„Laste ja noorukite ülekaalulisus, selle reguleerimise olulisus ja võimalused“ (1)

TALLINNA ÜLIKOOL
SLAAVI KEELTE JA KULTUURIDE INSTITUUT
Referaat
„Laste ja noorukite ülekaalulisus, selle reguleerimise olulisus ja võimalused“
Autor: Olga Privalova, SKVOM-I
Õppejõud: Meeli Roosalu
Tallinn 2012
Sisu
Sissejuhatus
............................................................................................................................. 3
Üldised ülekaalulisuse tunnusjooned lastel ja noorukitel ......................................................... 4
Ülekaalulisuse diagnoosimine ja ravimine lastel ja noorukitel ............................................... 7
Kokkuvõte .............................................................................................................................. 11
Kasutatud kirjandus ............................................................................................................... 12
Lisa 1 ..................................................................................................................................... 13
Lisa 2 ..................................................................................................................................... 14
„Ожирение в развитых странах — признак бедности.
Когда еды вдоволь, более обеспеченные предпочитают
есть не как можно больше, а как можно лучше“.
John Kay
Tänapäeval ülekaalulisus on aktuaalne probleem terves maailmas. See on seotud ülekaalulise levimisega. Alates 2000 kuni 2005.a inimeste arv, kellel on liigne kehamass , suurenes kaks korda. Täna rohkem kui 1 milliard inimesi maailmas puutuvad kokku liigse kehamassi probleemiga. Venemaal umbes 50% täiskasvanutest inimestest on ülekaalulised, umbes 30% nendest on rasvumine (enam või vähem). Liigne kehamass oli tunnustatud erinevate haiguste tekkimise põhifaktoriks, näiteks suhkrutõbi, arteriaalne hüpertensia, maksa haigused jpm. (ВОЗ)
Laste ja noorukite ülekaalulisus on üks tõsistest probleemidest, mis seisab ühiskondliku tervishoiu ees 21. sajandis. Varem laste ja noorte ülekaalulisus oli tekkinud harvem, ja mitu aastaid reaalsed seose tõendusvahendid laste ja täiskasvanute ülekaalulisuse kohta on puutunud. Kuid uuringud ja saadud tulemused on näidanud, et paljud noorukid , kellel on liigne kehakaal, säilitavad seda ka täiskasvanu eas. Hinnangute järgi, 2010. aastal laste arv, kellel on ülekaalulisus, oli 42 mln. inimesi maailmas. Umbes 35 mln. nendest elavad arengumaades. (ВОЗ)
Suurt rammuste noorukite arvu märgistatakse ka meie riigis. Kirjanduse järgi, ülekaalulisuse levik laste ja noorukite hulgas on alates 3 kuni 20%. Tohutu meditsiiniline ja sotsiaalne ülekaalulisuse tähendus ja sellega seotud probleemid määravad selle teema tulevaste uuringute aktuaalsust. (ВОЗ)
Referaadi eesmärk: üldine noorukite ülekaalulisuse iseloomustus.
Referaadi ülesanned:

• laste ja noorukite ülekaalulisuse ja rasvumise iseloomustamine,
  
• selle diagnoosimise ja ravimise võimalused.
  

Üldised ülekaalulisuse tunnusjooned lastel ja noorukitel
Ülekaalulisus on ainevahetuse krooniline haigus, mis ilmneb rasvakoe liigses arengus ja progresseerub aja jooksul. Võib tekkida veel mitu korda pärast teraapiakursuse lõppu. Rasva liigne ladestumine organismis võib olla nii iseseisev polüetioloogiline tõbi, kuid seda võib uurida nagu sündrom, mis areneb igasuguste haiguste jooksul. On teatud, et ülekaalulisus ja rasvumine võib alustada igas vanuses, aga kriitilised perioodid selles protsessis on varane lapsepõlv, prepuberteet poistel ja puberteet tüdrukutel. (Вельтищев Ю.Е., Харькова Р.М)
Eristatakse primaar- (konstitutsionaal- eksogeenne , eksogeenne, hüpotalamiline, ja segatud vormid) ja sekundaarülekaalulisust, mis areneb nagu sümptom sündromokompleksis üldise patoloogilise protsessi juhul (kesknärvisüsteemi vigastamine, endokriinse süsteemi vigastamine, geneetilised sündromid). Primaarse ülekaalulisuse levimine on umbes 90% kõikidest juhtumitest. Primaarne konstitutsionaal-eksogeenne ülekaalulisus võib ilmneda pärilikkuse tõttu, millal pärib mitte ise ülekaalulisus, vaid ainevahetuse eripära. Ülekaalulisuse arengu faktoreid on mitu: energobalanssi reguleerimise rikkumine (hüpotalamus), morfoloogilised faktorid (rasvarakude arvu suurenemine), funktsionaalsed faktorid (adipotsüütide1 metabolismi suurenemine), ning sellist faktorite kombinatsioon. On olemas selgekujuline rasvakoe arengu korrelatsioon laste ja nende vanemate vahel. (Вельтищев Ю.Е., Харькова Р.М)
Teadlased palju arutlevad alimentaarse ülekaalulisuse küsimust, n.ö. banaalne liidsöömine ja liigtoitmine. Mõned arvavad , et see provotseerib liigse kehamassi, teised räägivad, et see mängib oma rolli ülekaalulisuse tekkimises. On teatud, et liigne toitainete tarbimine (eriti valgud ) varajases lapsepõlves provotseerib rasvakoe liigse arendamist ja võib tekkida tõsine alimentaarne ülekaalulisus. Patogeneetilisest seisukohast ülikaalulisus tekib kroonilise erengeetilise disbalanssi tõttu. Energobalanssi peale mõjuvad bioloogilised faktorid, selles hulgas ka geneetiline ja käitumisfaktorid. (Вельтищев Ю.Е., Харькова Р.М)
Esmase ülekaalulisuse patogeneesis mängivad rolli hormonaalsed kõrvalekaldumised: tolerantsuse rikkumine glükoosi vastu, dislipidemia, vee ja soola vahetuse rikkumine. Endokriinsetel häirimistel on üldiselt adaptatsiooniline iseloom. (Дедов И.И., Петеркова В.А.)
Võib tekkida neerupealiste disfunktsioon koos nende aktiivsuse ümberpaigutamise ning suurenenud androgeenide fraktsiooni sünteesiga, mis kiirendab hüpotalamuse küpsemist. Sellepärast ülekaalulistel lastel suguline küpsemine võib alustada varem. Hüpotalamilise sündromi levik (Распространенность гипоталамического синдрома) progresiivse ülekaalulisuse puhul (II ja III tüüp) võib jõuda kuni 65% poistel ja 90% tüdrukutel. (Солнцева А.В)
25% lastel ülekaalulisusega on olemas tolerantsuse rikkumine glükoosi vastu, veel 4% lastel on „ kinnine “ II tüübi suhkrutõbi. (Солнцева А.В)
Ülekaalulisus lapseeas on seotud hüpertensiaga – 80% lastel ja noorukitel selle pataloogiaga on kõrgenenud arteriaalne vererõhk. On olemas seos ülekaalulisuse ja mitu haiguste vahel. (Солнцева А.В)
Pärimisfaktorite roll ülekaalulisuse arengus tänapäeval on enesemõistetav. On teatud ülekaalulisuse perevormidest, millal pärimiskoefitsient on kuni 25%, mis räägib pärimisfaktorite suurest rollist selle haiguse arengus. Tänapäeval on teatud mitu ülekaalulisuse monogeenseid vorme, mis on tekitud leptiini mutatsioonidega. (Солнцева А.В)
Paljud noorukid, kellel on liigne kehamass, säilivad seda ka täiskasvanud eas. See ülekaalulisus on tingitud neiroendokriinse süsteemi ümberehitamisega, mis on seotud sugulise küpsetamisega ja tihti moodustab n.ö. puberteetse perioodi hüpotalamilist sündromi (гипоталамический синдром пубертатного периода) (Солнцева А.В)
Geenid -kandidaatid suurenevad liigse kehamassi riski lastel ainult ümbritsevate faktorite tingimustel (ka eksogeensed ). Liigsöömine, liigne rasva ja süsivesikute tarbimine, söömise rütmide häirimine, n.ö. „öise“ toitumise sündrom on ülekaalulisuse tekkimise faktorid. Hüpodinaamia2 ja hüpokineesia3 on faktorid, mis soodustavad ülekaalulisuse tekkimist. (Лукьянчиков В. С.)
Sotsiaalsed faktorid mängivad eriti suurt rolli ülekaalulisuse arengus isegi lastel. Sinna kuuluvad vanemate madal haridustase ja perekonna sotsiaalne staatus, stressi situatsioonid peres, mittetäielik pere (ainult ema või isa), ebaordinaarsed situatsioonid koolis või ümbritsevas keskkonnas – kõik need tegurid kannavad lapsele psühhilist traumat ja võivad ülekaalulisuse tekkimist provotseerida. (Вельтищев Ю.Е., Харькова Р.М.)
Eriti levitud ülekaalulisuse vorm (83,7 % kõikidest vormidest ) on konstitutsionaal-eksogeenne ülekaalulisus (конституционально-экзогенное ожирение), mis ilmneb lastel paratroofia4 tüübil. Rasva levimine naha all lastel palju sõltub soost, vanusest ning haiguse kestusest. Üldiselt rasva ladestumine on enam vähem ühtlane. Kuid sugulise küpsemise ajaks tüdrukutel rasvakiht on suurem puusal, poistel aga kere peal. (Вельтищев Ю.Е., Харькова Р.М.)
On tuvastatud, et liigse kehamassiga lapsed üldse haigestuvad tihedam ja nendel alaneb üldine vastupanuvõime igasugust haiguste vastu. Lisaks ülekaalulised inimesed tihedam saavad invaliidsust ja suremus nende hulgas on kõrgem. (Вельтищев Ю.Е., Харькова Р.М.)

Ülekaalulisuse diagnoosimine ja ravimine lastel ja noorukitel
Diagnoosimises laboris esialgu uuringud sisaldavad: lipiidse proofiili hindamist, maksa funktsioonide hindamist, glükoosi uuringut, immunorektiivse insuliini ja C-peptiidi5 kontsentratsiooni määramist, leptiini6 kontsentratsiooni määramist. (Бутрова С. А.)
Et II endokriinse ülekaalulisust välja heita on vaja tireotroopse hormooni kontsentratsiooni määrata, naiste suguhormoonide kontsentratsiooni tüdrukutel seletada, kui tekivad probleemid menstruatsiooni tsükliga. Kui on olemas Cushingi sündromi7 tunnused, siis uuritakse kortisooli8 taset veres. (Бутрова С. А.)
Geneetilised uuringud on tarvis lastele, et monogeenseid ülekaalulisuse vorme välja heita (исключить). (Бутрова С. А.)
Ülekaalulisuse ravimine sõltub selle tekkimise põhjustest ja sisaldab spetsiaalset dieeti , füüsilist koormust, vajaduse korral ka ravimeid või kirurgilist operatsiooni. (Бутрова С. А.)
Ülekaalulisuse ravimine on pikaajaline protsess, mis peab olema hästi läbi arutatud arsti, vanemate ja lapse vahel. (Бутрова С. А.)
Dieet ja füüsiline koormus on optimaalsed meetodid liigse kehamassi vähenemiseks. (Баранов В. Г.)
Dieetoteraapia põhiprintsiibiks on toidu energiasisalduse korrektsioon. Ka väikest patsienti on vaja õpetada eristada madal-, kesk- ja kõrge kalorsusega toitu (toidupüramiidi9 kasutamine). Üldine toitukalorsus ravidieeti puhul peab olema 20-30% vähem võrreldes normiga ning peab sisaldama kõike vajalikke toitaineid. Ravidiieti tüüp oleneb ka vanusest ja ülekaalulisuse tüübist. (Баранов В. Г.)
Ravidiieti ja füüsilise koormuse eesmärgiks võiks olla mitte kõhnumine, vaid kehamassi suurenemise profülaktika tulevikus. Kui kehamass väga ületab normi, siis lapsele soovitatakse dieeti, mis on suunatud just kõhnumiseks. Kehamassi kaotamine peab olema järkjärguline, see ei tohi olla järsk. (Баранов В. Г.)
Järgmine tähtis samm teraapias on lapse õige liikumisreziim. Lihastekoormused vähendavad lihaste atroofiat 10, soodustavad rasva sisalduse vähenemisele ning kõhnumisele. Väga kasulik on jooga tunnid , hingamisgümnastika. Ka ujumine , rattasport, lauatennis , jooks, kõndimine. Füüsiline aktiivsus sisaldab kehalise kasvatuse tunde, aeroobikat, mänge värskes õhus, õues ja muid tegevusi, mis on lapsele kasulik ja huvitav. (Баранов В. Г.)
Selleks, et last huvitada, vanemad peavad ise olema sportlikud ja sellega head näidet lapsele andma. Ka 30 minutit õues iga päev võivad lapse tervist märgatavalt parandada ning ülekaalulisuse riski vähendada. (Баранов В. Г.)
Tähtsat rolli mängivad vanemate toetus ja õige psühholoogiline õhkkond peres. Kui laps või nooruk häbenevad oma liigset kehamassi, või temal on depsessioonitunnused, siis oleks õige vestelda psühholoogi või psühhoterapeutiga. (Солнцева А.В., Сукало А.В.)
Ülekaalulisuse ravimiseks täiskasvanutele määratakse igasuguseid ravimeid, mis alandavad apetiiti. Selle meetodi sobilikust lastele ja noorukitele tänapäeval on vähe infot, sellepärast arstid püüavad seda meetodi mitte kasutada range vajaduseta. . (Солнцева А.В., Сукало А.В.)
Medikamentoosne teraapia ülekaalulisuse ravimises on tarvis ainult raskete vormide puhul, patoloogia või keerustamiste puhul. See annab abirolli. Preparaate võib jagada kaheks gruppiks:

Need, mis alandavad apetiiti ja toitu tarbimist. Sinna kuulub sibutramiin11. Antakse noorukitele alates 16 a. Ravimine selliste ravimite abil peab olema ainult statsionaarne ja seda määratakse ainult noorukitele, mitte lastele.

Suurendab energia kulusid . Tänapäeval sümpatomimeetikud pole veel populaarsed , vaid väga perspektiivsed selles küsimuses.

Suurenevad toitainete imendamist. Metmorfiin on lubatud lastele alates 10 a. individuaalse doosi määramisega. Orlistati võib kasutada alates 12 a.
(Беляков Н. А., Мазуров В. И.)
Füsioteraapia, sanatoorne ravimine ja psühhoteraapia peavad olema individuaalselt valitud. (Аверьянов А.П., Болотова И.В., Зотова С.А.)
Kui ülekaalulisuse põhjuseks on hormonaalse süsteemi rike , siis dieet koos füüsilise aktiivsuse ja põhihaiguse ravimisega põhjustavad ka kehamassi langemist. (Аверьянов А.П., Болотова И.В., Зотова С.А.)
Kui ülekaalulisuse taustal lapsel areneb II tüübi suhkrutõbi, siis ravimine koosneb dieetist ja ravimitest. (Аверьянов А.П., Болотова И.В., Зотова С.А.)
Ülekaalulisuse operatiivne ravimine tehakse väga harva ja ainult kui see on elutähtis. Kirurgia osa, mis tegeleb ülekaalulisuse ravimisega, nimetatakse bariaatriaks. (Аверьянов А.П., Болотова И.В., Зотова С.А.)
Paljudel lastel, kes kuuluvad ülekaalulisuse riskigruppi, selle profülaktika on efektiivsem, kui ravimine, eriti esimestes staadiumites, millal tulemused pole alati rahuldavad. (Аверьянов А.П., Болотова И.В., Зотова С.А.)
Koolilaste dispanseerset jälgimist teeb pediaater koos kooliarsti, medõe ja psühholoogiga. (Аверьянов А.П., Болотова И.В., Зотова С.А.)
Tohutu meditsiiniline ja sotsiaalne ülekaalulisuse tähendus ja sellega seotud probleemid määravad selle teema tulevaste uuringute aktuaalsust.
Kokkuvõte
Ülekaalulisus on seisund, millal kehamass tunduvalt ületab normi pika ajaperioodi jooksul. Iga aastaga selle haigusega põevad rohkem ja rohlem lapsi ja noorukeid. Põhjused võivad olla väga erinevad:

vale toitumine

passiivne eluviis

psühholoogilised faktorid

pärilikkus (umbes 40 % kõikidest juhtumitest)
Ülekaalulisuse tagajärjed on alati tõsised:

psühholoogilised probleemid

halb füüsiline seisund

ainevahetuse rikkumine

suhkrutõbi

respiratoorsed haigused

probleemid skelettiga

südamehäired

jpm.
(Солнцева А.В., Сукало А.В.)
Laste ülekaalulisuse suur levik ja sellega seotud tagajärjed on tähtis sotsiaalne probleem. Vaatamata progressile, ülekaalulisuse ravimine tänapäeval on seotud paljude raskustega, mis on aluseks igasuguste teaduslike, populaarsete ja kommertsiliste kehamassi programmide rajamiseks. Toetudes erinevate autorite peale, ülekaalulisuse ravimise baaskomponentideks on tegevustekompleks: eluviisi muutmine, dieetoteraapia ja adekvaatsed füüsilised koormused.
Kasutatud kirjandus

Аверьянов А.П., Болотова И.В., Зотова С.А. Ожирение в детском возрасте. Лечащий врач. - М., 2010. - №2. - С.13-15.

Баранов В. Г. Болезни эндокринной системы и обмена веществ. - М., 2005. -303с.

Беляков Н. А., Мазуров В. И. Ожирение. - СПб.: СПбМАПО, 2003. – 352 с.

Бутрова С. А. Ожирение: Болезни органов эндокринной системы/под ред. И. И. Дедова. - М.: Медицина, 2001. – 362 с.

ВОЗ. Глобальная стратегия по питанию, физической активности и здоровью Избыточный вес и ожирение среди детей. Мир медицины. - Питер, 2001. - №3-4. - С. 28.

Вельтищев Ю.Е., Харькова Р.М. Ожирение у детей - перспективы профилактики и лечения. Российский вестник перинатологии и педиатрии. - М., 1997. - №3. - С. 4-13.

Дедов И.И., Петеркова В.А. Детская эндокринология. - М.: Универсум Паблишинг, 2006. - С. 448-475.

Лукьянчиков В. С. Кетоз и кетоацидоз. Патобиохимический и клинический аспект. РМЖ. 2004. № 23. – С. 72-75.

Солнцева А.В., Сукало А.В. Ожирение у детей. Вопросы этиологии и патогенеза. Мед. новости. - Минск, 2008. - №3. - С. 7-13.

Солнцева А.В. Актуальные вопросы эндокринологии: тез. докл. - СПб., 2000. - С.24

http://biomedicum.ut.ee

http://www.inimene.ee

http://meduniver.co m

http://www.toitumine.ee

http://www.quattromed.ee
Lisa 1
Toidupüramiid
http://www.toitumine.ee
Lisa 2
Ülekaaluline laps
1 adipotsüüt (rasv ' + kr kytos 'õõs; anum'), rasvakoe rakk , millesse ladestub rasv ja mis seetõttu toimib organismi energiareservina. Adipotsüüdid tekivad diferentseerumata fibroblastidest. (biomedicum.ut.ee)
2 Гипо­ди­намия — это по­нижен­ная по­движ­ность, уменьше­ние си­лы и ­объема движе­ний, свя­зан­ное с ­ха­рак­те­ром тру­до­вой де­я­тель­но­сти в ­с­вя­зи с раз­ви­ти­ем ав­то­ма­ти­за­ции про­из­вод­ст­ва и ­быта. (meduniver.com)
3 Гипокинезией называют уменьшение нормального объема, амплитуды или скорости автоматических или произвольных движений. (meduniver.com)
4 Паратрофия - это результат хронического нарушения выкармливания детей первого года жизни, который характеризуется увеличением массы тела в сравнении с нормативными данными на 10% и больше. (meduniver.com)
5 C- peptiid moodustub pankrease Langerhansi saarekeste beeta-rakkudes sünteesitud proinsuliinist selle jagunemisel insuliiniks ja C-peptiidiks. Teda sekreteeritakse verre koos insuliiniga ekvimolaarsetes hulkades . C-peptiid bioloogilist aktiivsust ei oma, kuid tema kontsentratsioon vereseerumis on heaks orientiiriks endogeense insuliini sekretsiooni hindamisel. (biomedicum.ut.ee)
6 Leptiin on oluline rasvarakkude poolt toodetav hormoon , mis reguleerib toidu manustamise hulka ja energia kulutamist (nt füüsilise aktiivsuse taset). Leptiin aktiviseerib lihaskonnas AMPK tekitades võimaluse suuremaks rasvhapete kasutamiseks. (www.quattromed.ee)
7 Cushingi sündroom on haigus, mis on põhjustatud glükokortikoidhormoonide liiga kõrgest tasemest organismis või vastavate ravimite tarvitamisest. (www.quattromed.ee)
8 Kortisool on hormoon, mida toodetake neerupealsetes. Selle ülesanne on suhkruvaeguse või stressi korral anda korraldus maksale ja lihastele eritada vereringesse glükoosi. (biomedicum.ut.ee)
9 Toidupüramiid näitab, kui palju ja mida süüa, et toituda tervislikult ja tasakaalustatult. Püramiidis on välja toodud erinevad toidugrupid , mida organism vajab. Püramiidi alumises osas on need toidud, mis peavad moodustama kõige suurema osa meie menüüs ning mida ülespoole, seda vähem tuleb neid süüa. (www.toitumine.ee)
10 Atroofia e. kõhetus on kohastuslik e. adaptiivne protsess, mis seisneb elundi või koe mahu vähenemises, millega kaasneb ka elundi funktsiooni langus. (www.inimene.ee)
11 Sibutramiin (Lindaxa, Reductil, Sibutril, Sibutramine Teva) on tüsedusevastane ravim , mida kasutatakse abistava vahendina kaalualandamise programmis rasvtõvega patsientidel või ülekaaluga patsientidel, kellel esinevad ka teised rasvumisega seotud riskifaktorid (nt II tüübi diabeet või düslipideemia). (www.inimene.ee)
14