Vana hea Rootsi aeg? (1)

Vana hea Rootsi aeg?
Kui rääkida Eesti ajaloost, mainitakse tihti vana head Rootsi aega. See periood ei avaldanud siinsetele oludele ainult halba mõju. Ma arvan, et vast kõige õiglasem oleks seda aega pidada n.ö. "neutraalseks", sest selle plussid ja miinused enam- vähem tasakaalustavad üksteist. Nagu varemgi, ei suutnud Eesti moodustada ühtset tervikut , vaid jäi hoopis jagatuks Eesti- ja Liivimaa kubermangu vahel. Rootsi aeg kestis Eestis peaaegu sada aastat ja tõi siinsetele elanikele kaasa palju olulisi muutusi. See periood algas kui ka lõppes veriste sõdadega. Eesti aladel algas Rootsi aeg erinevatel aegadel. Juba 1561. aastal alistus Rootsile Põhja-Eesti. Poola ning Taani loovutasid vaherahudega Rootsile Lõuna-Eesti, Põhja-Läti ning Saare-ja Muhumaa. 1660. aastal liideti Rootsiga ka Ruhnu. Rootsi aeg mõjutas suuresti Eesti rahvaarvu. 1620 . a. oli siinne rahvaarv alla 100 000 inimese. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast. 17. saj. teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt teiste rahvaste esindajaid. Võõrastest asus Eestisse kõige rohkem vene talupoegi. Venemaalt saabus ka käsitöölisi, kaupmehi ja kalureid. Teised suured uustulnukad olid soomlased. Samuti rändas sisse palju lätlasi. Mõningaid tagasilööke rahavaarvu pidevale kasvule tingisid Vene-Rootsi sõja sündmused ja 1656-1658 aasta katk. Nende tõttu rahvastiku kasv küll ajutiselt pidurdus, kuid 1695 . aastaks arvatakse Eestis olevat olnud isegi veidi üle 350 000 inimese. Kui Eestimaa oli täielikult saanud Rootsi kuninga valduseks, üks tähtsamaid reforme, mida läbi viidi seisnes selles, et pärisorjus kehtestati nüüd juriidiliselt. See tähendas seda, et talupoeg , samamoodi nagu tema lapsedki, oli nüüd mõisniku omand. Kuigi võeti kasutusele nn. vakuraamatud, kus olid kirjas kõik talupoja kohustused mõisa vastu, ei pidanud mõisnikud nendest alati kinni ja tõlgendasid seal kirjutatut nii nagu neil endil kasulik oli. Seejuures oli talupojal võimalus oma mõisnikku kohtusse kaevata, kuid loomulikult ei jäänud peale õiglus, vaid hoopis raha, mida mõisnikul oli kindlasti rohkem. Kuid ei halvenenud üksnes talupoegade olukord. Muudatused tulid ka linnadesse. Nimelt kaotasid viimased oma linnaõigused, mis on juba ainuüksi oma põhimõttes negatiivne, rääkimata tegelikest vabaduse piirangutest. Riigivõim hakkas tegema linnadele rohkesti ettekirjutusi ja neid aina rohkem üldriiklikele huvidele allutama. Linnad, kus ei olnud sadamat, kaotasid võimaluse kaubanduses osalemiseks. Talupojad said ka nende reformide tagajärjel kannatada - neil kadus võimalus linna põgemisega vabaks saada. Heaolu rikkus ka 1695-1697 aasta ajaloo suurim näljahäda. Näljahäda põhjuseks oli 1695. aasta kehv ilm, mis ei sobinud viljakasvuks. Terve suvi sadas lakkamatult külma vihma ja talv oli külm ning pikk. Selle tagajärel suri väga palju nälga. Nad proovisid suures meeleheites süüa õlgi, puukoort ja isegi inimest. Kuigi omati küllalt suuri viljavarusid, ei antud seda siiski eestlastele. Enamus viljast veeti Soome ja Rootsi, kus oli söögiga samuti kitsas käes. See näitas, et eestlastest tegelikult ei hoolitud ning neid kasutati siiski justkui orjadena. Kultuuri arendati Rootsi ajal palju. 1631. aastal asutati Tartusse trükikoda ja vaikselt hakati levitama ka eestikeelset kirjandust, tihti küll usulevitamise vormis. Suurt tähelepanu pöörati ka hariduse edendamisele - hakati looma ka talurahvakoole. Selles mängis suurt rolli ka Begnt Gottfried Forselius , kes 1684 . aastal asutas seminari talurahvakooli õpetajate ja köstrite ettevalmistamiseks. Mainimata ei saa jätta ka ülikooli rajamist Tartusse aastal 1632. Tänu omakeelse usuteemalise kirjandus levikule võeti ka luterlus suhteliselt hästi vastu. Rootsi ajal kehtestati uus kohtusüsteem, mis kehtis 19. sajandi lõpuni. Eestimaa kubermangu valiti adrakohtunikud , Liivimaale sillakohtunikud. Nende ülesandeks oli hoolitseda pagenud talupoegade kinnivõtmise ja tagasisaatmise eest, uurida talupoegade poolt sooritatud väiksemaid kuritegusid ja karistada süüdlasi. Maakonna tasandil tegutsesid Eestis ja Saaremaal meeskohtud, Liivimaal maakohtud , mis arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju. Raskemad kuriteod ja aadlike kohtuasjad lahendati juba kubermangu tasandil Eestimaa Ülemkohtus Tallinnas ning Liivimaa Õuekohtus Tartus. Igat kohtuotsust võis edasi kaevata ka Rootsi kuningale , kelle sõna jäi kohtuasjades lõplikus. Kindlasti üheks positiivsemaks muudatuseks Rootsi ajal sai Karl XI poolt kehtestatud reduktsioon - riigimaade tagasivõtmine. Reduktsioon võeti vastu kuna riigikassa oli tühi ja aadlikel oli liiga suur omavoli. Esialgu võeti tagasi ainult uued maad, mis olid erakätesse läinud Rootsi võimu ajal, kuid Liivimaa kubermang pidas seda ebaausaks ja nõudis, et võetaks ära ka Rootsi-eelsesse aega kuuluvad maad. Mõisad anti endistele valdajatele rendile, kes siis maksid riigikassasse renti. Riigi kontroll kehtestati ka erakätesse jäänud mõisate üle, mida võis müüa, kinkida või osta ainult kuninga loal. Rootsi ajal oli nii häid kui ka halbu asju ning on raske otsustada, kumb ta siis oli ­ kas halb või hea.