.............4 3.Kihelkonna rahvariided............................................................5 3.1 Särk........................................................................................5 3.2 Seelik.....................................................................................5 3.3 Põll.........................................................................................6 3.4 Vöö........................................................................................6 3.5 Liistik.....................................................................................6 3.6 Kaelarätik...............................................................................7 3.7 Tanu.......................................................................................7 3.8 Sukad ja kingad.....................................................................7 3.9 Ülerõivad...............................................................................8 3.10 Lahttasku....................
leinaja (Kaarma, M; Voolmaa, A; Eesti rahvarõivad,Tallinn1981,lk14). Etnoloogilises rõivauurimises on Eesti jagatud neljaks suureks rühmaks: Lõuna-Eesti; Põhja-Eesti; Lääne-Eesti ja saared. Põlva, Kanepi ja Räpina kihelkonda kuulusid Võrumaa koosseisu, seega Lõuna-Eesti rühma. Sellesse rühma tuleb arvata ka setude eriilmelised rõivad. Naiste ülikonna põhiosad olid Võrumaal särk, seelik, vöö, kampsun, osaliselt liistik (vest), abielunaisel lisaks põll, traditsiooniline peakate ja Lõuna-Eestile iseloomuli- kud mitmesugused ülevisked(sõba,pallapool). Ülerõivastena pikk kuub, talvel kasukas. (Vill, R ; Põlvamaa rahvarõivad,lk.3) Lõuna-Eesti naise rahvariiete põhiosad 19.sajandil: varrukatega särk, seelik, vöö, põll, tanu, kampsun või liistik, õlakate sõba. Kõigi kolme kihelkonna rõivad esinesid seeliku triibustiku, särgi, põlle ja vöökirjade poolest.
jaotus Pi iv ise du rõ im rõ lik ad iv ud Kä ad Rõiv ad 3 Eesti naiste rahvarõivaste põhiosad ◈ Käised ehk lühike pluus ◈ Pikk seelik 4 Eesti naiste rahvarõivaste põhiosad ◈ Liistik ◈ Põll 5 Eesti naiste rahvarõivaste põhiosad ◈ Vöö ◈ Peakatted 6 Eesti naiste rahvarõivaste põhiosad ◈ Jalatsid Pastla Kinga d d ◈ Ehted 7 Eesti meeste rahvarõivaste põhiosad ◈ Valge särk ◈ Põlvpüksid või pikad püksid 8
Eesti rahvarõivad Naiste rahvarõivaste peaosad olid valge linane särk (selle peal kanti kohati käiseid), seelik ja enamasti villasest riidest lühike jakk kampsun või varrukateta liistik. Peakatteks oli abielunaistel kohustuslik tanu. Meeste rahvarõivaste peaosad olid valge linane särk, püksid ja vest. Peakatteks oli kaapkübar, suvel ka murumüts või silmkoes topsmüts ja talvel nahkne talvemüts. Saaremaal eriti murumüts. Oluline ese oli vöö, mis meestel kinnitas ülerõivaid, naistel hoidis ülal seelikut. Tütarlapsed pidid vööd kandma juba lapseeas, et nad kasvaksid peenepihalised.
Saaremaa Saaremaal oli peaaegu igas kihelkonnas mõningal määral erinev rõivastus, suuremate rühmadena eralduvad lääne ja idapoolsemate kihelkondade rõivad. Ida Saaremaal, kus asub Karja kihelkond, oli rõivamood võrdlemisi sarnane. Karja naine 19. sajandi jooksul muutus naiste rõivamood oluliselt. Allpool vaatleme 19. sajandi kolmandal veerandil kantud rahvarõivakostüümi, mil ülikonna põhiosad olid särk, seelik, vöö, põll, liistik, kampsun, pea ja jalakatted, pealisrõivastest pikk kuub ja lambanahkne kasukas. Särk tehti peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega, mis pandi siin pikiriidest ja laiendati külgedel siiludega. Särkidel oli lai ja niplispitsiga äärestatud krae. Pits niblati peenest linasest või puuvillasest niidist. Võrkpõhjaga pits oli 45 cm laiune, selles oli kas geomeetriline või stiliseeritud taimornamendis kiri, mida ümbritses jäme värviline kontuurniit. Pitsi kudumise
c) 0,3 cm helesinist d) 0,15 cm tumesinist e) 0,2 cm lillat f) 0,3 cm helepunast g) 0,05 cm valget (triibu keskkoht) f-a h) 0,15 cm tumesinist i) 0,3 cm rohelist j) 0,3 cm helesinist k) 0,05 cm valget ( triibu keskkoht) j-h Seeliku pikkuseks sobib 20-30 cm maast (mõõta kingadeta). Neiu ülikonna juurde võib kuuluda ka liistik, mis on õmmeldud potisinisest villasest riidest, linasest labasest riidest voodriga, eest kinnitatud kolme haagiga. Vööst allapoole on vastandlappvoltide riba. Viimase laius on 4,5 cm, voldisügavus 3 cm. Peorõivastuse juurde on kuulunud vahel ka värviline kaelarätt. Viimane jäi liistiku rinnalõikest välja paistma, nii et see ehteid ei varjaks. Kaelaräti otste kinnitamiseks kasutati ka kuhiksõlge. Vöö (vüü, puudõh) oli tähtis ülikonna osa
Pealmise seeliku peale panid abielunaised põlle ning ilu pärast mähiti ümber ka vöö. Pähe pandi tanu või seoti linik, kuidas kusagil kombeks. Neiud ehtisid pead pärja või juukselindiga. Kaela pandi kaelarätik ning peale pikk-kuub. Kui ilm oli küllalt jahe, pandi pikk-kuuele veel kasukaski alla. Naisteriiete hulka kuulusid seelik, kirivöö, põll, jakk ja liistik, tanu, sõbe ja käised. Meesterõivad Meeste tähtsaim rõivaese oli valge linane särk, mis lõikeliselt naiste omast oluliselt ei erinenud. Kaeluse sulgesid nad kas niidist punutud nööri või väikese vitssõlega. Särgisaba toppisid mehed reeglina pükstesse, mõnes Kagu-Eesti paigas oli kombeks see aga pükstele jätta. Materjalilt jagunesid meestepüksid villasteks talve- ja linasteks suvepüksteks. Väga pidulikuks juhuks ja ühtlasi jõukuse
Ilmusid rõngassõled, hõbekrõllid jm. Rootsi-Poola ajal (1561-1710) kujunes naistel valdavaks umbseelik. Meeste säärekatteina said üldiseks põlvpüksid. Rootsi aja lõpul hakkasid Tallinna ümbruskonnas levima pikitriibulised seelikud. Samuti tuli Rootsist seeliku kurrutamise ehk plisseerimise mood. XVIII sajand tõi suure ja lopsaka lillkirja. XIX sajandil hakati kandma lühikesi villaseid kampsuneid ja vatte. Lääne-Euroopast tuli suurmood - varrukateta liistik. XIX sajandil lõppeski rahvarõiva võidukäik. Kirik keelas värviküllaste ja elurõõmsate riiete kandmise. Lõpliku hoobi rahvarõivastele andsid XIX saj teisel poolel toimunud suured talurahvaelu uuendused. Valdavaks sai linnamood. Muhu on saar Saare maakonnas ning on suuruselt kolmas saar Eestis. Muhu saar kuulub koos teda ümbritsevate laidudega Muhu valla koosseisu. Muhus on elav rahvakunstiga tegelev kogukond. Muhu rahvariiete valmistamine, kudumine,
mis 19. sajandi algupooleks said üldiseks kogu mandri-Eestis. 18. sajandi keskel võtsid Tallinna ümbruse talunaised tarvitusele linnast ostetud, kõval pappalusel mustrilise siidkattega pottmütsi, 1 mis 19. sajandi algupoolel vallutas kogu Põhja-Eesti. Käiste ja tanude kaunistamisel sai rahvaomaseks värviline lillkiri. Naiste pihakatetena tulid peamiselt Saaremaal 18. sajandil kasutusele lühike jakitaoline kampsun ja vestilaadne liistik (Saaremaal abu). Lõuna-Eesti rõivas säilitas arhailisuse, uuendusi tuli 18. sajandi lõpus peamiselt kaunistustesse. Linaste rõivaste tikandis hakati varasema valge linase või värvilise villase lõnga asemel kasutama ostetud punast puuvillast lõnga, maagelõnga. Pikk-kuubedele õmmeldi peale punasest nöörist kaarusest kaunistused. Suurenes ostukaupade osatähtsus. Suur osa ehteid ja väiksemaid detaile, nagu siidpaelad,
annaabi.ee 
