See tulenes sellest, et talupojad pidasid loomi lisaks teravilja kasvatamisele. Loomad andsid aga väetist ning saak oli kõvasti suurem. Mõisnikud aga ei tahtnud talupoegadele alla jääda. Selleks, et saagikust suurendada suurendasid nad maad, kus teravili kasvas. See tähendas, aga ka talupoegadele rohkem teotööd. Lisaks sellele pidid talupojad loonuseandamina mõisnikule viima osa talu põllumajanduslikust ja käsitöötoodangust. 1645.a. fikseeriti talupoegade pärisorjus P-Eestis. Kasvasid talupoegade koormised ja, mille kindlaksmääramine sõltus mõisniku suvast. Rootsi võimu all olemine oli pigem halvendanud talupoegade olukorda kui seda parandanud. Kuid peale reduktsiooni talurahva olukord paranes. Talupoegadele anti õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja valitsejate peale, kui need rikkusid kehtestatud seadusi, kasvõi kuningale endale. Talupojad vabastati pärisorjusest. Tehti vakuraamatud, kuhu kanti sisse
Rootsi aeg algas 1629 ja lõppes 1699. Sellel ajavahemikul jõudis valitseda 5 kuningat Gustav II Adolf 1611-1632, Kuninganna Kristiina 1632-1654, Karl X Gustav 1654-1660, Karl XI 1660-1697, Karl XII 1697-1718. Rootsi ajal oli olulisi positiivseid külgi. Näiteks kuningas Karl XI tahtis lahti saada päris orjusest. Mis oleks olnud Eestlastele väga positiivne. Riigi mõisad võeti ära ja hakkati nende kasutamise eest renti küsima. Tema valitsemis ajal kehtestati ka vakuraamatud kuhu pandi kirja maksud mida talupoeg maksis. Rootsi ajal asustati ka TÜ ja hakkati ka ehitama linnakoole ja talurahvakoole. Eestimaa saamine Rootsi kuninga valduseks oli üks tähtsamaid reforme. Kuigi võeti kasutusele näiteks vakuraamatud, kus olid kirjas kõik talupoja kohustused mõisa vastu, ei pidanud mõisnikud nendest alati kinni ja tõlgendasid seal kirjutatut nii nagu neil endil kasulik oli
Sõda ei tule kunagi üksinda, ka tänapäeval mitte sellega kaasnevad nälg ning sellest omakorda tingituna ka haigused. Nende hädade ohvriks langeb iseenesest mõistetavalt peamiselt lihtrahvas, kes on tegelikult kõikide nende probleemide, ka poliitiliste tekkimises kõige vähem süüdi. Kas kõik see on hea? Vaevalt. Kui Eestimaa oli täielikult saanud Rootsi kuninga valduseks, üks tähtsamaid (vähemalt talurahva seisukohalt) otsuseid, mida läbi viidi, seisnes selles, et pärisorjus kehtestati nüüd juriidiliselt. See tähendas seda, et talupoeg, samamoodi nagu tema lapsedki, oli nüüd mõisniku omand. Kuigi võeti kasutusele nn. vakuraamatud, kus olid kirjas kõik talupoja kohustused mõisa vastu, ei pidanud mõisnikud nendest alati kinni ja tõlgendasid seal kirjutatut nii nagu neil endil kasulik oli. Seejuures oli talupojal võimalus oma mõisnikku kohtusse kaevata, kuid loomulikult ei jäänud peale õiglus, vaid hoopis raha, mida mõisnikul oli rohkem
Eestimaa Roots võimu alla. Rootsi aja lõppu on ajaloolased dateerinud erinevalt. Ühe arvamuse kohaselt peetakse selleks aastat 1710, kui kogu Eesti langes Vene ülemvõimu alla, teise järgi 1721, mil lõppes Põhjasõda ja sõlmiti Uusikaupunki rahu. Reduktsioon vabastas riigi kätte läinud mõisate talupojad pärisorjusest. Koormised olid määratud vakuraamatuga. Reduktsioon ei toimunud igal pool. Säilis talupoegade sunnismaisus, 1645. aastal fikseeriti pärisorjus Põhja-Eestis. Oli mõisnikke, kelle mõisadel ei olnud piiranguid, mida ja kui palju võib talupoegadelt nõuda. Kuigi võeti kasutusele nn. vakuraamatud, kus olid kirjas kõik talupoja kohustused mõisa vastu, ei pidanud mõisnikud nendest alati kinni ja tõlgendasid seal kirjutatut nii nagu neil endil kasulik oli. Talupoegadel oli õigus kaevata mõisnike peale, kuid ei jäänud võitjaks õiglus, vaid hoopis raha, mida mõisnikul oli kindlasti rohkem.
Teised suured uustulnukad olid soomlased. Samuti rändas sisse palju lätlasi. Mõningaid tagasilööke rahavaarvu pidevale kasvule tingisid Vene-Rootsi sõja sündmused ja 1656-1658 aasta katk. Nende tõttu rahvastiku kasv küll ajutiselt pidurdus, kuid 1695. aastaks arvatakse Eestis olevat olnud isegi veidi üle 350 000 inimese. Kui Eestimaa oli täielikult saanud Rootsi kuninga valduseks, üks tähtsamaid reforme, mida läbi viidi seisnes selles, et pärisorjus kehtestati nüüd juriidiliselt. See tähendas seda, et talupoeg, samamoodi nagu tema lapsedki, oli nüüd mõisniku omand. Kuigi võeti kasutusele nn. vakuraamatud, kus olid kirjas kõik talupoja kohustused mõisa vastu, ei pidanud mõisnikud nendest alati kinni ja tõlgendasid seal kirjutatut nii nagu neil endil kasulik oli. Seejuures oli talupojal võimalus oma mõisnikku kohtusse kaevata, kuid loomulikult ei jäänud peale õiglus, vaid hoopis raha, mida mõisnikul oli kindlasti rohkem.
ksittoodangust. 1645.a. fikseeriti talupoegade prisorjus P-Eestis. Kasvasid talupoegade koormised ja, mille kindlaksmramine sltus misniku suvast. Rootsi vimu all olemine oli pigem halvendanud talupoegade olukorda kui seda parandanud. Kuid peale reduktsiooni talurahva olukord paranes. Talupoegadele anti igus ja vimalus kaevata misarentnike ja valitsejate peale, kui need rikkusid kehtestatud seadusi, kasvi kuningale endale. Talupojad vabastati prisorjusest. Tehti vakuraamatud, kuhu kanti sisse kik talupoegade kohustused misa vastu. Nende tpne nitamine piiras misavalitsejate kuritarvitust talupoegade vastu. Kui Eestimaa oli tielikult saanud Rootsi kuninga valduseks, ks thtsamaid (vhemalt talurahva seisukohalt) reforme, mida lbi viidi, seisnes selles, et prisorjus kehtestati nd juriidiliselt. See thendas seda, et talupoeg, samamoodi nagu tema lapsedki, oli nd misniku omand. Kuigi veti kasutusele nn. vakuraamatud, kus olid kirjas kik talupoja kohustused misa
Eestis suured muudatused alates riigivõimu kohandamisega lõpetades hariduse ning vaimueluga. Kuid kas Rootsi aeg oli kõigile hea? Rootsi aega nimetatakse samuti ka "Kolme kuninga ajaks", kuna Eestimaal valitsesid kolme erineva riigi kuningad. See periood nii algas kui ka lõppes veriste sõdadega, milles ennekõike kannatada said just eestlased. Kui Eestimaa oli täielikult saanud Rootsi kuninga valduseks, üks tähtsamaid reforme, mida läbi viidi, seisnes selles, et pärisorjus kehtestati nüüd juriidiliselt. See tähendas seda, et talupoeg, samamoodi nagu tema lapsedki, oli nüüd mõisniku omand. Kuigi võeti kasutusele nn. vakuraamatud, kus olid kirjas kõik talupoja kohustused mõisa vastu, ei pidanud mõisnikud nendest alati kinni ja tõlgendasid seal kirjutatut nii nagu neil endil kasulik oli. Kuigi haridusolud paranesid Rootsi ajal takistati talupoegade edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem kui mõisnikule vajalik.
Rootsi aeg Eestis. Seda ajaperioodi Eestis meenutatakse kui ,,vanat head Rootsi aega". Kas see oli tõesti meie põlisrahvale nii hea kui sellest räägitakse? Kui Rootsi sai Eestimaa täielikult enda valduseks, siis tehti üks talupoegadele tähtis muudatus: kõik pärisorjusega seonduv pandi kirja. Nüüd olid kõik talupojad koos oma peredega täielikult mõisniku omandid. Seadusega tulid kasutusele ka vakuraamatud, kus olid kirjas talupoegade kohustused mõisa vastu, aga mõisnikud ei pidanud alati nendest reeglitest kinni. Nemad lugesid kirjapandut nii nagu neil endal kasulik oli. Selle vastu oli talupojal õigus kaevata mõisnik kohtusse, aga enamasti võitis siiski peremees, kellel oli kordades rohkem raha. Rootsi aeg algas ja lõppes karmide sõdadega, kus said kannatada enamasti eestlased. Juba kaua aega on olnud nii, et kui on sõda tuleb, siis tulevad ka muud probleemid. Näiteks
Eestis oluliseks osaks rüütelkonnad, mida oli kokku kolm- Liivimaa, Saaremaa ja Eestimaa rüütelkonnad. Karl XI alustas reduktsiooni ehk riigimaade tagasivõtmist. Reduktsiooni alla langes 4/5 Liivimaast, üle poole Eestimaa ja umbes 30% Saaremaast. Mõisad jäeti küll kõikidele endistele omanikkudele, kuid nad pidid hakkama seal elamise eest renti maksma. 2 Üks tähtsamaid reforme mis talurahva seisukohalt läbi viidi oli see, et pärisorjus kehtestati nüüdseks juriidiliselt. See tähendas talupoja jaoks nüüd aga seda, et nii tema kui ka tema lapsed kuulusid täielikult mõisnikule. Samal ajal võeti ka kasutusele vakuraamatud, kus oli kirjas täpselt kõik talupoja kohustused ja mittekohustused mõisniku vastu. Kuigi tihti peale ei pidanud mõisnikud nendest kinni ja lugesid seadusest välja täpselt seda nagu neile endile parasjagu sobilik ja kasulik oli. Rootsi aeg
ajal hakkas põllumajandus taastuma ning mõisasid hakati juurde rajama. Hakati rajama manufaktuure. Edukalt töötasid ettevõtted, milles töödeldi Venemaalt toodud lina ja kanepit Lääne- Euroopasse veoks. Baltimaid nimetati tol ajal Rootsi viljaaidaks, kuna Eestist viidi välja väga palju teravilja. Mõisate jaoks oli see muidugi hea, kuid talupoegade jaoks halb, kuna sellega kasvasid ka nende koormised ning näljahädal viidi teravilja välja selle asemel, et omasid aidata. Talupoeg vabastati küll mõisniku kohtumõistmise alt, kuid viimasele jäi siiski väiksemate eksimuste korral kodukariõigus. Seda õigust tarvitas mõisnik tihti kurjasti. Kindlaks määratud maksud olid kõrged ja teopäevade arv küllaltki suur. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Kõik see lasus raske koormana talupoegade õlgadel. Reduktsiooniga kitsenes mõisnike võim talupoegade üle märgatavalt
abitegu (suuremate hooajatööde puhul), jalategu (ilma vahenditeta) ja osaleti mõisavooris. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Reduktsiooniga läks suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte, mistõttu mõisnike võim talupoegade üle märgatavalt kitsenes. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Talupoeg pidi teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks. Talupojad pidid loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Talupoeg ei tohtinud ilma mõisniku loata maad müüa ega osta, pealegi võis mõisnik temalt maa igal ajal ära võtta
üle märgatavalt kitsenes. Nendele talupoegadele, kes töötasid Rootsi poolt ülevõetavas mõisas, tähendas see vabanemist pärisorjusest, sest siis nad oli nimetatud üksnes kuninga alamateks. Seati sisse ka vakuraamat, kuhu kanti kõik talupoegade kohustuse mõisa vastu. Koormiste fikseerimine piiras mõisavalitsejate kuritarvitusi ja esimest korda oli talupoegadel võimalus mõisnike peale ka kaevata. Kuigi kasutusel olid vakuraamatud , ei pidanud mõisnikud nendest alati kinni. Talupoegade õigus kaevata enamasti kasu ei toonud, sest peale ei jäänud õiglus vaid raha, mida mõisnikes oli kindlasti rohkem. Taolist olukorra muutust ei saa mingil määral positiivseks pidada. Majanduses toimus Rootsi ajal nii mõndagi. Hakati looma esimesi manufaktuure. Manufaktuuritootmise põhikeskuseks oli Narva, mida saatis just Rootsi ajal suur edu. Kõige hinnatuim väljaveoartikkel oli kuivatatud teravili, mistõttu kutsuti Baltimaid Rootsi riigi viljaaidaks
vakuraamatutes.3 Järk-järgult suurendasid mõisnikud teokoormist ning see pani talupoegi paremat elu tahtma. See ajendas talupoegi oma elupaikadest põgenema ning 17. sajandil sekkus suureulatuslikku talupoegade põgenemisse mõisnike survel ka riigivõim. Kinnitati nn maapolitseikorraldus, mis sõnastas ametlikult konkreetsed abinõud põgenike tagasisaamiseks. Ajastu lõpuks muutus talurahvast enamik sunnismaiseks ja talupoeg sõltus oluliselt mõisnikust. Kujunenud suhet võib nimetada ka pärisorjuseks. Kui võrrelda seda olukorraga Rootsis, kus talupoeg oli vaba, siis oleks kindlasti saanud pärisorjust vältida ka Eestis. Kuigi Rootsi kuningad tegid katseid muuta meretagustel riigimaadel elavate talupoegade olukorda, oli see vastuseisus kohalikule aadlile ning olukord ei muutunud. Talurahvakoolide asutamine ja Eesti talupoja lugema õpetamine oli Rootsi riigil juba algselt kavas
Hiiumaale klaasimanufaktuuri. Manufaktuuride keskus oli Narva, kus oli võimalik kasutada Narva kose energiat. B) 17. sajandil vilja väljavedu jätkus, sest Eestist hakkas kujnema rotsi riigi viljaait, kuid idakaubandus käis alla ja palju linnad kiratsesid, eriti Tartu. 9) HINDA ROOTSI AJA MÕJU EESTI ALA MAJANDUSLIKULE ARENGULE. PÕHJENDA! Vilja väljavedu jätkus, sest Eestist hakkas kujunema Rootsi riigi viljaait. Paljud linnad kiratsesid. Mõned neist kaotasid isegi linnaõigused. Eesti ala majanduse aregnu viis see alla, sest puudus Hansa liidu toetus. Vähenes samuti ka kauplus idamaadega Narva linn saavutas suure õitsengu ning Rootsi lausa mõtles sellest teha enda teise pealinna, kus kuningas elaks ja valitseks igal neljandal aastal. 10) VÕRDLE EESTLASTE ELUOLU POOLA KUNINGA VALDUSES JA ROOTSI AJA LÕPUL RIIGIMÕISAS Õigusetu olukord. Rüütelkond otsustab talupoegade elu. Esialgu vallutatud aladesse suhtutakse leebelt
Rentnikul keelati anda ihunuhtlust taluperemehele. Talupojad said kaevata kohtusse, kuni kuningani välja. Keelati ka talupoegade müümine maast lahus, nende taludest väljatõstmine ja talumaade mõisastamine. Eesti talupoegade seis ei olnud küll veel nii hea, kui Rootsi vabatalupoegadel, kuid siiski parem kui enne. Sageli talurahvakuningaks nimetatud Karl XI oli juba reduktsiooni algul teatanud kavatsusest kaotada Eestis riigimõisates pärisorjus, mida mujal Rootsis ei tuntud. Rootsi kirikupoliitika üks osa oli talurahvast lugema õpetada ja ka maakeelse kirikukirjanduse väljaandmine, mis kõik pidi lõpptulemusena aitama kaasa aitama riigiusu-luterluse-maksmapanekule. Eesmärgiks oli neil ja maakoolide loomine. 17. sajandi lõpul kehtestati kirikuseadus, mille ettekirjutisel olid sajandi lõpuks rajatud talurahvakoolid kogu Eestis. Nelja aasta jooksul sai õpetust ligi 160 eesti soost
Rootsile, selle tulemusel läks kogu mandri-Eesti Rootsi võimu alla. 1645. aastal Brömsebro rahuga sai Rootsi endale ka Saaremaa ja Muhu saare, 1660. aastal Oliwa rahuga Ruhnu saare. Talupoegade ja linnaelanike olukord Maapiirkondades elanud eestlastele ei möödunud Rootsi aeg oma põhiosas sugugi mitte roosiliselt. Hoopis mõisnikud olid need, kes saavutasid suurt majanduslikku ja õiguslikku edu. Vaatamata sellele, et juba Karl IX-le oli talupoegade pärisorjus vastumeelne, kuna Rootsis endas olid talupojad vabad ning neil oli isegi oma esindus Riksdagis, jäid eesti talupojad siiski sunnismaisteks, kellel oli keelatud oma elukohta vahetada ning keda mõisnikud võisid soovi korral nii müüa, osta kui vahetada. Vabu talukohti oli palju ja mõisnikud püüdsid neid iga hinna eest täitsa, kuna mõisnike sissetulek sõltus eelkõige tema talupoegade arvust. Rootsi riigivõimu kindlustudes tõusis mõisate arv Eestis ca 1000-le mõisale
* tugevad kaubandussidemed Lääne- Euroopaga * maarahva allasurumine, õiguste piiramine säilisid (Saksamaa, tollipiir) * tagasi kiirema arengu võrreldes Venemaa sisekubermangudega * reformide katselava (pärisorjuse kaotamine) * Balti aadel ja linnad säilitasid laialdase omavalitsuse * senised seadused ja maksukord * aadlimatriklid (kuid samas piirasid arengut) 1739. Roseni deklaratsioon- talupoeg on pärisori ja selleks jääb, vakuraamat kaotati ja koormised 6 päeva Järeldus: hoidis ära venestamise, ühtlustamise Vene km, õigeusustamise Mõis ja talu Mõisatüübid ja lühike iseloomustus Era- e. rüütlimõisad kõige rohkem, kuulusid baltisakslastele Riigi- e. kroonumõisad riik rentis mõisad riigiteenistuses olnud aadlikele, kellel rüütlimõisa polnud Kirikumõisad e. pastoraadid väiksemad, andsid elatist kirikuõpetajale
· Rootsi aeg elav ajalooline, suuline pärimus Arutluse teema "Vana hea Rootsi aeg" müüt või tegelikkus? Kavapunktid, millest võiks kirjutada: 1. Vaimulik elu 2. Haridus, kirjakeel 3. Reduktsioon 4. Muinasusu häving 5. Kaubandus Müüt: · Mõisnikel suured õigused, talupoegadel suured koormised + sunnismaisus (neid võis müüa-osta- vahetada) Talupoegade pärisorjastamine talupoeg mõisnikust sõltuvuses · Nõiaprotsessid, astuti ebausu vastu välja! · Suur majanduslik edu ei olnud talupoegadel, vaid mõisnikel. (Jõukus tuli peamiselt kaubanduse vahendamisest ja kohalikust teravilja väljaveost) Mõisnik oli seda edukam, mida rohkem talupoegi tal töötamas oli. · Talupojad olid endist viisi oma maa külge seotud. Kui nad põgenesid, võisid mõisnikud neid tagasi nõuda
a Uusikaupunki rahuga, kus sätestati Balti erikorra alused. Balti aadel ja linnad säilitasid Vene impeeriumi koosseisus laialdase omavalitsuse. Kehtima jäid ka senised seadused ja maksukorraldus. Lisaks eraldas Eesti ja Liivimaad luteri usk ning saksakeelne asjaajamine. Tänu Balti erikorrale jäi Eesti ja Liivimaa Euroopa kultuuriruumi, pääsesime venestamisest. Arenesime kiiremini võrreldes Venemaa sisekubermangudega. Balti erikorra negatiivsed jooned olid: aadli piiramatu võim tp üle, pärisorjus, eestlaste õiguste maha surumine.1762.a tõusis troonile Katariina 2, kelle valitsusaeg tõi kaasa mitmeid muudatusi, soovides, et Eesti ja Liivimaa provintsid oleks tihedamalt impeeriumiga liitunud. (Balti poliitika elluviimine George Browne) 1783-1796 oli asehaldusaeg-Lisandus Paldiski maakond, Pärnust lahutati Viljandimaa ning Tartumaast lõunaosa, mil hiljem sai nimeks Võrumaa, kõik maakonnakeskused said linnaõiguse. Kaalukamad olid poliitilised ümberkorraldused.
Pärast Jüriöö ülestõusu: halvenes eestlaste õiguslik seisund – vasallid asusid elama mõisatesse – kujunes välja teoorjus - talurahvas säilitas sisemise diferentseerituse: adratalupojad, üksjalad, vabatalupojad, maavabad Rootsi aja alguses: Eesti oli sõdadest kurnatud – rahvaarv ca 100 000, 17. sajandi lõpuks 400 000 (rahuaeg+ migratsioon) Rootsi ajal – suurenes teoorjus, 1671.a vormistati Liivimaal juriidiliselt pärisorjus (Karl IX parandas talupoegade olukorda), samas Gustav II Adolf reformis kohtukorraldust: talupoegadele jäi alles õigus mõisnike peale kaevata; 1672. a sai kuningaks Karl XI, kelle reformidega riigimaadel pärisorjus sisuliselt kaotati ja selle täielik kaotamine oli vaid lähemate aastate küsimus Rootsi aja lõpus: 1695-1697 Suur nälg – hukkus umbes 70-75000 inimest Vene ajal – kehtestati terveks sajandiks taas pärisorjus, talurahva heaolu oli alguses suhteliselt suur,
Reduktsioon - erakätesse antud riigimaade tagasivõtmine. Selle viis läbi Karl XI 1680. aastal Nimeta kaks reduktsiooni põhjust 1. tühi riigikassa 2. kuningas soovis aadlivõimu kärpida ja oma võimu tugevdada 4. Milliseid reforme kavandas Karl XI Eesti aladel mõisamajanduses ja talupoegade elukorralduses? Kuidas kavandatu realiseerus? Milliseid reforme kavandas Karl XI eesti aladel? VALDKOND KAVANDATUD REFORM REFORMI ELLUVIIMINE 1) Riigistati ka enne Rootsi võimu eravalduses olnud mõisaid. Sest Liivimaa aadel avaldas
nõuti ka karjakümnist ning osa metsasaadustest ning heinast. Hinnuse puhul oli tegemist kindlaks määratud naturaalmaksuga, mida maksti maaomanikule maa kasutamise eest. Lisaks pidid talupojad pidama üleval kohalikku preestrit ning maksma selle jaoks kirikumaksu, mis oli 1/10 osa kümnisest. Talupoegadel tuli ka maksta erinevaid trahve ning tuli teha kingitusi aadlikele, mida muideks võisid viimased kohtu kaudu välja mõista. Kui mõnel aastal juhtus talupoeg võlgu jääma, oli aadlikul õigus tema vabadust piirata ning talle lisakohustusi määrata. 13. sajandil oli rahva kohustuseks ehitada linnuseid, kirikuid ja teid. Mõisate tekkimisega tekkis ka teoorjuse ehk teorendi kohustus, mis alguses oli vaid mõned päevad aastas, kuid hiljem muutus see juba sagedasemaks, lausa nädalas kuue päevani. Teorent oli feodaalne koormis, kus talupoeg ehk teomees pidi osa nädalast tegema tööd mõisa
vähenes. Suur osa idakaubandust siirdus Narva. Rootsi kuningas tahtis isegi Narva Rootsi riigi teiseks pealinnaks nimetada ja seal aeg-ajalt elada. Narva õitses. Käsitöö arengut reguleeris tsunftikord. Tekkisid esimesed manufaktuurid (tehaste ja vabrikute eelkäijad). Manufaktuuritööstuse keskpunktiks kujunes Narva. 7.Iseloomusta talupoegade olukorda rootsi ajal? Talupojad olid sunnismaised ja neid võis isegi müüa, osta ja vahetada. Sõja ja hädaaegadel pärisorjus mõnevõrra leevenes. Mõisnike sissetulek sõltus eelkõige tema talupoegade arvust, seetõttu oli pagemine võimalik ja mõisnikud ei saanud talupoegadele eriti suuri koormisi peale panna. Talupojad kandsid ja kasutasid isegi tulirelvi. Mõisate arv tõusis ca 1000-le. Talupojad ei jäänud siiski täiesti ilma õigusteta. Mõisnik võis küll omal tahtel talupoega peksta, kuid makse ja koormisi tõsta ei saanud, siis võis talupoeg mõisniku kohtusse kaevata
Maarevisjoon- korraldati iga 7-8 aasta tagant, kus pandi kirja kõik töövõimelised talupojad Rüütlimõis- eramõisad, mis kuulusid peamiselt baltisaksa mõisnikele. Kroonumõis- riigimõisad, mis olid välja renditud riigiteenistuses olnud aadlikele, kellel rüütlimõisa polnud Pastoraat- kirikumõisad, mis olid väiksemad kui rüütli ja kroonumõisad ning andsid elatist kirikuõpetajatele. Rakmetegu- teotöö liik, mille puhul tegi talupoeg tööd rakendiga Jalategu- teotöö liik, mille puhul tegi talupoeg tööd jala Abitegu- teotöö liik kiireloomuliste hooajatööde (rehepeks, sõnnikuvedu, heinategu jne) tegemiseks Loonusrent- talupoegade tasu kasutatava maa eest maaomanikule( mitte raha) Moonavoor- talupoeg viis ühe mõisniku ntks vilja vms tema sugulastele/ sõpradele( teisele mõisnikule) Laevaehitusmaterjal: plangud, köied, tõrv, täkat
õpetamisele ja kirjutamisele oli Rootsi aja lõpuks eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge. Ajakirjanduse algus. 1675. aastal hakkas Tallinnas ilmuma saksakeelne nädalaleht "Ordinari Freytags Post-Zeitung". 3 Negatiivsed küljed Talupojad olid endist viisi oma maa külge seotud. Kui nad põgenesid, võisid mõisnikud neid tagasi nõuda. Talupoeg vabastati küll mõisniku kohtumõistmise alt, kuid viimasele jäi siiski väiksemate eksimuste korral kodukariõigus. Seda õigust tarvitas mõisnik tihti kurjasti. Kindlaks määratud maksud olid kõrged ja teopäevade arv küllaltki suur. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Kõik see lasus raske koormana talupoegade õlgadel. Kohustuste koorem tundus raskena ka selle pärast,
koormiste kandjad; maksavad künnist; üksjalad – mõisnik võttis maa ära, teevad tööd mõisnikule; sulased – palgatud jüripäevast mihklipäevani; vabadikud – ise vastutab oma tegude eest; kerjused ja träälid ROOTSI AEG- koormised läksid suureks (50-80%), et mõisaid ülalpidada.. Kujunes välja Balti aadli isevalitsus, mis oli orjuse legaliseerimise põhiline vahend, ning hiljem seadustatakse pärisorjus. Küla funktsioonid lähevad üle mõisale ja tekib vald ehk mõisate haldusühik. Eestlased kaotavad kohtuõiguse. Peks karistusena, mis suurim hirm ja häbi. Relvakandmise õigus võetakse ära. Uute perekondade rajamiseks ei olnud takistusi, sest vabu maid oli küllalt. Oma talu said ka vabadikud. Karl XI kuulutab välja mõisate reduktsiooni- mõis kuulutati riigi omaks. Vakuraamatute sisseseadmine, talupoegade mõisakoormised viidi vastavusse talude tegeliku majandusliku kandevõimega
kirikuolude parandamiseks. TALUPOEGADE KOHUSTUSED Rootsi võimu tulekuga suurenesid talupoegade kohustused, eriti teoorjus. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud. Talupoeg pidi teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks. Viljalõikusele oma põllul said talupojad asuda alles siis, kui mõisa põllud olid koristatud. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. 1632. aasta 1
alanud Põhjasõda muutis olukorda põhjalikult. Talupoegade kohustused Rootsi võimu tulekuga 17. sajandi esimesel poolel suurenesid talupoegade kohustused, eriti teoorjus. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud. Talupoeg pidi nagu ordu ajalgi, teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks. Viljalõikusele oma põllul said talupojad asuda alles siis, kui mõisa põllud olid koristatud. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. 1632. aasta 1. veebruari seadus reguleeris talupoegade seisundi ning õiguse väikeste
eKr b) vanem RA (Rooma keisririik) 1 at I pool pKr c) keskmine RA (5-8 sajand) d) noorem RA (9-13) 2. Keskaeg (13 16 saj) (Liivi sõda) (17.saj) 3. Vara Uusaeg sõdade ajajärk, alates Liivi sõda Rootsi-Poola sõdade lõpp 4. Rootsiaeg 17 saj 5. Veneaeg 18-20 sajand Kiviaeg: Pulli asula vanim teadaolev asula. Enne kui see leiti Kunda lammasmägi. Kunda kultuur kütid ja korilased. Asulad vee ääres, kalad, veelinnud, joovad metsloomad, nt põder. Esemed: kivi, luu, sarv, puu. Noorem kiviaeg: Keraamika, Kammkeraamika kultuur. Savinõud. Tasapisi algas Soome- Ugri keelkond. Püstkodad, ava vee poole. Tööriistade areng. Venekirves ehk nöörkeraamika kultuur (3at) Põllundus. Algeline karjakasvatus
Balti kubermangudest Venemaale oli oluline kohaliku baltisaksa aadli toetuse tagamine 1710 kirjutati Harku mõisas alla kapitulatsiooniaktile, mille kohaselt Eesti alad läksid Vene riigi koosseisu sisuliselt autonoomse osana. Balti erikord oli kasulik: -aadlikele, sest nad said oma mõisad tagasi Eesti talurahvale mõjus see laastavalt, sest pärisorjus toodi tagasi positiivsed pooled: kultuur säilis uuendused: a) muutused Venemaal poliitilised muutused- Prantsusmaa, Saksamaa, Poola tahtsid muutuda euroopalikumaks Balti erikorra olemus elanikkonnale säilitati luteri usk asjaajamiskeeleks jäi saksa keel säilis kohaliku aadli omavalitsus, privileegid säilis senine kohtusüsteem, seadused
Riigiametnike arv kasvas rohkem kui kolm korda, algselt ligi 300, perioodi lõpuks ca 1000. Kasvas venelaste arv riigiametnike seas. Pearahamaks. Otsene riigimaks, 1783 aastast, asendas senist riiklike maksude süsteemi. Varasemalt ratsateenistusmaks, mis kujutas endast rahalist kohustust, mis arvutati adramaade järgi; maksud, mis tasuti teraviljas – Eestimaal tollivili, Liivimaal statsioon. Vene sisekubermangudes oli pearahamaks varasemalt tuntud, Peeter I algatatud reform. Pearahamaksuga maksustati maksualuste seisuste meesisikud (aadliseisus ja vaimulikkond ei olnud maksualused seisused). Maksumäär 70 kopikat talupojal, linnakodanikul 120 kopikat aastas, kaupmeestel 1% varandustelt. Varasematel aegadel linlased otseseid riigimakse maksma ei pidanud. Pearahamaks kehtis 19.saj lõpuni, 1887.aastani. Riigil pidi olema ülevaade maksukohuslastest, selleks hingeloendused fiskaalsel eesmärgil, esimene 1782. Uuendused tõid kaasa kuulujutte, rahutusi. 1784
siiski hea mulje kuningast. Vana hea rootsi aeg! Mida suutsid rootsi kuningad? Uus maksusüsteem. Lõdvendati maksukoormisi, eelkõige tähendas see seda, et kõikjal riigis oli ühesugune maksumäär. Varem määras iga aadlik sellise maksu, nagu talle endale meeldis, kuid kuningad suutsid seda muuta. Koormised: viljamaks, teotöö 6p, rakmetegu- päevad aga normeeritud, abitegu ja loonus. Talupoegade olukord kergenes, sest maksud ei kõikunud. Aadlike tungival soovil aga kinnistati pärisorjus. Kinnitati , et on sunnismaisus ja talupoeg on mõisniku omand. See ongi pärisorjus, kuna pangi ametlikult kirja. Sp öeldaksegi, et Rootsi ajal kinnistati lõplikult kuigi tunnused juba ordu ajal. Pärisorjus 1645 Eestimaal, 1671 Liivimaal. Sisseränne. 17 sajandil venemaalt suur sisseränne eestisse, sest venemaal oli usureform ja vanausuliste tagakiusamine. Eestisse rahvast kõikjalt Euroopast, kuid siia ei jõudnud juute, kes muidu rändasid mööda euroopat.
riigi seimi. Mõisnike hulgas tõusis poola ja leedu feodaalide osakaal. Sajandi viimasel aastakümnel püüdsid Poola võimud majandust taastada. Koormisi ühtlustati ja nende määradest peeti üldiselt kinni. Mõningasele tõusuajale teig XVII sajandi alguskümnel lõpu jätkuv sõda ja Poola riigi majanduse langus. Muutus suhtumine talupoegadesse, võeti võtta mida võtta andis. Tartu, Viljandi ja Pärnu elustusid kaubalinnadena. Esiplaanile hakkas nihkuma Pärnu. 1584 sai Valga alev endale linnaõigused. Üldiselt mõjutas linnade arengut Liivimaal ikkagi püsiv kindlusetus. Uut valdust hakati muutma katoliiklikuks. Algas vastureformatsioon, mida soosis ka Rooma paavst. Vastureformatsiooni käigus alustati noorte kasvatamist katoliikluse vaimus. Praktilise hariduse kujundamisel etendas suurt osa jesuiitide ordu. Jesuiitide peamiseks keskuseks Eesti alal sai Tartu. 1583. ilmusid Tartusse ordu liikmes ja alustasid kohe kooselavate preestrite ja ilmikvendade organistatsiooni- kolleegiumi-
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
