Eesti NL okupatsiooni all 1944-1991 (1)

EESTI NSV AJAJÄRK
(1944-1990)
TÄHTSAMAD DAATUMID :
1946. a. november – Johannes Vares -Barbaruse enesetapp (?)
1949. a. 25. märts massiküüditamine
1949 talude massiline kolhoseerimine
1950. a. märts EKP Keskkomitee VIII pleenum (Venemaa-eestlaste võimu haaramine Moskva toetusel)
1979 EKP Keskkomitee otsus vene keele õpetamise ja omandamise täiustamisest (forsseeritud venestuspoliitika )
1980 - „40 kiri“ , haritlaste avalik kiri, mis rahvast liitis, suurenes vastupanu venestusele
1987
kevad – rahva protestilaine Kabala- Toolse fosforiidikaevanduse rajamise vastu ( fosforiidikampaania )
23. august MRP-AEG, eesotsas Tiit Madissoniga korraldas Tallinnas Hirvepargis poliitilise meeleavalduse
26. september – ajalehes „Edasi“ ilmub Kallase , Made, Savisaare ja Titma ettepanek viia Eesti üle täielikule isemajandamisele (IME)
- rajatakse Eesti Muinsuskaitse Selts – esimene dem. põhimõtetele tuginev massiorganisatsioon
1. STALINI AEG (kuni 1953)
1944. aasta sügisel okupeeriti Eesti taas Nõukogude Liidu poolt. Tolleaegne (ka hilisem) Nõukogude Liit kujutas endast stalinistlikku totalitaarset süsteemi. Maha surutud kõik tsiviilühiskonnale (kodanikuühiskonnale) omased tunnused:

• esindusorganite demokraatlikud valimised
  
• parteide paljusus
  
• sõltumatu kohus
  
• vaba ajakirjandus
  
• isiku-ja loominguvabadus
  
• ühiskonna iseorganiseerumine
  

Ühiskonda hoiti hirmu ja terrori all. Süsteemi sees valitses ränk plaanimajandus, välismaailmale püüti tõestadam et toimub „maailma kõige eesrindlikuma ühiskonna areng ja õitseng“. Stalinism lähtub sellest, et sobiva õpetusega on võimalik muuta nii ühiskonda, majandust kui isegi mõningaid loodusseadusi. Rahva mälu püütakse kustutada põhimõttel „mis silmast, see südamest“, hävitades kultuuripärandit.
1944. aasta septembris sai EKP ette Nikolai Karotamm . Nõukogude võimu kindlustudes kasvas järsult parteilaste arv, mis siiski jäi 5-8 korda väiksemast teistest liidumaadest. Loodeti, et suure sõja lõppedes on ka Nõukogude võim muutunud leebemaks, kuid okupatsioonivõimu taastamisega algasid ka arreteerimised. 40. aastate lõpus toimus märgatav pööre stalinismi poole, mis oli tingitud nii tugevnevast stalinismist NLis kui ka NL positsioonide tugevnemisest Eestis. Alanud stalinismilainega kaasnes ka muulaste massiline vool Eestisse ning üha ägenev propaganda .
1945. aastal oli Eesti NSV peaaegu ainult eestlastega asustatud, kes moodustasid üle 95% elanikkonnast. Ainsaks ajalooliseks vähemusrahvuseks olid jäänud peipsivenelased.
Stalinistlik venestuspoliitika hõlmas eriti kultuuri, loomeinimesed langesid rünnaku alla, kritiseeriti haridussüsteemi ja hävitati õpikuid. 1946. teeb enesetapu Johannes Vares- Barbarus (võib olla ka pol. mõrv).
Majanduslikult valitakse edasiseks suunaks suurtööstuse arendamine Eestis. Põllumajanduses riigistati veel maid. 1947. aastaks kosus põllumajandus löökidest, kuid juba 1946. aastal oli suund võetud kolhooside loomisele. 47 aasta lõpuks oli kolhoose 5, 48. aasta keskpaigaks oli juurde loodud veel 53. Kolhoosi astumine oli lojaalsuse avaldus nõukogude võimule.
Poliitika tipnes EKP Keskkomitee VIII pleenumiga 1950. aastal, kui viidi läbi poliitiline puhastus Eesti NSV juhtkonnas, mille sõnavõttudes tembeldati kodanlike natsionalistideks ja millega rahvuskaader ja nn. juunikommunistid (Hans Kruus koos Nigol Andreseni, Johannes Semperiga) kõrvaldati juhtivalt töölt ning asendati Venemaa eestlaste ja venelastega. Mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased põlu ala pandi ja nende tööde avaldamine keelati. Uueks parteijuhiks sai Johannes Käbin, kes jäi sellele kohale 28 aastaks.
Rahuolematus valitsuse poliitikaga väljendus metsavendade aktiivse tegutsemisega ajavahemikus 1944–1953. 28. jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse «Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSVs» ning järgmisel päeval 29. jaanuaril 1949 otsuse kulakute, bandiitide ja natsionalistide väljasaatmise kohta. 1949. aasta 25. märtsil Balti riikides alanud küüditamise ohvriks langes üle 20 000 Eesti elaniku. Eraldi korraldati 1950–1951 küüditamisi Eestisse jäänud sakslastele, keda loeti eriti rahvavaenulikuks elemendiks. Repressioonid lõppesid Jossif Stalini surma järel 1953. aastal.
2. HRUŠTSOVI SULA (1953-1964)
NSVLis algab Hruštsovi võimuga „ sulaaeg “, teatud liberaliseerumine ja reformideaeg. Hrustsov pidas end suureks põllumajandusspetsialistiks ning tema uuendusi tuli nüüd hakata ellu viima. (massiline maisikasvatamine, kartuli asemele hübriidkaalikas) Tugevnes rünnak erasektorile ja määrati täpsed normid mitu looma/ kana /kukke kellegi võib majapidamises olla. Eestis oli Hruštsovi ajaks juhtivatele kohtadele saanud hulk kaine mõistusega põllumajandusjuhte, kes püüdsid suurematest lollustest kõrvale hiilida või mitte neid nii innukalt ellu viia. 1964. aastal lõppes põllumajanduses üleminek rahalisele töötasule, mis oli väga uuenduslik NSVL puhul. Hruštsovi ajal tuli ka uus majandussüsteem – selle poliitika põhisuunaks sai kohaliku võimu tugevnemine ja senise ülitsentreerituse Moskvale vähendamine. See hoogustas majandust väga ja tööstus arenes, 60. aastate algul tõusid kõik majandusnäitajad, seda põhjustas töö kohapealne juhtimine. Kuna see majandusvorm aga NSVLis laiemalt edu ei toonud , tsenraliseeriti majandus uuesti 1965. a septembripleenumi otsusega. Järk-järgult jäi kohalik võim otsustamisõigusest ilma ja käsud tulid jällegi Moskvast, kujunes välja administratiivne käsumajanduse süsteem, mis lämmatas igasuguse altpoolt tuleva initsiatiivi. Kultuuris toimus liberaliseerumine, tagasi tulid mõned pagulusse läinud loometegelased, looming hinnati jälle ümber, avaldati uuesti osa sellest, mis enne polnud lubatud. Laienesid „sotsialistliku realismi“ piirid, massikultuuri tarbimine.Murrang toimus 60. aastatel, kui kultuuriellu tulid uued tegijad, kes polnud kogenud Stalinismi õudusi ja ei osanud neid karta .
3. BREŽNEV JA STAGNATSIOON (1964-1982)
1964. aastal, kui võimule tuli Leonid Brežnev, sai liidu areng uue suuna – uued tehased, kaevandused, majanduses jätkus tõus, maailmaturul toorainete kõrged hinnad lubasid suurendada väliskaubanduse mahtu. Pol. sfääris algasid piirangud 70. aastate keskel – teisel poolel süvenes NSVLis stagnatsioon, ehk seisak , mis haaras järk-järgult kõik ühiskonnaelu sfäärid. Mujal NLis süvenes arusaam, et Eesti on „sovetski zapad“. 70-datel toimus pööre piirangutele ja raskenes osasaamine muu maailma elust. Eesti arengu omapäraks kujunes väline läänestumine (mood, muusika , olme). Aastakümne lõpul hakati ellu viima aktiivset venestuspoliitikat, mis põhjustas tugevat vastureaktsiooni. Julgelt astusid süsteemi vastu dissidendid ehk teisitimõtlejad. Põllumajanduses hakkas omatoodangu juurdekasv aeglustuma. Enam ei praktiseeritud üleliiduliste põllumajanduskampaaniate elluviimist. Eestis suurenes tendents muuta kolhoosid sovhoosideks. Palju negatiivseid tendentse lõi majandite muutmine suurmajanditeks, mis siiski 80. aastate algul jällegi tagasi väiksemateks kolhoosideks ja sovhoosideks jagati. Katsetused isemajanduses. Kurss uute tootmiskoondiste loomisele. Halvenes tööstustoodangu kvaliteet. Tööstuse arengu seisak, mida varjati propagandaga. Tõus kultuurielus sai löögi 1968. aast Praha kevadega, mil vähenes järsult lootus „süsteemi seestpoolt omade meestega parandada“. Pööre kultuuris ja intellektuaalse opositsiooni maha surumine toimus aeglaselt ja nähtamatult, aga pidevalt. 70-ndate lõpus püüti taandada rahvuslikke eripärasid, sest need pidid kaduma „nõukogude rahva kui kõrgeima ajaloolise inimühenduse“ raames. Järsult tugevnes tsensuur , repetuaar teatritele ja kooridele oli ette määratud. Sõjakäik Soome TV vastu. Eesti kultuurielu hakkas provintsialiseeruma. Eestlaste loomulik iive kujunes negatiivseks. 78, aastal võeti vastu määrus vene keele õppimise ja õpetamise parandamiseks. „40 kiri“ oli Eesti haritlaste avalik pöördumine, mille ülesandeks oli bürokraatide tähelepanu juhtumine süvenevatele negatiivsetele protsessidele, sellele kirjale kirjutas alla 40 eesti haritlast. Hiljem paluti pöördumine tagasi võtta, järgnesid repressioonid. Kiri avaldas aga ühiskonnale suurt mõju ja võitis rahva seas poolehoiu.
4. GORBATŠOV, PERESTROIKA
1985. aastal võimule tulnud Mihhail Gorbatšov alustab majanduslikult allakäinud NLis perestroikat ja glasnosti , et päästa stagneerunud NL kokkuvarisemisest. Kaheksakümnendate aastate keskpaigaks sai selgeks, et uued abinõud põllumajanduse olukorda ei paranda. Algas poleemika talude taastamise üle, sellesse suhtuti paranoiliselt.1987. Aastal algas Võru rajoonis talude taasloomine ning mõne aastaga loodi Eestis üle tuhande talu. Kaheksakümnendate teiseks pooleks oli süvenenud defitsiit, tööstuse arengu näitamiseks kasutati propagandat. Eestis kritiseeriti glasnosti valguses esialgu valitsuse konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi (fosforiidisõda 1987), samuti esitati omapoolseid ettepanekuid , näiteks IME projekt. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega ka rahvuslikud poliitikud, juba 1988. aasta alguses toodi välja sini-must-valged lipud ja loodi 1987 Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Nõukogude võimu perioodil muutus oluliselt ka Eesti elanikkonna rahvuslik koostis. Eriti 1960. aastatest 1980. aastateni toimunud võõrtööjõu sissetoomisega langes eestlaste osakaal Eesti elanikkonnast 1989. aastaks 61,5%-ni. 1990. aastal toimusid Eestis esimesed vabad valimised pärast Teist maailmasõda, kus valiti uus Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseis, milles selge enamuse said reformikommunistid ja neid toetav Rahvarinne .