Jüriöö ülestõus (0)

EESTI AJALUGU (Seppo Zetterberg) + mõned muud allikad
On arvatud, et ülestõusu märgutuli süüdati Raikkülas Paka mäel, mida peetakse muistsete eesti hõimude esindajate nõupidamise kohaks. Teine versioon märgib, et märgutuli võidi anda ka Saha kabeli juurest, mis asub hästi nähtaval kõrgendikul, mis oli muistne kultuskoht, kus tunduvalt hilisemal ajal olid veel kasutusel paganlikud ohverdamiskombed. Eestlased hakkavad mässama
Jüriöö ülestõus algab Harjumaal . Jüriöö ülestõus algas harjulastele väga edukalt. See sai võimalik olla tänud heale ettevalmistusele, mis pidi haarama kogu maakonna. Ülestõusnute sammud näitavad, et tegutseti otsusekindlalt, üksmeelselt ja kaasa lõi sõna otseses mõttes kogu rahvas. Võitlusse lülitusid ka naised. Sakslastele tuli selline üldine väljaastumine ilmselt ootamatult. Mõisaid põletavad ja sakslasi tapvad talupojad vallutasid vägeva Padise kindlustatud kloostri, põletasid selle maha, surmasid 28 munka ja piirasid Tallinna ümber. Liikumine levis kiiresti ka Läänemaale, kus piiramisrõngasse sattus Haapsalu. Hoeneke kirjutanud: „Mõne päeva pärast peale seda lõid ka läänlased kõik sakslased surnuks , keda nad leidsid , nagu see oli sündinud Harjus , läksid ja piirasid Haapsalut ja hukkasid 1800 inimest, noort ja vana. Selles hädas põgenes, kes põgeneda sai. Nii tulid mehed, naised ja lapsed alasti ja palja jalu joostes Paidesse ja teatasid foogtile sellest halastamatust tapmisest, mis oli harjus sündinud. Nii tulid edasi ka kirjad Läänemaalt, mis olid sama sisu. Sellest kirjutas foogt ruttu ordumeistrile.“ Maikuu alguses kutsusid sakslased Paide ordulinnusesse neli eestlate „kuningat“, et nendega nõu pidada. Jüriöö ülestõusu kirjelduse tähtsaim allikas, sündmuste kaasaegne Bartholomäus Hoeneke kirjutanud Liivimaa noorem riimkroonika jutsutab asjast nii: „Siis küsis meiser neljalt kuningalt, miks nad ometi sakslasi, noori ja vanu, nii armetult on tapnud ja surnuks löönud. Sellepeale vastas üks neist, neid olevat nii kaua piinatud ja vaevatud , et nad seda kauem enam sallida ega välja kannatada ei suutnud.“
Pärast seda saklased surmasid eestlastest läbirääkijad.
Taanlaste palvel tulid ordu väed Harjumaale ja mässavad eestlased kaotasid Tallinna all peetud lahingu. Toetuse saamiseks sõlmisid Harjumaa ja Virumaa vasallid kokkuleppe orduga ja alistused selle kaitse alla, maikuu keskel võtsid ordu väed Tallinna linnuse enda valdusse. Hiljem saabusid viimased väed Põltsamaa foogtile appi ning eestlased pidid sohu taganema. Rüütlid läksid jalgsi sohu ning eestlased kandsid hävitavaid kaotusi. Seejärel piirati soo ümber ning eestlastele lubati armu anda, kui nad soost välja tulevad. 15 eestlast andsid alla ning neile anti armu. Järelejäänud 1600 eestlast hukati soos. Üle Soome lahe olid ülestõusnud eestlased saatnud abipalveid Turu ja viiburi foogtidele (feodaalaegne kõrgem haldusametnik ja kohtunik ), kes saabusid 18. Ja 19. Mail koos oma vägedega Tallinna alla, aga eestlaste seisukohalt liiga hilja, sest nende vastuhakk oli juba maha surutud. Foogtid pöördusid tagasi.
Niiviisi oli Põhja-Eesti tegelikult ordu valduses, aga ordu olukorda nõrgendas samal ajal pihkvalaste rünnak Kagu-Eestisse, kuni Otepääni välja. Tartu piiskopi ja ordu vägedel õnnestus juuni alguses Vastseliina linnuse lähedal peetud lahingus vaenlane tagasi tõrjuda, kuid sakslaste probleemid ei lõppenud sellega. Tegelikult tungisidki vene väed 26. mail Pihkvast Irboska kaudu Tartu piiskopkonda. See oli nähtavasti vastusõjakäik ordu ja Tartu piiskopi äsjasele pealetungile Pihkva vastu. Oma iseloomult oli see röövretk, mis kiire ajaga 5 päeva kestel ära käis Otepää all, nii et, nagu venelased isegi teatavad, ei olnud aega sadulast maha tulla. Saksa teatel olnud venelaste vägi 5000 mehe suurune.
Jüriöö ülestõusu teine järk algas juulis-augustis 1343. Selgi korral olid alustajateks harjulased ja eesmärgis oli Harjumaa ja Saaremaa liit. Preisimaalt abijõude saanud ordu alustas ordumeister Burchard von Dreilebeni juhtimisel novembris vastulööki Harjumaal ja 1344. aasta veebruaris tehti rünnak jääteed mööda saaremaale, kus vastuhakk suruti maha. Saarlased kaotasid tõenäoliselt paar tuhat meest.
Kuid juba järgmise aasta algupoolel alustasid saarlased jälle mässu. See mäss kestis 8 päeva, siis oli Ordu vägede keskuse asudes Karjas sunnitud saarlased rahu paluma. Saarlased pidid välja andma oma relvad, viies need Lihulasse. Hävitama oma Maapensaare-nimelise linnuse ja andma rahu kindlustuseks pantvange. Kaks aastat kestnud Jüriöö ülestõus oli maha surutud. Karistuseks Pöide ordulinnuse hävitamise eest tuli saarlastele ehitada sakslastele Saaremaale Maasilinna kivilinnus.
Kõigepealt oli ülioluline suur muutus, mis toimus seoses vabadusvõitlusega ja selle summutamisega maa poliitilises kaardis, ja siit samaaegselt järgnev Ordu poliitilise osatähtsuse tõus Vana-Liivima territooriumil. Ordu ammuaegne siht oli saada oma valdused ’loomuliku piirini ’. Eestimaa vasallid said raske hoobi, nõrgendades nende reaaljõudu ja poliitilist osatähtsust. Mässu summutamisel sai Ordu maa tegelikuks peremeheks. Valdemar II ei suutnud hoida enda käes Eestimaad . Marienburgis müüs Taani kuningas Valdemar IV kõik oma õigused Eestimaa kohta Saksa ordule. 1343. – 1345. aasta sündmused sündmused on Eesti keskaja tähelepanuväärsemaid sündmusi, mis sügavalt mõjutasid edaspidist ajalookäiku.
Peale meie maa välise ajalookäigu on Põhja-Eesti vabadusvõitlused ääretu palju mõjutanud ka eesti rahva sisemise olukorra ja rahva saatuse kujunemist. 1343. aasta jüriööl püüdsid eestlased viimast korda kaela sirgeks ajada. Rahvas ja rahvajuhid püüdsid meie ajaloole anda teist suunda. Paludes appi Rootsi-Soome võimusid olid püüdnud nad meil ühiskondlikku arengujoont suunata vähemalt nii nagu Soomes.
 Vabadusürituse nurjumine tähendas eestlaste rahvusorganismile suurt aadrilaskmist. Juhtivam element langes. On arvatud, et eesti soost vasallide arvu vähenemine pärast 1343. – 1345. aasta sündmusi on seletatav vahest sellega, et paljud neist tapeti , kuna nad võisid vabadusliikumisega kaasa minna võõraste vasallide vastu. Ka üldine langenute arv ei olnud väike.
 Oli toimumas eestlaste tugevam sidumine mõisavõimuga ja tööga mõisapõllul. Aegade jooksul arenes välja kõigepealt sunnismaisus ja lõpuks pärisorjus. Jüriöö ülestõus oli eestlaste viimane püüd muuta asjade sellist käiku, kuid paraku see üritus luhtus. Edasised vastuhakud pole olnud enam vabadusvõitlused kui sellised, vaid pigem mässud. Jüriöö ülestõus murdis rahva vaimujõu nii mõnekski sajandiks , kuid omamoodi uhked oleme me siiani selle üle, et suutsime enne murdumist pead tõsta ja näidata, milleks me, eestlased, võimelised oleme.
Jüriöö ülestõus ei olnud üle-eestiline rahvaülestõus, vaid see keskendus Põhja- ja Lääne-Eestisse ning Saaremaale, ulatus vähem mujale. Ülestõusust jutustavad allikad on napid; kõigepealt tuleb toetuda vaid sakslaste Liivimaa nooremale riimkroonikale ja paarile muule sakslaste kroonikale, mis õvivad liialdada eestlaste mässumeelsuse kirjeldamisel, et õigustada sakslaste veriseid lämmatamisvõtteid.
Väike lisainfo Padise kloostri kohta:
Tugevalt kindlustatud Padise tsisterlaste kloostrit ehitati alates 1317. aastat mitu sajandit. Suurte maavaldustega kloostrile kuulus muuhulgas Lõuna-Soome rannikul kalapüügiõigusi, mille kloostri abt (katoliku mungakloostri ülem) müüs 1428 . aastal Turu piiskopile Maunu II Tavatile ja toomkapiitlile. 1560. aastal müüdi klooster hertsog Magnusele ning Liivi sõja ajal oli see 1576 - 1580 venelaste käes, kes hoonet veelgi kindlustasid. Pärast rootslaste piiramist 1580 jäi klooster varemetesse, terveks jäid ainult kirik ja osa keldritest. 1622. aastal andis Gustav II Adolf endise kloostri ja mõisa Riia sakslasest linnapeale, kelle järeltulijatele need kuulusid aastani 1919.