Avaliku halduse esseed (1)

Riigikaitse poliitiline debatt ja avalik arvamus Eestis
Autor: Juhan Kivirähk
Kõnealune artikkel räägib Eesti julgeoleku küsimustest. Artikli autor Juhan Kivirähk toob välja erinevaid lähtekohti. Räägib julgeolekust pärast NATO -ga liitumist , kas Eestile oleks vaja profiarmeed, Eesti avalikust arvamusest selle teema kohta ning, et see teema on kindlasti ka ahvatlev poliitikutele, kuna selle teema põhjal saab anda erinevad valimislubadusi.
Mis ikkagi tagab Eesti julgeoleku? Pärast NATO-ga liitumist on mitmete arust just NATO see, kes tagab Eesti riigi julgeoleku. Sest Eesti sõjavägi on ühtlasi NATO vägi ja rünnak Eesti vastu on sama, mis rünnak NATO vastu. Seega esimese arusaama kohaselt eeldatakse, et Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon kaitseb meid ohtude eest. Teise arusaama kohaselt jääb NATO meile nii öelda kaugeks „onuks“ välismaalt. Ehkki Eesti väed peavad olema võimelised oma üksustega osalema NATO missioonidel, siis on ikkagi meie esmane julgeoleku tagamine meie endi käes. Ka mina pooldan seda arusaama, sest Eesti ei tohiks muutuda nii mugavaks, et loodab julgeoleku küsimustes ainult ühele organisatsioonile.
On päris selge, et Eesti peab omama iseseisvat võimekust vastase heidutamiseks. Siin tekib küsimus, kas Eesti peaks omama profiarmeed või on hetkeline ajateenistus piisav? Praegusel hetkel ei saa paljud Eesti kodanikud aru, milleks täpselt kohustuslikku ajateenistust vaja on ja kui kohustuslik see siis ikkagi on, kui üpriski lihtsalt on võimalik ajateenistusest mööda hiilida. Hetkel on põhimõtteliselt levinud arusaam, et ajateenistus kasvatab isamaalist kodanikku. Profiarmee aga ei ole Eesti perspektiivis mõttekas. Esiteks ta ei ole sõjaliselt tähtis, teiseks ei ole majanduslikult võimalik ning kolmandaks ta ei ole sotsiaalselt ja demograafiliselt saavutatav. Samuti ei ole kohustuslik ajateenistus kooskõlas meie vabade põhimõtetega ja vastuolus põhiseadusega. Ka mina leian, et Eesti ei peaks kehtestama kohustuslikku ajateenistust ega omama proffiarmeed. Riigikaitse parandamiseks on muid mooduseid, tuleb sisendada poistele maast madalast, et ajateenimine on au asi ja see on vajalik nii inimesele endale kui ka riigi heaolule.
Avalik arvamus ei langeta oma seisukohti isiklikust kogemusest, vaid teeb seda lähtuvalt arvamusliidrite pakutavatest seisukohtadest. Avalikkus ei pööra ka väga suurt tähelepanu riigikaitse küsimustes, pigem on nad huvitatud elutaseme tõstmisest. Relvastatud kallaletungi peab enamus ebatõenäoliseks ning Eesti julgeoleku kõike kindlama tagatisena nähakse Eesti NATO-ga liitumist. Küll aga peab avalik arvamus väga või küllaltki vajalikuks noormeeste ajateenistuse läbimist ja suhtub negatiivselt sellest kõrvalehoidmisesse. Vähemalt mõistab rahvas, et ajateenistust on vaja. Riik peaks rohkem rõhuma ajateenistuse vajalikkusele ja meelitama noormehi seda rada läbima.
Kutselise sõjaväe ja ajateenistusteemalise debati käivitumisel suurenes avalikkuse toetus ajateenistuse vastu hüppeliselt. Noormeeste ajateenistus on vajalik nii sõjalise kui ka kodanikukasvatuse funktsioonina. Ka mina leian, et ajateenistus on oluline. Riik peaks karmistama ajateenistusse vastuvõetute korda, nimelt hetkel on liiga lihtne hoiduda ajateenistusest ja poistel ei ole motivatsiooni kaitseväkke astuda. Kes on ülikoolis nii kaua kui võimalik ja, kes suudab endale mõne vea külge rääkida. Need, kes ei ole võimelised ettenähtud kaitseväe programmi läbima, peaksid leidma muu rakenduse mõne masina taga. Kui saabubki reaalne sõjaolukord, siis on meil vaja kõiki eestimaa mehi ja niisama tarkadest teadlastest meil siis paraku kasu ei ole.
Riigikaitse põhiprobleem ongi avalikkuse vale arusaam, et NATO ongi meie kaitsja. Mina aga arvan, et kui tulebki sõjaolukord, siis oleme selles olukorras üksinda. NATO küll võib teha läbirääkimisi, kuid ma pean päris ebatõenäoliseks, et NATO oma väed Eestisse toob ja meile abiks on. Samuti peab ühiskond juba varakult endale teadvustama, et meile on oluline omaenda kaitsevägi ja ajateenistus noormeestele on oluline ja see on au asi, seda ei tohiks mitte ükski mees karta. Ehk siis probleemi lahendamisena näen mina ette eelkõige riigi poolset ajateenistuse rõhutamist ja noormeeste meelitamist kaitseväkke. Kodanik peaks olema uhke, kui saab oma riigi eest välja astuda ning kui selline arusaam on juurdunud juba pisipõnnist peale, ei eksisteeri meil enam küsimust, kas oleks hoopis effektiivsem omada palgalist armeed. Sest Eesti oma meessoost kodanikud on motiveeriud riiki kaitsma.
Tänu põhiseadusele
Autor: Märt Rask
Antud artikkel räägib Eesti Vabariigi põhiseadusest, selle olemusest. Eestist kui parlamentaarse riigikorraga riigist, põhiseadusest kui fundamentaalsest õigusnormist ja sellega kooskõlastatud õigussüsteemist, põhiseadus kui avaliku õiguse uue aluse looja, demokraatliku õigusriigi vundamendist, rahvast, erakondadest ja demokraatiast, riigikogu valikutest, halduskohtust kui üksikisiku kaitsjast ning, et põhiseaduse olemust ei ole läbi nende aastate muudetud.
Eestlased on enamiku oma ajaloost saanud hakkama riigita ja põhiseaduseta. Et taas leida tasakaalu riigi ja üksikisiku vahel, siis võttis Eesti rahvas 28. juunil 1992 rahvahääletusel vastu praeguse põhiseaduse, mille kohaselt kõrgeima võimu kandja Eestis on rahvas. Eesti kuulub nende väheste riikide hulka, kes juba 1920. aasta põhiseaduses pühendas rahvale iseseisva peatüki. 1992. aasta põhiseadusega on jäetud rahvale oma kõrgeima võimu teaostamiseks Riigikogu valimised ja rahvahääletused. 1992. aasta põhiseadusest on Eesti esindusdemokraatia, mis on meie kiiresti muutuvas ja arenevas ühiskonnas vältimatu.
Põhiseadus on õigusreformide alusakt. Kui enne sai inimene oma vabadused ja õigused riigilt, siis nüüdsest on igal inimesel põhiõigused ja vabadused, mida riik saab ainult põhiseaduse alusel seadustega piirata. Eestis peavad olema kõik seadused kooskõlas põhiseadusega, vastuolus olevad seadused kas tühistatakse või seatakse kooskõlla. Põhiseaduse rakendamise üheks olulisemaks teeneks tuleb pidada, et põhiseadus hakkas toimima õigusaktina. Praegune Eesti õigussüsteem ei ole tekitatud iseenesest, selle aluseks on olnud mitmete teiste riiki õigussüsteemid. Ka mina leian, et riigil peab olema üks seadus, mis on ülim kõigist teistest ja selle järgi toimib ülejäänud elu, sest siis on inimestel alati midagi, mille järgi olla ja vaadata, mis on õige ja mis mitte.
1992. aasta seaduste muudatuste ja reformide osas oli Eesti rahvas väga vastuvõtlik, ei saa teostada ühtki reformi kui need ei allu rahva tahtele, sest rahvas on ju ikkagi kõrgeima võimukandja. Minu arvates sai selline seadusreformide läbiviimine toimuda tänu rahva suurele tahtele isa isamaa armastusele. Üle pika aja tundis rahvas ennast taas vajatuna ja et nende vajadustega tõesti arvestatakse ja olid lootuses ja usus, et elu läheb paremaks.
2000. aastal näitas Eesti, et hoolib oma rahvast, kui kehtestas seaduse, mille kohaselt ei võeta riigi- või kohalikuomavalitsuse organitesse tööle isikuid, kes võõrvõimu ajal töötasid selle teenistuses. Selleks on igal isikul tarvis anda süümevanne. Selline abinõu oli Eesti riigi poolt igati õigustatud ja õige otsus, sest miks peaksid töötama nüüdses riigisektoris inimesed, kes enne meie riiki teenisid heameelega võõrvõimu. See näitab, et nende inimeste prioriteedi ei ole paigas ja nad ilmselt ei teeniks eesti rahvast, vaid teeniks iseennast riigi arvelt.
Kokkuvõtteks võib öelda, et taasiseseisvumise järel tegi Eesti ulatsulikke reforme, muutes oma seadusi ja kooskõlastades teisi põhiseadusega. Eesti õigusloome aluseks on põhiseadus, millega kooskõlas on kõik teised seadused Eestis. Praegusel hetkel parlamentaarse riigikorraga Eesti riigis rakendatakse esindusdemokraatiat , kus rahvas teostab kõrgeimat riigivõimu Riigikokku esindajate valimise teel. 1920. aasta põhiseaduses oli rahval otsene õigus rahvakoosolekutel seaduse muudatusteks hääletada, kuid niid teeb seda nende eest Riigikogu. Samas praeguses arenevas ühiskonnas ongi nii arukam, sest otsese demokraatia vormis jääksid teised eluvaldkonnad soiku.
Stabiilse ja kompetentse tippteenistuse võimalikkusest Eestis
Autor: Jako Salla
Käesolev artikkel räägib avalikust teenistusest kui avatud ja suletud süsteemist, tippjuhist kui sidemete loojast, motivatsioonist ja töökeskkonnast, erasektori populaarsusest, õigete inimeste õigetesse ametisse saamisest.
Kui avalikus teenistuses rääkida avatud ja suletud süsteemidest, siis on jaotuse aluseks värbamisskeemid. Suletud ehk karjäärisüsteemis võetakse inimene tööle karjääri eesmärgil. Ta alustab hierarhia kõige madalamast lülist ja liigub samm haaval kõrgemale. Avatud ehk positsioonisüsteemis võetakse inimene tööle mingi kindla tööülesnade eesmärgil. Värvatakse ka hierarhiaredeli keskel olevatele positsioonidele. Positsioonisüsteemi korraldus sarnaneb erasektorits rakendatavatele süsteemidele.
Klassikaliselt on tippteenistujad osa kõrgemast ametnikkonnast. Eestis määratletakse ametnikke selle alusel, et nad töötavad avaliku sektori institutsioonides. Eestis kuulub minsiteeriumi osakonnajuhataja kull kõrgemate ametnike hulka, kuid ta ei ole veel tippjuht .
Avatud süsteemiga riikides on eriti tähtis, et tippjuht mõistaks asutuse rolli ning oskaks seda juhtida, mitte ainult organisatsiooni huvidest lähtudes, vaid silmas pidades riigi kui terviku huve. Avatud süsteemi probleem on, et sidemed erinevade institutsioonide vahel on nõrgad, seega peab tippjuht olema nende sidemeid hoidja ja vajadusel looja. Ka Eestis tundub olukord olevat pigem selline, kus iga institutsioon tegutseb oma huvidele lähtuvalt, mitte ei mõtle riigile kui tervikule ja koostööle teiste institutsioonidega.
Teine avatud süsteemi probleem on sünergia puudumine. Taaskord peab olema tippjuht see, kes seda sünergiad loob, kuid seda on väga raske teha, sest ametnike taust on kirju, riigiinstitutsioonide omavaheline side nõrk. Samuti on vaja säilitada süsteemi töövõime, töövõime püsib kui töötajad on motiveeritud ja rahul oma ülemusega. Töötajaskonna tihe vahetumine tuleneb just sellest, et neile ei meeldi nende ülemus. Mina leian, et olla hea ülemus, peab sellel inimesel olema suhtelist avatud meel, ta peab olema valmis tegema koostööd oma töötajatega ja mitte omama suhtumist, et mina olen teie ülemus ja teie teete kõik, mida ma käsin, selline suhtumine viib töötajate poolse põlguseni, kuna ka tavatöötaja tahab tunda ennast vajalikuna, mitte orjana kuskil tehases. Töötajad on motiveeritud kui neil on head suhted oma valdkonna ministriga, või laiemas mõistes oma ülemusega.
Üks oluline probleem, mis Eestil on, on see, et erasektor on palju ligitõmbavam kui on riigisektor . Seda seetõttu, et erasektoris on väiksem töömaht, tihtipeale ka tulemustasud, võimalus olla iseenda peremees ja samuti ei torgi meedia iga nurga alt. Paraku meeldib riigikodanikele kritiseerida seda, mida teeb riigisektor, sest kõik, mida nad kulutavad on ju tegelikult maksumaksja raha ja seetõttu tuntakse endal olevat suurt sõnaõigust. Erasektoris aga ei tunne kodanikud sinu vastu huvi, firmal on omad sissetulekud, mis ei sõltu maksumaksja rahakotist. Samuti vahetuvad erasektoris palgad kiiresti, kord need langevad tihemini ja kord need tõusevad tihemini, riigisektoris on keeruline lisaraha teenida, sest riigisektor ei ole kasumipeal väljas olev ettevõte, kes õnnestumise korral ka oma töötajaid premeerib.
On oluline saada õige inimene õigesse ametisse. Selleks rakendatakse juba kompetentsimudelil põhinevaid tööintervjuusid, et saada aru, kas inimene on ikka õige sellele kohale, kas mõlemal osapoolel on teineteisele midagi pakkuda. Tippametnikke tuleks värvata ja tööl hoida eelkõige tema professionaalsuse alusel, mitte poliitilise tausta alusel. Minu arvamuse kohaselt, on Eestil sellega suhteliselt palju probleeme, sest minule on mulje jäänud, et paljud riigisektoris töötavad ametnikud ei teagi, mis nende tööülesanne on, nad lihtsalt on seal, sest naad kuuluvad parasjagu võimul olevasse erakonda või neil on lihtsalt seespool tutvusi.
Ministrite voolavus ja valitsuste kestvus
Autor: Tarmo Seliste
Tarmo Seliste artikkel räägib ministrite voolavusest ja seda selles kontekstis, et see ei ole mitte halb nähtud ja ei näita valitsuse ebapüsivust, vaid just suurendab selle kestvust. Kuidas voolavus sõltub tegevusvaldkonnast ning, et vahetused leevendavad pingeid.
Ministrite voolavus peegeldab valitsuses toimuvaid muudatusi. Ministrite vahetuvus suurendab valitsuse kestvust ja võimaldab tal tõhusamalt tegutseda. See on loomulik valitsusega kaasaskäiv protsess ja see ei mõjuta valitsuse tööd negatiivselt, hoolimata sellest, et mõned arvavad , et ministrite voolavus tekitab valitsuses poliitilist ebastabiilsust ja halvendab valitsuseliikmete omavahelist koostööd. Ka mina leian, et ministrite voolavus on pigem positiivne nähtus, eks ta mingil määral võib tekitada ebastabiilsust, kuid pikas perspektiivis on see pigem positiivne. Uued ministrid , kes siis ametisse asuvad omavad eelmiste ministrite mõistes värskemaid vaateid, sest nad on kõrvalt näinud, mina eelmine valesti tegi.
Suuremat voolavust võib näha kõrgemalt hinnatud minsiteeriumite seas, näiteks Lääne- Euroopas tehtud uuringute põhjal on selgunud , et kõige lühemat aega on ametis püsinud majandus- ja välisminister. Leian, et see on ka päris loogiline, et nii vastutustundlikel aladel vahetuvad ametis olevad inimesed kiiremini, majandus- ja välissuhted on tänapäeva maailmas need kõige olulisemad suhted, sest sellest hakkab sõltuma riigi heaolu ja võimekus teiste riikide suhtes. Baltimaades on kõige rohkem lahkunud majandusministreid.
Ministrite voolavus leevendab pingeid koalitsiooni sees. Ministrite ametist lahkumine tugevdab valitsuse sisemist stabiilsust. Selles artiklis uuringute kohaselt, valitsused, kus on toimunud vähemalt viis ministrite vahetust, on püsinud pea kaks korda kauem, kui need valitsused, kus vahetusi oli alla viie. Seega olgugi, et paljude arusaamade järgi peaks selline voolavus olema halb ja näitama valitsuse nõrkust, kuna üks inimene ei suuda oma alal püsida, siis tegelikult see nii ei ole. Kui päris aus olla, siis ka mina arvasin enne selle artikli lugemist, et kui ministrid vahetuvad kiiresti, siis on viga valitsuses. Valitsus on ebastabiilne ja sealsed inimesed ei saa omavahel läbi. Siis tegelikkuses see nii ei ole. Ministrite voolavus parandab oluliselt valitsuse sisemist stabiilsust. Valitsus saab uusi lähenemispunkte ja ideid, kui tuleb värske minister ametisse, kes on eelmise tegevust jälginud ja teab öelda, kus viga on. Samamoodi selline mitmetahuline käitumine äratab ka rahvas usaldust.
Nii nagu artiklis oli öeldud, siis Baltimaad käituvad nagu Ida-Euroopa riigid, kus ministrite voolavus on suhteliselt suur ning valitsused on püsivamad. Eesti kohapealt ma arvan, et meie ministrite voolavus on suhteliselt madal, tavaliselt on ikka üks minister, kes uue valitsuse tulekul määrati ametisse, ka lõpuni välja. Samuti valitsused üritavad püsida oma termi lõpuni, et mitte näida nõrgana ja astuda tagasi.
Minu meelest teeb Eesti valitsus siiski suhteliselt head tööd, eriti praegune, kus niigi raskes majanduslikus olukorras on kodanikud väga kriitilised ja opositsioon aldis mahategema. Hoolimata kõigist vaidlustest ja mahategemistest, on Eesti suutnud oma praeguse valitsusega majanduskriisi peaaegu seljatada, me oleme sealt juba välja tulemas. Opositsioon küll sisendab rahvale, et see, mida tehakse on olnud vale ja meie oleksime teinud teisiti, kuid kas siis need teised variandid oleksid meid aidanud. Sellele küsimusele me ei tea vastust. Alati saab kõike paremini teha, kuid inimesed peaksid siiski rahul olema sellega, mis neil on, ning olema õnnelikud, et valitsus neist tervikuna hoolib. Mis nüüd puutub ministrite voolavusse, siis ma ei oskagi öelda, kui hea see oleks Eestile, kui voolavus siin suureneks. Me oleme nii väike riik ja ma arvan, et pädevaid ministreid ühele kohale meil ei olegi rohkem kui üks või kaks. Ning kindlasti peaks olema õige inimene õigel ametikohal.
Presidendivalimise süsteemid Euroopas
Autor: Allan Sikk
Antud artikkel räägib presidendivalimise süsteemides Euroopas. Euroopa süsteeme tuuakse võrdluseks Eesti süsteemile, sest meie süsteem on keeruline ja arvatakse, et see ei ole kõige õnnestunum variant. On mõeldud, et seda tuleks muuta, kuid enne kui seda teha, peaks vaatama, mis on võimalikud alternatiivid.
Eestile on valitud kehtiva korra alusel president kolm korda ja nii nagu ennegi, ei suudetud seda teha Riigikogus vaid pidi kokku kutsuma valimiskogu . Palju on jõudnud arusaamale, et riigipea valimise kord on kohmakas ja võib viia surnud ringi, ning ei ole ju normaalne, et riigipea valitakse peale viite valimisvooru, sest lihtsalt ei saada piisav hulk hääli.
Arvamusi parima meetodi kohta on palju, kes soovib presidenti otsevalimist rahva poolt, kes valimise lihtsustamist Riigikogu poolt, näiteks tavalise koosseisu enamusega, kes ainult valimiskogu kasutamist ning, kes presidendi institutsiooni kaotamist.
Artiklis vaatluse all olevates 28 demokraatlikus Euroopa riiigis valitakse president otse, kasutades selleks, kas lihtenamuse, täisenamuse või alternatiivse hääle meetodit. Valdavalt kasutatakse otsevalimisel täishääleenamue reeglit, kus võitmiseks peab kandidaat koguma vähemalt poole valimisel osalenute häältest.
Kui Iirimaal valimised toimuvad, siis kasutatakse kolmandat presidenti otsevalimise meetodit – alternatiivset häält. Alternatiivne hääl on üks järjestusmeetoditest. Järjestusmeetodi korral reastab valija kandidaadid häälestussedelil, kui esimeste eelistuste alusel ükski kandidaat valituks ei osutunud, eemaldatakse viimakse jäänu konkurentsist ja võetakse arvesse valijate teised eelistused . Protsess jätkub seni, kuni üks kandidaatidest saavutab häälteenamuse.
Alternatiivse hääle eelis lihtenamuse ja kahevoorulise täisenamuse meetodi ees on see, et ta välistab kandidaadi, kes vastastikkuses konkurentsis jääks alla kõigile teistele kandidaatidele.
Saksamaal ja Itaalias valitakse president valimiskogus. Valimiskogud ongi iseloomulikud kas föderaalsetele või kahekojalise parlamendiga riikidele. Euroopa riikidest valitakse presidenti kahe koja ühisistungil Tšehhi Vabariigis, reeglistik on seal kaunis keeruline. Eesti samas on ainukene riik Euroopas ja tõenäoliselt ka ainukene riik maailmas, kus presidendivalimise pädevus võib minna ühe esinduskogu käest teise kätte.
Eesti presidendivalimise süsteem on kaunis keeruline ning aeganõudev. Enamustel kordadel on viis valimisvooru, sest esiteks ei ole Riigkogu ühel nõul kandidaadi osas, teiseks ei ole ka valimiskogus olevad inimesed kandidaadiga ühel meelel . Mina leian, et Eesti peaks oma valimissüsteemi muutma , sest ma leian, et ei ole professionaalne anda presidendivalimise pädevust ühe esinduskogu käest teise. See näitab ainult otsustusvõime puudumist ja seda, et järelikult ei ole tugevad kandidaati , keda kõik pooldaksid.
Artiklit lugedes tundub mulle kõige sobilikum olevat järjestusmeetod. Kuid mul on oma ettepanek, nimelt selline, kus valijad järjestavad kandidaadid oma eelistuste kohaselt, kõige nõrgem heidetakse konkurentsist välja. Need kaks kandidaati, kes esimese lotelemise kohaselt jäid näiteks võrdseteks, siis loetakse üle kõigi teised eelistused ja liidetakse nendele kahele põhikandidaadile otsa. Mina leian, et niimoodi osutuks valituks kõige eelistatum kandidaat, sest see, kes on kellegile esimene eelistus ja kellegile teine, siis järelikult on tema ka kõige sobivam kandidaat. Samamoodi ei usu mina, et tekiks olukorda, kus teine eelistus lisab hoopis kellegi kolmanda konkurentsi. Ja leian, et ka alternatiiv hääle variant on kindlasti parem, kui see mis meil hetkel on. Ühesõnaga mina pooldan järjestusmeetodit ja ei poola siiski seda, et rahvas saaks presidenti valida. Ma leian, et presidendi peaksid siiski valima pädevad inimesed, mitte riigi kodanikud, kes ilmselt teevad seda emotsioonide ajendil.
Saadiku koht parlamendis: vabadus ja sõltuvus
Autor: Mihkel Solvak
Selle konkreetse artikli eesmärk oli hinnata kui suur vabadus on parlamendiliikmel esinduskogu töös ning kui suur võimalus on käituda vaba mandaadi põhimõtte alusel. Samuti räägib artikkel saadiku kahest eesmärgist, eelnõude algatamisest, tööst komisjonis ja kuidas vähemuse arvamust lisada. Annab ka aimu, kui avatud või suletud on istungid.
Saadikul on kaks eesmärki: poliitika elluviimine ja tagasivalituks osutumine. Poliitika elluviimise tingimus on saada alati valituks või tagasivalituks. Saadik peab poliitikat elluviima nii, et see meeldib tema rahvale. Ta peab tegema õigeid otsuseid ja suutma võita rahva usalduse ja armastuse, vastasel juhul teda tagasi ei valita. Saadiku elu on tegelikult raske, selleks et valituks osutuda, tuleb tal esmalt rahvale anda valimislubadusi, valituks osutudes, jälgib rahvas, kas ta täidab oma lubadused . Samas peab ta pidevalt arvestama oma erakonna üldiste soovide ja strateegiaga, ehk siis saadik peab oskama osavalt rahuldada mõlema poole huve, sest ainult sellisel juhul valitakse ta tagasi.
Eelnõude algatamisel on tähelepanu all kaks peamist aspekti: piirangud ja eelnõudele esitatavad tehnilised nõuded. Piirangud jagunevad arvulisteks, ajalisteks, tehnilisteks ja sisulisteks. Arvulised piirangud seavad saadikute arvule, mis on eelnõu algatamiseks minimaalsed, näiteks Poolas on vajalik 15 saadikut. Ajalised piirangud lubavad üksiksaadikul esitada eelnõusid teatud aja tagant, näiteks üks kord aastas. Eestis on eelnõude algatamise õigus kõigil parlamendisisestel organitel – saadikul, fraktsioonil ja komisjonil ning valitsusel. Seda õigus kasutavad saadikud aktiivselt, olles valitsuse järel kõige suuremad eelnõude algatajad.
Mina leian, et eelnõud võib algatada igaüks kui vähegi soovib, aga selle läbiviimine ei tohiks olla väga kerge. Kui saadik tahab, siis las algatab eelnõu, kuid tal peab olema piisavalt argumente tõestamaks, et antud teema on tõsine ja vajab muudatusi.
Saadikul on võimalik kõige rohkem mõjutada parlamendi hoiakuid komisjonides, sest seal käib põhiline seadusandlik töö. Eestis määrab komisjonidesse liikmeid fraktsioon ning otsuse kinnitab Riigikogu juhatus. Eestis ei ole fraktsiooni liikmel formaalset õigust arvestada komisjoni pääsemisel isiklike soovidega. Kuigi tegelikult on saadiku isiklik eelistus komisjoni koha saamisel peamine.
Mina leian, et saadik peab ise näitama huvi komisjoni koha suhtes. Kedagi ei saaks ega tohiks määrata sellele kohale, kui ta ei ole näidanud huvi selle vastu. Seda sel lihtsalt põhjusel, et kui saadik ei ole huvitatud antud valdkonnast või ta ei tea sellest midagi, siis ei ole komisjoni töö kvaliteetne.
Riigikogu kodukord komisjoni otsusele eriarvamuse lisamist ette ei näe. Võimalus oma eriarvamus teatavaks teha, on nõuda oma sõnavõtu kandmist komisjoni istungi protokolli. Mina leian, et nii demokraatlikus mõttes peaks olema eriarvamuse lisamine protokolli kohustuslik, sest kui keegi on eriarvamusel, siis peaksid seda kõik nägema ja võimalik, et see eriarvamusel olev saadik võiks põhjendada, miks talle see antud otsus vastumeelne on.
Suletud istungid annavad eelise, sest siis ei saa välisvaatleja adekvaatselt hinnata, millist infot käsitleti. Avatud istungid vähendavad eeliseid ja lubavad näiteks fraktsiooni esimeestel komisjoni liikmeid edukalt distsiplineerida. Eestis on komisjoniistungid suletud, nende avalikuks kuulutamine sõltub liikemete häälteenamusest. Eesti puhul on eelduseks suletus .
Ka mina arvan, et tähtsamad istungid peaksid olema suletud, et välisvaatleja ei saaks tulla oma hinnangutega mõjutama otsuseid. Välisvaatleja segab komisjoniliikmete avatust, nad hakkavad liigselt mõtlema sellel, mida nad ütlevad, teevad või mida taotlevad. See on lihtsalt paratamatust. Leian, et tähtsad otsused peavad olema tehtud omas elemendis, ehk siis keskkonnas, kus kõik teenivad ühte eesmärki ja ei ole huvitatud otsuste saboteerimisest.
Riigikogu valimised – võrdluses maailma ja lähinaabritega
Autor: Rein Toomla
Selle artikli autor on arvamusel, et Eestis võib hakata tekkima spetsiifiline valimistulemuste süsteem, mis võib ka tulevatel valimistel iseloomulik olla, sest seda on juhtunud juba kaks korda järjest. Selleks, et seda järeldust teha, tuleb võrrelda Eesti Riigikogu valimisi teiste riikidega.
Kahel viimasel valimisel on esindatuks saanud kuus erakonda, mis küll ei anna alust arvamiseks, et ka järgmistel valimistel samaarv erakondi esindatuks saavad. Küll, aga tekib küsimus, kas meil on piisavalt erakondi esindatud ? Maailmakogemust silmas pidades on meil Riigikogus esindatud veel vähe erakondi. Kõige ligemal oli Eesti maailmakogemusele 1995. aastal, kui Riigikogus oli esindatud seitse erakonda. Kui meil ei oleks 5% künnist, siis oleks ka hetkel esindatud 8 erakonda, mis oleks päris ideaalne tulemus Rein Taagepera valemi põhjal.
Mina aga leian, et hetkel Riigikogus esindatud kuus erakonda on meile väikesele riigile piisav. Eestis on küll palju erakondi, kuid ei ole konkurentsivõimelisi erakondi, sest võimalik, et nad on liiga ekstreemsed ja ei leia Eesti väikese elanikkonna seast endale piisavalt toetajaid. Samuti on niigi kõiksuguste otsuste langetamine suhteliselt keeruline, sest koalitsioon ja opositsioon on väga vaenulikud üksteise suhtes, tihtipeale tundub mulle, et nad üldse ei mõtlegi, mille jaoks üks või teine asi hea on, vaid lihtsalt protestivad teineteise vastu kiusu pärast. Mida rohkem erakondi seega esindatud on, siis seda hullemaks olukord läheb.
Siiamaani on neljas Riigikogu valimises võitj erakond kogunud ligikaudu 30 kohta, on väga tõenäoline, et nii see ka jääb. Ähmaselt, kuid siiski on tekkima hakanud jõuvahekorrad, kus kaks viimast valimist on esile kerkinud kaks liidererakonda, kes oma tulemuste poolest on teineteisele väga lähedal ja kolmas parteid neist juba tunduvalt kaugemal.
Ehk siis praeguse arutelu põhjal oleks muster selline: ligikaudu kuus erakonda saab oma esindatuse, võitja tulemus ei ületa 1/3 Riigikogu kohtade piiri ja kaks erakonda on võrdlemisi lähedal liidrikohale, ehk nad väga võrdsed. Eestis ongi nii, et on kaks juhtivat erakonda, Reformierakond , kes on eestimeelsem ja ettevõtete sõbralikum, ning Keskerakond , kes oma valijaskonnaks on valinud venekeelse rahva ning pensionärid. IRL on ka veel kolmas erakond, kes jaksab kahe esimesega konkureerida, kuid ülejäänud ei paku arvestatavt konkurentsi. Seega hakan ka mina juba arvama, et Eestil on kujunemas valimismuster.
Kui me saamegi Riigikogu valimistel hakata rääkima spetsiifilisest valimiste süsteemist, siis on väga tõenäoline, et järgmises XII Riigikogus on samuti esindatud kuus erakonda ja neist kaks esimest on väga tasavägised. Samuti kaldun mina arvama, et järgmine juhtiverakond on tõenäoliselt Keskerakond, kuigi sel aastal on enda promomisega head tööd teinud ka IRL, kes lubab pensionile laste pealt lisa jne. Reformierakonnal on väga raske saada uuesti juhtivparteiks, sest opositsioonis olev Keskerakond on neid tugevalt kritiseerinud ning ega koalitsioonis olev IRL-gi väga toetav ole. Kuna Keskerakonnal ja Reformierakonnal on olnud aegade algusest saati omavahel konflikte, siis Keskerakonna võidu korral heidetakse Reformierakond opositsioonist välja. Küll aga IRL võidu korral on Reformierakonnal lootus olla edasi opositsioonis ja on võimalus juhtida riiki edasi.
Minu nägemuse kohaselt on Eestis üldse liigne vaen erakondade vahel ja tihtipeale tekib minul küsimus, et kas neist keegi üldse oma rahvast hoolib. On pidevad konfliktid ja vastaserakonna enda ja tema liikmete mahategemine meedias. Mina näen seda kui ebaprofessionaalsust ja hoolimatust. Selle asemele, et üksteist süüdistada tuleks üritada hoopis teha koostööd, kompromisside tulemusel ehk siis on üksteise kallal vähem norimist ja Eesti riik tervikuna õnnelikum.
8