Brahms ja Bruckner (1)

Johannes Brahms (1833-1897)
Brahms oli saksa helilooja . Sündis ta Hamburgi linnas.
Muusikust isa, kes oli kontrabassimängija Hamburgi teatris, kuid oskas veel mitut pilli, andis noorele Johannesele hea alguse muusikamaailmas. Hiljem võttis Brahms õppetunde veel teisteltki meistritelt ning liikus seetõttu kiiresti edasi. Veel aitasid tema arengule kaasa meeletu töötahe ja loomulikult looduse poolt antud talent. Suured anded ja suur usinus aitasid Brahmsi peagi muusikalise täiuse teele niihästi komponeerimises kui ka klaveri- ja teiste pillide mängimises.
Aastal 1853 käis Brahms Ungari kuulsa viiuldaja Remenyi´ga kontserte andmas; neil kontsertidel pandi Brahmsi väga ilusat klaverimängu imeks. Selle abil sai ta peagi viiuldaja Joachimi, klaverdaja Liszti ja komponisti Schumanniga tuttavaks. Viimane kirjutas oma ajakirjas Brahmsile suurt tulevikku ennustava artikli.
Sellegipärast ei jäänud Brahmsil ka raskused tulemata. Oli ka neid, kes Schumanni ega Brahmsi ei sallinud. Ka oli ajalehti, kes Brahmsi nii kritiseerisid nagu ei oleks ta helilooja nimegi väärtki; tema mängud ja laulud leiti nii sandid olevat, et neist ei olla tarvis kõneldagi. Need ajalehed ütlesid koguni, et temal sugugi annet komponeerimiseks ei ole ja et parem oleks, kui ta laulude ja mängutükkide loomise koguni seisma jätaks.
Brahms aga ei lasknud end sellest heidutada, läks oma häirimatult oma teed mööda edasi ja tänapäeval on tema nimi klassikute priviligeeritud nimekirjas.
Brahmsi ja tema mõttekaaslaste loominguliseks deviisiks oli: "Tagasi Viini klassikute juurde!" Nad olid nii programmilise muusika kui ka muude Berliozi, Liszti ja Wagneri tehtud uuenduste vastu.
Brahmsi muusiks valitsesid 18. saj. väljakujunenud vormid. Mõningaid uusi jooni tõi ta vaid helikeelde. "Minu ideaal on rahvalaul," kinnitas Brahms. Brahmsi loomingus elab tüüpiline romantiline kangelane, kelle võitlus saatusega on traagiline.
Tegelikult avasid kaks vastasrindlast, Wagner ja Brahms, oma ajastut erinevalt ning täiendasid sellega teineteist. See ilmneb ka žanrite valikus : Wagner pööras peatähelepanu ooperile, Brahms aga ei ole loonud ühtegi ooperit. Kirjandusega on Brahmsi muusikal kokkupuuteid vaid koori- ja soololauludes, mida ta Schuberti ja Schumanni eeskujul arvukalt lõi. Paljud neist on võitnud laialdase populaarsuse, nagu nt. "Hällilaul".
Olles ise silmapaistev pianist , on Brahms rohkesti kirjutanud klaverimuusikat. Kuid tema loomingu kõige väärtuslikuma osa moodustavad siiski sümfoonilised teosed: 4 sümfooniat, variatsioonid Haydni teemale, 2 serenaadi, 2 avamängu, 4 kontserti (neist 2 klaverikontserdid).
Suurte teoste mõtteid kandis Johannes Brahms aastaid. Ta mõtles neid läbi pikalt ja põhjalikult, tundes suurt vastutust sümfoonia saatuse pärast.
Ta püstitas suure ja raske ülesande- tõestada klassikaliste traditsioonide elulisust. Raske oli see sellepärast,et 19. saj. juhtivkunstnikud Wagner, Liszt ja Berlioz arvasid, et sümfoonia selles vormis, millisena ta esineb viini klassikutel, on end ammendanud.
Brahms ei saanud ka "mõõdukate" romantikutega ühineda (Mendelssohni epigonid), kes kordasid, kergelt uuendades, vanu sümfoonilise žanri esindajaid.
Brahms on tunnistanud, et lõi oma instrumentaalpalade meloodiad lauldes neid kindlale tekstile, enamasti kasutas oma isiklikke laule. See täitis kindlat dramaturgilist funktsiooni.
Joondudes Beethovenist trakteeris Brahms oma tsüklilisi teoseid kui instrumentaalset draamat, osad olid ühendatud kindla poeetilise ideega.
Hoolimata sellest, et Brahms pöördus rahvamuusika poole ja õppis klassikutelt reljeefsust, oli tema muusika keeruline. Muutliku ja paljutähendusliku sisu edasiandmine nõudis detailirohket, peent štrihhi.
Vaatamata ühistele joontele, on iga Brahmsi sümfoonia märgitud kordumatu individuaalsusega.
Brahms oli suurepärane pianist, kuid vanemas eas ei esitanud solistina teiste heliloojate teoseid. Tal oli haruldane MÄLU. Kontsertidele ei võtnud ta noote kaasa. Tal oli fantastiline anne klaverimängule. Kuigi talle ei meeldinud avalikult esineda, töötas ta oma tehnika kallal.
Brahms armastas klaverit ja tunnistas, et kirjutab klaverile meelsamini kui teistele instrumentidele.
Looming
I SÜMFOONIA loodi umbes 15 aasta jooksul. Juba 1862. a. oli lõpetatud 1. osa, kuid edasine töö jätkus intensiivselt alles 1874 - 1876.
Selles teoses on see emotsionaalne tasakaalutus, mis reedab suurt hingelist võitlust. Äärmistes osades kostab beethovenlikku titaanlikkust. Keskmiste osade intiimsemad ja lüürilisemad karakterid on lähedased Schumannile. 3. osa skertso asemel on Brahmsile tüüpiline segu melanhooliast ja kergest huumorist. Siin on selgelt märgatav side viini klassikalise muusika žanriga.
II SÜMFOONIA on võrreldes esimesega klassitsistlikum. Struktuurilt haydn- beethovenlik.
Selle sümfoonia mõte tuli talle rõõmsal hetkel, 1877. a. suvel Austrias maalilise järve ääres. Orkestreering on lihtsam ja läbipaistvam kui Esimeses Sümfoonias. Ökonoomsete vahenditega saavutab Brahms suure väljenduslikkuse.
Sellel on kaheldamatud ühised jooned Beethoveni "Pastoraalse" sümfooniaga.
III SÜMFOONIA puhul pöördub Brahms tagasi võitluse kujude juurde. Kasutanud on ta siin varaste aastate eskiise. Seda sümfooniat heietas ta kaua oma mõtetes. Lõpetas aastal 1883. Võrreldes Esimese Sümfooniaga heroilisem. Dramatism avaldub teatud lakoonilisusega (Beethoveni V sümf.). 2.osa on rahustava iseloomuga . 3. osa on näide Brahmsi tüüpilisest ere-kurvast meeleolust. Osa lõpul on piinav kirglik ohe, mis loob konfliktsituatsiooni finaaliks . Finaali on viidud suhete klaarimine saatusega.
IV SÜMFOONIA (1884-1885) on üks täiuslikum Brahmsi loomingus. Vaimustav algus, nagu varem alustatud hingelise jutuajamise jätk. Südamlik teema keelpillidelt (viiulid oktaavis, aldid ja tšellod arpedžeerides, puupillid imitatsiooni tertsides). See meloodia on tertsis ja sekstis, mis olid Brahmsi lemmikintervallid. Finaali teemaks on puhkpillide koraal . Sümfoonia lõppeb traagilise lahtipõimimisega. Vaatamata kõigele ei ole hing murtud ja võitlus jätkub.
Brahmsil on 7 vokaal-orkestrilist teost ning kõige olulisem neist on "SAKSA REEKVIEM" sopranile, baritonile, koorile ja orkestrile. Mõtiskles selle üle 10 aastat. Alul kujutles seda 3- osalise kantaadina. Tihe töö selle kallal toimus aastatel 1857- 1859 . Sejärel tuli pikk paus . Pärast armastatud ema surma 1865. a. asus uue jõuga " Reekviemi " kallale. Sügiseks lõpetas ta esimese redaktsiooni. 1868. a. lisas veel ühe osa. Esiettekanne toimus Bremenis. Kunstiliste väärtuste poolest ei jää see teos alla Berliozi ja Verdi samalaadsetele teostele, kuigi erineb neist tunduvalt.
Anton Bruckner (1824- 1896)
Anton Bruckner elas aastail 1824–1896 Austrias ja teda peetakse üheks 19. sajandi teise poole uuenduslikumaks heliloojaks. Iseäranis hinnatud on tema sümfooniad ja vaimulikud teosed. Bruckneri sümfooniaid on oma massiivse helikeele ja aukartustäratava struktuuri pärast isegi heli katedraalideks kutsutud.
1868. aastast alates elas helilooja Viinis ning pidas õppejõu ametit nii Viini konservatooriumis kui ka ülikoolis. Bruckner oli erakliku eluviisiga ja pühendunud katoliiklane ning kuigi tema teod ajasid kaasaegseid sageli segadusse, ei tekitanud tema muusika uuenduslikkus kelleski kahtlusi.
Kord pärast oma Neljanda sümfoonia proovi astus Bruckner rõõmust ja entusiasmist särava näoga dirigent Hans Richteri juurde ja pani talle pihku mündi. “Võta see,” ütles kuulus helilooja, “ja joo kann õlut minu terviseks.” Richter võttis Maria Theresa taalri vastu ja kandis seda elu lõpuni uuriketi küljes.
Anton Bruckner kirjutas 9 sümfooniat, viimase finaal on lõpetamata. Ta tegi oma teostest palju redaktsioone. Tema sümfooniate helikeel on wagnerlik, ta kasutas baroklikke ja orelipäraseid võtteid, loodusmotiive (linnulaulu), algintervalle (oktaav, kvint , kvart). Brucknerit on nimetatud baroklikuks inimeseks romantlisel ajastul.
Kuna Bruckner oli oma põhitegevusalalt organist, siis meeunutavad ka tema sümfooniad hiiglaslikke oreliimprovisatsioone. Tema oli esimene, kes rikastas sümfoonia vormi kolmanda teemaga .
Tema teoste läbivaks temaatikaks oli inimese ja jumala omavaheline suhe. Need lõppesid alati positiivselt: kiusatusest vabanenu leiab tee jumala juurde.

Bruckneri teoste puudusteks võiks pidada nende liigest pikkust. Brahms on tema heliloomingu kohta öelnud: ,,Bruckneri sümfooniad on otsekui hiigelboa pigistused”.

Eritunnuseks tema loomingus võib pidada seda, et Bruckner kasutab pillirühmi kinniste gruppidena, nagu oreli registrid. Täiendpille ei kasuta ta kunagi.