Brahms (0)

Johannes Brahms

( Hamburg 07. 05. 1833 – 03. 04. 1897 Viin)
Esimese poole elust tegutses Brahms erinevates Põhja-Saksamaa linnades, alates 1863. aastast aga Viinis . Muusikalise algõpetuse sai Brahms isalt, kes oli linnamuusik. Teisme-eas õppis klaverimängu ja kompositsiooni Hamburgi juhtiva pianisti ja helilooja Eduard Marxeni juures. Kuna perekonna majanduslik olukord polnud kiita, tuli Brahmsil juba noorelt koos isaga kõrtsides musitseerida – sealsete ansamblite jaoks tegi ta ka seadeid tuntud teostest. 1850. aastatel reisis Brahms Saksamaa erinevates linnades, kus esines nii solistina kui erinevates kammeransamblites. Kontsertreisidel tutvus ta ungari päritolu viiuldaja Joseph Joachimi ning heliloojate Ferenc Liszti , Robert ja Clara Schumanniga. Liszti muusikaliste ideede suhtes tundis Brahms vastumeelsust. See-eest kohtumine Schumannitega mõjutas oluliselt tema edasist loomingulist tegevust: 1853. aastal avaldas Robert Schumann artikli, milles nimetab Brahmsi saksa muusika tulevikuks. Brahms oli Clarale suureks toeks Roberti haigushoogudel ja ka pärast Roberti surma ning jäid sõpradeks elu lõpuni. 1850. aastatel töötas Brahms ka klaveriõpetaja ja koormeistrina, asutas naiskoori. Sel perioodil valmib Brahmsil hulk soolo - ja koorilaule, samuti klaveri- ja kammermuusikat.
1863. aastal sai Brahmsist üheks hooajaks Viini Lauluakadeemia (Wiener Singakademie) dirigent (Brahmsi initsiatiivil esitab koor palju varajast muusikat). Loobub sellest ametist, et tegutseda vabakutselisena ja pühenduda täielikult komponeerimisele (Siiski annab ta ka klaveritunde ja esineb jätkuvalt pianistina). Oluline töö oli Brahmsil ka teiste heliloojate ( Bachi , Händeli, Couperini) teoste redigeerimine trükis avaldamiseks. Viini-perioodist pärineb olulisem osa Brahmsi (vokaal)sümfoonilisest loomingust. Esimese suurema tunnustuse saavutas ta heliloojana 1868. aastal, mil kanti ette tema “Saksa reekviem ”. Esimene sümfoonia valmis (alles) 1876. aastal ja sageli nimetatakse seda Beethoveni “kümnendaks”. I sümfoonia esiettekannet juhtus kuulma ka pianist ja dirigent Hans von Bülow, kes oli sellest vaimustatud. Bülow pakkus Brahmsile võimalust oma teoseid “proovida” Meiningeni õukonnaorkestriga, mida ta ise juhatas. Nii tutvus Brahms ka Meiningeni orkestri klarnetimängija Richard Mühlfeld’iga, kelle mängust inspireerituna valmis Brahmsil mitu väga head kammerteost – neist tuntuim on Klarnetikvintett h- moll op. 115 ( 1891 ).
Brahms oli oma loomingu suhtes väga kriitiline ja nõudlik. Ta töötas teoste kallal alati väga kaua ja ei suutnud sageli otsustada, millisele koosseisule teos ikkagi kirjutada (Näiteks 1858. aastal valminud I Klaverikontsert oli algselt planeeritud sümfooniana ja seejärel sonaadina kahele klaverile). Teoste visandid hävitas ära! Loomingulisteks nõuandjateks olid sõbrad Joseph Joachim ja Clara Schumann. Arvatavalt on Brahmsi üks viimaseid teoseid – “Neli tõsist laulu” bassile ja klaverile op. 121 (1896) – valminud just Clarale mõeldes.
Brahmsi loomingu omadused 1) Sümfoonilises muusikas järgib Brahms klassikalise sümfoonia traditsioone, mis ilmneb 4-osalises tsüklis, sonaadivormi kasutamises esimeses osas, selges ja ülevaatlikus vormikäsitluses ja motiivilises töötluses. Samas on B sümf ka kammermuusika mõjutusi, näiteks detailne viimistlus .; 2) Kammermuusikale on omane sümfooniline arendus (konfliktsed teemad, nende pingeline töötlemine); 3) Vokaalmuusika on mõjutatud barokk - ja renessanssmuusika polüfooniast (kaanon, fuuga ).
Teosed
Orkestrimuusika: 4 sümfooniat (I c- moll , 1876; II D- duur , 1877; III F-duur 1883; IV e-moll 1885), 2 klaverikontserti (d-moll, 1858; B-duur 1881), Viiulikontsert (1878), Topeltkontsert viiulile ja tšellole (1887), Akadeemiline Avamäng (1880), Traagiline Avamäng (1881). Vokaalsümfooniline muusika : Ein deutsches Requiem (1868); Kammermuusika: Klaverikvintett (f-moll 1864), Klarnetikvintett (h-moll 1891), kvaretid, kvintetid, sekstetid – paljud koos klaveriga. Klaverimuusika : 3 klaverisonaati (C-duur 1853; fis-moll 1852 ; f-moll 1853), rapsoodiad, intermezzod, ballaadid , variatsioonid, Ungari tantsud (1852-1869; seade orkestrile aastast 1874).
Palju soolo- ja koorilaule, orelimuusikat.
Johannes Brahms „Ein deutsches Requiem“ („Saksa reekviem“) op. 45, EE 1868 – Nach Worten der Heiligen Schrift; seitsmeosaline teos solistidele (sopran ja bariton ), koorile (SATB), orkestrile ja orelile ad libitum. Arvatakse, et heliloojat ajendas reekviemi kirjutama tema ema surm 1865. aastal.
Reekviemi helikeelest: Schumannite juures tutvus Brahms juba 1850. aastatel saksa barokkmuusika käsikirjadega, sh Bachi, Händeli ja Schützi loominguga, mis avaldas hiljem mõju ka tema enda teostele, sh reekviemile: Schützilt õppis ta helimaali tehnikat , Händelilt koorikäsitlust, Bachilt kontrapunktiõpetust ja fuugatehnikat (reekviemi 3. osas kõlab fuuga orelipunktil d). Teose I, II ja VII osa läbib üks ja seesama motiiv, mis on pärit luteri koraalist “Kes ainsal jumalal laseb valitseda ” (II osas on meloodia rütmi muudetud ja see kõlab ka mažoori asemel minooris).

I osa “Selig sind, die da Leid tragen“ (Koor)

Mattheuse 5:4 “Õndsad on kurvad, sest nemad trööstitakse”

II osa “ Denn alles Fleisch , es ist wie Gras ” (Koor)

I Peetruse 1:24 “Sest kõik liha on nagu rohi ja kõik tema hiilgus nagu rohu õieke; rohi kuivab ära ja õieke variseb maha”; Jaakobuse 5:7 “Siis olge nüüd pikameelsed, vennad, Issanda tulemiseni! Vaata, põllumees ootab maa kallist vilja ja on pikameelne seda oodates , kuni ta saab varase ja hilise vihma.”; I Peetruse 1:25 “Aga issanda sõna püsib igavesti ”; Jesaja 35:10 “Ja Jehoova lunastatud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates! Nende peakohal on igavene rõõm: rõõmustus ja rõõm valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.”

• II osa on justkui marss kolmeosalises taktimõõdus ja kolmeosalises vormis (ABA). Esimene vormiosa on leinamarsilik, keskmine osa aga helge alatooniga – mis sa arvad , miks nii? Suur lõpufuuga annab aimu Brahmsi austuses ja huvist Händeli ja Bachi koorimuusika vastu, mida ta aitas ka taaselustada.
  

III osa “ Herr , lehre doch mich” (Bariton ja Koor)

IV osa “Wie lieblich sind Deine Wohnungen”

V osa “Ihr habt nun Traurigkeit” (Sopran ja Koor) – valmis aasta hiljem, 1869

VI osa “Denn wir haben hie keine bleibende Statt” (Bariton ja Koor)

VII osa “Selig sind die Toten, die in dem Hernn sterben” (Koor)

Vokaaltsükkel “Vier Ernsten Gesängen” („Neli tõsist laulu“) op. 121, 1896 – samuti piiblitekstidele, bassihäälele ja klaverile. See tsükkel on tema loomingus kõige sügavamalt elu ja surma üle arutlev teos. Kirjutatud tõenäoliselt Clara Schumannile mõeldes. Piiblitekstidele kirjutatud tsükkel laiendab toonast liedi-traditsiooni, mahutades sellesse eetilise idealismi otsingud, mida Brahms varem oli kasutanud oma sakraalsetes kooriteostes, eriti Reekviemis ja motettides. Mingis mõttes võibki neid laule pidada reekviemiks, kuid mitte surnutele vaid kõigile õnnetutele ja vaestele. Valitud tekste võib tõlgendada kui meditatsioone surmast, elu haprusest ja armastuse ülimast jõust.
I osa „Denn es gehet dem Menschen “
II osa „Ich wandte mich“
III „O Tod, wie bitter bist du“, Siiraku 41: 1-3 „Oh surm, kui kibe on mõtegi sinust inimesele, kes elab külluses oma headel päevadel ilma kurbuseta, kelle elu on hea ja kes võtab rahus oma igapäevast leiba! Oh surm, kui magus oled sa neile, kes on vanad ja väsinud, vaevlevad kurbuses ja ei loodagi enam, et talle paremad päevad tulevad!“
IV „ Wenn ich mit Menschen und mit Engelszungen redete“
Klarnetikvintett h-moll op. 115 (1891) on laialdaselt tunnustatud kui Brahmsi kõige suursugusem ja ülevam teos ning on üks olulisemaid teoseid kogu tema loomingus ja klarnetimuusika ajaloos. Teos on pühendatud Richard Mühlfeldile, kelle musitseerimise kuulmine ja sellest vaimustusse sattumine päästis valla uue külje Brahmsi loomingus. Teos on olemuselt melanhoolne , vormilt klassitsistlik. Teose helistik , h-moll, oli 19. sajandi heliloojate jaoks väga tähendusrikas.
4