1895. aastal sõitsid Vilded Moskvasse, kus Antonie ema oli uue moeäri avanud. Moskvas elamise ajal oli Eduard Vilde peaaegu tegevuseta. Ta ei kirjutanud midagi uut ning ei leinud endale töökohta. Elas peamiselt ämma rahast. Suhted oma naisega olid jälle halvemaks läinud. 1897. aasta kevadel kolisid Vilded Narvasse, kus Eduard oli kohe kutsutud "Virmalise" toimetusse. Peaagu kogu toimetamine oli Vildele langenud. "Virmalisega" lõpetas ta suhted 11. märtsil 1898. aastal. Samal ajal katkes lõplikult tema kooselu Antonie'ga. Eduard Vilde sõitis Tallinna ning hakkas "Eesti Postimehe" liikmeks. 1899. aastal 27. mail võttis ta ette reisi, mille sihtpunktiks oli Pariisi maailmanäitus. Reisi marsruut oli Tallinn-Berliin-Leipzig-Köln-Pariis-Viin-Budapest-Poola-Tallinn. 1901. aastal lahkus Vilde "Eesti Postimehest". Siis tekkis tal mõte alustada uue sotsiaalselt radikaalse ajalehega. Selle mõtega pöördus ta advokaadi K. Pätsi poole
1895. aastal sõitsid Vilded Moskvasse, kus Antonie ema oli uue moeäri avanud. Moskvas elamise ajal oli Eduard Vilde peaaegu tegevuseta. Ta ei kirjutanud midagi uut ning ei leinud endale töökohta. Elas peamiselt ämma rahast. Suhted oma naisega olid jälle halvemaks läinud. 1897. aasta kevadel kolisid Vilded Narvasse, kus Eduard oli kohe kutsutud "Virmalise" toimetusse. Peaagu kogu toimetamine oli Vildele langenud. "Virmalisega" lõpetas ta suhted 11. märtsil 1898. aastal. Samal ajal katkes lõplikult tema kooselu Antonie'ga. Eduard Vilde sõitis Tallinna ning hakkas "Eesti Postimehe" liikmeks. 1899. aastal 27. mail võttis ta ette reisi, mille sihtpunktiks oli Pariisi maailmanäitus. Reisi marsruut oli Tallinn-Berliin-Leipzig- Köln-Pariis-Viin-Budapest-Poola-Tallinn. 1901. aastal lahkus Vilde "Eesti Postimehest". Siis tekkis tal mõte alustada uue sotsiaalselt radikaalse ajalehega. Selle mõtega pöördus ta advokaadi K. Pätsi poole
aastast elas Tallinnas. Eduard Vilde oli kaks korda abielus. 27. augustil 1891 abiellus ta Berliinis Antonie Gronau'ga, kelle emal oli Riias moeäri. Ametlikult lahutati abielu alles 1921. aastal. Aastal 1905 hakkas Vilde kokku elama noore ajakirjaniku Linda Jürmanniga. Eduard Vilde tuli kirjandusse 1880. aastail vähese kunstilise viimistlusega põnevusjuttude ja naljalugude menuka ning erakordselt viljaka autorina ("Musta mantliga mees", 1886, "Kuhu päike ei paista", 1888; "Kõtistamise kõrred", 1888). Eduard Vildest sai eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja ning realistliku meetodi propageerija. Eesti realistliku kirjanduse tekkimises on oluline osa tema romaanidel "Karikas kihvti" (1893) ja ""Linda" aktsiad" (1894). Eduard Vilde peateos on ajalooliste romaanide triloogia 1850. 1860. aastate talurahvaliikumisest: "Mahtra sõda" (1902). "Mahtra sõjas" on palju kasutatud arhiivimaterjali ja mälestusi.
Eduard Vilde oli kaks korda abielus. 27. augustil 1891 abiellus ta Berliinis Antonie Gronau'ga, kelle emal oli Riias moeäri. Ametlikult lahutati abielu alles 1921. aastal. Aastal 1905 hakkas Vilde kokku elama noore ajakirjaniku Linda Jürmanniga. Eduard Vilde tuli kirjandusse 1880. aastail vähese kunstilise viimistlusega põnevusjuttude ja naljalugude menuka ning erakordselt viljaka autorina ("Musta mantliga mees", 1886, "Kuhu päike ei paista", 1888; "Kõtistamise kõrred", 1888). Eduard Vildest sai eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja ning realistliku meetodi propageerija. Eesti realistliku kirjanduse tekkimises on oluline osa tema romaanidel "Karikas kihvti" (1893) ja ""Linda" aktsiad" (1894). Järgnesid maakehvikuromaan "Külmale maale" (1896) ning romaan "Raudsed käed" (1898, raamatuna 1910). Eduard Vilde peateos on ajalooliste romaanide triloogia1850. 1860
Eduard Vilde looming ja elulugu Eduard Vilde (4. märts 1865 Pudivere, Avanduse vald 26. detsember 1933 Tallinn) oli eesti kirjanik, eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja.Eduard Vilde oli pärit mõisateenija perekonnast. Ta kasvas Muuga mõisas.Aastatel 18781882 õppis ta Tallinnas kreiskoolis.Aastatel 18831886 töötas ta ajalehe Virulane toimetuses, 18871890 ajalehe Postimees toimetuses. Aastatel 18901892 oli ta Berliinis vabakutseline ajakirjanik, 18931896 töötas taas Postimehe" toimetuses.Aastal 1896 elas ta Moskvas.Aastatel 18971898 toimetas ta Narvas ajalehte Virmaline, 18981901 töötas Tallinnas Eesti Postimehe juures, 19011904 Tallinnas ajalehe Teataja ja 19041905 Tartus ajalehe Uudised toimetuses.1905. aasta lõpul pidi Vilde minema revolutsioonilise tegevuse tõttu maapakku, mis kestis 1917. aastani
Too käsikiri sattus Jaak Järve kätte, kellele töö meeldis ning ta otsustas Vilde ,,Virulasse" (sotsialistlik töölisleht, mitte väga mässavvõitlev, julge) tööle kutsuda. Vilde üld seal olid: · Kirjutada kriipu alla ja peale (ilmusid nt. ,,Isand Ilvese kosjakäik", ,,Teravad nooled", ,,LinaMai", ,,Jobu" jm.) · Teha korrektuuri · Kleepida väljasaadetavatele lehtedele aadresse 1885 sai Vilde ,,Virulase" kaudu ära käia Helsingis ja 1886 külastas ta koos Bornhöhega Peterburgi. Ilmusid ka mõned teosed eraldi raamatutena nt. ,,Norra rannas", 1886. aastaks oli Vildel ,,Virulasest" villand saanud ning ta lahkus sealt ja asus tagasi Karjakülla kirjutama. Vilde saatis midagi oma uudisloomingust Hermanni ,,Postimehele"(isamaaline leht), seal ilmusid ,,Kaks sõrme"*, ,,Kuhu päike ei paista" (kerge põnevusromaan), mõned lühijutud, följetonide sari ,,Ühe päevavarga kepijoonistused" jms.
Kuid see ei tulnud välja kuna ta lihtsalt ei viitsinud seda toimetada. Tagantjärele nimetab autor seda katset hulljulguseks. Noores eas oli Vildel palju tõuse ja mõõnu rahalises mõttes. Riias kohtus Eduard oma naise Antonie Gronau`ga, kellega tal oli sammuti nii tõuse kui ka mõõnu. Kuid sellele vaatamata abiellusid nad 27. augustil 1891.(4) 1901.a hakkas ilmuma "Teataja", mille asutajaks oli Vilde koos tollase vandeadvokaadi ja hilisema riigivanema Konstantin Pätsiga. 1904.a juulis suundus Vilde Tartusse vabameelset haritlaskonda koondava ajalehe "Uudised" juurde, kus toimetas lehe veste- ja naljanurka ning avaldas omaloomingut. Muuhulgas ilmus siin Vilde kõige tuntum noorsoojutustus "Minu esimesed "triibulised."" Ajakirjanikuamet oli Vildele nii elatusallikas kui võimalus realiseerida oma vaateid ja veendumusi.(3) 1905. aasta 14. oktoobril algas Eesti poliitiline üldstreik. Eduard Vilde esines palju kõnemehena ja võttis osa tänavademonstratsioonidest.
Eduard Vilde 1865-1933 Sünniaeg: 4. Märts 1865 (Virumaa Simuna kihelkond) Elukohad: Pudivere mõis, Karjaküla mõis, Saksamaa, Berliin, Venemaa, Moskva, Sveits, Kopenhaagen, Tallinn (Kadriorg) Töökäik: ajaleht ,,Virulane" 1883 1885 ajaleht Tartu ,,Postimees" 1886 1890 ajaleht ,,Virmalised" 1891 1901 Tallinna ja Riia saksakeelsete ajalehtede toimetuses päevalehe ,,Teataja" toimetuses 19011905 ,,Uudised" 1905 ,,Kaak" 1905 1917 ,,Uus ilm" 1905 1917 Estonia dramaturg diplomaat Kopenhaagenis Hariduskäik: alguses koduõpe Tallinna saksa elementaar ja kreiskool Keelteoskus: saksa keel eesti keel
Peterburg pakkus noorele kirjanikule rohkesti vaatamisväärsusi, kuid töökohta ta seal ei leidnud ning paari nädala pärast oli Vilde sunnitud Karjakülla tagasi pöörduma. (Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja looming. 1972) Vahepealsed aastad pühendas Vilde erinevale loometööle. 1889. aastal sai Vildel Tallinnast jälle isu täis ja ta põrutas Kuressaare kaudu Riiga. Vilde saabus Riiga läbimärjana, taskus ainul 3 rubla. Tema ainsaks lootuseks oli novell ,,Rõugearmid". Järgmisel päeval läks ta ajalehetoimetusse, kus tema raamat vastu võeti ja tehti ettemaks - 25 rubla. Sellega sai Vilde jälle elujärjele. (Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja looming. 1972) Riias elas Vilde boheemlaslikult. Ta sai küll igakuist palka, kuid ometigi olid tal olukordi mil ta oli rahahädas. Sellest hoolimata oli ta ilukirjanduslikul alal päris viljakas. Riias sai Vilde tuttavaks neiu Antonie Gronauga, kes töötas modistina ema moeäris. Ta oli
E.Vilde elu ja looming. Ühe teose lähivaatlus E. Vilde (1865-1933) sündis Pudiveres mõisateenija perekonnas. Ta kasvas Muuga mõisas. Õppis Tallinnas kreiskoolis. Peale kooli lõppu töötas ta ajalehe Virulane toimetuses, peale seda ajalehe Postimees toimetuses. Aastatel 18901892 oli ta Berliinis vabakutseline ajakirjanik, Sellele järgnes töö Postimehe" toimetuses. Aastal 1896 elas ta Moskvas. Eestisse naastes töötas ta mitmete ajalehtede juures, nagu Virmaline, Eesti Postimees, Teataja ja Uudised. 1905. aasta lõpul pidi Vilde minema revolutsioonilise tegevuse tõttu maapakku, mis kestis 1917. aastani. Pagulasena elas ta koos abikaasa Linda Jürmanniga Sveitsis, Soomes, Saksamaal, USA-s, Kopenhaagenis ja mujal. Pärast Veebruarirevolutsiooni tegutses ta Estonia teatri dramaturgina. Hiljem oli ta diplomaatilises teenistuses. Aastatel 19201923 oli ta Berliinis vabakutseline, alates 1923. aastast elas Tallinnas. Eduard Vilde tuli kirjandusse 1880
1895. aastal sõitsid Vilded Moskvasse, kus Antonie ema oli uue moeäri avanud. Moskvas elamise ajal oli Eduard Vilde peaaegu tegevuseta. Ta ei kirjutanud midagi uut ning ei leinud endale töökohta. Elas peamiselt ämma rahast. Suhted oma naisega olid jälle halvemaks läinud. 1897. aasta kevadel kolisid Vilded Narvasse, kus Eduard oli kohe kutsutud "Virmalise" toimetusse. Peaagu kogu toimetamine oli Vildele langenud. "Virmalisega" lõpetas ta suhted 11. märtsil 1898. aastal. Samal ajal katkes lõplikult tema kooselu Antonie'ga. Eduard Vilde sõitis Tallinna ning hakkas "Eesti Postimehe" liikmeks. 1899. aastal 27. mail võttis ta ette reisi, mille sihtpunktiks oli Pariisi maailmanäitus. Reisi marsruut oli Tallinn-Berliin-Leipzig-Köln-Pariis-Viin- Budapest-Poola-Tallinn. 1901. aastal lahkus Vilde "Eesti Postimehest". Siis tekkis tal mõte alustada uue sotsiaalselt radikaalse ajalehega. Selle mõtega pöördus ta advokaadi K. Pätsi poole
Kui kooli juhtkonnale sai teatavaks Vilde kavatsus laevaga Ameerikasse põgeneda, soovitati tal koolist lahkuda. Vilde tegigi seda ning läks 1882. aasta suvel vanemate juurde, kes vahepeal olid asunud elama Keila lähedale Karjakülla. Seal pani ta kirja oma esikteose, jutustuse ,,Kurjal teel". Raamat jäi tookord trükkimata, ent käsikirja vastuvõtmise fakt sai määravaks Vilde kirjanikukutse valikul. Raamat ilmus autori teadmata alles 1898. aastal. See andis tõuke kirjutamiseks ning 1883. aastal valmis tal jutustus ,,Musta mantliga mees". Käsikiri sattus ,,Virulase" toimetaja Jaak Järve kätte, kes kutsus ta oma ajalehe toimetusse. (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 178) ,,Virulane" oli sel ajal üks Tallinna neljast nädalalehest. Selle toimetaja Jaak Järv oli oma ajakirjandusekooli saanud ,,Sakala" juures ning pidas ennast Carl Robert Jakobsoni vaimseks pärijaks
(Linnamuuseum, 2016) 1883. aasta sügisel õnnestus Vildel aga saada ajaleht Virulase toimetusse õpipoisikoht. Seal oli tema kolleegiks ka tusameelne Juhan Liiv. Töökohaga koos sai Vilde ka väikese toakese tasuta elamiseks. Sellega algas Vilde ajakirjanikukarjäär. (Linnamuuseum, 2016) Esimese tõelise edu tõi Vildele 1887. aastal Postimehes ilmuv jutustus "Kaks sõrme". Vildet hakati laiemalt lugema ja see sai hüppelauaks toimetaja ametikoha saamisel Eesti vanima ajalehe, Postimees, juures. Pärast Postimehest lahkumist elas Vilde paar järgnevat aastat lohakat, lõbunäljast ulaelu, mil kirjutas eesti kirjastajatele väikeseid juturaamatuid, saatis ajalehtedele sõnumeid ja tõlkis oma põnevusjutukesi. Siis andis oma rändamisehimule järele ja läks Berliini. (Linnamuuseum, 2016) 4 1.3 Looming Eesti Vabariigi ajal ei olnud Vilde loominguliselt produktiivne. Peamiselt redigeeris ta omi
· Tõstis raamatukujunduse taset · Elavdas kunstielu · Arendas eesti keelt ja rikastas sõnavara · Tutvustas Eesti lugejaskonnale maailma filosoofilisi suundi. · Sellest kasvas välja rühmitus Siuru · Rühmituse ridades alustas oma keeleuuendaja tööd Johannes Aavik 2. Eduard Vilde: Aastatel 18781882 õppis ta Tallinnas kreiskoolis Aastatel 18831886 töötas ta ajalehe Virulane toimetuses, 18871890 ajalehe Postimees toimetuses. Aastatel 18901892 oli ta Berliinis vabakutseline ajakirjanik, 18931896 töötas taas Postimehe" toimetuses.Aastatel 18971898 toimetas ta Narvas ajalehte Virmaline, 18981901 töötas Tallinnas Eesti Postimehe juures, 19011904 Tallinnas ajalehe Teataja ja 19041905 Tartus ajalehe Uudised toimetuses. Eduard Vildest sai eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja ning realistliku meetodi propageerija. Eduard Vilde peateos on ajalooliste romaanide triloogia 1850
korralikult väljajoonistatuks. Mitmekülgselt oli valgustatud tegelaskujude hingeelud. Suurema tööna valmis tal ,,Kaks sõrme". Ta kirjutas ka ajaviitejutu ,,Töömehe tütar" ja rea humoreske. Neist ilmus naljajutt ,,Klamanni emanda kosilased" ajaleheveergudel, teised aga kogus ,, Tallinna saladused". Järgnevad tööaastad ,,Postimehes" ja saksakeelses ,,Revalsche Zeitungis". Vahepeal lisandub Karjakülas rida novelle: ,,Mustad leegid" ja ,,Haige tuvike" , poolelijäänud jutuke ,,Eksivad südamed", naljajutt ,,Ameerika kosjavennad" ning looke Peeter Suure elust ,,Hiilgav täht Vene ajaloo taevas". Luunjas puhates kirjutab Vilde novelli ,,Der rothe Muljk", mis garanteeribki talle koha saksa ajalehes. Ent siiski tema tööaeg oli selle lehe juures ainult 10 poolteist kuud. ,,Postimehes " ilmub valik lühijutte ,,Jumala tahe" ning humoresk ,,Kosilane Rakverest".
Rahaliselt oli see periood raske, kuid varsti asus Eduard Vilde jälle "Postimehe" toimetusse. Seal pidi ta väga palju töötama ning see töö ei pakkunud talle rahuldust. 1895. aastal sõitsid Vilded Moskvasse, kus Antonie ema oli uue moeäri avanud. Moskvas elamise ajal oli Eduard Vilde peaaegu tegevuseta. Ta ei kirjutanud midagi uut ning ei leinud endale töökohta. Elas peamiselt ämma rahast. Suhted oma naisega olid jälle halvemaks läinud. 1897. aasta kevadel kolisid Vilded Narvasse, kus Eduard oli kohe kutsutud "Virmalise" toimetusse. Peaagu kogu toimetamine oli Vildele langenud. "Virmalisega" lõpetas ta suhted 11. märtsil 1898. aastal. Samal ajal katkes lõplikult tema kooselu Antonie'ga. Eduard Vilde sõitis Tallinna ning hakkas "Eesti Postimehe" liikmeks. 1899. aastal 27. mail võttis ta ette reisi, mille sihtpunktiks oli Pariisi maailmanäitus. Reisi marsruut oli Tallinn-Berliin-Leipzig- Köln-Pariis-Viin-Budapest-Poola-Tallinn
Samal aastal läks juhtide võhikluse ja kuritarvituste tõttu pankrotti eestlaste esimene äriline ühisettevõte, suurejooneliselt rajatud laevanduse aktsiaselts "Linda". Kultuurielu Hoolimata venestusajast toimusid rahvarohked üldlaulupeod (1891, 1894, 1896). Rahvaluule kogumine jätkus ka hoolimata Eesti Kirjameeste Seltsi sulgemisest. Jakob Hurdale saatis kaastööd ligemale 1400 inimest. Mattias Johann Eisen koostas ja andis välja hulga folklooriainelisi rahvaraamatuid. 1904. aastal asus rahvaluuleteadlane Oskar Kallas üliõpilaste abiga üles kirjutama eesti rahvaviise. Rahvakunsti- ja käsitööesemete kogumist korraldas Kristjan Raud. Need nn vanavara kogud said aluseks Eesti Rahva Muuseumile (1909). 19. sajandil olid eesti kultuurielu kandvaks jõuks väheste tippharitlaste kõrval peamiselt külakooliõpetajad, köstrid ja vallakirjutajad, kelle tegevus jäi heast tahtest hoolimata ikkagi asjaarmastajalikule tasemele.
oludega (,,Mu isamaa, mu õnn ja rõõm"). Tõlkis-mugandas enam kui 200 juttu, avaldas neid ,,Sannumetoja" (I-VII, 1848-1860) väljaandes, kogumikus ,,Püssipappa essimessed Külla-Juttud külla rahwale" (1854). algselt taunis teatrit, kuid kui nägi selle mõju rahvale, toetas ,,Vanemuise" tegemisi ja kirjutas ka ise näidendid - ,,Pärmi Jaagu unenägu" (1873), ,,Kihlvedu 5000 rubla pääle" (1873), ,,Tuhalabia valitsus" (1875). 1857. aastal alustas Pärnus ,,Perno Postimees ehk Näddalileht" toimetamisega, millega pani ühtlasi aluse eestikeelsele ajakirjandusele. Leht saavutas ülemaalise populaarsuse, Tartusse kolimise järel, 1864
Gustav Adolf Hippus “Eest pruut” 1852. aasta Karl Ludwig Maibach “Vaade Võru linnale” Oskar Hoffmann: ● Erineb enamuse baltisaksa kunstnike loomingust märkimisväärselt oma realistliku eluvaate ja maalilisema käsitlusviisi poolest, sarnanedes pigem 19. sajandil levinud realismile. “Eesti taat” “Kolm talumeest kõrtsis”, 1889. aasta “Jüripäev” 1849.-1899. aasta Eduard von Gebhardt “Mäejutlus”, 1904. aasta Johann Köler 1826.1899. aasta ● Sündis Viljandimaal; ● Õppis 3 aasta Viljandi kreiskoolis; ● Kunstiõpinugid alustas Võnnus maalermeiter Fabreri juures; ● 1848. aastal alustas õpinguid Peterburi Kunstide Akadeemias. ”Herakles toob Kerberose põrguväravast” Võnnu Jaani kiriku alatarimaal “Kristus ristil” ● Valmis 1855. aastal Peterburi Kunstide Akadeemia lõputööna;
1896. aastal osteti K. A. Hermannilt ,,Postimees" ja peatoimetajaks sai Jaan Tõnisson. Tema juhtimisel sai ,,Postimehest" tähtsaim eesti ajaleht. Kaastööd tegid ajalehele A. Kitzberg, Anna Haava, K. A. Hindrey jt. Tõnisson toonitas oma kõnedes alati kõlbluse ja vaimuhariduse tähtsust, virgutas isamaalist mõtteviisi ning austust emakeele vastu. 19. sajandi lõpul hoogustus linnade areng. Linnas elas iga viies eestlane. Aastal 1897 loendati Tallinnas 60 000 elanikku, I maailmasõja alguseks oli see juba kahekordistunud. 1901. aastal hakkas Põhja-Eestis ilmuna teine eesti päevaleht ,,Teataja", peatoimetajaks Konstantin Päts. Kaasautoriteks olid Vilde, Tammsaare, Johannes Voldemar Veski. Eestikeelne raamat ja tõlkekirjandus Raamatutoodang mitmekordistus eelneva ajajärguga võrreldes. 1913. aastaks jõuti 700 nimetuseni aastas. Ilukirjandust oli sealhulgas u veerandi jagu. Anti välja oma teoseid kui ka tõlkeid
Luuletuskogu «Emajõe aastail) nii kirjanduse kui kogu rahvusliku kultuuri ööbik" kandvamad luuletused on hümnilised 2 isamaalaulud ,,Mu isamaa on minu arm!", ,,Sind ( esimest eesti päevalehte «Postimees»), kirjutas surmani" ja ,,Üht eesti laulu". Oma viimases jutte ja luuletusi. 1886. a ostis ta ,,Perno luuletuses ,,Enne surma - Eestimaale!" kutsus Postimehe", tõi selle Tartusse, nimetas Koidula jätkama võitlust, seisma vabaduse ja tõe ,,Postimeheks" ja oli kümme aastat lehe toimetaja. eest. Koidula on meie rahvusliku teatri asutaja Hinnatav on H. ka muusikaelu edendajana: ta ning eesti algupärase näitekirjanduse rajajaid. asutas esimese eesti muusikakuukirja «Laulu ja L
Ta sündis Tartumaal puussepa peres. Isa oli lätlane, ema oli saksastunud eestlane. Gailit õppis juba kodus mitut keelt rääkima kodus läti keel, vanavanematelt saksa keel, peres osati eesti keelt, koolis õppis vene keelt. Gailit õppis Valgas. 1906 (15-aastane) läks õppima Tartu linnakooli, aga seda ei lõpetanud. 1907 1911 elas Tartus, kus ta andis eratunde ja käis ülikoolis meditsiiniloenguid kuulamas. Gailitit huvitas psühhiaatria. 1909 (18-aastane) oli trükis esimene novell - ,,Öö". Gailiti vennad elasid Riias ning 1911 läks ta ka ise sinna. Ta töötas ajalehes ja tegi koostööd erinevate Eesti ajakirjadega. I maailmasõja ajal oli Gailit sõjaajakirjanik. 1916 (25 aastat) oli rinne Riia lähedal ning Gailit kolis Tallinna. 1917 kohtub ta alustava Siuruga, mis ühendab kirjanikke, kunstnikke ja teisi. Gailit kohtub oma pikaajalise sõbra Visnapuuga. 1920 1922 (29 31 aastat) on ta Eesti Läti saatkonna kultuuriatasee. 1922 1924 reisib Euroopas.
rännanud elama karmi ja puutumatu looduse rüppe. Hamsun on palju maailmas rännanud. Mida vanemaks ta saab, seda enam süveneb temas põlgus ja vastumeelsus linnaelu ja tsivilisatsiooni vastu. Üha enam tugevneb maaelu hindamine ja väärtustamine. Pärast Esimest maailmasõda valitses kirjaniku hingessügav pessimism. See meeleolu leidis väljenduse kahes teravalt satiirilises romaanis ,,Naised kaevul" (1920) ja ,,Viimane peatükk" (1923). Teravmeelse ja huumoririkka triloogia ,,Hulkurid" (1927), ,,August" (1930) ja ,,Aga elu kestab edasi" (1933) peategelane August on seikleja ja luiskaja, Peer Gynti taoline natuur, kes rändab mööda maailma, otsides oma kohta elus, leidmata kusagil hingelist pidepunkti. Hamsuni arvates peab maailmas olema rändureid, liikuvaid inimesi, kes toovad värskust, uusi mõtteid, ideid, vaheldust ellu. Romaanis ,,Ring sulgub" (1935) kasutab ta taas ränduri motiivi. Sellist üksildast
Vanema põlve kirjanikest ainuke, kes toetas Noor-Eestit. 1920 hakkas saama kirjanikupensioni, oli Eesti Kirjanikkude Liidu asutajaliige. Elu jooksul elas peamiselt kahes linnas: Tartu ja Riia- võimaldasid viibida kultuurikeskkonnas ja tutvuda väärtkirjanduse ning hea teatriga. Looming Varasemal perioodil ajalooaineline proosa ja külajutud, hiljem draamalooming. Alustas külajuttude avaldamisega mitmetes ajalehtedes. 1892 "Maimu" romantiline ajalooline jutustus 1901, 1904 "Veli Henn" ja "Hennu Veli" 1915-1921 "Külajutud I-V" kogutud jutustused. Idealiseerib maaelu (siiski tõepäraselt) ja rahvuslikku mellt, naeruvääristab kadaklust- kohati idüllilis-humoristlik. Vähenõudlikest jantidest kunstiküpsete draamadeni. Kirjutas 19.saj lõpp näidendeid kohalike seltside tarbeks, mida stimuleeris ka tihe koostöö teatri direktori ja näitejuhi K.Menninguga. 1903 "Rätsep Õhk" 1915 "Kosjasõit" 1923 "Neetud talu"
mõttekäigud aitasid kujundada ärkamisaja radikaalsemaid hoiakuid ning üldist ideoloogiat. Jakob Hurt 1839- 1907 Varakult rahvatraditsiooni tähendust tunnetanud ja mõistnud Hurdas olid filoloogilised huvid ja võimedki hakanud gümnaasiumis kindlamaid sihte omandama, kusjuures omajagu virgutas teda selles suunas ,,Kalevipoeg". Vanemate soovi täites läks ta aga Tartu Ülikooli usuteadust õppima. Kiindumus filoloogiasse saatis teda ülikooliski, jätkus hiljem ja selle kõrgpunktiks sai 1886. Aastal Helsingi Ülikoolis kaiststud doktoriväitekiri. Pärast ülikooli lõpetamist töötas Hellenurmes koduõpetajana, lühikest aega Kuressaares ning seejärel Tartu gümnaasiumis vanade keelte ja geograafia õpetajana. 1872-1880 oli Otepää ning alates 1880. Aastast alates Peterburi Jaani kiriku õpetaja. Rahvaluulest ja ,,Kalevipojast" oli ta juba koolipoisina innustatud, üliõpilasena astus Õpetatud Eesti Seltsi ja sealtkaudu said alguse kontaktid
eesmärgiks oli lavastada iiri teoseid. · Loodi Irish National Theatre Society: lavastaja William Fay, direkotor W.B. Yeats. Iseloomulik lihtsus ja teksti tähtsus. Asjaarmastajad näitlejad, keskendusid sõnale, vastandus Londoni teatrite kommertslikkusele. · National Theatre Company 1905: iiri teater sai professionaalse aluse. · Samal ajal avati Dublinis Abbey Theatre 1904: direktor draamakirjanik Lady Gregory. · Gaiety Theatre, Manchester 1908 - Reformiteater, mida peeti repertuaariteatri printsiibil, moodsate inglise-iiri autorite teoste lavastamine. Lady Gregory töötas samuti Iiri teatri ülesehitamise nimel, rikas daam, juhatas ja rahastas alates 1910 aastast Abbey teatrit. Tegutses ise ka lavastajana. Sajandivahetuse peamised autorid pärinesid Iirimaalt. Iseloomulik on satiir, paradoks, nali, keeleliste puäntide armastus, teiselt
Tegelaskujud olid tõepoolest väga hästi loodud ja see oli üldse siiani üks parimad raamatuid mida ma tean. 9. Aita õpetajat Mille nimel oli Vestman nõus loovutama oma noorima tütre Tiit Piibelehele? 10. Autorist Mõnda eluloost : Eduard Vilde sündis 20. veebruaril 1865 ning suri 26. detsember 1933. 6aastaselt hakkas Eduard lugema ning ta pandi Auguste Treubergi koduõpilaste ringi. 1875. a. Astus Eduard Kentmanni kooli. 1878 läks ta õppima Tallina kreiskooli. Pärast kooli 1886. aastal töötas ta mitmes kohas kirjanikuna, 18831896 töötas ta: Virulase ja Postimehe toimetuses ja oli ka Berliinis vabakutseline ajakirjanik. Aastal 1986 elas ta Moskvas. Nii läbi aegade töötast ta erinevates toimetustes. Vilde algatas kriitilise realismi Eestis, julgedes erineda teistest kirjanikest. Loomingu üldiseloomustus : Eduard Vilde tuli kirjandusse vähese kunstilise viimistlusega
1865 1933 Sündis ta põhja eestis. Alustas oma loomingut kerge sisulistega jutustustega. Avaldas jutustusi aja lehtedes ,,Musta mantliga mees." Vildel oli jutustamis oskus käe sees(fabuleerimis oskus). 1895 Esimene romaan ,,Külmale maale" kriitilise realismi olemas olu(elu tõepärane kujutamine). ,,Otsene kui ka sümboolne" peateg. vaene Jaan, kes raskete olude pärast peab varastama. Jääb aga vahele siberisse. Siis kirjutab ta ajaloolise triloogia ,,Mahtra sõda." Peale seda toob ta uue raamatu riiulitele ja selleks on 1 osaline ,,Kui Anija mehed Tallinnas käisid" ja 3 osalise ,,Prohvaet Maltsvet"(1902 1908). Nendele järgnevad ,,Raudsed käed," ,,Lunastus," ,,Mäeküla piimamees"(1916) ja ,,Minu esimesed triibulised" Peale raamatute kirjutas ta ka näidendeid: ,,Tabamata ime"(1912) draama, Eesti kultuur euroopasse. Sellega ta Ott Arderi auhinda ta ei saanud. See inspireeris teda kirjutama uut. Selleks oli ,,Pisuhänd"(1913)
ärkamisaja aegsest perioodist, kui eestikeelne perioodika saavutas järjepidevuse. "Sakala" tulekuga sai ajakirjandus sisuliselt rahvajuhiks, ehkki poliitilistel teemadel tegi ajakirjandus alles arglikke samme. Siiski oli tegemist kvalitatiivse muutusega, sest ajakirjandus muutus rahvaarutelude väljendamise ja seltsielu organiseerimise kohaks. Ajakirjandus sai Eestis poliitiliseks 20. sajandi alguses, kui Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts oma väljaannetes Postimees ja Teataja teineteisega vaieldes sisuliselt eestlaste autonoomiast hakkasid kõnelema. Siis muidugi Eesti Vabariigi aegne ajakirjandus, nõukogude perioodi ajakirjandus (mida annab omakorda perioodideks jagada) ja taasiseseisvunud Eesti ajakirjandus. Need etapid on juba korduma hakanud. Ajakirjanduse sisemisest arenguloogikast Eestis saab tuletada veelgi perioode. Ajakirjanduse hälliperioodiks nimetatakse aega, kui tehti esimeste eestikeelsete
Sündis Jasnaja Poljana mõisas. Kaotab varakult ema ja isa. Sugulaste käe all on tal siiski õnnelik lapsepõlv. 1841- kolitakse Kaasanisse. Õpib algul idamaade keeli, hiljem õigusteadust. 1847- pakub end üliõpilaste hulgast välja arvata (tervislikel põhjustel, mida tegelikult polnud. Sai hoopis päranduse - mitu küla ka. Jasnaja Poljana). 1851- astub koos vend Nikolaiga sõjaväkke, sõidab Kaukaasiasse tsetseenidaga sõdima. Seal algab tema kirjanikutöö. Triloogia "Lapsepõlv", "Reisiiga", "Noorus" Jagab inimesed: · "comme il faut"- aadlik, kes püüab end kõlbeliselt täiendada. · muu- ka aadlik, aga halbade kommetega. · Rosseau pooldaja- tagasi loodusesse ja lapsepõlve "Mirgorod"- (jutustused); tulevad sõjateemad. Kahesugune vaprus: · lihtsõduri vaprus on loomulik, sest tema kaitseb oma maad · aadliohvitser on sõjas vapper seetõttu, sest see on vajalik karjääritegemiseks
Dekoratsioonide kasutamine, butafooria. Naised ei tohtinud ka siin mängida, näitleja amet põlualune, soodustusi polnud. Ei austatud palgalist näitlejat, tasuta tegijate vastu polnud neil aga midagi. Algul maskide asemel grimm, maskid tulid hiljem. Mida kergem ja lõbusam etendus, seda parem (jämekoomika).* Sophokles oli kaasaegsete lemmik (123 näidendit, 24x võitis 1. koha ja ei olnud iial viimane). Alati kolm näitlejat. Ta loobub triloogia sisu ühendmise põhimõttest. Jumalaid toob lavale harvemini. S näidendte põhiväärtus on tugevate iseloomude kujutamine. Sügavalt inimlikud tegelased. Kujutab inimesi nii, nagu nad peaksid olema. Palju tähelepanu pöörab niaskujudele, kes on meestega võrdsed. Teda võib pidada kreeka tragöödiale lõpliku kuju andjaks. ,,Oidipus". Eellugu: Laiosel ja Jokastel on keelatud lapsi saada, kuid neil sünnib siiski poeg. Needus ütleb, et poeg
ja hakkas kirjutama ajalehtedele artikleid ja kunstiretsensioone. Oma kunstiretsensioonidega sai ta tuntuks kui tuline impressionismi toetaja maalikunstis.Aastal 1865 tutvus Gabrielle-Alexandrine Meleyga, kellega ta hiljem ka abiellus. Sellest abielust lapsi ei sündinud.Aastast 1866 oli vabakutseline kirjanik.Aastal 1888 armus Zola Jeanne Rozerot'sse, kes oli siis 20-aastane. Neil oli kaks last.Mitmeid kordi taotles Émile Zola enda vastuvõtmist Prantsuse Akadeemiasse, kuid tulutult.Aastal 1898 kirjutas ta Prantsuse vabariigi presidendile Félix Faure'ile avaliku kirja "Mina süüdistan" (J'accuse), millega sekkus Dreyfusi afääri ning pidi seejärel aasta aega elama paguluses Inglismaal. Kirjas kritiseeris ta juudi soost ohvitseri Alfred Dreyfusi kohtuasja, milles mainitu oli sõjasaladuste Saksamaale reetmise eest kaudsete asitõndite põhjal sunnitööle mõistetud.Émile Zola suri 29. septembril 1902 Pariisis vingumürgituse tagajärjel. Aastal 1908 viidi tema tuhk üle Panthéoni
1. Kristjan Jaak Peterson (18011822) 18. sajandi lõpus toimunud Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul oli muutumas kogu Euroopa vaimuilm ja ühiskond. Senine seisuslik ühiskonnakorraldus hakkas murenema, seisuse asemel tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need ilmusid kirjandusliku rühmituse ,,NoorEesti" albumites ja ajakirjas. Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli peal
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
