Vana Hea rootsi aeg (9)

Vana hea Rootsi aeg
Rootslased said Eestimaal võimule järk-järgult. Esmalt 1561. aastal ajasid rootslased poolakad Toompealt välja ja niimoodi alistades Põhja-Eesti. Järgmisena, 1629. aastal sõlmiti Rootsi ja Poola vahel Altmargi vahe-rahu, millega Poola loovutas Lõuna-Eesti Rootsile. Sellega oli 70-aastane sõdade ajajärk lõppenud. Aastail 1643-1645 peeti Taani ja Rootsi vahel järjekordne sõda, mille järgselt taanlased , kui kaotajad loovutasid Brömsebro rahuga Saaremaa Rootsile. Seega oli kogu eestlaste maa läinud Rootsi riigile ja Eestis algas Rootsi aeg.
Eesti ajaloos räägitakse tihti Rootsi ajast, nimetades seda „ vanaks heaks Rootsi ajaks“. Kuid kas see aeg oli tõesti nii hea võrreldes talle eelnenud Ordu aja ja järgnenud Vene ajaga , et seda perioodi saaks nimetada „vanaks heaks“?
Rootsi ajal toimusid rahvastikus suured muudatused.17.sajandi alguses hinnati rahvaarvu vähemaks kui
100 000. Kuna sõdades, mis toimusid enne Poola ja Rootsi vaherahu oli hukkunud üle poole rahvastikust. Pärast sõdade lõppu kasvas eestlaste arv suhteliselt kiiresti. Rahvas oli noorem ja elujõulisem ning vabu maid oli küllalt, et luua uusi perekondi. Sellised soodsad olud tagasid sündimuse. Vahepeal pidurdas rahvastiku kasvu Vene-Rootsi sõja sündmused aastatel 1656- 1658 ja katk 1657. aastal. 1659. aastaks arvatakse Eestis olevat veidi üle 350 000 inimese. Kuid näljaaeg mis oli 1695 .-1697. aastail toimis jällegi laastavalt ning nn. Suur nälg hävitas 20% rahvastikust. Isegi ikalduse ajal jätkas Rootsi poliitikat saata enamus vilja Eesti aladelt välja, mis halvendas olukorda veelgi. Pidades silmas rahvaarvu muutumist Eesti aladel, ei oska mina leida Rootsi ajas midagi paremat võrreldes teiste Eesti perioodidega.
Talurahva olukorras muutus Rootsi ajal palju. Erinevalt rootsi talurahvast , kes oli vaba, säilitati siinmail talupoegade sunnismaisus . 1645. aastal fikseeriti Põhja-Eestis sunnismaisus ja pärisorjus. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid talupoegade teokoormised. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud, kui parandanud talurahva olukorda. Reduktsiooniga läks suur osa eramõisatest tagasi Rootsile, mistõttu mõisnike võim talupoegade üle märgatavalt kitsenes. Nendele talupoegadele, kes töötasid Rootsi poolt ülevõetavas mõisas, tähendas see vabanemist pärisorjusest, sest siis nad oli nimetatud üksnes kuninga alamateks. Seati sisse ka vakuraamat , kuhu kanti kõik talupoegade kohustuse mõisa vastu. Koormiste fikseerimine piiras mõisavalitsejate kuritarvitusi ja esimest korda oli talupoegadel võimalus mõisnike peale ka kaevata. Kuigi kasutusel olid vakuraamatud , ei pidanud mõisnikud nendest alati kinni. Talupoegade õigus kaevata enamasti kasu ei toonud , sest peale ei jäänud õiglus vaid raha, mida mõisnikes oli kindlasti rohkem. Taolist olukorra muutust ei saa mingil määral positiivseks pidada.
Majanduses toimus Rootsi ajal nii mõndagi. Hakati looma esimesi manufaktuure. Manufaktuuritootmise põhikeskuseks oli Narva, mida saatis just Rootsi ajal suur edu. Kõige hinnatuim väljaveoartikkel oli kuivatatud teravili, mistõttu kutsuti Baltimaid Rootsi riigi viljaaidaks. Seepärast tegelesid mõisnikud ja talupojad kõige rohkem teravilja kasvatamisega . Linnade ellu tõi 16.sajandi lõpp ja 17.sajand olulisi muutusi. Linnad, kus ei olnud sadamat ei omanud võimalust kaubanduses osaleda. Uued olud andsid aktiivse majandustegevuse võimalusi üksnes sadamalinnadele, mis oli sisemaa linnadele väga ebasoodne. Keskajaga võrreldes kaotasid enamus linnadest oma majanduse korraldamise iseseisvuse. Rootsi riigivõim hakkas linnadele üha rohkem ettekirjutisi tegema. Vaid Tallinn säilitas oma traditsioonilise iseseisvuse. Ka Tartus ja Pärnus säilitasid raed põhimõtteliselt oma õigused kui teatud majanduslike hädade poolest allutati nad kindralkuberneri järelvalvele. Ülejäänud linnad olid läänistatud mõnele aadliperekonnale ja muutusid harilikult sõltuvaks viimasest. Õiguste piiramine üldiselt mistahes kontekstis pole kellelegi meelt mööda. Sisemaade linnade piiramine kaubanduses osalemiseks polnud kindlasti neile tulus ja muutes majandusliku olukorra nendel linnadel üpris nigelaks. Seega enamus linnadest ja rahvast oli kohati päris halvas seisus.
Kultuuri tähtsus tõusis Eestimaal Rootsi ajal märgatavalt. 1631.aastal asutati Tartusse trükikoda ja vaikselt hakati levitama ka eestikeelset kirjandust. Tihti oli see usulevitamise vormis. Tähtis on ka ülikooli rajamine Tartusse aastal 1632. Suurt tähelepanu pöörati ka hariduse edendamisele – hakati looma talurahvakoole. Begnt Gottfried Forselius oli see, kes 1684 . aastal asutas seminari talurahvakooli õpetajate ja köstrite ettevalmistamiseks. Rootsi ajal kinnistus luteriusk ja võib väita, et tänu omakeelse usuteemalise kirjanduse levikule, mis tegi inimestele luterlusega seonduva arusaadavaks. Kultuuri tähtsustamise ja suurem tähelepanu hariduse edendamisel on minu arvates kõige positiivseim muutus ja areng Eestile Rootsi ajal.
Minu arvates ei olnud Rootsi ajal toimunud muudatused nii erakordsed, et need teeksid selle perioodi teistest paremaks. Kokkuvõtteks saab väita, et vaatamata hariduse edendamisele ja eesti keele levimisele, ei muutunud Rootsi ajal enamik eluolust paremuse poole, et seda saaks täie õigusega nimetada „vanaks heaks Rootsi ajaks“.