja pisaraid.
Ent lõppes öö, mis lausus hingel:
Just nagu põgus nägemus
Sa jälle ilmusid, mu ingel,
Kui puhta ilu kehastus.
Ja valgus sügav rõõm mu rindu
Ja süda täis on joobumust
Ja jälle tunneb eluindu
Ja pisaraid ja armastust.
TATJANA KIRI ONEGINILE
Ma teile kirjutan – mis enam?
Tõepoolest, kas ei tundu siin
kõik juba ülearusena,
mis iial juurde lisaksin?
Ma tean, te võiksite ju praegu
mind pilgata ja põlata.
Kuid ei – mu hingevaluga
ei naljata te ilmaaegu.
Ma otsustasin alguses,
et vaikin: mitte iganes
te poleks aimanud mu häbi,
kui kuuleksin ja näeksin taas
teid kasvõi kordki nädalas,
et hiljem ööd ja päevad läbi
siis mõtelda ja mõtelda
ühtainust alalõpmata
ja meenutada hiljukesi
ühtsoodu, kuni kohtan teid,
silp-silbilt kõiki sõnakesi
ja teie häälevarjundeid…
Kuid maal on kõik ju igav teile.
Te hoiduvat siin seltsimast.
Ei, särada ei antud meile –
ja siiski… tere tulemast !
Miks käisite meid külastamas?
Miks tuli teiega see piin?
Teid kohtamata oleksin
ma õppinud ju kord siinsamas
maaüksinduses viimati
noort hingetormi talitsema,
võib-olla leidnud sõbragi
(kes teab?) ja olnud surmani
truu naine, hoolitseja ema.
Üks teine?… Mitte iganes!
Ei ole teist maailmas mulle!
Nii seisab taevatähtedes:
ma kuulun sulle, ainult sulle!…
Mu elu polnudki ju muud
kui saatusliku kohtumise
eelpant ja ootus – issand ise
on sind mu kaitsjaks määranud…
Sa olid mulle armas ammu ,
mind kiusas uneski su pilk.
Sa seisid lävel… kuulsin sammu…
oh ei, see polnud unepilt!
Mu südames lõi leegitsema
su tulles nagu tulelõõm
üksainus äratundmisrõõm
ja siis ma teadsin : see on tema!
Sa kõnelesid minuga
mu tumedamal tusatunnil,
kui püüdsin vaeseid aidata
või hingerahutuse sunnil
ma palvetasin härdasti.
See olid sina ometi,
kes kummardas mu padja ligi
öö läbipaistvas hämaras?
See olid sina ometigi,
kes troostisõnu sosistas?
Veel pole aimugi mu hingel,
kes oled sa: mu kaitseingel
või kurikaval kiusaja –
ükskõik! mu kahtlus lõpeta!
Kõik on ehk lausa lapselikkus
ja endapete paraku,
mu elu teeb ehk tulevikus
veel hoopis teise käänaku…
Kuid ei, ma kõhelda ei malda
ja täiesti su meelevalda
nüüd annan oma saatuse .
Ma nutan praegu… Kujutle:
mind siin ei mõista mitte keegi,
ja hääbuma kui hukkujal
peab mõistus ja mu eluteegi
umbüksinduse tähe all.
Loen tundisid su tulekuni:
mu lootus ellu ärata
või katkesta see raske uni
liig õige laidusõnaga!
Kuis põletab mind äkki häbi!
Kuis on mu süda hirmukil!
Ma lõpetan – ja enam läbi
ei loe neid ridu paberil .
Ma liialt usaldasin sulge …
Piisk veereb üle silmalau…
Kuid minule , ma olen julge,
on tagatiseks teie au…
ONEGINI KIRI TATJANALE
Võin aimata, kuis haavab teid
kurb saladus, mu kirjasaade,
kuis teie põlglik-uhke vaade
nüüd viskab vihasädemeid!
Miks räägin siiski hingevalust?
Mis ootan ma veel omapead ,
kui ainult kahjurõõmuks alust
ehk annavad need kirjaread?
Kord riivates te elurada
ei tihanud ma usaldada
te tunnet . Armast amelust
mul polnud mõtteski te puhul:
ei tahtnud ma ju mingil juhul
käest anda vana vabadust.
Veel midagi: meid lahku paiskas
julm ohver, Lenski eluots…
Kõik hellad alged rebis-raiskas
mu südamest siis tuskav trots.
Liig võõras kõikjal, kütketeta,
ma õnnest mõtlesin ka nii:
õnn – see on rahu. Olla prii ! –
Oh jumal! Kuidas küll sain petta …
Ei! Vaikselt nagu varjupilt
te kannul püsida ja samas
ehk näha minut-minutilt
te huulenurki naeratamas, -
te pilgu paistel tajuda
te hääleilmet, ilurikkust,
kui surma sülle vajuda
ja kustuda… oh õndsalikkust!
Kuid võimatu! Nii otsin teid
ma huupi kõikjal, pillan praegu
üksluise päeva pudemeid,
kui pärast pikki ooteaegu
te juurde juhus mind ei vii.
Mu lõpp on raske niikuinii.
Jah, selleks, et mu elupäevad
veel vältaksid, on vaja mul
eelteadmist ikka hommikul ,
et täna teid mu silmad näevad…
Te pilk on karm… Nii kardan
just,
et nüüd mu alandlikku malbust
te vihkate kui viimast halbust
ja ülekõlvu kavalust.
Oh kas te tunnete, kui kole
on armuhellust ihata,
kui janu jahutust ei ole!
Siis teeselda veel tihata,
kui tahaks pea te hõlma peita ,
ja kibedasti nuttes maas
käed ümber põlvede teil heita,
üht öelda teile taas ja taas…
Seevastu häirimatul vaatel
teid kõnetada, käidelda
ja naerunäoga näidelda
korrektset külmustki te saatel!…
Ei! Otsas on mu elumald.
Ma enam ei saa endast jagu.
Kõik on ju selge. Otsustagu
nüüd saatus – teie meelevald.