Demokraatia ja diktatuur 20 sajandi I poolel ja Euroopa 19. sajandil (1)

Muutused Euroopa poliitilisel kaardil 20. Sajandil. NSVL asemel 15 iseseisvat riiki 1991. Jugoslaavia lagunemine alates 1992 – Sloveenia , Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia , Serbia, Montenegro . Tšehhoslovakkia asemel Tšehhi ja Slovakkia 1993 – sametlahutus .
Diktatuuri tekkimise põhjused: muutused ühiskonnas - keskklass kaotas oma poliitilise ja ühiskondliku mõjuvõimu töölistele; sõja mõju- pettumus I ms tulemustes (Itaalia, Saksamaa); toetati karmikäelist valitsemist; pettumine Versailles süsteemis - vihastas riigipiiride kehtestamine rahvaste ja riikide huve arvestamata: toetust leidsid juhid, kes lubasid ebaõigluse jõuga heastada; majanduslikud raskused - majanduskriis röövis inimestelt lootuse, toetati neid, kes nõudsid karmikäelist tegutsemist ja lubasid võimule pääsedes kiiresti elu parandada; valimiskünnise puudumine - parlamendi tööd häiris erakondade paljusus, mittedemokraatlikud pisirühmitused võitlesid dmokraatia vastu, mõjutades paljusid valijaid.
Diktaatorlike riikide iseloomulikud jooned Saksamaa, Itaalia ja NSVL-i näitel.
Saksamaa – Hitler – ainuvalitsus, demokraatlike vabaduste piiramine, terrori ja hirmuvalitsus , majanduskasv; Itaalia – Mussolini – Nõrk keskvalitsus , ebastabiilsed koalitsioonivalitsused , tööpuudus, töölised kommunstide mõju all, tsensuur ajakirjanduses, poliitiliste parteide ja ametiühingude keelustamine, ettevõtted riigi kontrolli all; NSVL – Stalin – toiduainete riigile andmise kohustus, ettevõtete riigistamine , piiratud ettevõtlusvabadus, rahareform , suurtöötlus riigi kontrolli all, majanduslik areng.
Demokraatlikud riigid USA ja Suurbritannia näitel
Presidentaalne USA ja Parlamentaarne monarhia Suur Britannia.
Industriaal ühiskonna teke - Industriaalühiskonna kujunemine 19.sajandil oli esimene globaalne muutus, mis põhjustas võõrandumist. Inimesed kolisid maalt linna ja sellega kadus külakogukonna turvalisus ja toetus. Masintootmine oli muutunud enamikus riikides valitsevaks. Kaevandati hoogsalt rauamaaki ja kivisüsi. Tekkisid suured kaevandustööstused. Transpordi areng tekkis tänu industriaal ühiskonna tekkele.
Teise maailmasõja puhkemise põhjused
Poliitilised eeldused
Rahvasteliit ei tulnud oma ülesannetega toime. Sõjakaid suurriike ei suudetud ohjeldada. Sõlmiti MRP. Versailles’ süsteem osutus ebapüsivaks.
Majanduslikud eeldused
Hitler arendas sõjatööstust, ka Stalin. Hitler vajas vallutussõdu (sõjavägi vajas rakendust)
Ideoloogilised eeldused
Hitleri põhiidee oli, et Saksa rahvas vajab eluruumi. Stalin tahtis kommunismi mõjuvõimu laiendada läände.
Teise maailmasõja tagajärjed:
Surma sai palju tsiviilelanikke. Hävisid mitmed kultuuriehitised. Inimesed surid nälga. Suur majanduslik ja põllumajanduslik kahju.
1951 kehtestati San Franciscos rahuleping Jaapaniga ja Austria läks NSVL, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa koosseisu. 1955 viidi Austriast okupatsiooniväed välja ja Austriaga sõlmiti rahuleping. Austria sai vabaks. Saksamaalt viidi väed välja alles 1994. aastal, kuna Saksamaalt oli vaja natsionaalsotsialism välja juurida. Okupatsiooni eesmärki saab sõnastada järgmiselt: Toimus denatsifitseerimine . Demokratiseerimine
Saksamaa jaotati NSVL, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel neljaks sektoriks. Sama jaotus toimus ka Berliiniga, mis asus NSV Liidu poolsel alal.
Peagi hakkasid esile kerkima kaks üliriiki:
USA oli heal majanduslikul järjel ning asus demokraatlike Euroopa riikide eesotsa.
NSVL saavutas võimu Ida-Euroopas ning Aasias.
Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade mõju Euroopale:
Masinatootmise esimene arenguetapp katkes mitmeks aastakümneks. Prantsuse revolutsiooni uuesti kasutusele vabariigi realistliku mudeli valitsuse ja näitas, et Euroopa riik ei pea olema ametlikult kristlik. Võrdsus seaduse ees, sõnavabadus ja rahva suveräänsus tundus nüüd viljakas valik olevat. Moodne liberalism , mis sageli põhineb ülistatud revolutsiooni müüdil ja konservatism , sageli määratletud revolutsiooni vastasseisuna, tuli nüüd Euroopasse.
Demokraatia ja diktatuuri vastasseis pärast II maailmasõda (kuni 1950)
USA ja NSV Liit esindasid kahte vastandlikku maailmavaadet – üks Lääne demokraatiat ja teine kommunistlikku totalitarismi. Nõukogude Liidu ekspansionistlik poliitika Teise maailmasõja päevil ning selle järel, kommunismi levik Euroopas ja Aasias tekitasid USA-s ärevust ning sundisid oma positsioone tugevdama. Esimeseks sammuks oli nn Trumani doktriin. 1947. aastal esitas USA president Harry Truman seisukoha, et Ameerika Ühendriikide välispoliitika juhtmõtteks peab olemavabade rahvaste toetamine nii sise-, kui ka välissurve vastu, pidades tol hetkel silmas Türgit ja Kreekat, kus püsis kommunistliku pöörde oht. Teiseks tähtsaks välispoliitiliseks sammuks oli samal aastal välja pakutud Marshalli plaan (tolleaegse riigisekretäri ehk välisministri George Marshalli nime järgi). See kava nägi ette Euroopa taastamist ning USA ulatuslikku abi sõjas kannatada saanud Euroopa riikidele.
Oma julgeoleku pärast tundsid muret ka teised lääneriigid. See sundis neid poliitilisele, majanduslikule ning sõjalisele koostööle. 1949. aastal moodustasid 10 Euroopa riiki, USA ning Kanada ühise kaitse- ja poliitilise koostöö struktuuri – Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO).
Berliini blokaadiga algas kommunistliku ja läänemaailma pikaajaline vastasseis, mida hakati nimetama külmaks sõjaks, kuna tuumarelvade kasutuselevõtt sundis mõlemaid pooli hoiduma otsesest sõjalisest kokkupõrkest. Vastase üle võidu saavutamiseks kasutati diplomaatilisi, majanduslikke ning muid meetmeid, selhulgas ka piirkondlikke sõjalisi konflikte, milles osalesid kolmandad riigid (peamiselt Aasias ja Aafrikas).
Saksamaa taasühinemise all mõistetakse protsessi aastatel 1989 kuni 1990, mis viis Saksa Demokraatliku Vabariigi (DDR) ühendamiseni Saksamaa Liitvabariigiga (BRD) 3. oktoobril 1990. Sellega lõpetati üle neljakümne aasta kestnud Saksamaa jagatus kaheks riigiks. Saksamaa ühtsus muutus võimalikuks pärast Berliini müüri langemist 1989. a. ning DDR poliitilise süsteemi kokkukukkumist. Samuti oli vajalik nelja endise okupatsioonivõimu (1945-1949) nõusolek.Sõlmiti kaks-pluss-neli leping. Rahvusvahelise õiguse järgi ei ühinenud mitte kaks Saksa riiki, vaid taasühendati Saksa rahvas ja selle territooriumid ( liidumaad ehk Länder) ühise Saksamaa alla. Riigiõiguslikult räägitakse Liitvabariigi põhiseaduse mõjualuse territooriumi laiendamisest, poliitiliselt aga DDR liitmisest Liitvabariigiga.
Rahvusliku liikumise etapid:
1) Elitaarne etapp – kirjanikud, teadlased, kunstnikud, tippharitlased jt.
2) Haritlaste liikumine – üliõpilased, kooliõpetajad.
3) Seltsiliikumine – kaasatakse massid , tegevus hõlmad erinevaid valdkondi.
4) Poliitiline etapp – Erakondade loomine.
5) Võitlus oma rahvusriigi loomise eest.
Mõisted:
Konservatism ehk konservatiivsus ehk alalhoidlikkus on enamasti demokraatlik parempoolne ideoloogia või mõtteviis, mis tugineb eelkõige traditsioonilistele väärtustele.
Liberalism ehk vabameelsus on suund majanduses, poliitikas ja filosoofias, mis lähtub kõigi inimeste vabadusest ja õigustest, mida kaitseb riik.
Majanduslik liberalism – vaba turg ja vaba kaubandus
Sotsialism on ühiskondlike liikumiste (peamiselt parteide) vasakpoolne ideoloogia. Sisuliselt on vasakpoolsus ja sotsialism kattuvad mõisted.
Merkantilism on 15. sajandil Euroopas (Holland, Inglismaa, Prantsusmaa) tekkinud majandusteaduse suund. Merkantilismi peetakse esimeseks rahvusvahelist majandust käsitlevaks teooriaks ning merkantilismi domineerimine rahvusvahelistes suhetes kestis Lääne-Euroopas kuni 18-sajandi viimaste kümnenditeni, kuid ta hakkas oma mõjuvõimu kaotama 17.sajandi keskel, mil hakkas levima füsiokratism.
Utilitarism on eetikas positsioon, mille kohaselt moraalse valiku korral on parim lahendus selline, mis toob maksimaalset kasu võimalikult paljudele inimestele.
Füsiokraatia teooria – Füsiokraadid pooldasid moderniseeritud monarhiat. Majandusteaduse uurimisojektiks sai ringluse asemel tootmine, eelkõige põllumajandus. Pooldasid omanike-feodaalide maksustamist ja tööstuse ja kaubanduse toetamist. Olid seisukohal, et riik peaks loobuma ettevõtluse ja tööstuse toetamisest. Väitsid, et tõelise rikkuse allikad on põllumajandustooted ja teistest loodusressurssidest saadud tooted