• Möödunõu • Kaal • Lusikas • Hüpoteesi kontrollimine: Võtan klaasist anuma ja lisan sinna 1,5 l vett, see järel lisan 50g soola. • Mis juhtus? • Muna vajus üsna kiiresti põhja. • Pilt: Informatsiooni kogumine • Lugesin internetist soola lahustuvusest veest. Hüpotees • Kui vee soolasisaldus on 150g/l , siis toores muna ei vaju põhja ning jääb ujuma. Hüpoteesi kontrollimine 1 • Lahustasin 25g soola 1l vees. • Sool lahustus vees väga hästi. • Asetasin muna soolveelahusesse. • Muna vajus kiirelt põhja. Hüpoteesi kontrollimine 2 • Lahustasin 50g soola 1l vees. • Sool lahustus vees väga hästi. • Asetasin muna soolveelahusesse. • Muna vajus kiirelt põhja. Hüpoteesi kontrollimine 3 • Lahustasin 75g soola 1l vees. • Sool lahustus vees veidi aeglasemalt kui varem. • Asetasin muna soolveelahusesse. • Muna vajus põhja. Hüpoteesi kontrollimine 4 • Lahustasin 100g soola 1l vees.
........ Aruanne kaitstud: .............................................. Juhendaja allkiri: .................... 1 TÖÖ EESMÄRK Käesoleva laboratoorse töö eesmärgiks on tutvuda Smith'i diagrammiga ning määrata selle abil liini lõppu lülitatud antenni takistus. 2 TÖÖVAHENDID Lainejuht koos liigutatava ruutdetektori ja indikaatoriga, antennikaabel, dipoolantenn. 3 TÖÖ KÄIK 1. Tutvusin töö teoreetiliste alustega. 2. Asetasin antenni dipool positsioonile 75 ja reflektor risti dipooliga. 3. Määrasin poollainedipooli resonantssagedus, mõõtes dipooli pikkuse l ning arvutades selle alusel sageduse: Dipooli pikkus (l): 37,5 cm 3 *10 8 Sagedus: f 400MHz 2 * 0,375 4. Häälestasin generaatori arvutatud sagedusele. 5. Määrasin liini lõpu asukoha: a.) Lühistasin antenni. b
2.Kasutatud mõõteseadmed,töövahendid ja kemikaalid Töövahendid: Katseklaasid, väike keeduklaas (50 cm3), tsentrifuugiklaas Kasutatud ained: 0,1 M soolhape, 0,1 M väävelhape, tsingi- ja alumiiniumigraanulid, vasktraat, vask(II)- sulfaadi lahus, vask(II)kloriidi lahus, raud(II)sulfaadi lahus, kaaliumheksatsüanoferraat(III) lahus, tsingitud raudplekk, tinatatud raudplekk, rauast kirjaklambrid, tahke NaCl, urotropiin. ZnCl2 3.Töö käik 3.1 Galvaanipaari moodustamine Asetasin tsingikraanuli tsentrifuugiklaasi ja valasin peale soolhappelahust. Zn + 2HCl → ZnCl2 + H2 Zn + 2H⁺ → Zn²⁺ + H2 Redutseerija Zn Oksüdeerija H+ Zn - 2e⁻ → Zn²⁺ 2H⁺ + 2e⁻ → H2 3.1.1 Järgnevalt asetasin samasse tsentrifuugiklaasi (soolhappelahusesse) vasktraadi nii, et see ei puutuks kokku tsingiga. Jälgisin, kas vase pinnalt eraldub vesinikku. Vasktraadi asetamisel soolhappesse ei eraldu vesinikku, sest vase redokspotensiaal on liiga suur (vesinikust suurem).
Töövahendid: Keeduklaas, klaaspulk, lehter, kooniline kolb(nr.2), mõõtesilinder (250 cm 3), areomeeter ja filterpaber. Töö käik: 1) Esmalt võtsin kolbi, kuhu oli kaalutud liiva-soola segu ja valasin sinna 50 cm3 destilleeritud vett ja segasin lahust klaaspulgaga. Seejärel tuli lahust filtreerida, milleks kasutasin filterpaberit ja klaaspulka. Filterpaber tuleb murda keskelt kokku ja seejärel uuesti keskelt kokku. Järgmisena asetasin filtri lehtrisse ja pihustasin selle peale väikese koguse destilleeritud vett, et paber kinnituks lehtri siseseintele. Seejärel asetasin klaaspulga vastu lehtriseina nurga all ning valasin soolavett mööda klaaspulka alla. Jälgisin, et klaaspulk ei oleks surutud vastu lehtri seina, kuna filterpaber on õrn. Korraga täitsin maksimaalselt ¾ lehtrist. Seda katset kordasin veel kaks korda, et sool täielikult segust kätte saada.
temperatuuri 0,5 1 kraadi võrra toatemperatuurist kõrgemaks. 2. Seadsin töökorda Beckmanni termomeetri, mille elavhõbeda nivoo pidi olema katse algul skaala ülaosas. Seega pidi termomeetri kaliibrimiseks kasutatava vee temperatuur olema 3 kraadi kõrgem kui toatemperatuur. 3. Beckmanni termomeetri kaliibrimiseks ühendasin elavhõbedasambad ülemises ja alumises reservuaaris ning asetasin termomeetri sobivalt valitud temperatuuriga vette 20 minutiks. 4. Jälgisin, et seismise ajal vee temperatuur ei muutuks. 5. Seejärel võtsin termomeetri veest ja katkestasin elavhõbedasammas kapillaari ning tagareservuaari ühenduskohas. Selleks hoidsin termomeetri ülaosa vasakus käes ja lõin parema käega vasakule randmele. 6. Kaalusin tehnilistel kaaludel keeduklaasi, klaaspulga ja seguri. 7
Töö eesmärk Toorrasva sisalduse määramine krõpsudes Soxleti aparaadi abil. Seadmed ja töövahendid -kaalutopsid -kondenserid -pliit -analüütiline kaal -Soxleti aparaat Reaktiivid -heksaanilahus Töö käik Kaalusin kahte kaalutopsi ligikaudu 3g ainet, mille rasvasisaldust määrama hakkan. Seejärel viisin aine klaasist kaalutopsi(mis olin enne tühjalt ära kaalunud) ning valasin nendesse juurde heksaani. Asetasin proovid Soxleti aparaati ning ühendasin kondenserite külge. Panin aparaadi tööle. Aparaat tõstis temperatuuri kõigepealt nii kõrgele, et heksaan hakkaks auruma. Protsessi käigus kondenseerub põhja rasvakiht ning natuke heksaani. Allesjäänud heksaani väljaaurustumiseks asetasin proovid pliidile. Seejärel, kui klaasist kaalutopsi oli jäänud ainult toorrasv, kaalusin nad ära. Katsetulemused: Katse 1 W1(uuritava proovi mass, g)- 2,81g W2(tühja kaalutopsi mass, g)- 74,03
Tööjõu kvalifikatoon Töötingimused ja keskkonnaohtlikkus 4. Alternatiivne protsess tooriku saamiseks. · Valuprotsessid (kokillvalu, koorikvalu, valu väljasulatatavate mudelitega, tsentrifugaalvalu). 1. Detaili joonis Joonis 1 Detaili joonis 2. Valandi asend vormis ja mudeli ning vormi lahutuspinnad. Valandi tehnoloogiline joonis (2.1) ja mudeli joonis (2.2) ning kärnkast (2.3). Valandi asetasin vormi horisontaalses asendis. Vormimiskalded lisasin mudeli lahutuspinnaga risti olevatele valandi seintele, mis aitavad vormi valmistamisel vigade tegemist paremini vältida. Lahutuspinna asetasin nii, et hiljem oleks mudeli mõlemat poolt vormisegust võimalikult lihtne kätte saada. Kuna vormi alumises pooles on rohkem mudelit, siis on ka väiksem võimalus, et valandi osad paigalt nihkuksid. Valandi läbivavas on kärn, et valamisel sinna ava alles jääks. Kaks
atsetaatpuhvrit, mille pH=4,8. Mõõdan automaatpipetiga 1 ml vedelat ensüümpreparaati ning viin selle gradueeritud katseklaasi. Lisan 9 ml atsetaatpuhvrit. Alglahus: 0,2 ml, 50 x lahjendus kokku 10 ml Sulen katseklaasi korgiga, lahust loksutan kontsentratsiooni ühtlustamiseks. Ensüümireaktsiooni (sahharoosi hüdrolüüs) läbiviimine Pipeteerisin 50 ml mahuga katseklaasi 25 ml 7%-list sahharoosi lahust atsetaatpuhvris pH-ga 4,8 (substraat). Sulgesin katseklaasi korgiga ning asetasin vesitermostaati 30°C juurde soojenema 10 minutiks. Pipeteerisin kolme 250 ml-sse koonilisse kolbi 10 ml komplekslahust. Kui substraat oli saavutanud termostaadis temperatuuri 30°C, lisasin sinna 1 ml invertaasi töölahust, loksutasin ning võtsin sellest reaktsioonisegust 1 ml lahust ja viisin ühte komplekslahusega kolbi (0-proov). Seejärel asetasin katseklaasi tagasi termostaati. 10 minutit peale ensüümireaktsiooni algust võtsin reaktsioonisegust 1 ml lahust ning viisin
ainest. Katseseadme joonis (koos aparatuuri detailide nimetustega) Eksperimendi kirjeldus (tegevus punktide kaupa enne praktilist tööd ja töö käigus lisada detailsem kirjeldus koos omapoolsete tähelepanekutega) · Koostasin aparatuuri, kinnitasin statiivile muhvi abil kahe labaga käpa, muhv vastava avaga ülespool. · Käpaga kinnitasin ümarkolvi, kolvi mitte liiga tugevalt kinni pigistades, kuid ikkagi kindalt. · Kolvi alla asetasin magnetsegajaga elektripliidi. · Sättisin kolvi nii, et vahemaa kolvi ja elekripliidi vahel oli umbes 3-5 mm. · Panin kolbi magnetsegaja pulga ja kontrollisin, et see käiks ilusasti ringi. · Viisin uuritava aine lehtri ja spaatli abil ümarkolbi. · Lisasin 1ml etanooli, käivitasin magnetsegaja. · Monteerisin juurde püstjahuti. · Hakkasin lahust kuumutama. · Lisasin veel 1 ml lahustit (etanooli), saagise suurendamiseks panin etanooli
ensüümivalkudele sisaldab ka muid valke ja täiteaineid. · Hiljem viisin katseklaasis oleva lahuse sobiva mahuni, milleks oli 5 mL ja lisasin katseklaasile korgi ja loksutasin seda, et ensüümi kontsentratsioon lahuses ühtlustuks. Ensüümireaktsiooni (sahharoosi hüdrolüüsi) läbiviimine · Võtsin 50 mL lahuga katseklaasi, kuhu pipeteerisin pipetiga 25 ml 2%-list kaseiini lahust, mille pH oli reguleeritud ensüümile sobivale väärtusele. Asetasin katseklaasile korgi ja asetasin eelnevalt soojendama pandud vesitermostaati 30°C juurde 10ks minutiks soojenema. · Järgnevalt nummerdasin 4 kuiva katseklaasi ja pipeteerisin igaühte 3 ml 5%-list trikloroäädikhappe lahust. · Pärast kaseiini soojendamist võtsin ta termostaadist välja ja alustasin kaseiini hüdrolüüsi. Alguses pipeteerisin kaseiinile juurde 1 ml valmistatud proteaasi töölahust.
suurusi muuta. Poly tool, millega saab värvust ja nähtavust muuta. Joint tool, millega saab mootoreid lisada, nende jõukust muuta. Special item tool, sellega saab spetsifilisi asju lisada, nagu: ehitusplokid, karakterid, mündid, lõpu ala, relvi. Texst tool, millega saab jätta kirja taustale. Trigger tool, millega saab panna käima mingid tegevused, liikumised, kui karakter sellesse alasse läheb. Mida mina tegin? Ma asetasin erinevaid objekte õhku(nt: toolid, prügikastid, noad, klaaspaneelid, telekad ja wc-potid), et kui levelit mängima hakatakse, kukuvad need alla ja leveli eesmärgiks on jääda ellu ja jõuda lõppu. Ma panin üle terve leveli erinevaid takistusi(harpuun, vibupüssid, miinid, ogad), et selle läbimine ka pinget pakuks. Karakterid ja levelid Mängumootoril on 11 karakteri: Ratastooliga vanamees, “Segway Guy“, vastutustundetu isa, üheinimesega
Töö eesmärk Uurida elektroforeesi nähtust, mõõtes piirpinna kolloidlahusdispersioonikeskkond liikumise joonkiirust. Selle põhjal määrata osakeste laengu märk ja arvutada elektrokineetiline potentsiaal . Töö käik 1. Hoolikalt pestud ja kui U-toru kinnitasin hoidiku külge. 2. Külgtoru täitsin eelnevalt valmistatud kolloidlahusega. 3. U-torusse kallasin umbes 15 ml külgvedelikku ja asetasin kohale -ga täidetud vahelahused. 4. Seejärel asetasin kohale soolasillad ja Cu-elektroodid, mis ühendasin alalisvoolu toiteallikaga. 5. Avasin ettevaatlikult U-toru ja külgtoru ühendava kraani, nii et kolloidlahus tungiks võimalikult aeglaselt U-torusse ja seguneks minimaalselt külgvedelikuga. Selleks oli antud katses destilleeritud vesi. 6. Kraani hoidsin lahti seni, kuni külgvedelik tõusis elektroodideni. 7
külmumistemperatuuri languse põhjal. Töö käik 1. Mikrojahuti lülitab sisse laborant. Tuleb jälgida, et jahutusvee kraan oleks avatud. 2. Temperatuuri mõõtmiseks kasutatakse termopaari, mille sukeldan mõõdetavasse lahusesse. 3. Käivitan arvutis vastavalt juhistele programmi PicoLog Recorder. 4. Teen arvutis ka vastava uue faili andmete jaoks. 5. Lahustit valasin katseklaasi 1 1,5 cm paksuse kihina. 6. Asetasin sellele termopaari nii, et see ulatuks kindlalt vedelikku. 7. Katseklaasi asetasin jahutisse ning alustasin temperatuuri fikseerimist. 8. Temperatuuri registreerimise alustamiseks klõpsan punasel noolel. Tulemusi jälgin tabeli ja graafiku kujul. Katseid sooritasin destilleeritud veega ja juhendaja poolt antud uuritava lahusega. Valemid Raoult'i II seadusest saame avaldise molaarmassi leidmiseks:
5 5 5.5 6 6.5 Na2S2O3 suhteline kontsentratsioon Katse 2 Reaktsioonikiiruse sõltuvus temperatuurist Töö käik Võtsin neli paari katseklaase. Märgistasin katseklaasid, mis sisaldasid Na2S2O3 ühtmoodi, ja katseklaasid väävelhappelahusega teistmoodi. Ühe katseklaasi igast paarist täitsin 4 cm 3 ulatuses väävelhappelahusega, teine 4 cm3 ulatuses Na2S2O3 lahusega. Edasi täitsin ühe suurema keeduklaasi poolenisti veega ning asetasin sinna kõik katseklaasid ning termomeetri. Siis tõstsin keeduklaasi koos katseklaasidega elektripliidile ning hakkasin jälgima temperatuuri tõusu. Katsed sooritasin temperatuuridel 30°C, 40°C, 50°C ja 60°C. Kui temperatuur jõudis ~32 °C, tõstsin keeduklaasi koos katseklaasidega pliidilt maha, võtsin kätte esimese paari katseklaase, valasin lahused kokku, sulgesin katseklaasi korgiga, segasin kiiresti ning asetasin siis katseklaasi kohe sooja vette tagasi
Kaalusin analüütilistel kaaludel antud koguse ning tegin lahuse gradueeritud 5 milliliitrise mahuga katseklaasi. Esialgu lisasin väikese koguse puhverlahust ning segasin seda ~5 minutit kuni lahustumiseni, seejärel täitsin katseklaasi etteantud mahuni ning loksutasin, et ensüümi kontsentratsioon lahuses ühtlustuks. Ensüümreaktsiooni (kaseiini hüdrolüüsi) läbiviimine · pipeteerisin suurde 50 ml mahuga katseklaasi 25 ml 2%-list kaseiini lahust ning asetasin selle korgiga kaetuna vesitermostaati 5-10 minutiks seisma · võtsin 4 kuiva normaalmõõdus katseklaasi, nummerdasin need ning igaühte lisasin 3 ml 5%-list TKÄ lahust · kui kaseiini lahus oli piisavalt soojenenud, alustasin ensüümireaktsooni, selleks pipeteerisin kaseiinile juurde 1 ml valmistatud proteaasi töölahust, loksutasin läbi, käivitasin stopperi ja asetasin selle tagasi vesitermostaati
Katseklaasi lisasin 0,5 ml invertiini lahust ja 9,5 ml atsetaati, et saavutada 20 kordne lahjendus. · Katseklaasi sulgesin korgiga ja loksutasin lahust kontsentratsiooni ühtlustamiseks. Ensüümireaktsiooni (sahharoosi hüdrolüüsi) läbiviimine. · Võtsin 50 ml mahuga katseklaas, kuhu pipeteerisin 25 ml substraati, milleks oli 7%- line sahharoosi lahus atsetaatpuhvris pH väärtusega 4,8. · Katseklaasi varustasin korgiga ja asetasin umbes 5 10 minutiks vesitermostaati juurde soojenema. · Võtsin 3 koonilist kolbi mahuga 250 ml, kuhu pipeteerisin 10 ml komplekslahust. Komplekslahus oli erksinine. · 5 10 minuti pärast, kui substraat oli termostaadis saavutanus temperatuuri , lisasin sellele 0,5 ml uuritavat invertaasi töölahust. · Lahuse loksutasin läbi. · Kohe peale reaktsioonisegu läbiloksutamist võtsin sellest kuiva pipetiga 1 ml lahust ja
Töölahuse maht on 10 ml ning vedela preparaadi maht on 1:40 ehk 10/40=0.25 ml. Mõõtsin selle automaatpipetiga katseklaasi ning lisasin atsetaatpuhvrit pH väärtusega 4.8. Sulgesin katseklaasi korgiga ning loksutasin. Ensüümireaktsiooni (sahharoosi hüdrolüüsi) läbiviimine. · Võtsin 50 ml mahuga katseklaasi, kuhu pipeteerisin 25 ml substraati, milleks on 7%-line sahharoosi lahus atsetaatpuhvris pH väärtusega 4.8.Panin katseklaasile kile peale ja asetasin umbes 5-10 minutiks vesitermostaati 30+-1 kraadi juurde soojenema. · Võtsin 3 koonilist kolbi (250ml) ja pipeteerisin neisse 10 ml komplekslahust. Viisin kolbidesse reaktsioonisegust kindlatel aegadel võetud proovid, et neis määrata taandavate suhkrute sisaldus. · Kui substraat oli termostaadis saavutanud vajaliku temperatuuri, lisasin sellele 0.5 ml uuritavat invertaasi töölahust, loksutasin lahuse läbi ja asetasin katseklaasi kiiresti
reaktsioonisegust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Reaktsioonil vabanenud triloon B määratakse tiitrimisel 0,02M vasksulfaadi lahusega, kasutades indikaatorina mureksiidi vesilahust. Töö käik: 1. Sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimiseks kasutasime suuremat katseklaasi, kuhu pipeteerisin 25 ml 7% sahharoosi lahust, mis oli substraadiks ja mille pH oli 4,8. Lahuse asetasin vesitermostaati 30 kraadi juurde soojenema. 2. Valmistasin ette kolvid taandavate suhkrute sisalduse määramiseks. Pipeteerisin kolme koonilisse kolbi 250 ml komplekslahust. 3. Tahket invertaasi kaalusin 24,5 mg ja lahustasin 0,5 ml atsetaat puhvris. 4. Kui sahharoosi lahus oli küllalt soojenenud lisasin termostateeritud sahharoosi lahusele 0,5ml uuritavat invertaasi lahust, loksutasin ja hakkasin aega mõõtma.
lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Vabanenud triloon B kogus määratakse 0,02 M vasksulfaadi lahusega tiitrides, indikaatoriks mureksiid. 1 kat on ensüümi hulk, mis produtserib 1 s jooksul 30C juures 1 mol taandavat suhkrut (kutsub esile 1 mol sahharoosi hüdrolüüsi). Töö käik: Sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimine: pipeteerisin 100 ml katseklaasi 25 ml 7 %-list sahharoosi lahust (substraat, mille pH on atsetaatpuhvriga reguleeritud väärtusele 4,8) ja asetasin selle vesitermostaati 30C juurde soojenema (10 minutit). Valmistasin uuritava invertaasi lahuse: kasutasin tahket invertaasi (Invertaas, 3.2.1.26), valmistasin 5 ml lahust kontsentratsiooniga 2-3 mg/ml selleks võtsin 0,0140 g invertaasi ja lahustasin selle puhvris. Valmistasin ette kolvid taandavate suhkrute määramiseks: pipeteerisin kolme 250 ml koonilisse kolbi 10 ml komplekslahust. Soojenenud sahharoosi lahusele lisasin 1 ml uuritavat lahust, loksutasin ja käivitasin stopperi.
Üks ühenduskoht tuleb sukeldada uuritava aine lahusesse ja teise traadi temperatuur on juba fikseeritud. Temperatuuride erinevustest tekib ühenduskohtade vahel pinge, mis on võrdeline temperatuuride vahega ja selle alusel saabki määrata lahuse temperatuuri. Termopaar on ühendatud arvutiga läbi muunduri ja temperatuuri saab jälgida arvutiprogrammist. Algul mõõtsin puhta lahusti (destilleeritud vee) külmumistemperatuuri. Selleks valasin lahustit 1,5 cm kihina katseklaasi. Seejärel asetasin termopaari kohale nii, et see ulatus kindlalt vedelikku. Katseklaasi panin jahutisse ja alustasin temperatuuri fikseerimist käivitades arvutiprogrammi. Enne lahusti kristallatsiooni toimus allajahtumine. Pärast allajahtumist esinev maksimaalne temperatuur ongi külmumistemperatuur. Puhta lahusti korral jäi see mõneks ajaks püsima. Edasi määrasin uuritava aine lahuse külmumistemperatuuri. Selleks loputasin katseklaasi
automaatpipetiga gradueeritud katseklaasi 0,2 ml invertaasi lahust ja seejärel täitsin katseklaasi kuni 10 ml-ni puhverlahusega. Sulgesin katseklaasi korgiga ja loksutasin lahust kontsentratsiooni ühtlustamiseks. Ensüümireaktsiooni (sahharoosi hüdrolüüsi) läbiviimine Kõigepealt võtsin 50 ml mahuga katseklaasi, kuhu pipeteerisin 25 ml substraati, milleks oli 7%-line sahharoosi lahus atsetaatpuhvris pH-väärtusega 4,8. Katseklaasi varustasin korgiga ja asetasin 5-10 minutiks vesitermostaati 30+-1oC juurde soojenema. Seejärel võtsin kolm koonilist kolbi mahuga 250 ml, kuhu pipeteerisin 10 ml komplekslahust. Kolbidesse viisin reaktsioonisegust (=hüdrolüüsisegust) kindlatel aegadel võetud proovid, et neis määrata taandavate suhkrute sisaldust. Kui substraat oli termostaadis saavutanud temperatuuri 30oC, lisasin sellele 1 ml uuritavat invertaasi töölahust, lahuse loksutasin läbi ja katseklaasi asetasin kiiresti termostaati tagasi
Vabanenud triloon B kogus määratakse 0,02 M vasksulfaadi lahusega tiitrides, indikaatoriks mureksiid. 1 kat on ensüümi hulk, mis produtserib 1 s jooksul 30C juures 1 mol taandavat suhkrut (kutsub esile 1 mol sahharoosi hüdrolüüsi). Töö käik: Sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimiseks võtsin 50 ml katseklaasi, kuhu pipeteeritisin 25 ml 7 % sahharoosi lahust (substraati), mille pH oli atsetaatpuhvri abil reguleeritud sobivale väärtusele. Lahuse asetasin termostaati 30°C juures soojenema kümneks minutiks. Valmistasin uuritava invertaasi lahuse: kasutasin vedelat invertaasi . Võtsin seda 0,3 ml, invertaasi lahust kokku oli 9 ml. Valmistasin ette kolvid taandavate suhkrute sisalduse määramiseks. Selleks pipeteerisin kolme koonilisse kolbi mahuga 250 ml 10 ml komplekslahust. Substraadi lahusele lisasin 0,5 ml eelnevalt valmistatud uuritava invertaasi lahust. Loksutasin ja fikseerisin ensüümireaktsiooni alguse.
katse algul, seega umbes 3 kraadi kõrgem kui toatemperatuur. Termomeetri kalibreerimiseks hoidsin termomeetrit umbes 20 minutit toatemperatuurist veidi soojemasse vette. Seejärel, katkestasin elavhõbedasamba kapillaari ning tagavarareservuaari ühenduskohas, lüües ettevaatlikult termomeetri ülaosa vastu rannet. Kaalusin tehnilisel kaalul töövahendid ning ampulli ilma ning koos ainega. Seejärel võtsin 5,94 g ainet, valasin keeduklaasi destilleeritud vett 392,58 g. Asetasin keeduklaasi metallanuma põhjas asuvale korgitükile, sulgesin kalorimeetri korgiga. Panin läbi kaane ampulli, Beckmanni termomeeteri ja seguri. Asetasin ampulli klaaspulga mida kasutasin ampulli purustamiseks. Kui temperatuuri muutumine oli ühtlane alustasin aja mõõtmisega. Segades ühtlaselt kalorimeetris olevat vett kirjutasin iga minuti järel üles vee täpse temperatuuri. Üheteistkümnendal minutil purustasin ampulli ning seejärel jälgisin ja märkisin jälle iga
toimel ja järgneval trikloroäädikhappega (TKÄ) mittesadenevate hüdrolüüsiproduktide sisalduse määramisel spektrofotomeetrilisel meetodil. 1. Uuritavaks proteaasiks on alkalaas, millest ma valmistasin 5ml lahust kontsentratsiooniga 1,5 mg/ml. 2. Võtsin 25 ml mahuga suure katseklaasi, kuhu pipeteerisin 25 ml 2%-list kaseiinilahust, mille pH on reguleeritud ensüümile sobivale väärtusele. Klaasi katsin korgiga ja asetasin vesitermostaati 30 °C juurde umbes 510 minutiks 3. Võtsin 4 kuiva normaalmõõdus (20 ml) katseklaasi ja nummerdasin. Igaühte pipeteerisin 3 ml 5%-list TKÄ lahust 4. Termostaadis olevevale kaseiinilahusele lisasin ensüümi ning märkisin reaktsiooni alguse aja üles. 5. Peale ensüümi lisamist võtsin puhta kuiva pipetiga võimalikult kiiresti 3 ml reaktsioonisegu ning viisin TKÄ-d sisaldavasse katseklaasi (0-proov) ja loksutasin.
KATSE2 Reaktsioonikiiruse sõltuvus temperatuurist. Kui katseklaasid olid hoolikalt pestud, siis aususin järgmise katse juurde. Jällegi võtsin neli paari katseklaase. Et ma neid hiljem segamini ei ajaks märgistasin ühteaeinet sisaldavad katseklaasid ühtemoodi. Täitsin ühe katseklaasi igast paarist 4cm3 väävelhappelahusega, teise 4cm3 Na2S2O3 lahusega. Nüüd töitsin poolenisti veega ühe suurema keeduklaasi ning asetasin kõik katselaasid ning termomeetri sinna. Siis tõstsin keeduklaas koos katseklaasidega elektripliidile ning hakkasin jälgime temperatuuri tõusu. Katsed sooritasin temperatuuridel 30°C, 40°C, 50°C ning 60°C. Kui temperatuur oli ~30-31°C, siis tõstsin keeduklaasi koos katseklaasidega pliidilt maha, võtsin kätte esimese paari katseklaase, valasin lahused kokku, segasin kiirestining asetasin siis katseklaasid kohe sooja vette tagasi. Mõõtsin aega lahuste kokkuvalamise momendist kuni
Katse 2 Reaktsioonikiiruse sõltuvus temperatuurist Katse alustamiseks tuli võtta taas neli paari katseklaase. Katseklaaside eristamiseks märgista s in need, ühtemoodi Na2 S2 SO3 omad ja teistmoodi väävelhappelahusega. Täitsin ühe katseklaasi igast paarist 4 cm3 väävelhappelahusega ja teise 4 cm3 Na2 S2 SO 3 lahusega. Järgnevalt täitsin poolenisti veega ühe suurema keeduklaasi ning asetasin sinna kõik katseklaasid ja termomeetr i. Siis tõstsin keeduklaasi koos katseklaasidega elektripliidile ning hakkasin jälgima temperatuur i tõusu. Katsed sooritasin temperatuuridel 30 °C, 40 °C, 50 °C ja 60 °C. Kui temperatuur jõudis ~32 °C-ni, tõstsin keeduklaasi koos katseklaasidega pliidilt maha, võtsin esimese paari katseklaase, valasin lahused kokku, segasin kiiresti ning asetasin katseklaasid kohe sooja vette tagasi. Mõõtsin aja lahuste kokkuvalamise momendist kuni hägu
iseloomustava teguri k. Sephadex'i mark: Tegur k: · Mõõtsin geelisamba (täidise) kõrguse L ja diameetri d. Täidise kõrgus: Täidise diameeter: · Arvutasin täidise kogumahu . · Arvutasin geelmaatriksi mahu ja sellest lähtuvalt kolonni iseloomustava maksimaalse elueerimismahu . · Arvutasin fraktsioonide üldarvu n, arvestades ühe fraktsiooni mahuks 2 ml. · Katseklaasistatiivi asetasin fraktsioonide arvule vastava hulga kindla mahu järgi (2 ml) kaliibritud katseklaase ja nummerasin. · Kolonni lähedusse paigutasin voolutuslahuse (eluendi) pudeli ja märkisin üles eluendi koostise. Varusin 25 ml pipeti, millega voolutuslahust kolonni viia. · Varusin väikese (50 ml) keeduklaasi, kuhu kogusid kolonni täidise pinnal oleva eluendi, mis enne uuritava segu sisestamist kolonnist välja lasin. Segu komponentide lahutamine.
määramine tiheduse kaudu, ainete eraldamine segust, kasutades nende erinevat lahustuvust. Kasutatavad ained: Naatriumkloriid segus liivaga. Töövahendid: Kaalud, kuiv keeduklaas, klaaspulk, lehter, kooniline kolb, mõõtesilinder (250 cm3), areomeeter, filterpaber. Töö käik. 1. Kaalusin kuiva keeduklaasi liiva ja soola segu ( C variandi). m= 5,36 g 2. Valmistasin valge lindiga filterpaberist kurdfilter, asetasin see klaaslehtrisse ning niisutasin vähese hulga destilleeritud veega. 3. Lehter asetasin statiivi abil keeduklaasi kohale nii, et lehtri ots puutuks vastu keeduklaasi seina. Lahus valatasin filtrile mööda klaaspulka nii, et ükski lahuse piisk ei voolaks mööda keeduklaasi seina alla. 4. Jäägile keeduklaasis lisasin NaCl täielikuks väljapesemiseks liivast veel 3 ~30...50 cm destilleeritud vett, segasin ja filtrisin koonilisse kolbi läbi sama filtri. 5
See eraldub punase sademena ja lahusesse jääb vaba triloon B. Triloon B tiitritakse 0,02M vasksulfaadi lahusega (indikaatorina mureksiidi vesilahus). Invertaasi aktiivsus määratakse mikrokatalites 1 ml ensüümilahuse kohta. Antud katses kasutatakse invertaasi asemel vedelat invertiini. Töö käik: Suurde katseklaasi (50 ml katseklaas) pipteerisin sahharoosi hüdrolüüsiks 25 ml 7%-list sahharoosi lahust, mille pH on atsetaatpuhvi abil reguleeritud väärtusele 4,8. Lahus asetasin vesitermostaati 30°C juurde soojenema umbes 5 10 minutiks. Kolme 250 ml koonilisse kolbi pipeteerisin 10 ml komplekslahust. Invertaasi asemel kasutasin vedelat invertiini. Valmistasin invertiini 20 kordse lahjenduse. Selleks pipeteerisin katseklaasi 0,5 ml invertiini ja pipeteerisin juurde 9,5 ml atsetaatpuhvrit. Umbes 10 minuti pärast lisasin temperatuurile 30 C termostateeritud sahharoosi lahusele 0,5ml invertiini lahuse lahjendust. Loksutasin ja
Õõnetuvi, siniraag 20x20 40 9 7 4-5m Kakud 25x25 60-65 10-15 10 >4m Linnumaja valmistamiseks läks vaja: 1) Lauda mille paksus on 20-25mm 2) Saagi 3) Kurve 4) Akudrelli 5) Puuri, tikksaagi Töö käik: 1) Esiteks lõikasin välja põhja ja katuse 2) Lõikasin välja seinad 3) Valmistasin sisseminemiseks augu 4) Puurisin augu ja asetasin lennu ava alla õrre 5) Värvisin väljast 6) Asetasin kuuri seina külge TULEMUS Valminud linnumaja meeldis kogu perele ja juba järgmisel päeval oli linnumajas kuldnoka pere ARUTELU Kuna tegemist oli minu esimese pesakasti valmistamisega, saan väita julgelt, et algaja kohta tuli see päris hästi välja. Selle tegemine ei ole keeruline ega nõua erilisi materjale. Lisaks ei
Pipeteerisin 50 ml mahuga katseklaasi 25 ml 7%-list sahharoosi lahust atsetaatpuhvris pH-ga 4,8 (substraat). Sulgesin katseklaasi parafilmiga ning asteasin vesitermostaati 30°C juurde soojenema. Pipeteerisin kolme 250 ml koonilisse kolbi 10 ml komplekslahust. Kui substraat oli saavutanud termostaadis temperatuuri 30°C, lisasin sinna 0,5 ml invertaasi töölahust, loksutasin ning võtsin sellest reaktsioonisegust 1 ml lahust ja viisin ühte komplekslahusega kolbi (0-proov). Seejärel asetasin katseklaasi tagasi termostaati. 10 minutit peale ensüümireaktsiooni algust võtsin reaktsioonisegust 1 ml lahust ning viisin teise komplekslahusega kolbi. 20 minutit peale ensüümireaktsiooni algust võtsin veel 1 ml reaktsioonisegu ning viisin selle kolmandasse kolbi. 3. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine Asetasin komplekslahuse ja reaktsioonisegust võetud proovidega kolvid elektripliidle püstjahutite alla 10 minutiks keema
Jutt Lõikasin paberist bluumi tüki välja ja asetasin selle boheemluselt seinale, kuid korraga kõlas ukse paugutus. ,,Bonsoir" ütles blond neiu. Ma vastasin samaga. Ta tundus olevat bobby. Ta oli riietatud nii, aga ei teadnud kindlalt. Ta kefalo oli ilus, aga kuidagi salakaval. ,,Kas tulite mind kidnäppama?" küsisin ma. Ta vastas, et kui vait ei jää võtab väitsa ja lööb kõhtu või võtab nurgast nähtaval oleva kitarri ja lööb sellega mulle pähe. Sellepeale küsisin talt, et kas oled kokott? Naine vihastus, võttis laualt
Tallinna Tehnikaülikool Keemia- ja materjalitehnoloogia teaduskond Toiduainete instituut Toiduteaduse õppetool Toitumisõpetus Praktikumide protokollid Tallinn 2013 Mee kvaliteedinäitajad Mee niiskusesisaldus Töö käik Katse tegemisel kasutasin akaatsia mett. Kõigepealt asetasin ~1cm³ mett kuiva katseklaasi, sulgesin korgiga ja kuumutasin vesivannil 60°C juures, kuni kristallid olid kadunud. Katseklaasi sisu jahutasin toatemperatuurini. Ühe tilga mett viisin refraktomeetri prismale ja määrasin murdumisnäitaja. Määrasin kokku 2 korda, vahepeal refraktomeetri prismat hoolikalt puhastades. Keskmise tulemuse põhjal leidsin tabelist vastava niiskusesisalduse. Katse andmed ja arvutused 1) 1,4942 ehk 81,2 % 2) 1,4941 ehk 81,19 %
0cm3Y.0cm3 ° Kaalud täpsusega ±0.005g kriiditüki kaalumiseks ° Portselankausid 3tk, milles viiakse läbi keemiline reaktsioon ° Nuga kriiditükkide lõikamiseks sama kujuga ° Stopper aja mõõtmiseks täpsusega ±0.05s ° Mõõtesilinder happe vesilahuse ruumala mõõtmiseks mahuga 50.0 cm3±0.05 cm3 Töökäik: 1. Kaalusin 1.50g±0.005g kriit (CaCO3) 3 ühesuurust tervet tükki 2. Portselankausid olid märgistatud numbritega 1.- 3. 3. Asetasin portselankausi nr1 kaalule ja panin kaalu nulli 4. Asetasin kriiditükk portselankaussi nr1 kaalu peale ja kaalusin. Kontrollisin, kas kriiditükk kaalub 1.50g±0.005g 5. Võtsin portselankausi kaalult ära ja asetasin lauale 6. Kirjutasin toimuva reaktsiooni tasakaalustatud võrrandi, märkisin kõigi ainete keemilised nimetused ja reaktsioonivõrrandi kohaselt moolide suhted ainete valemite alla. 7. Arvutasin 1.5g kriidi (CaCO3) reageerimiseks vajamineva 0.5M, 1.0M, 1.5M
Võtsin 4 kuiva katseklaasi ja nummerdasin need. Seejärel pipeteerisin igasse katseklaasi 3 mL 5%-list TKÄ lahust. Pärast kaseiinilahuse soojenemist, alustasin ensüümireaktsiooni. Selleks pipeteerisin kaseiinile juurde 1 mL valmistatud proteaasi töölahust, loksutasin ning võtsin puhta kuiva pipetiga kiiresti 3 mL reaktsioonisegu, mille viisin esimesse TKÄ-d sisaldavasse katseklaasi, loksutasin. See oli 0-proov. Reaktsioonisegu asetasin termostaati tagasi. Samal ajal fikseerisin ka reaktsiooni alguse aja stopperil. 5 minuti pärast võtsin sama pipetiga jälle 3 mL reaktsioonisegu ja panin teise katseklaasi, loksutasin läbi. Reaktsioonisegu panin jälle tagasi termostaati. Samamoodi toimisin ka 10-ndal ja 15-ndal minutil. Sedasi sain 4 katseklaasi, milles oli 5- minutiliste intervallidega võetud reaktsioonisegud TKÄ-s. Pärast viimase proovi võtmist võtsin katseklaasi termostaadist välja.
ümber pöörates. Samal momendil panin käima stopperi, et fikseerida katse algus ning, kui tekkis hägu, panin stopperi kinni ja fikseerisin katse lõpu. Samamoodi toimisin ka teise, kolmanda ja neljanda katseklaasi paariga. Mõõdetud ajavahemikud fikseerisin tabelisse. Katse 2- Reaktsioonikiiruse sõltuvus temperatuurist Ühe katseklaasi igast paarist täitsin 4 cm3 väävelhappelahusega, teise 4 cm3 Na2S2O3 lahusega. Edasi täitsin poolenisti veega suurema keeduklaas ning asetasin sinna kõik katseklaasid ning termomeetri. Tõstsin keeduklaasi koos katseklaasidega elektripliidile ning hakkasin jälgima temperatuuri tõusu. Katsed sooritasin temperatuuridel 30 °C, 40 °C, 50 °C ja 60 °C. Kui temperatuur oli jõudnud ~32 °C-ni, tõstsin keeduklaasi koos katseklaasidega pliidilt maha, võtsin kätte esimese paari katseklaasid, valasin lahused kokku, segasin kiiresti ning asetasin siis katseklaasi kohe sooja vette tagasi
Esimene arvamus oli see, et pudel sulab ära. Mis juhtub, kui valada pudelisse keevat vett ? 1. Esmalt võtan kaks 1 l pudelit ning lehtri, et kallata kuum vesi pudelisse. Kaks samasugust pudelit. 2. Kuuma vee valamine pudelisse ning seejärel keerasin pudelile korgi peale. Tulemusi oli kohe näha. Pudel oli kohe kordades saledam võrreldes teise samasuguse pudeliga. Piltidelt on näha, et kleebis ei hoia enam pudeli ümber nii nagu varem. Asetasin pudelid üksteise taha ning väga selgelt on näha, et pudel on väiksema mõõdu võtnud ning tagumine pudel on pea korgijagu suurem. Miks nii juhtus ? Keha ruumala muut on võrdeline temperatuuri muuduga. Ehk kui keha (pudeli) temperatuud tõuseb siis väheneb keha(pudeli) ruumala.
ainete molaarmassi leidmine. Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid Töövahendid: CO2 baloon, ~300 ml korgiga varustatud seisukolb, tehniline kaal, 250 ml mõõtesilinder, termomeeter, baromeeter. Kasutatud ained: CO2 Kasutatud uurimismeetodid Alustuseks tuli ~300 ml-ne korgiga varustatud kuiv kolb kaaluda tehnilisel kaalul. Seejärel tuli juhtida tõmbekapis kolbi 7 minuti vältel süsinikdioksiidi. Pärast seda sulgesin kolvi korgiga ning kaalusin uuesti. Asetasin kolvi tagasi tõmbekappi ja lisasin süsinikdioksiidi uuesti, seekord ~2 min. Kaalusin kolvi veekord ja jätkasin kolvi täitmist kuni konstantse massi saavutamiseni. Kolvi mahu määramiseks täitsin kolvi veega ja mõõtsin vee mahu mõõtesilindri abil. Katse sooritamise ajal fikseerisin õhutemperatuuri ja õhurõhu laboris. Katseandmed mass m1 (kolb + kork + õhk kolvis) m1 =139,40g mass m2 (kolb + kork + CO2 kolvis) m2 = 139,56g
Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid Töövahendid: Kaalud, kuiv keeduklaas, klaaspulk, lehter, kooniline kolb, mõõtesilinder (250 cm3 ), areomeeter, filterpaber. Kemikaalid: Naatriumkloriid segus liivaga Kasutatud uurimis- ja analüüsimeetodid ja metoodika Kaalusin kuiva keeduklaasi 5…9 g liiva ja soola segu. Lahustasin NaCl klaaspulgaga segades ~50 cm3 destilleeritud veega. Valmistasin filterpaberist kurdfiltri, asetasin selle klaaslehtrisse ja niisutasin vähese destilleeritud veega. Asetasin filterpaberiga lehtri statiivi abil keeduklaasi kohale nii, et lehtri ots puutus vastu keeduklaasi seina. Valasin filtrisse ¾ lahust, veendudes, et klaaspulk oleks kaldu ja ei puutuks vastu filtri põhja. Keeduklaasis olevale jäägile lisasin NaCl täielik uks väljapesemiseks ~30…50 cm3 destilleeritud vett, segasin ja filtreerisin kolbi läbi sama filtr i. Kordasin sama ka pesuveega
ainete molaarmassi leidmine. Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid Töövahendid: CO2 baloon, ~300 ml korgiga varustatud seisukolb, tehniline kaal, 250 ml mõõtesilinder, termomeeter, baromeeter. Kasutatud ained: CO2 Kasutatud uurimismeetodid Alustuseks tuli ~300 ml-ne korgiga varustatud kuiv kolb kaaluda tehnilisel kaalul. Seejärel tuli juhtida tõmbekapis kolbi 7 minuti vältel süsinikdioksiidi. Pärast seda sulgesin kolvi korgiga ning kaalusin uuesti. Asetasin kolvi tagasi tõmbekappi ja lisasin süsinikdioksiidi uuesti, seekord ~2 min. Kaalusin kolvi veekord ja jätkasin kolvi täitmist kuni konstantse massi saavutamiseni. Kolvi mahu määramiseks täitsin kolvi veega ja mõõtsin vee mahu mõõtesilindri abil. Katse sooritamise ajal fikseerisin õhutemperatuuri ja õhurõhu laboris. Katseandmed mass m1 (kolb + kork + õhk kolvis) m1 =142,57g mass m2 (kolb + kork + CO2 kolvis) m2 = 142,75g
täpsete varraste kaudu, mis on lülides seatud vedrudele. Sellegipoolest on sisekruvikud kaks korda ebatäpsemad tavalistest kruvikutest, sest nende jäikus jätab soovida. Näiteks mõõtvahe- mikus 150 kuni 175 mm on mõõtemääramatus ±8 m. Töö käik 1. Puhastasin sisekruviku ja mõõdetava detaili. 2. Seadsin kruviku nulli. Selleks ühendasin mõõtepea ja otsaku. Nii on mõõtepiirkond 75 - 88 mm ja asetasin selle seademõõtme ( 75 ± 0,002 mm ) vahele. Sisekruviku mõõtepeal ei ole käristit, seega mõõtejõudu ei saa reguleerida. Reguleerides trumli pööramisega kruvikut pikemaks või lühemaks, kallutasin sisekruvikut edasi tagasi nii, et see parajalt naksuks seadeotsakute vahel. Sama tunnetust tuli hiljem saavutada detaili mõõtmisel. Mõõtepea polnud nullis, seega: a) kinnitasin trumli pidurduskruvi,
15.02.2012 Töö ülesanne Lahuse pH potentsiomeetrilisel määramisel määratakse galvaanielemendi elektromotoorjõud. Element koosneb uuritavasse lahusesse sukeldatud vesinik- või kinhüdroonelektroodist ja võrdluselektroodina hõbe-hõbekloriidelektroodist. Töö käik 1. Uuritavale lahusele lisasin väikese koguse kinhüdrooni (nii, et lahus oli küllastatud). 2. Asetasin lahusesse platineerimata plaatinaelektroodi. 3. Ühendasin elektroodinõu hõbe-hõbekloriidelektroodiga. 4. Mõõtsin elemendi elektromotoorjõu. Valemid Küllastatud hõbe-hõbekloriidelektroodi potentsiaal katsetemperatuuril: Kinhüdroonielektroodi normaalpotentsiaal katsetemperatuuril: Lahuse pH: Kinhüdroonelektroodil toimub reaktsioon: Sellele vastav potentsiaal: Kuna , siis avaldub kinhüdroonelektroodi potentsiaal järgmiselt:
kaalutiseks 10,7 mg. Viisin ensüümipreparaadi kadudeta katseklaasi. Lisasin 5 ml boraatpuhvrit, mille pH oli 8,4. Segasin lahust klaaspulgaga, et ensüüm lahustuks. Kuna preparaadid sisaldavad ka täiteainet, siis selget lahust ei tekkinud. Ensüümireaktsiooni ehk kaseiini hüdrolüüsi läbiviimine 50 ml mahuga katseklaasi pipeteerisin 25 ml 2%-list kaseiini lahust, mille pH oli reguleeritud ensüümile sobivale väärtusele. Katsin klaasi korgiga ja asetasin vesitermostaati 30 °C juurde soojenema. Võtsin 4 kuiva normaalmõõdus katseklaasi ja nummerdasin nad. Igaühte pipeteerisin 3 ml 5%-list TKÄ lahust. Kui kaseiini lahus oli 30 °C-ni soojenenud, pipeteerisin kaseiinile juurde 1 ml valmistatud proteaasi töölahust. Loksutasin reaktsioonisegu kiiresti läbi ning võtsin puhta ja kuiva pipetiga 3 ml reaktsioonisegu, mille lisasin esimesse TKÄ-d sisaldavasse katseklaasi. Peale proovi võtmist asetasin reaktsiooniseguga katseklaasi tagasi
Panin invertaasi katseklaasi, lisasin 5 mL puhvri kogus. Segasin sisu 5 min klaaspulgaga kuni tekkis ühtlane suspensioon. Selget lahust ei tekkinud, sest ensüümpreparaat on tehniline ja sisaldab muid valke ja tähtaineid. Ensüümreaktsiooni(sahharoosi hüdrolüüsi) läbiviimine · Võtsin 50 mL-st katseklaasi ja pipiteerisin 25 mL 7%-list sahharoosi lahus atsetaatpuhvris pH väärtusega 4,8(see on substraat). Panin korgi katseklaasile ja asetasin 10 minutiks vesitermostaati 30oC juurde soojenema. · Võtsin kolm 250mL-st kolbi ja pipeteerisin igaühe sisse 10 mL komplekslahust. Põhimõtteks on viia reaktsioonisegust kindlatel aegadel võetud proovid, et neis määrata taandavate suhrute sisaldust. Pärast 6 min soojendamist. kui substraat saavutas 30oC lisasin sellele 1 mL invertaasi töölahust, loksutasin seda. Kiiresti
7.Jahutatud joogipudeli "higistamise" dünaamika uurimine. Hoidsin kraanist villitud veega plastpudelit külmikus tempraturil +5 kraadi, ligikaudu 3 tundi. Jargmsena asetasin pudeli lauale toatemperatuuril ning mõne aja möödudes oli pudel väljaspoolt niiske. Sellist nähtust ei saa nimetada hingistamiseks kuna vesi pudeli peal on tekkinud sinna väljast poolt, mitte seest. Põhjus märgunud pudelel on jargmine: õhk koosneb alati mingil määral vest, seda siis gaasilisel kujul, kui õhk on soe, siis vee molekule on seal rohkem, külmas keskkonnas on vee kogus õhus tunduvalt väiksem. Nüüd kui soe õhk satub kokku külma pinnaga
õhendeid. · Mee põhiliigid: õiemesi, lehemesi ja mesikastemesi. · Mesi sisalbad 80% süsivesikuid,millest omakorda 85-90% moodustavad fruktoos ja glükoos. · Mee niiskusesisaldus on tavaliselt 15-20%. · Vabade hapete sisaldus kuni 50 milligramm-ekvivalenti/1000g. Mee niiskusesisaldus Töö käik 1. Katse tegemisel kasutasin ,,Medus" pärnaõiemett. 2. Kõigepealt asetasin ~1cm³ mett kuiva katseklaasi, sulgesin korgiga ja kuumutasin vesivannil 60°C juures, kuni kristallid olid kadunud. 3. Katseklaasi sisu jahutasin toatemperatuurini. 4. Ühe tilga mett viisin refraktomeetri prismale ja määrasin murdumisnäitaja. Määrasin kokku 2 korda, vahepeal refraktomeetri prismat hoolikalt puhastades. Keskmise tulemuse põhjal leidsin tabelist vastava niiskusesisalduse. Katse andmed ja arvutused Temperatuur oli 20C. 1) 1,4941 ehk 81,19 %
pH väärtusega puhvris lahus, milles ensüümi kontsentratsioon oli 1,5 mg/ml.Valmistasin 5 ml töölahust. Selleks kaalusin analüütilistel kaaludel 7,5 mg ehk 0, 0075 g alkanaasi ja lahustasin selle klaaspulga abil boraatpuhvris, mille pH=8,4. 1.4 Ensüümireaktsiooni (kaseiini hüdrolüüsi) läbiviimine 1) Võtsin 50 ml mahuga suure katseklaasi, kuhu pipeteerisin 25 ml 2%-list kaseiini lahust. Katsin klaasi korgiga ja asetasin vesitermostaati 30 ºC juurde 10 minutiks 2) Võtsin 4 kuiva katseklaasi normaalmõõdus ja nummereerisin need. Igaühte pipeteerisin 3 ml 5%-list TKÄ lahust. 3) Ensüümireaktsiooni ehk kaseiini hüdrolüüsi alustasin, kui kaseiini lahus oli 30 ºC-ni soojenenud. Selleks pipeteerisin kaseiinile juurde 1 ml valmistatud proteaasi töölahust, loksutasin läbi ja käivitasin stopperi.
lahustunud. Seepärast tekkinud lahus ei olnud täielikult selge. · Seejärel täitsin klaasi puhverlahusega ettenähtud mahuni ja loksutasin läbi, et ensüümi kontsentratsiooni lahuses ühtlustada. Ensüümireaktsiooni (kaseiini hüdrolüüsi) läbiviimine · Võtsin 50 ml mahuga suur katsekaas, kuhu pipeteerisin 25 ml 2%-list kaseiini lahust, mille pH on reguleeritud ensüümile sobivale väärtusele. · Klaasi katsin korgiga ja asetasin vesitermostaati juurde umbes 5 10 minutiks soojenema. · Võtsin 4 kuiva normaalmõõdus (20 ml) katseklaasi ja nummerdasin. · Igaühte pipeteerisin 3 ml 5%-list TKÄ lahust. · Kui kaseiini lahus on -ni soojenenud, alustasin ensüümireaktsiooni kaseiini hüdrolüüsi. · Pipeteerisin kaseiinile juurde 1 ml valmistatud proteaasi töölahust, reaktsioonisegu loksutasin kiiresti läbi. · Fikseerisin alguse aja kella järgi.
Tegin 100 kordse lahjenduse (algselt pidin tegema 50 kordse lahjenduse, kuid võtsin suurema mõõtkolvi ja sealt tuli ka suurem lahjendus). Segasin klaasi sisu 5 minuti vältel klaaspulgaga kuni ühtlase suspensiooni moodustumiseni. 1.4 Ensüümireaktsiooni (sahharoosi hüdrolüüsi) läbiviimine Võtsin 50 ml mahuga katseklaasi, kuhu pipeteerisin 25 ml substraati ( 7%-line sahharoosi lahus atsetaatpuhvris pH väärtusega 4,8). Sulgesin katseklaasi korgiga ja asetasin umbes 5 10 minutiks vesitermostaati 30 ± 1ºC juurde soojenema. Võtsin kolm koonilist kolbi mahuga 250 ml, kuhu pipeteerisin 10 ml komplekslahust. (Kolbidesse viiakse reaktsioonisegust(=hüdrolüüsisegust) kindlatel aegadel võetud proovid, neis määratakse taandavate suhkrute sisaldus). Kui substraat oli termostaadis saavutanud temperatuuri 30 ºC ( u 5-10 min pärast ),
jääda nii. Asjad peavad muutuma, kuid põgenemine ei aita. Minu jaoks oli üks asi kindle, et olen piisavalt tugev ja saan hakkama. Siin maailmas pole miskit, mis suudaks mult võtta unistused, mille nimel olen vaeva näinud, Kõik peab lihtsalt muutuma. 66 Kiikasin üle õla ning hetkeks tundus olevat see koht võõras. Paari hetkega suudsin välja selgitada, et olen juba mõned kilomeetrid kõndinud. Aeg oli tagasi minna koju ja pugeda soojasse voodi, 30 Tõmbasin teki endale peale ning asetasin pea padjale. Viimane mõte enne uinumist oli, et läksin läbi vihma ja pori ning seda nii otses kui ka ülekantud tähenduses. See varjane hommik muutis palju. 32
annaabi.ee 
