keskaeg ja selle järelelu eestis (0)

KESKAEG JA SELLE JÄRELELU EESTI KULTUURIRUUMIS



KESKAEG JA SELLE JÄRELELU EESTI KULTUURIRUUMIS Keskaeg võib tunduda, et see oli väga ammu aega tagasi. Kes see ikka mäletab mis algas 5. sajandil ja mis sealt edasi tuli. Meeles mõlgub ikka see, et tolle aja inimestel puudusühegeen ja inim elul polnud mingit hinda ainult tapeti ja mässati. Tekib küsimus kuidas saab meil olla tulevik ilma minevikule otsa vaatamata. Meie kui Eestlased ei oleks need, kes nad praegu on kui meid poleks aastatuhandeid vorminud meie endi inimesed kelleks enamus olid talupojad ning neid vormiti oma korda teiste rahvaste poolt eriti sakslaste, venelaste ning ärgem unustage rootslaseid, taanlasi ja poolakaid. Need rahvad on meid mõjutanud kaudses kui ka otseses mõttes nii mitmeid  sajandi vältel. Isegi siis kui 1222.aastal tungisid Taanlased Eestisse ning aastaks 1227 oli kogu Eesti langenud ristisõdijate kätte jäi alati meile mälestus ja teadmine kellele kuulub Eesti tegelikult ja mis see meile tähendab. See usk mis eestlastel on meid läbi ajaloo viinud alati vabadusse. Eestlased on ikka pigem olnud usklik rahvas aga keskajal oli see usk loodus vägedesse ja hingede olemusse sinna alla kuulusid ka igasugused loitsud ja sajatamised, tänu sellele kutsuti neid ka paganateks. Kuid peale muiste vabadussõda mis algas 1208.aastal Eestlased ristiusustati ja neist said kristlased nii tehti ka ülejäänud Euroopaga. Keskajal Liivimaa jagunes Saksa ordu ja piiskopi vahele ning eesti alal tegutses kolm piiskoppi: Saare-Lääne piiskop, Tartu piiskop ning poliitilise võimuta Tallinna piiskop. Kohalike usu eest hoolitsesid kohalikud preestrid kes pidid seletama usku, tegelema paganatega, ristima, tegema jumala teenistusi ja jagama sakramente. Kuna keskajal oli põhiliseks keeleks ladina keel oli ka piibel kirjutatud selles keeles ning eestlased olid talupojad kellel puudus haridus, kirja ja lugemisoskus ning selle tõttu jäi ristiusk kaugeks meile. Hiljem kui ehitati kirikuid tekkis tava rahval teatud kartus kirikute ees tulema või lugupidamine. Nad teadsid kes on jumal aga neil puudus teadmine, kristlikust elus ja kohustustest, mis hakkasid alles 16.sajandil ilmet võtma kui toimus Martin Lutheri reformatsioon. Tänapäeval on seda hästi näha, et piiblit on meile alati peale sunnitud ja 21.sajandil on näha, et alla poole eesti elanikkonnast ei usu jumalasse. Alati kui ma jalutamas käin Tallinna Vanalinnas siis ma imetlen kõiki neid kõrgeid hooneid ja
imelist arhitektuuri. Ühel päeval panin tähele, et Tallinnas on kuidagi väga palju keskaja
arhitektuuri, mis oli ehitatud välja umbes 15.-16.sajandil. Samal ajal kui enamus  Euroopas


asuvad vanalinnad on ümber ehitatud modernseks. See, et miks meil on 21.sajandil ikka  need
kaunid vanalinna tänavad on sellepärast, et 16.sajandil kui Liivi sõda toimus 1558-1583.aastal .
Tänu kogu sellele laastamisele mis kurnas Eestit täielikult  ja mõjutas kõige rohkem Tallinnat
ehk kui suur kauba pealinn hakkas alla käima ei olnud enam nii rikas ja võimukas nagu kunagi
headel aegadel. See ongi põhjus miks me saame tänapäeval oma ilusat vanalinna nautida ja miks
meil käib siin palju turiste seda vaatamas on selles, et Tallinn oli keskajal peale sõda vaene ja
polnud raha, et lammutada vanad müürid maha ja ehitada uued asemele, mis on tänapäeval nüüd
haruldus. Huvitav fakt ka, et Tallinn on nüüd UNESCO maailmapärandi nimekirjas ja
rahvusvahelise kaitse all. Meie kui Eestlaste kohus on kaitsta oma pärandit, et ei laseks igal
firmal vanalinna midagi modernset ehitada mille tulemusel peab midagi vana lammutama. Vana-Liivimaal toimus omal ajal tohutult palju kodusõdasi ja sisevõitlusi, kas oli siis see piiride
või usu pärast alati leiti põhjus. Terve keskaeg on alati olnud mingi tüli. Muistne vabadussõda,
Jüriöö ülestõus, Ristisõjad, Lindani lahing jne. Kõik need lahingud on toonud kahju kuna
Lääne-Euroopas oli oluliselt kiirem arengutase, mis tõi eestlastele kiire kaotuse: inimeste surma,
vägisi ristiusustamist, eneseteostus ahenes, eestlased pidid olema orjad/ kellel polnud võimalusi
ning ajaga nad muutusid aina enam kaubaks või talupojad kes pidid mõisa peremehi ülal pidama,
makse maksma ning mis kõige hullem ei saanud olla iseenda peremehed.
Nagu öeldakse on igal halval asjal ka midagi head keskajal toimus areng, uudne kultuur, mida
saime teistelt rahvastelt ning mida kanname ka tänapäeval enda sees.
Keskaja majandus 16.sajandil nimetatakse Vana-Liivimaa  “Kuldseks perioodiks”, kogumaal
kasvas iive kiiresti, põllumajanduses tekkis kolmevälja süsteem. Toimus suur areng, kuna  linnad
kasvasid siis suurenes ka nõudlus teravilja järele, tänu sellele vilja hind kasvas ning 16 sajandi
esimesel poolel toimus suurejooneline hüppe sisekaubanduses. 15.sajandil hakati rajama
lihtrahvale koole. Tekkis juurde ka Hansa liit 13.sajandil, mis oli aktiivne väliskaubanduses.
Isegi kui neid lahinguid oli palju siis eestlased alati võitlesid end vabaks ja kui sattusid uuestu
okupatsiooni ohvriks siis võitlesid uuesti vabaks. Viimatine selline sündmus toimus vähem kui
sada aastat tagasi aga iga võimu alla sattumine on tragöödiline aga annab alati midagi juurde
millega edasi minna. Öeldakse mis ei tapa teeb tugevaks võib ka väita, et iga halva taga peitub midagi head, olen
kuulnud seda ka, et kes kannatab see kaua elab. Mida kõike on meie maa on pidanud läbi elama
aga kuidas see on vorminud meid endid läbi, metsa, soode, põldude, mere ning kasvatanud koos
vihmase sügise, karge talve, kõrvetava suve ja kerge kevadega.  See kõik on teinud meist
eestlased, meie kõik teame seda kodumaa tunnet, lõhna ja selle olemust. Kõik need tunded mida
tundnud meie esivanem, mis pärandi on nad meile kaasa andnud. Üks asi on kindel, mis on


eestlastel veres ja geenides olemas on võitlusvaim. Me oleme rohkem kui ühe korra, pidanud
teist riiki teenima ja võimu all olema aga iga kord on eestlased sellest välja tulnud iga kord me
võitleme end vabaks. See jõud on eestlasi sajandeid edasi viinud ja võibolla ka põhjus miks me
pole veel välja surnud.