Baudelaire "Vanaeidekese meeleheit" (kogumik "Kurja lilled") (0)

4
Valisin analüüsimiseks Charles- Pierre Baudelaire ’i poeemi „Vanaeidekese meeleheide“.
Väike kortsus vanaeideke tundis suurt lõbu, nähas seda ilusat last, keda kõik hellitasid, kellele kõik tahtsid meeldida: see kaunis olend , niisama habras kui tema, see väike vanaeit, ja niisama kui temagi hambutu ja juusteta.
Ja ta lähenes lapsele, tahtes talle lapse kombel naeratada ja teha mõnusat nägu.
Aga ehmunud laps tõrkus elatanud hea naise õrnuste vastu ja täitis maja oma kisaga.
Siis taandus hea vanake oma igavesse üksindusse ja nuttis oma nurgas , öeldes enesele: „Ah, meie, õnnetute naisolevuste meeldimisaeg on möödas isegi süütute laste juures; ajame hirmu peale nendele pisikestele, keda tahame armastada .“
Baudelaire on ennekõike tuntud „Kurja lillede“ autorina, minagi lugesin keskkoolis seda luulekogu , kuid hinge läks mulle hoopis teine tema teos: “Väikesed poeemid proosas “, mida ma vaataksingi lähemalt. „Väikesed poeemid proosas“ ei ole ühtne teos, nagu Baudelaire seda alguses plaanis: „ Me võime katkestada, kus aga tahame,..., sest ma ei seo tõrkuvat tahet ülipeene intriigi imepeene niidi otsa“ ,ta oli pettunud tulemuses, nagu ta kirjutab oma sõbrale Arsene Houssayele (1). Selles kogumikus on julmad ja absurdsed situatsioonid, naljakad ja kurvad- ja neid kõiki seob linnateema.
Selleks, et sellest poeemist aru saada on oluline teada nii Baudelaire hingeseisundist kui ka mõtteviisist: selle kogumiku tagamaast.
Baudelaire näitas ennast inimestele maski tagant- teda tunti kui dändit. Teda vaevasid juba noorusest peale melanhoolia ja närvilisus. Sisemiselt oli ta õrnahingeline ja kergesti ärrituv, seega tundis ta vajadust tõelist mina varjata inimeste eest. Väljastpoolt paistis ta jäine. „Väikesed poeemid proosas“ on tema poliitiline väljaütlemine suurlinna elu kohta, mis Baudelairele tundus vale, kuid millesse ta samas ise suure huviga sukeldus : dändism ja hašisilembus. Samal ajal ei jäta teda ükskõikseks suurlinna tavaliste inimeste vaesus ja viletsus .
Selles samas kogumikus on poeem „Koer ja flakoon“ milles Baudelaire kirjutab publikust, kellele „...ei maksa kunagi pakkuda hõrke lõhnu, mis teda ärritavad, vaid hoolikalt valitud roojust.“ (2) „Vanaeidekese meeleheide“ ei ole küll kõige ehedam näide selles „roojast“, millest Baudelaire selles kogumikus räägib, kuid see „rooja läbi ideaalini pürgimine“ aitab aru saada sellest miks meid selle poeemi lõpus jäetakse mõtlema kurjusest, üksindusest, ebaõiglusest, ja kogu situatsiooni paratamatusest. Baudelaire tahab, et elu ilu tuleks välja läbi selle pahupoole kirjeldamise .
Baudelaire oli väsinud romantilisest, idealiseerivast ilusast, korrapärasest luulest ja sellepärast on ta kaugenenud romantismist , õigemini ta lõi enda jaoks uue romantismi definitsiooni. Baudelaire jaoks on oluline see, mida kunstnik tunneb, oluline on tabada oma aja moraali ja hoiakut ( attitude ). Romantiline luule tema jaoks enan ei sõltu tehnilisest täiuslikkusst (3). Ta leiutas isegi uue stiili selleks, et seda näidata: poeemi proosas. Siiski on ta tööd hingelt romantilised - mäss reeglite vastu, ülim tundelisus, õiglust tagaotsiv. Sellele romantismile lisas ta juurde veel midagi: sümbolid ja uue maastiku- linna.
Ümberjutustus
Väike hea vanaeideke tahab ilusale lapsele naertada ja mõnusat nägu teha. Laps
ehmub selle peale ja hakkab kisama. Seepeale tõmbub vanake tagasi oma üksindusse.
Kui ma ei teaks autorit, oleksin ma arvanud,et see on kirjutatud naisterahva poolt, kuna alguses on mitmeid õrnust tekitavaid sõnu kirjeldamaks vana naist ja last. See poeem on kirjutatud ainuses, autor ise on jutustaja ja samas ka vaatleja: ta jutustab meile selle loo läbi oma tegelaste.
See poeem (ja terve raamat) on kõigile, Baudelaire pöördub kõigi nende poole (kaasaarvatud enda poole, kuna ilma imestamata ja endale teadvustamata sellest mis ta enda ümber näeb, ei oleks ta seda kirjutanud), kes tahavad kuulata, kuid enim mõju avaldab ta inimestele kes on õrnahingelised.
Nagu ka pealkiri ütleb on see „poeem proosas“, seega riimi ja värsimõõtu „Vanaeidekese meeleheites“ ei ole, kuid on kindel struktuur: poeem on jagatud neljaks konkreetseks osaks, nagu neljaks stroofiks, millest igaüks on lõpetatud ja iseseisev osa, ja kokku teevad ühe idee.
1. osa- Autor tutvustab meile olukorda: on väike kortsus vanaeideke ja ilus laps.
2. osa- Üks tegelastest teeb etteaste : vanaeideke läheneb lapsele je tahab tollele naeratada.
3. osa- Teise tegelase vastureakstsioon: laps ehmub ja hakkab kisama.
4. osa- Lahendus/järeldus: vanaeidekene tõmbub oma üksindusse tagasi.
Baudelaire imetles Delacriox’d, kelle maalidest ta leidis värvide harmoonia . „Vanaeidekese meeleheites“ on vastandatud tekstipilt, mis kirjeldab inimese õnnetust, lüürilise kõlaga. Selles poeemis on heliliste häälikute osakaal suur: neid on üle kahe korrra rohkem kui helituid häälikuid, seega on selles poeemis eufooniline instrumentatsioon (4). Tekst on voolav, kõlav, lüüriline, ja kuigi vanaeideke „heidab meelt “, on selles poeemis harmooniat ja positiivsust. Baudelaire ei taha oma luules meelega „materdada“ oma tegelasi ja inimesi kurvaks teha. Ta tahab, et me mõtleks ja saaks aru mis tomub, ja loodab et see muudab midagi meie sees. Seega on selles poeemis algul varjauna näiv positiivsus,lootusekiir.
Baudelaire kasutab vanaeidekese ja lapse (eriti vanaeidekese) kirjeldamiseks palju sõnu (kohati tundus, et liigagi palju). Vanaeideke on väike, kortsus, elatand, hea; laps on ilus ja kaunis; seejärel viib Baudelaire nad kokku, kirjeldades neid mõlemaid samade sõnadega, tehes nad sarnaseks, viies nad ühele tasemele : habras, hambutu juusteta. Vanaeidekesest kumab headust ja heatahtlikkust, tema vastu tekib empaatia . Vaadates oma vanavanemaid näen, et ei ole vanainimestele suuremat rõmu kui väikesed lapsed, uue elu algus, ja Baudelaire meelega „hävitab“ kogu selle õrnuse lõpetades poeemi lapse kisast eemaletõmbunud üksildase vanaeidekesega. Meile justkui mängitaks etüüdi elust enesest, me jälgimine kuidas meie kõrval midagi toimub. Me ei tea seost vanaeidekese ja lapse vahel- on see lapse vanaema või hoopis keegi võõras tänavalt, kes imetleb väiket last. Kuid Baudelaire jaoks see ei ole oluline. Kõik ajastule viitavad tegurid on eemaldataud, tähtis on vaid see lugu, mis võib juhtuda ükskõik millal, ükskõik kellega.
Selles poeemis kohtub romantism sümbolismiga; õiglus ja ideaal kujundlikuga, läbi tavalise elusituatsiooni.
Võime eristada kaks liini: reaalne, igapäevane stseen mis võib juhtuda igaühega; ja sümboolne/metafooriline. See poeem töötab vastanditel.
1) Vaaeideke ja laps on kui noorus ja vanadus. Noorus on ja ilu võim. Noorust ja ilu on seoststaud juba Vana-Kreekas „headusega“. Muidugi ei tähenda see seda, et vanadus oleks häbiasi või kuidagi halvem noorusest, kuid noorus tähendab veel ka (elu)jõudu ja võimalusi: kõik on veel ees.
2) Vanaeideke ja laps kui uus ja vana. Nad võivad sümboliseerida nii uusi ja vanu tuuli kirjanduses, uusi ja vanu poliitilisi kordi jne, ühesõnaga kõike, mis maailmas toimub. Alati on mingid uued ideed peale tulemas ja vanad lükatakse kõrvale. Kui ei oleks vanu asju, ei saaks uued tekkida, uued aga ise muutuvad mingi ja pärast vanaks ja annavad teed omakorda järgmistele uutele asjadele.
3) Veel võib vaadata vanaeidekest ja last kui algust ja lõppu/ elu ja surma. Ilma teineteiseta ei oleks kumbki midagi. Nagu öeldakse, kui pole lõppu, ei ole ka algust. Nagu vanad ideed asenduvad uutega, nii ka inimesed annavad teed järgmistele, elades edasi oma lastes ja lastelastes.
5) Vanaeideke ja laps võivad tähendada ka puhtus ja rikutust. Väike laps ei tea veel milline „rikutud“ moraal tema ümber valitseb. Puhtus ja süütus tõukab siin endast eemale allakäinud moraali, suurlinna pahed. (Baudelaire põdes ise süüfilist ja armastas suitsetada hašiši.)
Elu koosneb vastanditest, ilma üheta ei oleks teist, ilma halvata ei teaks me mis on hea. Üks ei välista teist. Elus eraldada üksteisest neid ei saa, elimineerida täiesti halba (või head, oleneb millisd on kellegi soovid) ei ole võimalik.
Poeemi neljandas osas räägib vanaeideke sellest, et naiste „meeldimisaeg on möödas“. Võib arvata, et laps ei ole seotud temaga, nad ei ole omavahel sugulased. Kunagi, oma nooruses, on olnud see eideke ilus ja kütkestav, võimalik, et tal oli palju austajaid. Nüüd, aga, on ta üksi: ei suuda ta enam võluda mehi oma väljanägemisega, ja ei ole tal ka kaaslast , kedagi kes armastaks teda tingimusteta, nagu seda teevad tavaliselt pereliikmed , lapsed. Maal elades on perekond, tugevate laste sünnitamine tähtis: keegi peab tööd tegema. Linnaelus, aga, on inimesed juba võõrdunud vanadest tavadest , mentaliteet on teine. Lisaks sellele, kui noor naine tuleb maalt linna elama, on tal tegemist küllalt, et ennast ära elatada, ja pere/lapsed ei ole enam prioritediks.
Kindlasti võib iga lugeja leida sellest poeemist veel sümboleid: Baudelaire’i poolt taotluslikke või siis taotlemata tähendusi.
Terve see poeem on metafoor, kurbuse üksinduse ja eemaletõugatuse ja võõrdumkise kohta. Iga inimene mingil hetkel suudab sellega samastuda.
Milleks näidata koledust ja elu pahupoolt? Tänapäeval tehakse filme, kirjutatakse luletusi, laule, maalitakse maale jms, mis pürgivad selleni , et näidata inimest ilma ilustusteta, haledana ja ei säästeta meid ka jälkidest detailidest. Mõned neist luuakse selleks, et see „läheb peale“ depressiiivsetele/suitsiidsetele puberteediealistele; mõnes sellepärast, et autor ise on depressiivne ; ja mõned selleks, et inimesed midagi sellest õpiks: näiteks psühholoogiline draama . Baudelaire tahab nende poeemidega näidata ilu ja ideaali (elu ja elamine, mis on väärt midagi) läbi millegi mis ei ole ni ilus ja ideaalne. Selles raamatus esinevad absurdsed, kurvad olukorrad, inimeste inetud teod ja koledus on nagu appikarje, sellega rahulolematuse väljaütlemine. „Väikesed poeemid proosas“ on ühiskonnakriitiline teos, Baudelaire tahab õpetada inimesi, et nad märkaksid seda, mis toimub nende ümber (5). „Vanaeidekese meeleheide“ on väga kurb ja liigutav poeem pealtnäha lihtsast olukorrast. Poeemi algus on paljutõotav ja heatahtlik , ja siis pöörab Baudelaire selle pea peale ja jätab lõpus lugeja õhku rippuma: miks see vanaeideke, kes ei ole midagi valesti teinud peale selle, et ta tahtis kinkida naeratuse väikesele lapsele, nutab oma igaveses üksinduses.
Kurbi mõtteid on igal inimesel mingil hetkel elus, seega on selle poeemiga lugejal kerge samastuda. Koledust ja ebaõiglust näeme me iga päev enda ümber (vähemalt mina näen, kuid võibolla olen ma lihtsalt pessimist ), kuid nagu ka Baudelaire luules, (selles poeemis läbi ilusa lüürilise kõla) on alati selle negatiivse kõrval olemas ka lootus. Lootus ongi see elus edasiviiv jõud.
Viited
1,2- Charles Baudelaire „Väikesed poeemid proosas“ Marie Underi tõlkes, Kirjastus „ Perioodika “, lk 5/ lk 17
3,5- Studies in literary criticism and Theory. Vol 8 Andrea Gogörf-Voorhes „Defining modernism “ Peter Langley Publishing Inc. New York , 2004. lk 25/ lk 3
4- Jaak põldmäe „Eesti värsiõpetus“ , Tallinn 2002 lk240
.