Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Artikulatoorsete joonte kokkuvõte". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
huul, klusiil, sombud, nasaal, eeskeel, keeletipp, suuõõs, spirant, sibilant, ninaõõs, lateraal, alahuul, foneetika, fonoloogia, konsonandid, konsonant, artikulaator3) Kõva suulagi – kõvasuulaehäälikud ehk palataalid 4) Hambasombud – kitsas sombuline ala hammaste taga – somphäälikud ehk alveolaarid, postalveolaarid (hambasompude taga hääldatakse nt š-häälikut) 5) Hambad – hammashäälikud ehk dentaalid 6) Huuled – huulhäälikud ehk bilabiaalid ja labiaalid, huulhammashäälikud ehk labiodentaalid Keele osad ja seal moodustatavad häälikud ehk lingvaalid: 1) Keeletipp – keeletipuhäälikud ehk apikaalid 2) Keelelaba – keelelabahäälikud ehk laminaalid 3) Keeleselg – keeleseljahäälikud ehk dorsaalid, eeskeelehäälikud ehk predorsaalid, keskkeelehäälikud ehk mediodorsaalid, tagakeelehäälikud ehk postdorsaalid 4) Keelepära ehk keelejuur – keelepärahäälikud ehk radikaalid 5) Keeleküljed – külghäälikud ehk lateraalid Vokaalide artikulatoorsed jooned
Eek: sissehingamisel avar viisnurkne häälepilu, väljahingamisel kolmnurkne. Sosistamisel tekib kolmnurkne kõhrepilu nn sosina kolmnurk. 13. Missugused on artikulatsioonielundid? Kõnetrakt: neelu-, nina- ja suuõõs, Missugune on suuõõne osa häälikute moodustamisel? Suuõõnes häälikute moodustumise lõppfaas? 14. Millised on suuõõne ja keele erinevad osad? Suuõõs: pehme suulagi, kurgunibu, kõva suulagi, hambasombud, hambad, huuled, keel. Keel: keeletipp, keelelaba, keeleselg, keelepära, keeleküljed. 15. Missugused on kõne foneetilise transkribeerimise võimalused (IPA ja SUT)? IPA Rahvusvaheline Foneetikaühingu tähestik ja SUT soome-ugri foneetiline transkriptsioon. 16. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vokaali hääldamisel väljub õhk piki kõnetrakti keskjoont ilma takistuseta või hõõrdumiseta. 17. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Keele ja huulte. 18
häälduselundite kujundatud ahtuses pideva hõõrdumiskahina /v, s, s´, h/ ning võõrfoneemid /f/ ja /s/; b. klusiilid ehk sulghäälikud, mille hääldamisel häälduselundite sulg katkestab õhuvoolu täielikult /k, p, t, t´/; c. nasaalid ehk ninahäälikud, mille hääldamisel on suus või huultel õhuvoolu katkestav sulg ning õhk pääseb välja ninaneelu ja ninaõõne kaudu /m, n, n´/; d. lateraalid ehk külghäälikud, mille moodustamisel keeletipp või keeleselja eesosa tekitab suulae keskjoonel sulu, aga õhuvool pääseb välja küljelt /l, l´/; e. tremulant ehk värihäälik, mille moodustamisel pannakse mingi häälduselund (eesti keeles tavaliselt keeletipp) vibreerima /r/; f. poolvokaal /j/, mis artikulatoorselt kattub vokaal i-ga, kuid silbi moodustamisel käitub konsonandina. Mõnikord nimetatakse poolvokaaliks ka v-d. Moodustusviis Moodustuskoht
Näiteks: helilisus, nasaalsus, labiaalsus, näiteks konsonandid võivad olla [- helilisus] või [+helilisus]. Olulisemad kõneorganid on kopsud, kõri, pehme suulagi, keel ja huuled. Kõneaparaat elundid, mida hääldamisel kasutame: - Hingamiselundid (ülesandeks hääle tekitamiseks vajaliku õhuvoolu tagamine) - Fonotatsioonielundid (ülesandeks hääle tekitamine) - Artikulatsioonielundid (ülesandeks hääle kujundamine häälikuteks). Hingamiselundid: - ninaõõs (cavum nasi) - hingetoru (trachea) - kopsutorud (bronchi) - kopsud (pulmones). Hingamise faasid: - sissehingamine (aktiivne tegevus, mille käigus suurendatakse rindkere ja kopsude mahtu, kopsudes tekib alarõhk, mis põhjustab õhuvoolu kopsudesse; sissehingamisest võtavad osa diafragma (laiendab kopse allapoole) ja roietevahelised lihased (laiendavad kopse üles ja kõrvale) - hingamispaus
· Minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus, nt veer voor. Distinktiivtunnused: · On sõna tähendusi eristavad tunnused, nt kila küla. Täiendav jaotumine: ehk komplementaarne distributsioon. · Kahe häälikuga ei leidu ühtki minimaalpaari ja kumbki esineb ainult sellises ümbruses, kus teine ei esine. · Nt velaarne nasaal esineb ainult [g] ees, nt rong; mujal esineb alveolaarne nasaal. Allofoon on ühe ja sama foneermi foneertiline variant. 6. Millisesse kolme ossa võib jagada inimese kõneaparaadi ja mis on nende osade ülesanded? · Hingamiselundid ülesandeks on varustada kopsud hapnikuga. · Fonotatsioonielundid ülesandeks on hääle tekitamine. · Artikulatsioonielundid kõris tekitatud hääl kandub suuõõnde, kus hääl muutub resonantsi tagajärjel häälikuteks. 7
13. Missugused on artikulatsioonielundid (häälduselundid)? Pehme suulagi, kõva suulagi, hambasombud, hambad, huuled, keel. 14. Missugune on suuõõne osa häälikute moodustamisel? Suuõõnes toimub häälikute moodustumise lõppfaas. 15. Millised on suuõõne ja keele erinevad osad? Suuõõs: Keel: · Pehme suulagi * keeletipp · Kurgunibu * keelelaba · Kõva suulagi * keeleselg · Hambasombud * keelepära · Hambad * keeleküljed · Huuled 16. Mis eristab vokaale konsonantidest? · Konsonantide hääldamisel tekib kõnetrakti mingisse kohta kitsus, vokaalide puhul väljub õhk takistusteta. · Vokaalid on alati helilised. 17
Distinktiivtunnus : [+/- ümarvokaal] kiir küür , kila küla Paralleelne jaotumine - kaks häälikut saavad esineda ühesuguses positsioonis ja kontekstis rahu lahu , varu valu , vaar vaal Täiendav jaotumine ehk komplementaarne distributsioon: kahe häälikuga ei leidu ühtegi minimaalpaari ja kumbki esineb ainult sellises ümbruses, kus teine ei esine - eesti k: velaarne nasaal esineb ainult [g] ees, nt rong; mujal esineb alveolaarne nasaal - need kaks häälikut on täiendavas jaotumises ehk ühe ja sama foneemi allofoonid. Allofoon - ühe ja sama foneemi foneetiline variant. Foneemi püsivate tunnuste miinimum- komplekt. Positsioonist, häälikuümbrusest, kõnelejast jms tulenevad varieeruvad tunnused. Vabaallofoonid Positsioonilised allofoonid: ekstrinssed e märgatavad intrinssed ehk märkamatud Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Häälikud on meeleliselt tajutavad,
Kõneaparaat elundid, mida hääldamisel kasutame. 1) Hingamiselundid (ninaõõs, hingetoru, kopsutorud). Ülesanne: hääle tekitamiseks vajaliku õhuvoolu tagamine. 2) Fonatsioonielundid (kõri oma elunditega e. alumina hääleallikas). Ülesanne: hääle tekitamine. 3) Artikulatsioonielundid ülemine hääleallikas (neel-, suu- ja ninaõõs). Ülesanne: hääle kujundamine häälikuteks. 8. Missugused on meie hingamiselundid? Elundid: ninaõõs, hingetoru, kopsutorud, kopsud 9. Millised on hingamise faasid ja liigid? Hingamise faasid: 1) Sissehingamine aktiivne tegevus, mille jooksul roided tõusevad> rinnaõõnes madalam rõhk > õhk kopsudesse. Vahelihas tõmbub kokku. 2) Hingamispaus 3) Väljahingamine passiivne tegevus, lihased lõtvuvad, diafragma samuti, õhk voolab välja Liigid: 1) Jõudehingamine kui ei kõnele, vahetame välja 0,5 1 liiter õhku, toimub tavaliselt nina kaudu.
tekib käre hääl. 12. Missugune on häälekurdude asend ja tegevus hingamisel, helitute ja heliliste häälikute hääldamisel, sosistamisel? 1) sügav hingamine 2) jõudehingamine ja paljud helitud häälikud 3) sosistamine 4) helilised häälikud. 13. Missugused on artikulatsioonielundid? Ülesanne hääle häälikuteks kujundamine. Aktiivsed artikulaatorid on huuled ja keel. Kõnetrakt: 1)Neeluõõs: neeluhäälikud e farüngaalid 2) Ninaõõs: ninahäälikud e nasaalid 3) Suuõõs: suuhäälikud e oraalid. Nasaalne resonants: Nasaalid - õhk väljub ainult nina kaudu. Pehme suulagi tõuseb ja moodustab velaarse sulu, mis eraldab ninaõõne ülejäänud kõnetraktist. Nasaleeritud häälikud - õhk väljub nii suu kui ka nina kaudu. Häälduselundid: 1) pehme suulagi: pehmesuulaehäälikud e velaarid. Lõpeb kurgunibuga: nibuhäälikud e uvulaarid 2) kõva suulagi: kõvasuulaehäälikud e palataalid 3) hambavall
5. Sonoorsusskaala Kõige vähem sonoorsed on klusiilid. Kõige sonoorsemad vokaalid. Sonoorse ja mittesonoorse vaheldumine peaks säilima ka keerulisemate silbistruktuuride puhul. Kui segment on sonoorne, tõuseb sonoorsus tuuma suunas ja langeb kooda suunas. Näiteks salk on hea silp, aga lehm ei ole (võib hääldada nii lehm kui ka leh.m) Mida sonoorsem on häälik, seda rohkem soovib ta olla mooraga seotud. Näiteks poolvokaale (j, w) defineeritakse kui mooraga sidumata vokaale. Helitu klusiil (k, p, t) > heliline klusiil > helitu frikatiiv (s, f, h) > heliline frikatiiv (z, v) > nasaal (n, m) > liikvida (l, r) > kõrge vokaal (i, u) > keskkõrge vokaal (e, o) > madal vokaal (a) 6. Rõhusüsteemid (parameetrid, jalgade tüübid) Parameetrid: · Dominantne paremal/vasakul kas jala 1. või 2. silp on rõhuline. · Seotud/sidumata Seotud = pearõhk on sõna algusest või lõpust lugedes mingil kindlal kaugusel, nt 1. või 2. silbil. Kaasrõhud on ka kindlate
Lingvistika - Foneetikast ja fonoloogiast Rääkimine on inimese üks igapäevasemaid tegevusi. Võimet toota ja mõista kõnet peetakse nii iseenesestmõistetavaks, et sellele ei pöörata tavaliselt üldse tähelepanu. Tähelepanelikuks muutume vaid siis, kui keegi hääldab mõnd häälikut teistmoodi või siis paneb näiteks sõnas rõhu mujale, kui meie seda teeme, või hääldab sõna muus vältes, kui me ise hääldame. Inimene võib oma häälduselunditega moodustada tohutult palju erinevaid häälikuid (ka selliseid, mida tema oma emakeeles ei ole). Emakeelegi häälikute laadi mõjutavad naaberhäälikud või kuulumine rõhulisse või rõhuta silpi, aga ka kõneleja vanus, sugu, kõneorganite anatoomia, tema emotsionaalne seisund. Vaatamata sellisele varieeruvusele, tunneb kuulaja enamasti sõnad ära. Foneetika ehk hääldusõpetus uuribki häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus (häälikud märgitakse nurksulgudesse [ r ]). Sealjuures pööratakse tähelepanu kõne ko
eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavalt tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Uurib häälikute ühendeid. Foneetika põhimõisteid: • Mõisteid häälikute moodustusviisist tulenevalt o heliline / helitu, konsonant, vokaal o klusiil (k, p, t) o frikatiiv: sibilant (s, š, z, ž) ja spirant (f, v, h)), o afrikaat (ts, ks), nasaal (n,m,ŋ), lateraal (l), tremulant (r), poolvokaal (w,j) o dentaalne, palataalne, larüngaalne, labiaalne o aspireeritud • Häälikute kombinatsioonid o diftong ehk täishäälikuühend o konsonantühend o geminaat • Veel foneetilisi nähtusi o palatalisatsioon kass’, pall’, loll’, vann’ o vokaalharmoonia
Kordamisküsimused (2009) Sissejuhatus germaani filoloogiasse Mõisted: ablaut (kvalitatiivne ja kvantitatiivne) ablauti mõiste leiutas Jakob Grimm; morfoloogiline vokaalivaheldus tugevates tegusõnades germaani keeltes ja tüvedes ja juurtes indoeuroopa keeltes; kvalitatiivne ablaut kolmeastmeline vokaalimuutus: 1) e-aste (täisaste), nt IE ped pedestrian, 2) o- aste, nt IE pod podium, 3) nullaste - ø kvantitatiivne ablaut täishääliku pikkus muutub, nt võivad esineda pikk e ja pikk o afrikaat häälikud ch, j; vastavad ühele foneemile analüütiline keel keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente, kasutab liidete asemel spetsiifilisi grammatilisi sõnu või partikleid, et väljendada süntaktilisi suhteid artikkel abisõna, mis määrab nimisõna soo või arvu. Skandinaavia keeltes võib olla liikuv artikkel. En bil üks auto; bilen konkreetne auto. aspiratsioon h-häälik, mis tekib vahel helitute sulghäälikute järel a
vastandrühm obstruentide ehk tõkkhäälikute näol (
Sissejuhatus germaani filoloogiasse Mõisted: ablaut (kvalitatiivne ja kvantitatiivne) – ablauti mõiste leiutas Jakob Grimm; morfoloogiline vokaalivaheldus tugevates tegusõnades germaani keeltes ja tüvedes ja juurtes indoeuroopa keeltes; kvalitatiivne ablaut – kolmeastmeline vokaalimuutus: 1) e-aste (täisaste), nt IE ped – pedestrian, 2) o-aste, nt IE pod – podium, 3) nullaste - ø kvantitatiivne ablaut – täishääliku pikkus muutub, nt võivad esineda pikk e ja pikk o afrikaat – häälikud ch, j; vastavad ühele foneemile analüütiline keel – keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente, kasutab liidete asemel spetsiifilisi grammatilisi sõnu või partikleid, et väljendada süntaktilisi suhteid. Sõnajärg lauses range Boy ate soup- vaid 1 võimalus! artikkel – abisõna, mis määrab nimisõna soo või arvu. Skandinaavia keeltes võib olla liikuv artikkel. En bil – üks auto; bilen – konkreetne auto. aspiratsioon – h-häälik, mis tekib
1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (asend, zestid, miimika, pilgud jne) vahendeid. Inimkee
1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (asend, zestid, m
omandatuiks. Sagedasem kaasasündinud viga on lõhe näol, mis jagab suulae kahte ossa, ühendades seega suuõõne ninaõõnega. Huulevigastust teatakse jänesemoka nime all. Hiljem omandatud ninakõla võib tekkida pehmesuulae haigestumise tõttu, mida võivad põhjustada suulae torkimine mingi terava esemega, pöidla või luti imemine, halvatused ja tursed. **Kinnine ninakõla Põhjuseks on häälduseks vajaliku ruumi vähenemine ninaõõnes. Kui ninaõõs hääliku moodustamisest üldse osa ei võte, siis räägib laps m asmele p ja n asemel t, see on vastupidine seisund avatud ninakõlale, mis tekkis ninaõõne pideva koostöö tulemusena. Ninaõõs võtab nii nagu suuõõski hääldamisest osa resonantsruumina. Nina resonantsruum koosneb ninaõõnest ja ninaneeluruumist. Haiguslike muutuste tagajärjel võivad mõlemad ruumid muutuda väiksemaks või hoopis eralduda, mille otseseks tagajärjeks on muutused hääles ja häälikutes.
KORDAMISKÜSIMUSTE VASTUSED 2014 1. Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel koosneb ÜKSUSTEST ja MÄRKIDEST(sümbol, indeks ja ikoon) *sümbol – puudb seos vormi ja tähenduse vahel *ikoon – vorm ja tähendus põhinevad sarnasusel *indeks – vorm ja tähendus põhineb mingit sorti sarnasusel Inimkeele omadused: 1.Keelemärgi motiveerimatus – sõna on motiveerimatu, kehtib sümbolite puhul. NT: „Koer tegi auh-auh“(mitte ei tee häält järgi) 2. Keelemärgi diskreetsus – keelemärk on omaette tervik NT: „kala“ ja „kana“ on sarnased sõnad, aga tähenduselt erinevad ja ei saa üksteiseks üle minna 3. Keelemärgi duaalsus: •häälikute süsteem – keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest – häälikutest •tähenduste süsteem – keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest – märkidest 4. Keelesüsteemi produktiivsus: Saab öelda ükskõik mida, pole piire 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünk
Kõrihäälikud h . Moodustusviis: frikatiivid : hõõrdhäälikud : õhuvooluga häälikud Klusiilid ehk sulghäälikud : sulgumine, paus katkestab õhuvoolu Nasaalid ehk ninahäälikud : õhk läbi nina ( m n ) Lareraal ehk külghäälikud : keelega, õhk pääseb völja küljelt ( l ) Tremulant ehk värihäälik : põrisev r ( keeletipp ) Poolvokaal : j ( v ) Heliline häälekurdude vibreerimine ,, Aadama õun" vibreerib. (v, z, m, n, r, e) Heliline m n l r j v helitu - ei vibreeri ( plosive stop ) kpt, gbd, f, s, jne. helitu on sulghäälik v hõõrdhäälik ( frikatiiv ) v, s , h , , f Minimaalpaar sõnad mis erinevad ühe foneemi poolest.(kana-kala, kasv- kass) Tikk takk tukk tokk tekk Foneemide distinktiivsed tunnused: 1) erinevad foneemid 2) sama foneemi allofoonid
Foneetika liigid: 1) artikulatoorne foneetika tegeleb häälikute moodustamisega; uurimisobjekt on ka inimese suu; 2) akustiline foneetika uutimisobjekt on heli; 3) auditiivne e tajufoneetika uurib heli vastuvõttu. Transkriptsioonid: - IPA; - soome-ugri transkriptsioon - lihtsustatud transkriptsioon Mõisteid: 1) häälikute moodustusviisist tulenevalt: - heliline / helitu: · klusiil - tekib sulg (k, p, t) · frikatiiv - midagi sahiseb: sibilant(s, s, z, z) ja spirant (f, v, h) · afrikaat algab klusiiliga, lõppeb s-häälikuga (ts, ks) · nasaal ninahäälik (n, m, ) · lateraal - moodustatakse keele äärte abil (l) · tremulant värihäälik (r) · poolvokaal vahepealne ( j, w) - Vastavalt moodustuskohale: · dentaalne - hammastega, · palataalne - suulaega,
Cuerdas vocales (Häälepaelad e häälekurrud ) Glotis (Häälepilu) 3)Cavidades supraglóticas - o cavidades resonantes (No podríamos percibir los sonidos sin las cavidades resonantes que amplifican los sonidos. Las cavidades supraglóticas actúan como filtros acústicos sobre la onda compleja inicial facilitando el paso y reforzando a determinados componentes y eliminando o debilitando las frecuencias más alejadas de las resonantes). resonatsõõned faringe neeluõõs cavidad bucal suuõõs cavidad nasal En la cavidad bucal: La lengua ◦ ápice de la lengua (keeletipp ) ◦ dorso de la lengua (keeleselg ): predorso, mediodorso, postdorso ◦ raíz (keelejuur) Paladar (suulagi ): ◦ paladar duro/ paladar (kõva suulagi ): prepaladar, mediopaladar, postpaladar ◦ paladar blando/ velo paladar/ velo (pehme suulagi ): zona prevelar, zona postvelar dientes:
Konsonandid Hääldamisel 3 häälduselementi: Moodustusviis (mil määral õhu liikumine takistatud) Moodustuskoht (koht, kus sulg või ahtus tekitatakse) Helilisus (kas häälepaelad vibreerivad või ei) + häälduse peenendamine palatalisatsioon (l,n,s,t) Eesti keele konsonandid huuled hambad Hamba Kõva Pehme kõri sombud suulagi suulagi klusiilid p, b t, d k, g frikatiivid f, v s, z s, z h nasaalid m n liikvidad r l Pool w j vokaalid Eesti keele vokaalid kõrge i ü u
· Retoorika e kõnekunst · Lavakõneõpetus · Võõrkeeleõpetus · Logopeedia · Lauluõpetus (hääleseade) · Kohtufoneetika · Foniaatria (häälehäireid uuriv arstiteaduse haru) Foneetika rakendusaladkõnetehnoloogias · Kõne automaatne äratundmine · Kõnesüntees · Kõneleja automaatne tuvastus · Abivahendid kõnepuuetega inimestele · Abivahendid pimedatele · Tehismuusika 6. Nimeta inimese kõneorganid, kuulmisorganid. Kõneorganid: Kõnetrakt: kõva suulagi, pehme suulagi, ninaõõs, huuled, suuõõs, kõripealis, keeleluu, keel, Kõri: kilpkõhr, häälekurrud, sõrmuskõhr, Kopsud: hingetoru, rinnak, söögitoru, diafragma Kuulmisorganid: 7. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vastupidiselt konsonantidele on vokaal häälik, mille artikuleerimisel pääseb õhk vabalt ja takistuseta pidevalt välja suust või suust ja ninast 8. Kirjelda vokaale kolme artikulatoorse mõõtmega (lähtuvalt keele ja huulte asendist).
· Kõneakt fonoloogias: mõte sõnumi tootmine helilaine sõnumi vastuvõtt mõistmine · Foneetiline transkriptsioon kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine Foneemide liigitus: · Vokaalid e täishäälikud: o eesvokaal [i e ä ö ü], keskvokaal [õ], tagavokaal [u o a] o labiaalsus (huuled ümardatud): labiaalne [u o], illabiaalne [i e] o pingsus: pingsad [i], lõdvad · Konsonandid e kaashäälikud: o klusiil e sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu ligipääs on täielikult suletud) [p t k b d g] o frikatiiv e hõõrdhäälik (ahtuses tekib kahin) [f v s z h] o nasaal e ninahäälik (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõne avatud) [m n] o lateraal e külghaalik (keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele külgede) [l] o tremulant e värihäälik (väringute seeria) [r] o poolvokaal [j]
võõrsõnade alguses võib olla g, b, d. Sõna alguse b, d, g häälduses ei kajastu: võõrsõnade alguse g,b,d hääldatakse nagu omasõnade k,p,t. Sulghäälikust sõltub tähendus, nt gaas - kaas, baas - paas, doos - toos jt. · Sulghäälik sõna sees Sõna sees kirjutatakse sulghäälik vormiprintsiibist lähtudes. Oluline on jälgida, kas klusiil satub helilise või helitu hääliku naabrusesse. Tavaliselt kirjutatakse helitute häälikute kõrvale k, p ,t (nt lahke, kopsik, peatselt) ja heliliste järele g, b, d (nt kõrvaldas, õmmeldi, kaergi). Sama põhireegel kehtib ka liite -ki, -gi kirjutamisel: Sõna sees asuvat sulghäälikut ei saa kirjutada ainult häälduse järgi, kui
esimene. Eesti keeles on 36 diftongi (neist 10 esinevad ainult võõrsõnades). Kõrgenevad diftongid on (nt ei, ou -> nt täis), madalduvad on nt uo, ue -> pea, oa. Kui kaks kõrvuti asetsevat vokaali ei moodusta diftongi, on tegemist vokaalijärjendiga (hiaatus). Seda nähtust esineb ka eesti keeles, nt avaus, rodeo, duo. Hiaatus on hästi jälgitav, kui sõnale liitub konsonandiga algav muutelõpp. Konsonantide artikulaator on tavaliselt mingi keele osa, vahel ka alumine huul. Häälduskohad paiknevad ülemisest huulest piki kõva ja pehmet suulage neelust glotiseni. Häälikute nimetuses väljendatakse häälduskohta liigadjektiiviga (nt apikaaldentaalne, dorsaalvelaarne). Arikulaator ja häälduskoht on enamasti omavahel koreelatsioonis: kui häälduskoht on tagapoolne (nt velaarne), siis on ka artikulaator tagapoolne (postdorsaalne); kui häälduskoht on eespoolne (nt postdentaalne), on ka artikulaator eespoolne. Anatoomilistel
Hispaania ehk kastiilia keel on üks laialdaseimalt räägitud Romaani keel. See on Hispaania ametlik riigikeel ning seda räägib emakeelena enamik elanikkonnast. Järgnev hispaania keele häälikusüsteemi ülevaade on tehtud artikli Martķnez-Celdrįn, Eugenio; Fernįndez-Planas, Ana Ma.; Carrera-Sabaté Josefina 2003. Castilian Spanish – Journal of the International Phonetic Association: Volume 33, 255–299 põhjal. Artiklis on vaatluse alla võetud formaalne hispaania keel, mida räägitakse haritud keskealiste inimeste poolt Kesk-Hispaanias. 1. Konsonandid Selle keele sulghäälikud on /p/, /b/, /t/, /d/, /k/ ja /g/. Foneemid /p/ ja /b/ on hääldatud bilabiaalselt ehk kahe huulega, /t/ ning /d/ on dentaalid ehk hammashäälikud ja /k/ ja /g/ velaarid, pehme suulae häälikud (/k/ häälduse alla läheb ka häälik /c/ näiteks sõnas ´kasa casa ‘maja’). Selles keeles on kolm nasaali ehk ninahäälikut: /m/, /n/ ja /ɲ/. Foneemid /m/ ja /n/ on hääldatud vastavalt bi
Üks võimalikest: astme poolest erinevate tüviallomorfide vaheldumist sõna morfoloogilises paradigmas nimetatakse tüve AV-ks. Tänapäevalgi avaldub astmevaheldus enamasti kahesilbilistes sõnades ja kaasrõhulistes liidetes. Astmevahelduse alla kuuluvad ainult kindlat tüüpi, mitte suvalised tüvemuutused; AV ei puuduta morfoloogilisi tunnuseid ega lõppe. Astmevahelduse liigid on laadivaheldus ja vältevaheldus. Laadivahelduse puhul esineb sõna tugeva astme vormis teise silbi algul klusiil või s, mis nõrga astme vormis puudub. Vältevaheldus on aga II ja III välte vaheldumine sõna eri vormides, nt *seppä : *seppän : *seppäδä (sepp (III v) = sepa (II v) : seppa (III v)). Astme määramine on laadi- (edaspidi LV) ja vältevahelduse (edaspidi VV) puhul erinev: LV – tugevas astmes on vormid, kus klusiil või s on säilinud; nõrgas astmes aga vormid, kus need on kadunud või asendunud.
Hindrek Reiman Ejaki keele uurimine ja võrdlus eesti keelega Sissejuhatus Ejaki keel on väljasurnud keel, mille areaal asus Kagu-Alaskas Cooperi jõe kallastel. Kuulus Na-Dené keelkonda. Viimane traditsiooniline rääkija suri aastal 2008. Keel suri jäädes inglise keele ja tlingiti keele ohvriks. Dr Michael Krauss, kes on lingvist ja professor Fairbanksi ülikoolis Alaskas, on õppinud ja dokumenteerinud nii ejaki keelt kui ka teisi kohalikke Alaska alalt pärit keeli ning rääkib ejaki keelt ladusalt, kuna õppis seda viimastelt ejaki keele emakeelena rääkijatelt. Peale tema räägib ejaki keelt veel Guilluame Leduey Prantsusmaalt, kes õppis selle keele selgeks läbi internetist saadaval olevate materjalidega. Tema näitas, et ejaki keele elustamine on täiesti võimalik. Ejaki keelel on olemas kirjakeel, mis kasutab ladina kirjasüsteemi. Selle sajandi alguses on üha suurenev huvi ejaki keele taas
EESTI KEELE STRUKTUUR MIS ON KEEL? Keel kui . . . Infoedastaja. NB! Keele põhiülesandeks ongi informatsiooni edastamine. See kehtib nii inimeste kui ma loomade-putukate kohta; Suhtlusvahend. Inglaste "How are you?", mis ei eeldagi tegelikult mingit pikka vastust, mille jooksul te vahetate infot; Emotsioonide väljendaja. Negatiivseid ja positiivseid emotsioone väljendame; Mõtlemisevahend. Mõtete korrastamine. Näide: peas arvutamine; Kuuluvuse väljendaja. Sotsiaalsuse ja paikkondlikkuse väljendaja. KUIDAS TEKKIS KEEL? Keele tekke kohta palju hüpoteese/oletusi; 1866 aastal Prantsuse Akadeemia keelab keele teket käsitlevad diskussioonid ; 20.sajandi lõpukümnenditel uut materjali palju; Praegu arvatakse, et keele teket võib siduda inimese eelase ajumahu kasvuga, mis oli ~400000 kuni 100000 aastat tagasi. Üks osa inimese geneetilisest infost kandub edasi ainult ühe vanema k
Häälikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem. Foneem on fonoloogia põhiüksus. Foneemil endal ei ole tähendust. Allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega. Foneem realiseerub allofoonina. 28. Kõneorganid, kõnetrakt Kõneorganid, kõnetrakt- kõneorganiteks on: kõva suulagi, pehme suulagi, ninaõõs, suuõõs, kõripealis, keeleluu, keel, kilpkõhr, sõrmuskõhr, häälekurrud, hingetoru, söögitoru, rinnak, kopsud, diafragma- mõjutab nt kõnekvaliteeti. Kõnetrakt- artikulaatorid (liikuva kõnetrakti osad): huuled, keel, pehme suulagi, kõri, alalõug ja resonaatorid: suuõõs, ninaõõs, neeluõõs 29. Eesti häälikusüsteem, nende kvaliteet ja kvantiteet Vokaalid ja konsonandid on kõne segmendid ehk häälikuüksused. Kvantiteedi akustiline vaste on ajaline kestvus, kõne
· mitm part lõputa (leplikke, veidrikke) · i-mitmus üldiselt kasutusel (ekslikesse, leidlikes, metsnikest, paindlikelt, vestmiketa) · kolhoosnik, pealik, politseinik, sovhoosnik, ümbrik - võib käänata nii AV-ga kui AV-ta II ALALIIK · nõrgeneva AV-ga kahetüvelised sõnad PÕHITÜÜP KEEL · Keele, keelt, keelesse e keelde, keelte, keeli, keeltesse e keelisse · e-tüvelised sõnad, mille esimese silbi pikale vokaalile järgneb l, n või r (hiir, hoo, huul, hääl, joon, juur, kaar, kiir, koor, meel, niin, nool noor, peel, peen, pool, saar, seen, sool, soon, suur, säär, tuul, tüün, veer, voor, äär. Siia kuulub ka m-iga lõppev sõna leem. VORMISTIKUST: · ains part kons.tüveline t-lõpuline ja tugevas astmes (hiirt, juurt, meelt, peent, soont, veert) · ains illast sse-lõpuline nõrgaastmeline võii de-lõpuline tugevaastmeline (hoolesse e hoolde, niinesse e niinde, poolesse e poolde, suuresse e suurde)
annaabi.ee 
