Eesti kultuuri probleem (0)

Eesti kultuuri üks probleem on see et pole üht kindlat telge või tugipunkti kuhu koonduda.
Eesti on juba oma geograafilise asendi poolest huvitaval kohal. Eesti ühendab idat ja lääne põhja ja lõuna euroopat. Eesti on justkui läbikäigu hoov kust kõik marsivad läbi ja jätavad oma jalajälje. Samas üritab aga kohalik ise oma aeda korras hoida ja oma tahtmist saada.
Esimesed eelased rändasid siia 11 000 aastat taasi ja asutasid Pulli asulakoha peamiselt tegeleti jahipidamise ja kalapüügiga. Hiljem, kui kammkeraamika levis siis alustati ka põllumajandusega, sest kliima oli juba sojenedud ja võimaldas põllu pidamist ja taimekasvatust. Tänu sellele on eestlased euroopas ühed ainukesed kes on niivõrd kaua ühel kohal elanud ja oma piirkonda hoidnud.
8-11 saj. Olnud Vikingiaeg oli see periood mil tehti tõsisemalt tutvust merendusega ja alustati laevaehitust millele järgnes naaberite ründamine ja rüüstamine . Samal ajal olid Eestlaste üheks põhivaenlaseks Idanaabrid Venelased . 1030 vallutas Jaroslav-Tark kagu eesti ja rajas Tartu linnuse kohale Jurjevi linnuse ja asula. 1054 püüdis tema poeg vallutada ka põhja Eesti kuid see ebaõnnestus Eestlased puhastasid 1061 piirkonna venelastest ja nad löödi välja. 12 saj. saavutasid eestlased oma merenduse tippu. Kontaktis oldi paljude Vikingi kogukondadega Rootsis Taanis ja Norras . 1187 põletasid Eestist pärit meresõitjad arvatavasti maha ka Sigmunda linna. Samal ajal olid Eestlased ühed vähesed Euroopa rahvaastest kes ei olnud ristiusku pööratud. Kui 1193 kuulutati välja ristisõda Ida-Euroopa paganate vastu siis hakkasid ristisõdijad koos nende alistatud liivalste ja latagalitega tegema risti- ja rüüsteretki Eestlaste teritoorimile. 1217 peetud Madisepäeva lahinul langes Eesti järk-järgult võõrvallutajate kätte. 1227 vallutasid Lindanise linnuse Taanlased Samal ajal teutsesid venelased ka eestlaste liitlastena aga kui oli võimalus siis rüüstasid ja pületasid ka ise Eesti teritooriumi. Peagi oli kogu Eesti ristisõdijate käes ja kui 1343 toimus Jüriöö ülestõus siis löödi segamini senine kord ja paljud piirkonnad langesid Eestlaste kätte. See aga suruti paari aastaga maha 1346 müüs Taani kolme tonni hõbeda eest põhja-eesti teritooriumi Saksa ordule maha.
Riia kaudu 1520 . aastate algul levima hakanud  reformatsioon  suurendas Eestis sisevastuolusid. Tallinnas ja Tartus toimus pildirüüste, mille käigus said kannatada nii katoliku kirikud kui ka kloostrid . Eesti talupojad jäid üldiselt usupuhastusest puutumata, kuigi reformaatorid püüdsid ka nendele kohati tähelepanu pöörata. Reformatsioon nõudis rahvakeelset jumalateenistust ja andis sellega tõuke eestikeelsete raamatute avaldamiseks.
1558. aastal algas Liivi sõda. 2. augustil 1560 peetud  Härgmäe lahingus purustasid  Moskva tsaaririigi väed Liivi ordu väed ning ordu lakkas sõjalise jõuna eksisteerimast. 1562. aastal alistus Liivi orduPoolale, Põhja-Eesti oli läinud Rootsi ja Lääne-Eesti Taani võimu alla, Ida-Eesti oli aga Moskva kontrolli all. Liivi sõjas osalesid ka eestlased. 1560. aastal piirasid talupojad  Koluvere piiskopilinnust(1560. aasta talurahva ülestõus). Sõja teisel poolel mängis lahingutes tähtsat osa Ivo Schenkenbergi maameeste lipkond. Liivi sõda lõppes 1583. aastal.
Liivi sõja tulemusena jagunes Eesti Poola, Rootsi Taani ja Venemaa vahel Hiljem sai rootsi ka Poola ja Taani valdused . Algas Põhjasõda kus Venemaa sai valdused omale ja Vene aeg kesti s Eesti territooriumil kuni esimese maailmasõja lõpemiseni peale mida saavutas eesti iseseisvus ja siis algas juba teine maailmasõda mis lõppes jälle Venemaa võimuga kuni meie taas iseseisvumiseni.
Peale pikka sissejuhatust võime me aimata, mis on Eesti kultuuri üks peamisi probleeme ja kuidas see on mõjutanud meie rahvusliku ja kultuurilise identiteedi kujumemist. Mis mõjutused on meis tugevamad ja kuhu poole me teel oleme
Eesti on käinud 1000 aasta jooksul käest kätte nagu 2 koonine rahatäht turul. Sinna rahatähte on ladestunud palju baktereid ja haiguseid, nii on ka Eesti kultuuri jäänud palju nähte. Muinasajal kui Eestis olid levinud peamiselt talupidamine, tegeleti põlluharimise ja karjakasvatamisega siis nagu igale ühiskonnale omane koondus ka siin peagi kogu vara kätte kes olid osavamad ja targemad. Tänu jõukusele said neist vanemad kes omandasid veelgi enam vara. Lisaks korraldasid nad kohaliku elu ja jälgisid kes palju makse maksma peab ja kes osaleb sõjakäigul naabrite vastu. See aeg kestis mitu sajandit ja talurahvas oli harjunud endast jõukamate ja targemate külavanemate valitsemisega. Kui aga tulid Sakslased ja Taanlased siis esimesena said hirmu tunda just jõukamad inimesed, kes satusid röövlite ja rüüstajate küüsi. Lihtrahvajaoks ei muutnud uurt midagi, lihtsalt vahetus võimukandja. Enne kummardati Eestlasi siis nüüd Sakslasi. Suurimaks kultuuri mõjutajaks sai ristiusk . Kristlased alustasid suurt projekti, ristida kõik paganad kes siin elavad. Ristimisest sai suurim alus mis on meie kultuuri mõjutanud läbi sajandite. Alates uute kommete kujunemisest nagu kirikus käimine kuni vanade kommete väljs juurimisega nagu ohverdamine ja hiiel käimine. Nendega tegeldi küll ka hiljem. Aga ratas oli veerema lükatud ja seda enam peatada ei saanud. Hiljem sai kristlusest meie hariduselu mõjutaja sest said ju noored haridust kirikukoolis, neid õpetati lugema ja kirjutama. Esimene Eestikeelne trükis oli ka ju kristlik. Kas mõjutusi on tulnud lisaks kristlusele ka idast? Epp Annus vaatleb Keeles ja Kirjanduses kuidas Eestlased oma identiteeti luues tüüpilise koloniaalrahva kombel ühtpidi kolonisaatoritega sarnaneda ja teistpidi neist erineda püüdsid. Vene võim on meid kõige rohkem valitsenud võrreldes teistega, olgu ta siis Tsaaririigi kuues või olgu nimeks Nõukogude Liit. Nõukogude võim muutis meie hoikakuid vähe. Pigem tundus kommunistlik maailmapilt ja kulakute jaht just see millest me olime unistanud sakste võimu all olles. Tahtsime ju omale seda väärt maatükki ja seda riba kajamaad mis seal kiviaia taga asus. Ja kui nüüd meie naabrimees metsas maha lasti süüdistatuna kulakluses, siis olime meie need kes said seal lehmi ja lambaid karjatada. Hiljem sai selgeks, et nõukogude võimust pole ka midagi head loota ja elu läheb järjest halvemaks ja see karjamaa seal kiviaia taga on nüüd hoopis kolhoosi oma ja kaotanud oma igasuguse väärtuse. Siis pöörasime oma pilgud läände, Nõogude võim sundis seda ju tegema. Kogu loomeeliit kel oli midagi aimu kultuurist ja kuidas kultuuri teha põgenesid läände. Enamik meie kaasmaalasi niisamuti. Kaheksakümnedatel kui lääs seostus värviliste kilekotidega Viru hotelli juures ja ärikatega kes hirmutasid iga turisti kaameks. Sai alguse uus lääne kummardamine ja mõnes mõttes ka lääne Eesti dekoloniseerimine lääne poolt. Me hakkasime oma panku ja koole ajama nii nagu läänes, teid korrastama ja looduskaitsega tegelema. Me soovisime niivõrd läänega sarnaeda et kogu meie elu sai lääne maigu juurde, miks? Sest kui lääs ei usu et me nende moodi ei ole siis ei võta nad ka meid omaks. Ja läänest on mei ju nii mõndagi õppida
Vene mõju Eesti kultuurile suunav , ta suunas Eesti rohkem läände. Meil on igast küljest venelastega rohkem ühist kui Ameeriklaste või Prantslastega. Meil on ühised geenid ja ühine ajalugu aga miks siis ikkagi me üritame niiväga sarnaneda Ameeriklastega. Lootes kaitsele mida nad meile pakkuda võivad, või olles tüdinud oma praegusest tantsupartnerist ja lootes on uus kopsakam daam, on parem kui naabri neidis.
Nõokogude liit kasvatas meist egoistid nii indiviidina kui ka rahvan Baltisaksa- Baltisaksalste mõjutused Pärisorjuse kaotamine 1861 ja talude päriseks ostmine võimaldas eestlastel lõpuks ometi võimaluse majanduslikuks ja kultuuriliseks edendamiseks. Euroopas levivate natsionalismi ja rahvusluse ideede levimisega sai alguse rahvuslik ärkamine ja eesti haritlaskonna sünd. Algust tehti vanavara ja luule kogumisega, hakati väärtustama taas seda mida oldi sajandeid maha salatud ja põlatud. Pandi algus teatrile ja loomeseltsidele. Alustati vundamendi rajamist eesti rahvuse kui kultuurilise üksuse sünniks. Lõpuks oldi vabad ja tänu korralikele juhtfiguuridele kelleks olid Jakob Hurt ja Jannsen oli olemas ka suund kuhu poole liikuda . Kuid siis olid ka omad probleemid. Kõige suuremaks probleemisks oli ehk üleküllus, kohe sooviti kõike teha ja proovida. Samamoodi kui jalutada väikse lapsega poes on tal järsku vaja kõike katsuda ja proovida. Sama efekt oli ka Eestis, peale seda kui oldi olnud sajandeid võõra võimu all tundus kõik nii uus ja huvitav et inimestel tekkis soov seda kõike hõlmata ja proovida. Enam ei osatud välja selgitada seda mis on oma ja mis on võõras, mida tasub säilitada ja mis ei ole üldse meiele omane vaid võtud üle kellegi teise kultuurist. Siin on hästi näha kuidas me püüame olla need, kes me ei ole ja sajandeid oleme me põlanud oma talurahva kultuuri maha ja proovinud sarnaneda Sakslastega kuid nüüd oleme hoopis selle poolt et saaks Talurahavana käituda ja elada.
Eesti taasiseseisvumisega algas taas oma juurte otsimine ja enda identifitseerimine kui Rahavas kel on väga pikk ja traditsiooniderohke ajalugu. Ometi püüdsime seda nõukogudevõimu ajal salata ja sarnaneda ikka läänega. Võtta üle lääne kultuurilisi väärtusi ja neid hoida kui viimast eksemplaari. Nüüd oleme taas seal kus proovime väärtustada seda mis on aastaid olnud meie kaaslaseks ja mida me pole enne omaks pidanud. Sajandivahetuse euroremondid on asendunud sellega, et inimesed kolivad taas rehielamutesse elama, avaldsatakse suiku vajunud Eesti autorite teoseid. Korraldatakse tantsupidusid nii meestele kui ka naistele. Arenevad külaseltsid ja taastatakse meie kultuuripärandit.
Toimub pidev pendeldamine eestluse ja oma kultuuri tunnistamise vahel ja lääne ning saksa-vene kultuuride vahel. Kust poolt on tuul sinna lehvivad ka meie lippud. Ega muidu ei oleks me siin niikaua vastu pidanud ja jäänud nendeks, kes me oleme.
Lõpetuseks võin väita et Eesti kultuuri üks peamisi probleeme on ühtse telje puudumine. Meid on mõjutanud niipaljude aastate jooksul erinevad kultuurid küll läänest ja idast. Meid on vallutanud erinevad rahavad ja religioonid me oleme saanud tunda üleüldisi suurmõjusid Euroopast ja Ameerikast alates Industrialiseerimise kuini suure majanduskriisini välja 1920 aastail.Me oleme võtnud omaks Soomlaste eepose me oleme eraldanud end venelastest kui Eurooplased me oleme smastamas ja lugemas end üheks põhjamaaks, Lätlastest ei tee me üldse juttu sets oleme me neist paemad ja sisimas ootame et NATO rahade eest renoveeritavale Ämari lernnuväljale maanduvad Ameerika Ühendriikidde lennukid ja algab eestlaste koloniseerimine sest me ei ole veel Ameerika võimu all olnud. Järelikult on see uus ja huvitav Samas oleme me ise üritanud oma jonni ajada see võid minil hetkel tunduda igati tark tegu kuifd nüüd hiljem järele mõeldes näeme et tegutsesime vaid tuule ajaendil. Meil on mõjutusi kõikidest teguritest kes meie käekäiku on suunanud.
Eesti kultuur on kui kadakas mis kasvab ranna niidul . Mida on räsinud aastasadade jooksul tormituuled ja randapaisatud rüsijää. Mida on järanud lambad keda kasvatatakse rannakarjamaal. Kõikidele nendele vintsutustele vaatamata on eesti kultuur jäänud ikkagi truuks oma põhijoontele- vaikselt kasvada ja kannatada ära kõik mis ette tuleb. Et siis kunagi lihtsalt ajale alla vanduda