Eesti pinnavormid (2)

Eesti asub Ida-Euroopa lauskmaa loodeservas. Suhteline kõrgus on 20-50 m (max. 80 m Vällamägi). Eesti pinnavormid on kõrgustikud, lavamaad , madalikud , nõod, orundid . Kõrgustikud on suurepindalalised, ümbrusest kõrgemad lauskmaa osad, millel esineb mitmeid kõrgendikke, nõgusid, orge jt. väiksemaid pinnavorme. Kõrgustikud jaotatakse kulutuskõrgustikeks (välimus sõltub aluspõhjast, tasase pinnamoega, aluspõhja moodustavad pudedate setete all olevad kõvad kivimid; Pandivere, Sakala) ning kuhjekõrgustikeks (välimus ei sõltu aluspõhjast, rahutu reljeefiga, pinnamoes valitsevad künkad ja nõod. ; Haanja, Otepää, Karula). Lavamaad ehk platood on ümbrusest kõrgemad tasandikud, mida enamasti ääristavad astangud (Harju lavamaa, Viru lavamaa). Madalikud on kuni 50 m. kõrgused tasandikud, mis on pikka aega olnud Läänemere poolt üle ujutatud (hõlmavad peaaegu poole Eesti territooriumist, suuremad asuvad Lääne-Eestis. Nõod on keskelt madalamad ning servadest kõrgemad suletud pinnavormid, mille põhjas on tavaliselt järv või soo. Orundid on piklikud ja laiapõhjalised avatud pinnavormid, mille põhjas voolasid kunagi hiigeljõed, kuid millest tänaseks on jäänud vaid võrdlemisi väikesed vooluveekogud. Org on pikk ja kitsas , põhjas on jõgi. Eesti territoorium paikneb Ida-Euroopa platvormi loodeosas, Fennoskandia kilbi lõunanõlval. Platvorm on maakoore osa, mis on kahekihiline ( kristalne aluskord ning settekivimitest pealiskord ) ja kus pole kaua olnud maatekke protsesse. Kilp on platvormi osa, millel puudub pealiskord. Eesti maakoore läbilõige: 1. Pinnakate (pudedad setted : liiv, kruus, moreen , savi; 5-10 m. ) 2. Settekivimitest pealiskord ( lubjakivi , liivakivi , põlevkivi, fosforiit ; 100-600 m.) 3. Kristalne aluskord ( tard -ja moondekivimid, graniit ja gness; 600 - …m.). Aluskord ei ulatu Eestis kusalgi maapinnani. Kuna Eesti asub kilbi lõunanõlval, siis aluskorra sügavus kasvab põhjast lõunasse ning samas suunas pakseneb vastavalt ka pealiskord. Pinnakate on aluspõhja kattev pudedatest setetest lasund. Kõik setted on toodud mandrijääga või tekkinud peale seda (moreen, kruus, liiv, savi, turvas , muda). Paksus on põhjas 2-3 m., lõunas 5-10m.). Loopealne e. Alvar (pinnakate puudub). Mandrijääsetted on moreen (erineva suurusega kivimite segu), kruus liiv ning viirsavi . Pärastjääaegsed setted on merelised setted (liiv, kruus, klibu ), järvesetted (liiv, savi, järvelubi, järvemuda), jõesetted (kruus, liiv, savi), allikasetted (allikalubi), tuulesetted (liivaluited), elutekkelised (turvas) ning inimtekkelised ( aheraine , põlevkivituhk, prügi). Luited on tugeva tuulega kuhjunud liivast tekkinud tuiskliivahanged, mis nihkuvad sisemaa suunas. Pinnamood on maakoore pealispinna kuju ja see koosneb väga mitmesugustest aja jooksul muutuvatest pinnavormidest. Pinnavormid on maakoore pealispinna osad, mis erinevad ümbritsevast alast kõrguselt, väliskujult, siseehituselt ja tekkelt. Neid liigitatakse kõige sagedamini tekke põhjal. Voored on välimuselt leivapätsi meenutavad kõrgendikud, mis on tekkinud jää voolimisel. Moreentasandikud on liustikutekkelised kuhjevormid . Oosid on enamasti liivast, kruusast või veeristest koosnevad järsunõlvalised ja teravaharjalised vallid, mis võivad moodustada kümnete kilomeetrite pikkusi oosiahelikke. Mõhnad on kruusast ja liivast koosnevad künkad, mis paiknevad harilikult rühmiti, moodustades mõhnastikke. Liivikud on kruusa - ja liivatasandikud. Vooluveetekkelised pinnavormid on jäärak e. ovraag (vihmasadude tagajärjel nõlvadelt tekkinud uurded) ning jõeorud (ülemjooksul sälkorg, keskjooksul moldorg ja alamjooksul lammorg ). Lamm on oru osa, mis vaid suurvee ajal on vee all. Terrass on astang uue lammu kohal. Kaldavall on suurvee ajal sängist väljunud liiv. Soot on mahajäetud jõelooge. Kärestik on madal, kiirevooluline jõeosa. Juga on astang jõesängi. Meretekkelised pinnavormid on murrutuspank (aluspõhja kivimeisse kulutatud järsak), murrutuslava (murrutuse kestmisel taanduvad pangad maismaa suunas ning mere ja panga jalamil moodustub murrutuslava), murrutuskulpad (kui panga jalamil paljanduvad pehmemad kivimid, tekivad sinna koopataolised õõnsused ehk murrutuskulpad), rannabarr (uhtmaterjali settimisel kujunenud liivavallid), maasäär (2-3 m. kõrged, sadakond m. laiad ning enamasti alla 1 km. pikad vallid, mille merepoolne nõlv on vastasnõlvast laugem) ning rannavall (enamast kaarekujulised, mõne meetri pikkused ning 1…2 m. kõrgused pinnavormid). Karstivormid on karst (kivimite lahustumine vees; lubjakivi, dolomiit), kurisu (lehtri- või liuakujulised karstivormid, kuhu neeldub pinnavesi ), salajõgi (maa alla kadunud jõed või ojad; Jõelähtme, Kuivajõe, Erra), langatuslehter (selle moodustab salajõgede voolusängi uuristamise ning lahustamise tõttu sisse langenud lagi ) ning karstiväljad (suuremad karstiväljade esinemisalad; Kostivere, Katja, Kuimetsa). Tuuletekkelised pinnavormid on rannaluited ( lauge pealttuulenõlvaga ja järsu alttuulenõlvaga vallid, mis on enamasti liitunud luiteahelikeks ning moodustavad luitevälju ehk luitestikke; Narva-Jõesuu, Nõva, Häädemeeste) ning mandriluited. Eesti tuntumad meteoriidikraatrid on Kaali kraater (9 lohku), Olumetsa (3 lohku) ning suurim, Neugrundi kraater, mis asub Soone lahe põhjas, Osmussaare ja Pakri saarte vahel. Elutekkelised pinnavormid on sootasandikud (on tekkinud vähelagunenud orgaanilise aine – turba – ladestumisel püsiva niiskuse tingimustes), kobraste ja sipelgate pesad , loomarajad, ordulinnuste asemed ehk linnamäed, karjäärid, tuhamäed, prügimäed ning aherainemäed.