MORFOLOOGIA Morfoloogia ehk vormiõpetus uurib sõnade ehitust nende morfoloogilistest osistest morfeemidest lähtudes. Morfeem on väikseim tähendusega üksus. Morfoloogia jagatakse kahte ossa: 1) sõna muutmine ja 2) sõnamoodustamine. Morfeemide järjestuse uurimist nimetatakse morfotaktikaks. Morfoloogilise protsessi all mõeldakse operatsioone, mida rakendades saab kirjeldada vormide moodustamist. Morfoloogiline loomulikkus avaldub selles, et keerulisemat sisu kodeeritakse keerulisemalt ja lihtsamat vastavalt lihtsamalt. Sõnavormide moodustamist käsitlevat vormiõpetuse osa nimetatakse vormi-
Seega tegeleb morfoloogiline analüüs sõnavormidest arusaamisega. Morfoloogiline analüüs on keerukam kui süntees, sest analüüsil mängib kaasa ka kontekst, nt homonüümsete sõnavormide tuled ja tuled tuvastamisel kord verbivormina - «Sina tuled linna» -, kord substantiivivormina (nimisõnavormina) - «Linna tuled paistavad kaugele». Morfeem on keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Morfeemi tähendus võib olla kahesugune – grammatiline või leksikaalne. Allomorfi definitsioon - Ühe morfeemi erinevaid konkreetsetes sõnavormides esinevaid variante nimetatakse allomorfideks. Võivad olla kas üksteist välistavad ehk komplementaarses distributsioonis (oma ümbrusest tingitud) või vabalt varieeruvad. Leksikaalset tähendust kandvaid morfeeme nimetatakse tüvimorfeemideks ehk lihtsalt tüvedeks, ka juurmorfeemideks. Tüved võivad esineda koos liidetega, liide on samuti leksikaalset tähendust kandev omaette morfeem.
•kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; •keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid: Foneetika ja fonoloogia - häälikud, foneetika tegeleb hääliku füüsilise poolega, fonoloogia uurib häälikute süsteemi Morfoloogia - sõnavormidega tegelemine. Sõna muutmine - käänded jms Leksikoloogia - tegeleb sõnavaraga, uurib tüvede päritolu Süntaks - lauseõpetus, tegeleb lausetega Tekstilingvistika Semantika - tegeleb sõnatähendusega Pragmaatika - mida mingi lause/väljend tähendab mingis olukorras. Lausete uurimine Keeleteaduse tüübid: Sünkrooniline - Diakrooniline - ajalooline, vaatab keelemuutumist ajaloos
Indeksi aluseks on see, et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga. Allsüsteemid Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. 1) Semantika tähenduste uurimine (tähendussüsteem) 2) Fonoloogia häälikute struktuuri uurimine (häälikusüsteem) 3) Leksikon ehk sõnavara kinnistunud sõnade allsüsteem 4) Morfoloogia sõnade sisestruktuuri allsüsteem 5) Süntaks lauseehituse allsüsteem Fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on olemas materiaalne fonoloogiline vorm (keeleline vorm). Selle vastandpooluseks on tähendus ehk semantiline allsüsteem (tähendus on vastuvõtja tõlgendusprotsessi tulemus). Keelesüsteemi avatus Suhtlussüsteemid jagunevad avatuteks ja suletuteks selle järgi, kas märkide arv nendes on piiratud v mitte.
Morfoloogia ehk vormiõpetus Loeng aines "Keel kui süsteem" EKKI lektor Annika Kilgi (annika.kilgi[ätt]tlu.ee) Mis on morfoloogia ehk vormiõpetus? Keeleteaduse haru, mis uurib sõnavormide moodustamist ja sõnade struktuuri. Morfoloogia teistes teadustes Bioloogias: organismide ja nende osade kuju uurimine Morfoloogia teistes teadustes Astronoomias: taevakehade kuju uurimine Morfoloogia teistes teadustes Folkloristikas: rahvajuttude struktuuri uurimine Morfoloogia teistes teadustes Geomorfoloogia: Maa pinnavormide uurimine Morfoloogia teistes teadustes Jõemorfoloogia: jõgede voolusängide
tähenduse tuletamine osistest olla raske, nt marjakorv ei ole marjadest tehtud korv (vdl veel pudrupea jt kujundlikud ehk ülekantud tähendusega sõnad, aga ka pilvik). Liitsõna tähendus ei peagi olema alussõnade tähenduste summa, ta peabki väljendama uut mõistet, selleks ongi liitsõna tehtud. Joonis Mati Hindi raamatust ,,Häälikutest sõnadeni" Vormi ja tähenduse struktuuri diagrammilisus kasvab: juursõnad liitsõnad tuletatud sõnad - muutevormid Vormi ja tähenduse struktuuri motiveerimatus kasvab: muutevormid tuletatud sõnad liitsõnad - juursõnad Leksikon, lekseem, lemma. Sõnaliigid Lekskon e sõnavara on keelesüsteemi kinnistunud sõnade allsüsteem. Kui palju on sõnu ühes keeles? Kui suur on tuumsõnavara, kui suur üldsõnavara? Põhimõisteid: sõna Tavainimesele täiesti iseenesestmõistetavad elemendid.
1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond - grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes
Etnolinvistika e antropoloogiline keeleteadus - rõhutab, et keelt ei saa uurida lahus seda kasutatavatest inimestest ja nende kultuurist laias tähenduses. Kontrastiivne keeleuurimine - tähelepanu all on keelte struktuuride võrlemine ning eesmärgiks on välja selgitada mis võib raskendada seda võõrkeelena õppimisel. 7. Keeleteaduse ajaloo põhijooni. Keeleteadus iseseisva teadusena tekkis 19.saj. Panini (maailma esimene linvist) - fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused, mis on täiesti professionaalsed isegi tänapäeva lingvisti pilguga vaadates. Modistid - grammatikate autorid Diakrooniline keeleuurimine - laiem ajalooline keeleuurimine Eesti keeleteadlased: Andrus Saareste(1892-1964), Paul Ariste (1905-1990) - uurimisobjektideks eesti keele foneetika ja hiljem laiemalt fennougristika. Strukturalism e strukturaalne keeleteadus - tähtsamaid teooriaid humanitaarteaduses 20.saj.
(allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: foneetika ja fonoloogia morfoloogia semantika leksikoloogia pragmaatika süntaks tekstilingvistika Keeleteaduse tüübid: üldkeeleteadus – ühte keelt uuriv keeleteadus teoreetiline kt – praktiline kt diakrooniline kt – sünkrooniline kt „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“ Keeleteaduse seosed muude teadusharudega ja seosed teiste valdkondadega: • Psühholoogia à psühholingvistika • Sotsioloogia à sotsiolingvistika
EESTI KEELE VORMIÕPETUSE KURSUSE PROGRAMM (KORDAMISKÜSIMUSED) 1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond. *Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. *Morfoloogia keskendub sõnavormidele – nende moodustamise seaduspärasustele ja funktsioonide uurimisele. *Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt). Morfeem – morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d. Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja
1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt. Morfoloogiline süntees, morfoloogiline analüüs. Vormiõpetuse põhiüksus morfeem. Allomorfid. Leksikaalne morfeem (tüvi, tuletusliide), grammatiline morfeem (grammatilise kategooria tunnus, käände-ja pöördelõpp). Leksikaalne tähendus, grammatiline tähendus. Formatiiv. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - Vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend. Morfoloogiline analüüs - vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi
Mis seda iseloomustab? Võrdlev-ajaloolise meetodi abil uuritakse keelte sugulust. Rajajateks on Franz Bopp ja Rasmus Rask, kes võrdlesid indoeuroopa keeli. Nad leidsid, et mõne hääliku erinevused on süstemaatilised, kehtivad kindlad häälikuseadused. Rekonstruktsioonide abil otsitakse algkeele kuju. Nimeta erinevaid viise laenamiseks. Mitteleksikaalsed laenamised, näiteks grammatiliste elementide laenamine on võimalik vaid siis, kui samast keelest on toimunud ka leksikaalne laenamine ehk laenatud on sõnu. Seotud morfeeme, näiteks käändelõppe on võimalik laenata, kui samast keelest on laenatud ka sidumata morfeeme, näiteks sõnu. Eessõnade ja teiste grammatiliste sõnade laenamine on võimalik vaid juhul, kui sõna süntaktiline positsioon laenamisel ei muutu. See tähendab, et eessõna jääbki eessõnaks mitte ei muutu tagasõnaks. Kes tegelevad keelte uurimisega? Keelte uurimisega tegeleb ajalooline keeleteadus, sotsiolingvistika ja
Flekteerivateks keelteks on veel nimetatud vene, antiik-kreeka ja sanskriti keelt. Hiljem on veel lisatud: 4. Polüsünteetilised keeled - näideteks tuuakse tavaliselt eskimo e innuiidi keeled ning mitmed Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeled, nt kvakiu keel ja seneka keel. Väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide. Sõna ja lause vahe ei ole selge. N: Baffini saare eskimo keel (Ireland 1989) Tavva-guuq ikpiarju(q)-ku(t)-Luni-tigualaka-mi- Then they say work-bag by while she swept up LOC (from) uk takanu-nga ikijaq-tuq-Luni qaja(q)r-mun POSS that one there below her way out she while kayak towards Aeaalne liigitus- jagab keeled piirkonande järgi, kus neid kõneldakse. 4. Keeleteaduse ajalugu (H. Õimu artikkel+ ptk 5 Häkkise õpikust)
Paljud lingvistid on nõus, et mentaalsed representatsioonid on olemas. Kaalukaim kinnitus on üldistusvõime. Keelesüsteemi mentaalsete representatsioonide suhe on aktuaalne just semantikas. 7. Mis on grammatika? (lk.37)!!!!!!!!!!! RASKE!!! Grammatika on keele ehituse süsteemipärane esitus, õpik ehk reeglite kogu ja keele süsteem. Keele süsteemi all mõeldakse reeglite süsteemi, mis määrab keele struktuuri ja mis ongi tegelikult keele süsteem. Selle tuuma moodustavad morfoloogia ja süntaks. Keele süsteem, nn grammatika 1 avaldub kahte moodi. Selle all võidakse mõelda struktuurisüsteemi kui kõrgemal asuvat normistikku (grammatika 1A), aga ka indiviidi poolt esimese keele omandamise käigus alateadlikult vastuvõetava grammatika avaldumisvormi ( grammatika 1B). Sel juhul räägitakse mentaalsest grammatikast. Need kaks väljendumisvormi on oma olemuselt erinevad. Esimene koosneb
Paljud lingvistid on nõus, et mentaalsed representatsioonid on olemas. Kaalukaim kinnitus on üldistusvõime. Keelesüsteemi mentaalsete representatsioonide suhe on aktuaalne just semantikas. 7. Mis on grammatika? (lk.37)!!!!!!!!!!! RASKE!!! Grammatika on keele ehituse süsteemipärane esitus, õpik ehk reeglite kogu ja keele süsteem. Keele süsteemi all mõeldakse reeglite süsteemi, mis määrab keele struktuuri ja mis ongi tegelikult keele süsteem. Selle tuuma moodustavad morfoloogia ja süntaks. Keele süsteem, nn grammatika 1 avaldub kahte moodi. Selle all võidakse mõelda struktuurisüsteemi kui kõrgemal asuvat normistikku (grammatika 1A), aga ka indiviidi poolt esimese keele omandamise käigus alateadlikult vastuvõetava grammatika avaldumisvormi ( grammatika 1B). Sel juhul räägitakse mentaalsest grammatikast. Need kaks väljendumisvormi on oma olemuselt erinevad. Esimene koosneb
Paljud lingvistid on nõus, et mentaalsed representatsioonid on olemas. Kaalukaim kinnitus on üldistusvõime. Keelesüsteemi mentaalsete representatsioonide suhe on aktuaalne just semantikas. 7. Mis on grammatika? (lk.37)!!!!!!!!!!! RASKE!!! Grammatika on keele ehituse süsteemipärane esitus, õpik ehk reeglite kogu ja keele süsteem. Keele süsteemi all mõeldakse reeglite süsteemi, mis määrab keele struktuuri ja mis ongi tegelikult keele süsteem. Selle tuuma moodustavad morfoloogia ja süntaks. Keele süsteem, nn grammatika 1 avaldub kahte moodi. Selle all võidakse mõelda struktuurisüsteemi kui kõrgemal asuvat normistikku (grammatika 1A), aga ka indiviidi poolt esimese keele omandamise käigus alateadlikult vastuvõetava grammatika avaldumisvormi ( grammatika 1B). Sel juhul räägitakse mentaalsest grammatikast. Need kaks väljendumisvormi on oma olemuselt erinevad. Esimene koosneb
ka inimese suu; akustiline foneetika uutimisobjekt on heli; auditiivne e tajufoneetika uurib heli vastuvõttu. Fonoloogia tegeleb ka häälikutega. Fonoloogia jaoks on häälik keelesüsteemi osa. Ei mõelda nii palju helile kui häälikute osale selle süsteemis. Morfeem kõige väiksem tähenduslik üksus keeles (nt jõge|de|le kolm morfeemi) Morfoloogia uurib keeles erinevaid grammatilisi osi (nt leksikaalne jõge, grammatiline de). Morfoloogia küsimus on ka, kuidas saame ühest sõnast teise. Leksikoloogia tegeleb ka morfeemitasandiga. Süntaks uurib lauset. Tüüpilises lauses on pöördeline verbivorm, mille ümber on üksused, mis moodustavad lause. Suulises kõnes on lause lihtlause seda süntaks uuribki. Semantika osa tähendusõpetusest. Uurimisobjekt on tähendus, pole oluline, milline on tähendusüksus (nt sõna, lause). Pragmaatika uurib tähendusi kasutuskontekstis; sõnade tähendusi, mis tekivad
Keel ei ole jagamatu süsteem, vaid mitmetasandiline (mitmekihiline) eriti kompleksne ja paindlik süsteem. Sellel on allsüsteemid,mis on omavahel mitmesugustes. Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Üksused ja nende omavahelised suhted moodustavad allsüsteemi struktuuri.Põhilisi allsüsteeme on viis. /tähesüsteem, hääliksüsteem, sõnavara e leksikon, süntaks e lauseehitus, morfoloogia ehk uuritakse väiksemaid häälikusüsteeme/ Suulises keeles antakse tähendusi edasi häälikuliste sümbolite ja nendega seostuva mitteverbaalse suhtlusega.Tähendsüsteem ja hääliksüsteem on seega kaks selget allsüsteemi. Allsüsteemi struktuuri moodustavad vastavad üksused ja nende omavahelised suhted. Ühes allsüsteemis võivad olla ühed ja samad üksused kuuluda erinevatesse allsüsteemidesse. Fonoloogia, morfoloogia,
absoluutsed universaalid- omadused, mis esinevad kõigil või peaaegu kõigil maailma keeltel adverb e. määrsõna adverbiaal e. määrus- verbi laiend, mis ei ole objekt ega predikatiiv afektiivne e. emotiivne tähendus- kui lisatähenduses sisalduv tugev emotsionaalne laeng, kutsutakse niimoodi afiks e. seotud morfeem afiksaaladverb e. abimäärsõna afrikaat- kui konsonandi hääldamisel õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra aglutineerivad keeled- neis on rohkesti muuteelemente, eriti sõnatüvele lisanduvaid järelliiteid. aktant e. kohustuslik nominaalne moodustaja Aktionsart- tegevuslaad aktsent- kasutatakse nii rõhu kui kõrguse kohta akustiline foneetika- kõnelemisel tekkivaid helilaineid uuriv foneetika allkeel- erinev keelekuju, nt
Sõnaraamatud, arhiivid jne). - Andmete töötlemine (kvalitatiivne meetod üksikjuhtumid; kvantitatiivne meetod sageduste uurimine, nn statistiline lingvistika). - Katsed psühholingvistilised katsed (sageli mingi kiiruse mõõtmine), küsitlused. 3) Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine a) antiikmaailmas, b) keskaja Euroopas, 3) XIX sajandil, 4) XX sajandil. ANTIIKMAAILMAS VANA-INDIA: Panini (3. saj eKr). Maailma esimene lingvist, tema fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused on praegustegi lingvistide arvates professionaalsed. Kasutas oma grammatikas rohkesti abisümboleid, reeglid olid elliptilised. Sanskriti keele grammatika. HIINA: konfutsianism (8.-5. saj eKr): keel on korra looja. Taoism (al 4. saj eKr): keel segab ühendust kõiksusega. KREEKA: filosoofiline periood. Platon (5.-4. saj eKr) arutles oma teoses ,,Kratylos" keeleteaduslike probleemide üle. Pani aluse sõnaliikide teooriale (substantiiv, verb). Aristoteles (4. saj eKr) arendas
aglutinatiivseks, kuid tüvede mitmesugused morfoloogilised variatsioonid (käsi-käe-kätt) ei esinda siiski puhast aglutinatiivsust. Flekteeriv (fusiivne) rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone; sõna tüvi muutub, mitu grammatilist tähendust. Germaani keeled, ladina keel. Polüsünteetiline (hiljem lisatud) väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide. Sõna ja lause vahe ei ole selge. Eskimo e innuiidi keeled, mitmed Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeled. August Schleicher (1821-1868). Keelepuu mõiste, aluskeeled. Keel kui organism, mis areneb. Isoleerivaglutineerivflekteeriv. 2 Noorgrammatikud (19. saj lõpp). Esindajad A.Brungmann, H.Paul. Uurisid keelemuutuste põhjused: absoluutsed häälikuseadused e häälikuseadustes ei ole erandeid
püsivam, omadussõna keskel, verb kõige ajutisem – st asjade tegevus ja omadus võib enne muutuda kui asi ise) • Roll diskursuses – st keelekasutuses. Nimisõnad on tavaliselt referendid (st viitame nendele), verb on tavaliselt sündmus. 7. Klassifikaatorid sõnaliigina (ja seotud morfeemina). 3 Klassifikaator on sõna või morfeem, mis näitab nimisõnade jagunemist erinevatesse klassidesse. Näiteks suahiili keeles sõna kiswahili klassifikaatoriks on eesliide-ki, mis viitab keelele ja sõna waswahili eesliide –wa viitab inimesele. Lisaks ühilduvad subjekt ja objekt klassifikaatori kaudu. Näiteks vietnami keeles sõna cai klassifikaatoriks elutute objektide kohta. 8. Temaatilised/semantilised rollid. Temaatilised (semantilised) rollid – tegijarollid. Mõnikord nimetatakse ka argumentideks.
märkidest 4. Keelesüsteemi produktiivsus: Saab öelda ükskõik mida, pole piire 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid: 1. Semantika – uurib keelelisi (keeles väljendatud) tähendusi 2. Süntaks – uurib sõnade liitmist suuremateks üksusteks - lauseteks 3. Leksikon – kinnistunud sõnade allsüsteem 4. Morfoloogia – uurib sõnade ehitust morfeemidest lähtuvalt 5. Fonoloogia – häälikulise struktuuri uurimine (foneetika - uurib keele häälikulist substantsi ja selle tootmist ning vastuvõttu) Keeleteaduse tüübid: 1. DIAKROONILINE(arengulooline) – arvestab ajalist arengut, vaadeldakse kuidas keeleteadus läbi aja muutub 2. SÜNKROONILINE(samaaegne) – selgitab probleemi antud ajahetkest, ei arvesta ajaluhu, loeb keeleteaduse hetkeseisund. 3
Teiste elusolendite suhtlemissüsteem ei ole nii keerukas, tal pole nii suurt hulka sõnavara ning nüansse. Keele abil säilivad suhted varasemate sugulaspõlevedega, see säilib ka raamatute ja muude dokumentide abil. Keele allsüsteemid: Foneetika-teadusharu, mis uurib häälikulist substantsi ja selle loomist ning vastuvõttu. Fonoloogia-teadusharu, mis uurib keele hälikulist struktuuri. Morfoloogia. Morfeem - väikseim tähendusega keeleüksus lauses ja liigid: 1)vabad, mis esinevad ka üksi ja seotud morfeemid 2)mis kunagi üksi ei esine; juured ja tüved ning afiksid e liited, mis jagunevad omakorda neljaks: infiks, sufiks, prefiks ja tsirkumfiks; nullmorfeem nt raamat+0. Süntaks (kreeka sõnast syntaxis 'ühendus, liit, kokkupanek') - lauseõpetus on keeleteaduse osa, mis
Keele struktuuri tasandid - Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Keelel on kaks põhilist allsüsteemi häälikute süsteem ja tähenduste süsteem. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Tähendusi uurib semantika; häälikulist struktuuri fonoloogia. Kinnistunud sõnade allsüsteem on leksikon ehk sõnavara. Sõnade sisestruktuuri allsüsteemi nimetatakse morfoloogiaks ja lauseehituse allsüsteemi süntaksiks. Fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on olemas materiaalne fonoloogiline vorm. Keele viie allsüsteemi suhteid kujutatakse sageli hierarhilise tasandite süsteemina, milles abstraktsus suureneb alt üles: semantika ;süntaks; leksikon; morfoloogia; fonoloogia. Sageli öeldakse ka, et kõrgema tasandi üksus teostub ehk realiseerub madalama tasandi üksuse kaudu
Keeleuniversaalid Saussure, strukturalism Kaksikliigendus häälikud, millel ei ole tähendust ühelt poolt ja neist moodustatud tähenduslikud üksused (morfeemid) teiselt poolt. Ferdinand de Saussure - Cours de linguistique générale 1916 Strukturalismi põhitõed: Keel on autonoomne märgisüsteem. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. Keelestruktuur on tasandiline: süntaks, morfoloogia, fonoloogia jne Foneetika ja fonoloogia (osale Einar Meistri loengute materjalide põhjal) Foneetika (häälikuõpetus, hääldusõpetus) on teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e
asukohale arvestatakse veel nt vastastikust suhtlust, ajalugu, keelte kontakte (vrd nt ka prantsuse keele tekke lugu). Siin on ajalugu tähtsam, kui geograafiline asend. Tugev keelekontakt = grammatika muutub sarnaseks Keelekontakti abil saab selgitada keelte sarnasusi. Muutustel on hierahia: kõik kategooriad ei allu võõrkeelte mõjule ühtselt (eesti keeles sõnajärg) Universaalid Mitteleksikaalne laenamine Seotud morfeemid (käändelõpp, pöördelõpp) Grammatilist sõna võib laenata ainult siis, kui kui sõna sünteks jääb samaks (eessõna jääb eessõnaks). Substraat (mõjuvõimsam keel), adstraat (keel, mis on kontaktis teise keelega, ilma, et oleks madalam või kõrgemal kohal selle keelega, millega kontaktis on) ja superstraat (põliskeeles on mõjuvõimsa keele sugemeid) on kontaktis olevate/olnud keelte liigid.
(enne) ja tagasõnadeks (lõuna järel). Näide: peal, juures, ees, kõrval, all, üleval, taga, kohal, sees, läbi, tõttu, abil, üle jne. Sidesõnade ülesanne lauses on siduda lause erinevaid osi. Arvult eesti keeles on sidesõnu vähe. Lihtsidesõnade- ja sidesõnadeühendid (sellepärast, et). Hüüdsõnad väljendavad tundeid või millega püütakse tähelepanu äratada. Näide: tohoh, ennäe. MORFOLOOGIA . . . ehk vormiõpetus on keeleteadusharu, mis uurib sõnavormide moodustamist. Sõna jagunevad muutuvateks ja muutumatuteks sõnadeks. Muutuvad sõnad on käänd- ja pöördsõnad. Käändsõnadele saame lisada käände lõppe ja püürsõnadele pöörde lõppe. Kui me liidame sõnadele erinevaid lõppe, siis saame sõnadest erikujulisi vorme. Näide: käsi (nimetav) käe (omastav) kätt (osastav) käega (kaasütlev). Iga selline vorm on sõnavorm. Sõnavorm koosneb omakorda
Eesti keele õpe erivajadustega lastele I 1. Eesti keel kui õppeaine – olulised põhimõtted õpetamisel Eesti keele kui õppeaine ülesanded sõltumata koolitüübist: Arendada kõiki kõnevorme ja kõnefunktsioone (teabevahetus, reguleeriv-planeeriv, tunnetuslik). Kõne kirjalik vorm (lugemine ja kirjutamine) tuleb vajaduse korral kujundada koolis algusest (laps ei pea kooli astudes lugeda ja kirjutada oskama, kuigi seda oodatakse). Teadvustada (seda küll erinevas mahus sõltuvalt koolitüübist) spontaanselt kasutatavat keelt: anda teadmisi keelest ja kujundada metakeelelised analüüsioskused. Anda teadmisi emakeele kaudu. Olulisemad on koduloolised teadmised ning teadmised rahvuskultuurist, suhtlemisest ja inimeste käitumisest (käitumisaktide analüüs ja hinnangute andmine). Kujundada oskused õppimiseks emakeelsete tekstide abil, s.t. oskused tekste analüüsida, tekstides orienteeruda, t
Keeleüksusi iseloomustab alati kaks tunnust — vorm ja tähendus. Foneem on väikseim keele häälikusüsteemi üksus. Keeledidaktika huvides sobib järgmine definitsioon: foneem on akustilis-artikulatoorselt lähedaste ja funktsionaalselt samaste häälikute klass. Foneem avaldub kõnehäälikutena, mis alati mingil määral üksteisest erinevad. Neile erinevustele vaatamata on kõigil variantidel aga sama funktsioon: võimaldab sõnu ära tunda ja sõnu eristada. Morfeemid on väikseimad keeleüksused, millest genereeritakse tekstid. Potentsiaalselt on igal morfeemil tähendus, mis realiseerub tekstis. Morfeemid jaotatakse leksikaalseteks ja grammatilisteks, mõlemad võivad realiseeruda variantidena. Näiteks: juu/a, luge/da, hüpa/ta; joon, jõin, juua jõgi-jõe. Keelte kaupa varieeruvad sagedamini kas grammatilised morfeemid (nt. vene, läti keel) või leksikaalsed (nt. eesti keele tüvemuutused).
terve ~`terve, tiine ~ `tiine (käänamine vastavalt nagu sõnadel aine või `lahke : tiine, `tiine, tiinet või `tiine, `tiine, `tiinet). Palju rohkem on neid sõnu, mille välte kõikumine ei too kaasa muutusi nende sõnade morfoloogias. Nii on eesti keeles tendents, et pikkades tuletistes tuletusaluse III välde nõrgeneb II välteks, nt `meister meisterdama, `julgus julgustama, `peegel peegeldama. Selliste tuletatud verbide II välde on fikseeritud ka õigekeelsussõnaraamatuis. Kuid on palju muidki tuletisi, mille välte nõrgenemist on tunnistanud alles ÕS 1999 ja 2006, näiteks: · osa lik-omadussõnu (nt kahjurlik, ketserlik, luksuslik, meisterlik, seaduslik, soojuslik, teaduslik, täiuslik, vooruslik), nende lus- ja likkus-nimisõnad (kahjurlus, ketserlus, meisterlikkus, vooruslikkus) ja likult-määrsõnad (ketserlikult, meisterlikult, vooruslikult);
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
