Keeled 1) Keele olemus Keele ülesanded: olla vahend info jagamiseks, luua ja hoida suhteid. Milles need väljenduvad: keel kommunikatsioonivahendina - inimestega suhtlemine keel kui suhete hoidja keel kui mõtlemisvahend identiteedi kandja emotsioonide väljendamine DNA kood maagia kultuur ja keel (nt eskimote sõnavaras on palju lumega seonduvaid sõnu, kuid mitte troopiliste taimede kohta; rääkimise kiirus, hääldus; zestikuleerimine) Emotsiooniline laeng sõnal sõimusõnad, tabud Tehiskeeled on inimese loodud keeled, et infot edasi anda, nt matemaatika, keemia, liiklusmärkide süsteem. 2) Keel kui märgisüsteem
Basic English blaia zimondel blissymbols budinos Earth Language esperanto Folkspraak idiom neutral ido interlingua ehk latino sine flexione interlingue ehk oktsidentaal (occidental) interslaavi keel 3. Kuidas peegeldub keeles kultuur?' Tänu keelele räägitakse oma kultuurist, keel on ise kultuuri osa. 4. Mis on keelemärk ja millest see koosneb? Keelemärk-sõna, koosneb tähenudsest ehk tähistatav, sellega seotud signaalid (tähistaja) 5. Mida tähendab, et keelemärgi tähistava ja tähistaja suhe on meelevaldne? Sõna ja ese pole seotud 6. Millised on märkide liigid? Selgita ja too näiteid: ikoon; indeks, sümbol. Ikoon- nimetatakse sellist märki, mille tähistaja on sarnane objektiga või tegevusega, millele ta viitab
1. Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel koosneb ÜKSUSTEST ja MÄRKIDEST(sümbol, indeks ja ikoon) *sümbol – puudb seos vormi ja tähenduse vahel *ikoon – vorm ja tähendus põhinevad sarnasusel *indeks – vorm ja tähendus põhineb mingit sorti sarnasusel Inimkeele omadused: 1.Keelemärgi motiveerimatus – sõna on motiveerimatu, kehtib sümbolite puhul. NT: „Koer tegi auh-auh“(mitte ei tee häält järgi) 2. Keelemärgi diskreetsus – keelemärk on omaette tervik NT: „kala“ ja „kana“ on sarnased sõnad, aga tähenduselt erinevad ja ei saa üksteiseks üle minna 3. Keelemärgi duaalsus: •häälikute süsteem – keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest – häälikutest •tähenduste süsteem – keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest – märkidest 4. Keelesüsteemi produktiivsus: Saab öelda ükskõik mida, pole piire 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline,
(nt kombitavate, vrd pimedate kiri) märkide süsteem keelelise väljenduse kinnitamiseks ning ajas ja ruumis edastamiseks. EE, 4. kd Kirja algus - Lähis-Idas sumeritel (u 5000 aastat tagasi) ja maiadel Ameerikas (u 2000 aastat tagasi). Hakati joonistama pilte, mis olid Saussure'i mõttes tähistatava tähistajad. Kirja sünniks võib pidada seda, kui tekkis ühendus tähistaja (=pildi) ja seda tähistava sõna vahel, st kui häälikuliselt sarnaseid sõnu hakati kujutama samade märkidega. Seda nimetatakse reebuse põhimõtteks. Kujunemislugu: piltkiri -> mõistekiri -> silpkiri -> häälikkiri Kirjasüsteemide liigid:- foneetiline kirjaviis (tähestik) = foneemile vastab täht, nt eesti, inglise, kreeka, ladina, slaavi (sh konsonantkirjad nt foiniikia ja standardaraabia)
Ä - + + - - Ö - - + - + Ü + - + - + Kõrged: ÜIU Madalad: AÄ 4 Eesvokaalid: EIÄÖÜ Tagavokaalid: AUO Labiaalsed: OUÖÜ 5) Sõna. Homonüüm, homofoon, homograaf. Tüüpiline sõna esineb üksi, liigub tervikuna ja omab tähendust. Ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad, ei. Homonüümid kirjas ja häälduselt ühtmoodi sõnad, kuid tähenduselt erinevad. Nt tee-tee Homofoonid sama häälduse, aga erineva kirjapildi ja tähendusega sõnad. Nt baar-paar, ball-pall, müüa-müüja. Homograafid sama kirjapildi, aga erineva häälduse ja tähendusega sõnad. Nt palk-palk, tall-tall. 6) Morfoloogia
Õ - - - - - Ä - + + - - Ö - - + - + Ü + - + - + Kõrged: ÜIU Madalad: AÄ Eesvokaalid: EIÄÖÜ Tagavokaalid: AUO Labiaalsed: OUÖÜ 5) Sõna. Homonüüm, homofoon, homograaf. Tüüpiline sõna esineb üksi, liigub tervikuna ja omab tähendust. Ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad, ei. Homonüümid kirjas ja häälduselt ühtmoodi sõnad, kuid tähenduselt erinevad. Nt tee-tee Homofoonid sama häälduse, aga erineva kirjapildi ja tähendusega sõnad. Nt baar-paar, ball-pall, müüa-müüja. Homograafid sama kirjapildi, aga erineva häälduse ja tähendusega sõnad. Nt palk-palk, tall-tall.
sajandi lõpul. 19.sajand oli võrdlev-ajaloolise ja laiemalt ajaloolise võidukäigu sajand. Seda peetakse tänapäeva keeleteaduse aluseks. Taanlane Rasmus Rask (1787-1832) oli üks indoeuroopa keelte uurimise rajaja. Franz Bopp avaldas 1816, et keeltes on sarnasusi sanskrit (Indias), kreeka, ladina, pärsia ja germaani keelte verbide muutmine on sarnane ning, et sellel on sama päritolu. Jacob Grimmi peamised tööd on germaani keelte häälikuloo alalt. Originaalis on võrdlev ajalooline keeleteadus kirjutatud saksa keeles. 19.sajandi lõpul arenes ajalooline keeleteadus edasi noorgrammatikute poolt. Uuriti põhjuseid, mis panevad keeli muutuma: absoluutsed häälikusseadused, mis kehtivad teatud aja; analoogia mõju; laenamine. Noorgrammatikud tegelesid põhiliselt häälikulooga ning pöörasid suurt tähelepanu foneetilisele täpsusele ja meetodite usaldusväärsusele. Häälikuseaduse erandituse põhimõttest tunnistati vaid üht erandit analoogia: sõnade
Õ - - - - - Ä - + + - - Ö - - + - + Ü + - + - + Kõrged: ÜIU Madalad: AÄ Eesvokaalid: EIÄÖÜ Tagavokaalid: AUO Labiaalsed: OUÖÜ 8. Sõna. Homonüüm, homofoon, homograaf. Tüüpiline sõna esineb üksi, liigub tervikuna ja omab tähendust. Ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad, ei. * Homonüümid – kirjas ja häälduselt ühtmoodi sõnad, kuid tähenduselt erinevad. Nt tee-tee * Homofoonid – sama häälduse, aga erineva kirjapildi ja tähendusega sõnad. Nt baar-paar, ball-pall, müüa-müüja. * Homograafid – sama kirjapildi, aga erineva häälduse ja tähendusega sõnad. Nt palk-palk, tall-tall. 9. Morfoloogia
Haru on 14. Võrdlev-ajalooline keeleteadus, häälikuseadused, rekonstruktsioon, etümoloogia Võrdlev-ajalooline keeleteadus Võrdlev ajalooline keeleteadus sai alguse 19. sajandi Euroopas ja pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile, muuhulgas keelte genealoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale. Põhiline küsimus on, kas kunagi on olnud üks algkeel, millest kõik tänapäeva keeled on pärit? Võrdlev ajaloolise keeleteaduse meetodid ei ulata rohkem kui 8000 aasta taha. · Mõnede häälikute erinevused on süstemaatilised (häälikuseadused) = rekonstruktsioonide abil otsitakse allkeele kuju, nt indoeuroopa algkeele `jalg' on rekonstrueeritud *pòds (tärn tähistab rekonstruktsiooni) · Häälikute vastavuse alusel jagatakse keeled harudesse ja rühmadesse AGA · Sõnavara sarnasustel võib olla ka muid põhjusi: - laenamine (nt balti algkeelest eesti keelde hernes, seeme)
Haru on 14. Võrdlev-ajalooline keeleteadus, häälikuseadused, rekonstruktsioon, etümoloogia Võrdlev-ajalooline keeleteadus Võrdlev ajalooline keeleteadus sai alguse 19. sajandi Euroopas ja pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile, muuhulgas keelte genealoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale. Põhiline küsimus on, kas kunagi on olnud üks algkeel, millest kõik tänapäeva keeled on pärit? Võrdlev ajaloolise keeleteaduse meetodid ei ulata rohkem kui 8000 aasta taha. · Mõnede häälikute erinevused on süstemaatilised (häälikuseadused) = rekonstruktsioonide abil otsitakse allkeele kuju, nt indoeuroopa algkeele `jalg' on rekonstrueeritud *pòds (tärn tähistab rekonstruktsiooni) · Häälikute vastavuse alusel jagatakse keeled harudesse ja rühmadesse AGA · Sõnavara sarnasustel võib olla ka muid põhjusi: - laenamine (nt balti algkeelest eesti keelde hernes, seeme)
Haru on 14. Võrdlev-ajalooline keeleteadus, häälikuseadused, rekonstruktsioon, etümoloogia Võrdlev-ajalooline keeleteadus Võrdlev ajalooline keeleteadus sai alguse 19. sajandi Euroopas ja pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile, muuhulgas keelte genealoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale. Põhiline küsimus on, kas kunagi on olnud üks algkeel, millest kõik tänapäeva keeled on pärit? Võrdlev ajaloolise keeleteaduse meetodid ei ulata rohkem kui 8000 aasta taha. · Mõnede häälikute erinevused on süstemaatilised (häälikuseadused) = rekonstruktsioonide abil otsitakse allkeele kuju, nt indoeuroopa algkeele `jalg' on rekonstrueeritud *pòds (tärn tähistab rekonstruktsiooni) · Häälikute vastavuse alusel jagatakse keeled harudesse ja rühmadesse AGA · Sõnavara sarnasustel võib olla ka muid põhjusi: - laenamine (nt balti algkeelest eesti keelde hernes, seeme)
(verbaalselt) Keeled on arenenud ja tekkinud loomulikul teel sadade tuhandete aastate vältel ja nende vahendid, eelkõige sõnavara, on kujunenud väljendama just seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik. Emakeele omandab inimene loomupäraselt, ilma õpetamiseta. Olles oma loomuliku keele omandanud, hakkab inimene selle abil maailma kirjeldama ja ennast maailmas tajuma. Inimkeelel on teiste keeltega võrreldes mitmeid eriomadusi: näiteks keelemärk on arbitraarne e motiveerimatu. Sümbol on näiteks ,,ä", seose puudumine vormi ja tähenduse vahel tähendab seda, et ,,ä" välimus ei ütle mulle kuidagimoodi, et ma peaksin ,,ä" niimoodi hääldama, nagu ma hääldan, diskreetne e eristatav (paralingv ja ekstraling vahendid) , duaalne (tähendus/vorm, fonoloogiline süsteem), produktiivne jne. 2. Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid.
Taust: - William Jones: Sanskriti ja ladina keele võrdlemine - Friedrich Schlegel: sanskrit ja keelesugulus - avastatakse ungari keele sugulus soome ja lapi keelega. Rajajad: - Franz Bopp (1791-1867): põhiline alusepanija. uurimus (1816), mis tõestas, et sanskriti, kreeka, ladina, pärsia ja germaani keelte verbide muutmine on sarnane ning et sellel on sama päritolu. Sanskriti ja indoeuroopa keelte konjugatsioonisüsteemi võrdlemine. Indoeuroopa keelte võrdlev grammatika. - Rasmus Rask (1787-1832): indoeuroopa keeleuurimise rajajaid, uurimisobjektiks vanaislandi keel ja teised skandinaavia keeled. On kirjutanud ka saami, hispaania, itaalia, muinasfriisi ja Lääne-Aafrika akra keele grammatika. Etümoloogia, keelte sugulus, germaani keeled - Jacob Grimm (1785-1863): saksa keeleteaduse rajajaid. ,,Saksa keele grammatika" (1819). Võrdlev ülevaade kogu germaani rühma (gooti, saksa, hollandi, inglise, friisi ja Skandinaavia)
tajutakse hääldust. Diftong - täishäälikuühend Geminaat - sama konsonant, mis on silbi piiril (kal-la) Afrikaat - sama häälduskohaga sulghääliku ja ahtushääliku ühend, näiteks ts, tš, dz, dž, pf. Palatalisatsioon - pehmendus, kass’, pall’, loll’, vann’ Vokaalharmoonia - ühes sõnas ühte tüüpi häälikud Konsonantühend - mitme kaashääliku ühend 6. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna- Ortograafia jaoks on sõna see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Tüüpiline sõna esineb üksi, liigub tervikuna, omab tähendust. Sõnavorm Lekseem- sõnavormide kogum, ühe tüve (ühe tähenduse) paradigma. Sõne- statistiline sõna Ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad, ei Hononüümid- kirjas ja häältuselt ühtmoodi sõnad, kuid tähenduselt erinevad. Nt tee-tee
2. Loomulik keel (vs tehiskeel) 3. Maailma keelte jaotusi, liigitusaluseid, (genealoogiline, areaalne, sotsiolingvistiline,tüpoloogiline) Vt. Konspekt. 4. Keelkond, algkeel, haru Keelkond on ühisest algkeelest põlvnevate keelte rühm. Algkeel on alguspärandi keel, aluskeel, oletatav sugulaskeelte ühine lähtekuju. 5. Võrdlev-ajalooline keeleteadus, häälikuseadused, rekonstruktsioon, etümoloogia Võrdlev ajalooline keeleteadus sai alguse 19. sajandi Euroopas ja pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile, muuhulgas keelte genealoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale. Põhiline küsimus on, kas kunagi on olnud üks algkeel, millest kõik tänapäeva keeled on pärit? Võrdlev ajaloolise keeleteaduse meetodid ei ulata rohkem kui 8000 aasta taha. Häälikuseadused - erandituse põhimõte põhineb analoogial: sõnade
See sõna koosneb kuuest häälikelemendist(foneemist) :h o b u n e,mis on sõna materiaalseteks ehituskivideks, selle vormiks. Sümbolite põhiline olemasolu ongi ühiskondlik ;nad on osa ulatuslikust süsteemist,kuhu kuulub tuhandeid teisi sümboleid. Keeleline sümbol on kaheplaaniline,ta koosneb vormist ja tähendusest.Sümbol viitab (keegi võib sellega osutada) referendile,kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele,keda skeemil esindab hobuse pilt.Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.See põhineb vaikival ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe-üks tuhandete teiste hulgast. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke.Ülejäänud kaks märkide põhiliiki,mille vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud,on ikoonid ja indeksid.Ikoonid on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis
absoluutsed universaalid- omadused, mis esinevad kõigil või peaaegu kõigil maailma keeltel adverb e. määrsõna adverbiaal e. määrus- verbi laiend, mis ei ole objekt ega predikatiiv afektiivne e. emotiivne tähendus- kui lisatähenduses sisalduv tugev emotsionaalne laeng, kutsutakse niimoodi afiks e. seotud morfeem afiksaaladverb e. abimäärsõna afrikaat- kui konsonandi hääldamisel õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra aglutineerivad keeled- neis on rohkesti muuteelemente, eriti sõnatüvele lisanduvaid järelliiteid. aktant e. kohustuslik nominaalne moodustaja Aktionsart- tegevuslaad aktsent- kasutatakse nii rõhu kui kõrguse kohta akustiline foneetika- kõnelemisel tekkivaid helilaineid uuriv foneetika allkeel- erinev keelekuju, nt. mingi eriala, rühma või isiku keel allofoon- foneemi variant allomorf- morfeemi variandid antonüümia- semantiline vastandussuhe antropoloogiline lingvistika- (Ameerika) strukturalismi varasem etapp. Selle ju
Ilmed, zestid ja pilgud võivad anda infot kõneleja emotsionaalse seisundi, hoiakute ning selle kohta, kuidas ta suhtub vastuvõtjasse, sõnumisse ja isegi selle sisusse. Kõige olulisemad ilmed seotud silmade ja suuümbrusega. Zestidega antakse ka mitmesuguseid teateid edasi (nt sõrme liigutamine -> kõnetatava kutsumist kõneleja juurde). Zestide sisu ei ole otseses seoses nende välise vormiga (nt Eestis jaatus->noogutus; Indias jaatus->raputatakse pead). Vähem konventsionaalne on verbaalse sõnumiga kaasnev zestikuleerimine ja miimika kasutamine.Kõneleja võib autode kokkupõrget kirjeldades pantomiini abil sellest ,,pildi maalida", lisaks dramaatilisi fakte, nt kiirust või tagajärgi eraldi rõhutades. Normaalselt on verbaalne ja mitteverbaalne sõnum omavahel kooskõlas (kaastunnet avaldav inimene on kurva näoga, st hääl, zestid, ilmed jne on kurvad). Pilk on tähtis kõnevoorude struktureerimisel. Sõnumi ettevalmistamise ajal vaatab kõneleja
kasut. Gram. Üksuste kirjutamiseks) ja katakana (selliste võõrsõnade kirjapanekuks, mille kanji märke ei ole) on silpkirjad. Jaapani keeles kasut mõnede lühendite kirjapanekuks ka ladina tähti. Kirja algus *arvatakse et kiri sündis sõltumatult Lähis-ida sumeritel u 5000 a. Tagasi ja maiadel Ameerikas u 2000 a. Tagasi. *hakati joonistama pilte, mis olid saussure'i mõttes tähistatava tähistajad. *kirja sünniks võib pidada seda, kui tekkis ühendus tähistaja ja selle tähistava sõna vahel. REEBUS: oluline areng algas siis kui häälikuliselt sarnaseid sõnu hakati kirjutama samade märkidega. http://folklore.ee/reebus/ Inkade kipud-nn sõimekiri- on küll kiri, aga ei koosne graafilistest sümbolitest Üldkeeleteadused 06.10 Kordame eelmist loengut: I: IPA, SUT, spektrogrammid foneetikas, kõnesüntees ja analüüs, kõnetuvastus, maailma keelte häälikud, implikatiivsed universaalid, koartikulatsiooninähtused
(sõltuvalt ümbritsevatest häälikutest), nt hixkarya k eitussufiks: -hira (amryekihira jahtimata), hra (yonohra- söömata), -pira (timpira andmata). Morfeem ...on väikseim tähendusega keeleüksus Nt majades = 3 morfeemi: 1. Maja + 2. mitmus de (mitmuse tähendusega rohkem kui üks) + 3. Kohta märkiv seesütlev kääne ehk inessiiv s Tähtaeg 1.november. Koostada ühe maailmakeele ülevaade. Tuhat keelt elavad, ohustatud ja hääbunud + keelte atlas + eesti-ingise keeleteaduse sõnastik Kuidas morfeeme liidetakse: 1. Esmaspäeval võtan raamatukogust uue0(peitmorfeem) raamatu0 lugemiseks. 2. On Monday i will take a new book to read from the library. 1. = sünteetiline väljendusviis (afiksatsioon e aglutinatsioon ja fusioon; muutumine) võta-n; 2. = abisõnad e analüütiline väljendusviis;
Semantika eesmärgiks on seletada märkide ja nende poolt tähistatavate mõistete vahekorda. Süntaks uurib vahekordi märkide eneste vahel mingis antud kommunikatsioonisüsteemis. 6. Ikoonid, sümbolid ja indeksid lingvistikas - Loomulik keel on sümboliline. Keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna. Foneemid on sõna vormiks. Keeleline sümbol on kaheplaaniline, ta koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol viitab referendile. Sümbolit tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline. Ülejäänud kaks märkide põhiliiki, milles vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud, on ikoon ja indeks. Ikoon on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis. Ikoonilisi elemente leidub onomatopoeetilistes sõnades. Indeksi aluseks on see, et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus või muus suhtes oma referendiga. Sümbolilised, ikoonilised ja indeksiaalsed elemendid
Taust: - William Jones: Sanskriti ja ladina keele võrdlemine - Friedrich Schlegel: sanskrit ja keelesugulus - avastatakse ungari keele sugulus soome ja lapi keelega. Rajajad: - Franz Bopp (1791-1867): põhiline alusepanija. uurimus (1816), mis tõestas, et sanskriti, kreeka, ladina, pärsia ja germaani keelte verbide muutmine on sarnane ning et sellel on sama päritolu. Sanskriti ja indoeuroopa keelte konjugatsioonisüsteemi võrdlemine. Indoeuroopa keelte võrdlev grammatika. - Rasmus Rask (1787-1832): indoeuroopa keeleuurimise rajajaid, uurimisobjektiks vanaislandi keel ja teised skandinaavia keeled. On kirjutanud ka saami, hispaania, itaalia, muinasfriisi ja Lääne-Aafrika akra keele grammatika. Etümoloogia, keelte sugulus, germaani keeled - Jacob Grimm (1785-1863): saksa keeleteaduse rajajaid. ,,Saksa keele grammatika" (1819). Võrdlev ülevaade kogu germaani rühma (gooti, saksa, hollandi, inglise, friisi
hiragana (kasutatakse grammatiliste üksuste kirjutamiseks) ja katakana (selliste võõrsõnade kirjapanekuks, millele kanji märke ei ole) on silpkirjad. Jaapani keeles kasutatakse mõnede lühendite kirjapanekuks ka ladina tähti. Kirja algus LähisIdas sumeritel (u 5000 aastat tagasi) ja maiadel Ameerikas (u 2000 aastat tagasi) Hakati joonistama pilte, mis olid Saussure'i järgi tähistatava tähistajad. Kirja sünniks võib pidada seda, kui tekkis ühendus tähistaja (=pildi) ja seda tähistava sõna vahel, st kui häälikuliselt sarnaseid sõnu hakati kujutama samade märkidega. Kirja lugu vt http://www.kansalliskirjasto.fi/extra/verkkonayttelyt/kirjaimistot/kh_sukupuu.ht ml Kujunemislugu: kõigepealt oli piltkiri > arenes edasi mõistekirjaks > siis arenes edasi silpkirjaks > lõpuks kujunes välja häälikkiri Kipud ja vampumid signaalid. Tehti tuld ja siis selle tossuga suheldi üksteisega mitmete km kaugusel
Kordamisküsimused 1. Keele mõiste. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks. Märk = vorm + tähendus Märkide liigid: sümbolid (puudub motiveeritud seos vormi ja tähenduse vahel) ikoonid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel) indeksid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järeldusel, osutamisel) Allkeel e erinev keelekuju - mingi eriala, rühma või isiku keel (nt ametikeeled, olukorrast ja eesmärgist tingitud keele variandid ja isikukeeled e idiolektid) Formaalkeel - kunstlikult loodud keeled (tehiskeeled, rahvusvahelised abikeeled). Kasutusalad kitsapiirilised, ei saa kasutada ka tunnete väljendamiseks ega sotsiaalsete suhete loomiseks. Põhisümbolite arv on loomulike keeltega võrreldes väike ja nende väljendite tähendused täpsed. Iga homogeense ühiskonna keel on teatud taseme peegeldus selle rääkijate tegemistest ja maailmapildist. Aga kultuuri ja keele seos ei ole otsene. (Nt USA ja I
hiragana (kasutatakse grammatiliste üksuste kirjutamiseks) ja katakana (selliste võõrsõnade kirjapanekuks, millele kanji märke ei ole) on silpkirjad. Jaapani keeles kasutatakse mõnede lühendite kirjapanekuks ka ladina tähti. Kirja algus Lähis-Idas sumeritel (u 5000 aastat tagasi) ja maiadel Ameerikas (u 2000 aastat tagasi) Hakati joonistama pilte, mis olid Saussure'i mõttes tähistatava tähistajad. Kirja sünniks võib pidada seda, kui tekkis ühendus tähistaja (=pildi) ja seda tähistava sõna vahel, st kui häälikuliselt sarnaseid sõnu hakati kujutama samade märkidega. Seda nimetatakse reebuse põhimõtteks. Kirja lugu vt http://www.kansalliskirjasto.fi/extra/verkkonayttelyt/kirjaimistot/kh_sukupuu.htHYPERL INK "http://www.kansalliskirjasto.fi/extra/verkkonayttelyt/kirjaimistot/kh_sukupuu.html" t "_parent" ml Kujunemislugu: piltkiri -> mõistekiri -> silpkiri -> häälikkiri Kipud ja vampumid Phaistose ketas Ladina tähestik
Jaapani kirjas on olemas elemente kõikidest eelnevatest kirjaviisidest. Mis on kirja eelkäijad? Kirja eelkäijad on kipud ehk inkade sõlmnöör, mis on riidekiududele märgitud info, mille kirjaviis sõltub sellest, millega ja millele kirjutati. Vampumid on värvilistest teokarpidest kirja eelkäija. Kirjelda kirja tekkimist. Kiri tekkis sõltumatult u 5000 aastat tagasi Lähis-Ida sumeritel ja Ameerikas maiadel u 2000 aastat tagasi. Kiri algas siis, kui tekkis ühendus tähistaja ja tähistatava vahel. Suur roll oli sellel, millele ja mil viisil kirjutati (savi, papüürus, luu, kivi, vajutati, kraabiti, graveeriti). Mis on morfeemi põhiomadus? Morfeemi põhiomadus on see, et ta omab tähendust. Mis on morfoloogia ja süntaks? Morfoloogia ja süntaks on vormilised vahendid, mis kannavad tähendust. Morfoloogia tegeleb morfeemide, nende liitumisega sõnadeks ja nende tähendustega. Süntaks tegeleb sõnade liitumisega suuremateks üksusteks ehk lauseteks.
Keel on semioloogiline süsteem, kõne ei ole. Lähenes keelele uutmoodi - püüdis luua sünkroonilist keeleteadust (sellest arenes välja strukturalism), mis vastandina diakroonilisele (vaatles konkreetseid keeli, tegelikult uuris kõnet), vaatleks keeli ühena - mistahes keelena. Keele olemust nimetas sotsiaalseks (vs füsioloogiline). Esimesena uuris keelt olemuslikult. Keel on reeglite kogum. Keeleline märk on diaad=tähistaja+tähistatav. Tähistaja (signifiant) on materiaalne, tähistatav (signifie) on idee. Nendevaheline seos on meelevaldne, konventsionaalne (jätab sealjuures kõrvale onomatopoeetilised sõnad, loomade häälitsused, väites, et eri keeltes vastavad neile erinevad sõnad). Keele struktuur on lähtepunktiks igasugusele märgiuurimisele. Märk saab tähistada, kuna ta erineb teistest märkidest. Märgi teeb märgiks tema seos teiste märkidega.
Keel on semioloogiline süsteem, kõne ei ole. Lähenes keelele uutmoodi - püüdis luua sünkroonilist keeleteadust (sellest arenes välja strukturalism), mis vastandina diakroonilisele (vaatles konkreetseid keeli, tegelikult uuris kõnet), vaatleks keeli ühena - mistahes keelena. Keele olemust nimetas sotsiaalseks (vs füsioloogiline). Esimesena uuris keelt olemuslikult. Keel on reeglite kogum. Keeleline märk on diaad=tähistaja+tähistatav. Tähistaja (signifiant) on materiaalne, tähistatav (signifie) on idee. Nendevaheline seos on meelevaldne, konventsionaalne (jätab sealjuures kõrvale onomatopoeetilised sõnad, loomade häälitsused, väites, et eri keeltes vastavad neile erinevad sõnad). Keele struktuur on lähtepunktiks igasugusele märgiuurimisele. Märk saab tähistada, kuna ta erineb teistest märkidest. Märgi teeb märgiks tema seos teiste märkidega.
4–5 lausega. Ta küsib neist küsimustest ühe. 1. Mis on ja millega tegeleb kontaktlingvistika? Keeleteadusharu, mis uurib keelekontakte. Ajaloolisest lingvistikast eristab kontaktlingvistikat see, et uuritakse seda, mis keelekontaktide tulemusena hetkel toimub, mitte minevikku. Kontaktlingvistika tegeleb küll keeleainesega, kuid samas peab silmas keelekasutajate tausta, sotsiaalseid suhteid, kontaktsituatsiooni tüüpi jms. Mittesuulise suhtluse andmestik pole olnud aga tähelepanu all sellepärast, et tähtsaks on peetud tegelikku, redigeerimata, argist keelekasutust. 2. Mis on ja millega tegeleb leksikoloogia? Uurib sõna, sõnavara koos grammatikaga. Sõnavaraüksusena kannab sõna leksikaalset tähendust, grammatikaüksusena aga gram.tähendust. Leksikoloogia on lingvistiline distsipliin, mis uurib sõnavara põhiüksusi ehk lekseeme, nende moodustamist, struktuuri ja tähendust. Leksikoloogia on seotud leksikograafiaga, mis tegeleb sama info, eriti sõnade kasutusinfo kirjel
Platonil on esimene säilinud spetsiifiline keelt puudutav arutlus. Seda eelkõige dialoogis Kratylos. Oluliseks küsimuseks oli, et kas keel põhineb phusis-el või nomos-el? Phusis tähendab inimloomust ja nomos ühiskonnareegleid. Arutlus käis selle üle, kas inimloomus on olemuselt halb ja vajab taltsutamiseks seadusi, või on seadused tegelikult inimloomuse loodud. Dialoogis on Hermogenes vaate poolt, et keel on konventsionaalne, Kratylos aga seda, et keel põhineb inimloomusel. Sokrates seletab, et keele arbitraasus tähendab seda, et keel on puhas instrument, nimeadjad lihtsalt annavad asjadele nimed. Inimene on ainuke, kes on võimeline uurima ja arutlema selle üle, mida ta näinud ja kogenud on. Häälikusümbolism: nt sõna katoptron- Sokratese arvates on kummaline, et sinna
Väljasurnud indeksid on objektile viitavaks funktsiooniks, jäädes ise temast sõltumatuks. suunavad subjekti tähelepanu mingile olemasolevale objektile, samal ajal teda nimetamata ja määratlemata, tema kohta midagi ütlemata. Interpretatsioon võib toimuda vaid keele põhjal. IKOONILISED MÄRGID - 4 Ikoon baseerub sarnasusel. Kui esineb tüpoloogiline sarnasus tähistaja ja selle denotatsioonide vahel. Näiteks: tütarlapse kohta võib öelda, et ta on oma ema ikooniline märk, kui tema kui tähistaja ja tema ema kui märgitsetava vahel on topoloogiline sarnasus. Peirce´il kolm ikoonide alamklassi: kujundid (images), diagrammid ja metafoorid. Probleemid: sümmeetria küsimus ja regressiooni küsimus. SÜMBOL sümboli puhul on tähistav ja tähistatav omavahel seotud kokkuleppeliselt.
hinnata. • Sõnavara täieneb nt. neologismide e. uudissõnade arvel. • Samal ajal on keeles olemas aktiivsest kasutusest kadumas/kadunud sõnu, arhaisme. • Eri tüüpi sõnaraamatud esitavad teatud liiki sõnade hulga keeles. Sõnavarateadus Leksikoni uurimisele võib läheneda erinevatest vaatenurkadest: semiootilisest, grammatilisest, kognitiivsest, sotsiaalsest, kultuurilisest või strukturaalsest, kusjuures kõik need aspektid on võrdse kaaluga. Sõna kui keelemärk: semiootiline lähenemine Ferdinand de Saussure’ilt (1857–1913)lähtub arusaam keelest kui märgisüsteemist. On väitnud, et • keel on ideid väljendavate märkide süsteem • keelemärk koosneb mõistest (tähistatavast) ja häälikkujust (tähistajast) ja on psüühiliselt ühtne entiteet e. olem • keeles kui märgisüsteemis on seos mõiste ja häälikkuju vahel sageli kokkuleppeline, meelevaldne (arbitraarne) Märgimudelite liigid
Keeleteadus mitte ainult, et võib mööda minna teisi keeletegevuse elemente arvestamata, vaid ta on võimalik üksnes siis, kui teised elemendid on välistatud. Märk on süsteemi osa ja teda saab iseloomustada läbi süsteemi struktuuri. Mida tihedamini on mingi element seotud teistega, seda suurem on ta väärtus. Lisaks väärtusele on märgil ka tähendus. Saussure'i jaoks ei ole märk elementaarne, ta on kilateraarne?? üks pool on tähistaja ja teine tähistatu. Üks pool ei saa olla ilma teiseta, nagu paberileht. Tähistaja ja tähistatu vahel on suhe. Märk on struktuur, mis nendest kahest asjast koosneb. Keeles tuleb eristada kahte seisundit: Sünkroonia selles sisaldub diakroonia; Diakroonia tuleb välja otsida, kuidas see kujuneb. Keele reegleid on 2 tüüpi (sünkroonia): Süntagmaatilised käsitlevad seda, kuidas elementidest moodustada ahelad; assots. Morrise süntaktikaga
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
