Kõnearendus (1)

Linda Rõuk „Kuidas kõneleb teie laps“
Kõne on kõrgema närvisüsteemi üks avaldusvorme ning tekkeaja poolest kõige hilisem ja kõige tundlikum avaldumisvorm. Eriti tundlik on kõne oma intensiivsemal arenguperioodil ehk varajases lapseeas .
Inimese häälikuline kõne hakkab arenema sündimisest alates.
Kunagi pole liiga vara alustada kõne kasvatamist teadlikult, väär on pidada seda ainult kooli ülesandeks. Valede harjumuste süvenemisel muutuvad esialgu süütuna näivad kõnevead edasijõudmise pidurdajaiks õppetöös. Eriti on see maksev algklasside õpilase kohta. Keskmistes klassides on ka lihtsaimat viga juba raske parandada ja lõpuks võivad kõnevead avaldada negatiivset mõju inimese kogu psüühikale.
Vigase kõne võivad põhjustada ka kõneorganite ehk suu ja nina mitmesugused defektid . Ilma liialdamata oleneb niisuguse lapse kogu elu nii õigeaegsest arstiabist kui ka järgnevast logopeedilisest tööst.
Kõne arenemise perioodil on kõneviga arengu aktiivseks pidurdajaks.
Kõne areng on seotud kogu organismi talitlusega, eriti meeleorganite tööga.
Pime laps hakkab rääkima mitu aastat hiljem kui tema eakaaslased, kurt laps ei hakka erialase abita üldse rääkima.
Kolmeaastane laps peab oskama väljendada ennast häälikulises keeles niivõrd, et teine inimene sellest aru saaks, vastasel juhul tuleks pöörduda logopeedi poole.
*Sagedamine esinevad järgmised kõnevead:

• Ãœksikute häälikute vale hääldamine. Nt r-i põristamine ehk hääldamine kurgus, s-i peenendamine, susistamine, k puudumine.
  
• Läbi nina rääkimine, kinnise ninaga rääkimine, ebaselge hääldamine, liiga kiire kõne, ebameeldivalt aeglane kõne.
  
• Kogelus .
  
• Hilinenud kõneareng, alaalia , võimetus õppida lugema ja kirjutama.
  

Kõnevigadeks ei loeta: 1) kõnearengu perioodil esinevaid häälduslikke kõrvalekaldumisi lapse kõnes; 2) murret; 3) aksenti.
Kõnevead jagatakse kaheks:
Funktsionaalsed kõnevead – tekivad halbade eeskujude ja juhuslike valeharjumuste süvenemise tagajärjel. Kõneorganid on selpuhul täiesti korras. Õigeaegse raviga on neid vigu võimalik 100%-liselt parandada.
Orgaanilised kõnevead – põhinevad anatoomilistel kõrvalekaldumistel lapse kõneorganites. Kõrva-nina-kurguarst (otorinolarüngoloog) otsustab sel puhul opereerimise vajaduseja määrab selle aja. Kõneravi võib toimuda ka enne operatsiooni, kindlasti aga peab see aga järgnema operatsioonile. Raviv arst on kohustatud suunama lapse logopeedi juurde.
Sagedamini esinevad orgaanilised vead, mis takistavad lapsel kõne tekkimist ja arengut, on vale hambumus, keele kida lühidus, suulaelõhe, huulelõhe, suulae vale kuju, mitmesugused kasvajad ninas ja adenoidid .
Artikulatsiooniaparaadi ositiseks on huuled, hambakaared, keele ots, suulagi ja kurgukaared.
Kõneprotsess ise koosneb kahest osast – tajumisest ja hääldamisest.
Õige häälikuline kõne on lapse mõttemaailma kujunemisel lahutamatuks osaks. Sellepärast on väga tähtis õigedti kuulda ja hääldada.
Kuulmist võib lugeda kõne nurgakiviks. Kõige väiksemgi rike kuulmises kajastub otsekohe kõnes. Oma kõne kuulmine 1/10 sekundilise hilinemisega toob kaasa kogeluse. Kogeleja, kes oma kõnet ei kuule , võib ajutiselt veatult kõneleda.
Vale hambumus põhjustab üldise segase ja isegi ebaesteetilise hääldamise, sest keel ei jää hambakaare taha, vaid liigub avatud kohtadest suust välja. Häälikutest kõige rohkem kannatavad s, š, z, ž, t, d, f, v, p ja b. Kõneravi algab pärast anatoomilise vea kõrvaldamist või kõrvaldamise ajal.
Kui hambad on ebakorrapäraselt kasvanud, võib juhtuda, et nende asend ei ole ühe või teise hääliku hääldamiseks sobiv.
r-häälik on oma tekkeaja poolest eesti keele häälikute hulgas kõige hilise, s.t. et laps omandab tavaliselt r-i kõige hiljem. Mõned lapsed saavad r-i hääldama hakata alles 6. eluaastal , kusjuures enne seda r kas puudus üldse või asendati kas l-i või t-ga, kuna nad on kõneorganite asendi poolest sarnased.
r-i vale hääldamist nimetatakse rotatsismiks, r-i asendamist teiste häälikutega pararotatsismiks.
Harjutamine : tr-tr-tr-tr; tra-tra-tra; tro-tro-tro-tru-tru-tru; ra-ra-ra; ar-ar-ar jne. Häälikuühendist järgmine on pr, sr; kr on kõige viimane.
s-i õigeks hääldmaiseks on vajalik normaalne hambumus, s.t. et hambad käiksid õigesti kokku.
Kõige olulisemat osa s-i hääldamisel etendab keele selg, mille eesosa ja kõvasuulae vahele peab tekkima renn . Hammastevaheline kaugus on väga väike ega võimalda keele asendi jälgimist. Huulte asend sõltub eelnevaist ja järgnevaist täishäälikuist. Suu ette asetatud käeseljal tunneme hääldamise kestel allapoole suunatud jahedat õhuvoolu.
Eesti keele s on helitu häälik. Hääle lisamisega saame vene keele z. Õpilastele on seda kerge selgeks teha. S-i hääldamisel puudub kaelal vibratsioon , z hääldamisel on kaelal tunda tugevat värinat.
Š-i hääldamiseks lükkame s-i hääldamisasendis oleva keele kas sõrme või sondiga tahapoole. Huuled liiguvad ettepoole – saadud asendis on kerge üle minna ž hääldamisele. Selleks on vaja ainult lisada hääl.
Koolieelsed lapsed asendavad s-i sageli t-ga, öeldes näiteks „suss“ asemel „ tutt “. Hääldamisvea peamiseks põhjuseks on renni puudumine keele seljal. Teiste vigade põhjuseks on renni kitsus ja lühidus. Hääldamisvigade parandamiseks asetatakse keele seljale harilik tuletikk (väävli otsast hoitakse kinni) ja vajutatakse u 1/3 tiku otsaga keele seljale vajalik kanal; hammastega tikust kinni hoides saame paraja vertikaalse kauguse. Harjutuse käigus võib kasutada h hääldamist.
Keele ots võib olla hääldamisel hammaste vahel – selle tagajärjel omandab kogu kõne pehme ja segase varjundi.
Renn tekib keele seljale valepidi – põiki. Keele servad jäävad lahti, õhk läheb hääldamisel põskedesse. Tekib l-i ja s-i vahepealne häälik. Sageli juhtub hammaste murdumise ajal.
k ja g on häälikud, mille moodustamiskogad sõltuvad naaber vokaalist ehk täishäälikust, mis eelneb või järgneb k-le g-le. K ja tema heliline teisik g moodustatakse suulae ees- kui ka tagaosas – selline suur moodustamisala eeldab loomulikult normaalselt arenenud suulage.
Hääliku seade koosneb kolmest etapist :

• Hääliku hääldamine üksikult,
  
• Õpitava hääliku eraldamine teistest häälikutest,
  
• Hääliku kasutamine kõnes. (lk 27)
  

K ja g hääldamisvigu nimetatakse kappatsismiks. K ja g vahetamine teise häälikuga parakapatsismiks
K ja g puuduvad seaduspäraselt suulaelõhe puhul – seda viga tuleb tavida kliiniliselt. Vahetushäälikuteks on t ja h.
Koolieelsed kui ka kooliealised lapsed õpivad häälikut k kergesti hääldama järgmise võtte abil: hääldame „tutt“ ja surume hääldamise ajal spaatli või sõrmega keele otsa alla ja tekib selge „kukk“.
Funktsionaalne kappatsism on ravimise poolest kõige kergem kõneviga. K seade esimene etapp võib kesta 5- 10minutit . Kui nädalas 3-4 x harjutatakse, teostub kõnesse viimine 2-3 nädalaga. G-le üleminek kulgeb raskusteta.
Kogelemine ja selle esilekutsujad.
Haiglasliku iseloomu omandavad kordamised ainult siis, kui hääldamisel kaasnevad nähtavad kramplikult pingutatud liigutused. Kramp võib tekkida kõigis kõneorhanite lihastes: huulte, keele, suulae, hingamislihastes.
Kogelemine on kõige raskem kõnehäire, mis võib tekkida igaühel. Kuid igaüks võib ka sellest hoiduda. Kogelemise põhjuseid ei ole veel suudetud avastada . Kuid enam-vähem on võimalik kindlaks teha selle esilekutsujaid.
Mõned esilekutsujad:

• Hääliku vale hääldamine
  
• Psüühiline trauma vale kasvatuse näol
  
• Psüühiline trauma hirmu, ehmatuse näol tagajärjel
  
• Suhtlemine kogelevate või vigaselt rääkivate vanemate ja omastega
  
• Rasked haigused, mille tagajärjel organism on füüsiliselt nõrgenenud
  
• Jäljendamine
  

Kordamine on kahel viisil – 1) korratakse sõna esimest silpi (tu-tu-tuba, ka-ka- kana ) 2) korratakse esimest tähte (t-t-tuba, a-a-aken). Üldiselt võivad esinenda mõlemad vormid sama inimese juures.Kogelemisega kaasnevad ka nn. kaasliigutused ehk tahtmatud liigutused näo piirkonnas, võivad aga esineda ka kätes, jalgades ja kogu kehas.
Kogelemine avaldub kõige sagedamini kolmel perioodil:
1) Ajajärk, mil inimese organismis kui ka tema suhetes väliskeskkonnaga tekivad suured muudatused. Seaduspäraselt ulatuvad juured kõne kõige elavama arenemisperioodi 3.-5.eluaastani.
2) Periood, mil laps on 7 aastane ja hakkab õppima koolis. Ülesanded ja suhted on uued.
3) Puberteediiga . Oletatavateks esilekutsujateks on suured sisemised muudatused organismis. Poiste hulgas on kogelemine protsentuaalselt rohkem levinud kui tüdrukute hulgas. Nt 3kogeleja poisi kohta on 1 kogelev tüdruk.
Üksinda olles ja kõneledes ei kogele ükski, ka mitte raske kogeleja.
Kogelemine on ravitav
Ravi on perioodiline, perioodid jagatakse etappideks. Laste esmane raviperiood on 6-etapiline, täiskasvanul 3-etapiline, vajaduse korral tuleb seda pikendada. Ravikuure ei ole soovitav läbi viia kiirendatud korras, kuna see võib põhjustada olukorra halvenemist. Ravil peab käima vähemalt 3x nädalas. Ravitunni pikkus on 30-40 minutit, gurpiraviga võib tund kesta ka kauem.
Rütmika.
Liikumine muusika saatel. Liikumise ei mõelda mitte ainult üksikute kehaosade liikumist, vaid hääldamiseks, kõneks vajalikke liigutusi.
Mida enam kõneleja seob oma kõne rütmilise vormiga, seda painduvam on tema kõneviis.
Rütmika eesmärgid: rütmitunde kasvatamine liigutuste kaudu, kollektiivsete liikumisvilumuste arendamine, kuulmise , nägemise, taktiil-vibratoorse tähelepanu kujundamine ja vastasliikumise väljaarendamine kindalte välisärritajatele (heli, värv), mälu arendamine, tahte ja pidurdustegevuse arendamine. ’
Kuna rütmika on liikumine, mis lähtub muusikast, siis tuginevad kõik liikumised heli kiirusele ja tugevusele ja mehhaanilisele rütmile.
Ninakõla
Ninakõla all mõeldakse kahte täiesti erinevat kõneviga. *Hääldamise käik ninaõõnde avatud ka siis, kui ta peab olema suletud &* hääldamisel käin ninaõõnde suletud ka siis, kui ta peab olema avatud.
**Avatud ninakõla
Põhjused võivad olla orgaanilised ja funktsionaalsed. Orgaanilised põhjused jagunevad kaasasündinuiks ja omandatuiks. Sagedasem kaasasündinud viga on lõhe näol, mis jagab suulae kahte ossa, ühendades seega suuõõne ninaõõnega. Huulevigastust teatakse jänesemoka nime all.
Hiljem omandatud ninakõla võib tekkida pehmesuulae haigestumise tõttu, mida võivad põhjustada suulae torkimine mingi terava esemega, pöidla või luti imemine, halvatused ja tursed .
**Kinnine ninakõla
Põhjuseks on häälduseks vajaliku ruumi vähenemine ninaõõnes. Kui ninaõõs hääliku moodustamisest üldse osa ei võte, siis räägib laps m asmele p ja n asemel t, see on vastupidine seisund avatud ninakõlale, mis tekkis ninaõõne pideva koostöö tulemusena. Ninaõõs võtab nii nagu suuõõski hääldamisest osa resonantsruumina. Nina resonantsruum koosneb ninaõõnest ja ninaneeluruumist. Haiguslike muutuste tagajärjel võivad mõlemad ruumid muutuda väiksemaks või hoopis eralduda, mille otseseks tagajärjeks on muutused hääles ja häälikutes.
Orgaanilised põhjused: kasvajad(polüübid), adenoidid, tursed ja nohu . Orgaanilisele kinnisele ninakõlale pööratagse tihti liiga hilja tähelepanu, oletades et tegemist on tavalise nohuga, mis ise möödub.
Logopeedi töö seisab pärast orgaaniliste põhjuste kõrvaldamist selles, et õpetada last kasutama oma ninaõõnt kui resonantsruumi.
Pärast orgaaniliste põjuste kõrvaldamist tekkinud ninakõla on parandatav. Raskem on parandada puht funktsionaalset ninakõla, mis tekib tavaliselt nõrga närvisüsteemiga lastel. Niisugused lapsed kannatavad üldise tahtejõuetuse all, ravi tuleb alustada üldkasvatuslike vahenditega nt rütmika.
Alaalia.
Hilinenud kõnearenguga lapsel funktsioneerivad kõik meeleorganid normaalselt. Seaduspäraselt arenevad need lapsed füüsiliselt aeglasemalt. Hakkavad hiljem roomama, istuma, käima. Kohmakus liikumisel võib säilida veel teisel ja kolmandal eluaastal. Imiteerimisel esineb puudusi, ei oska jäljendada koera ega teha loomade häälitsusi. 4.-5. Eluaastal võib nende kõne vastata normaalsele 2aastase lapse kõnele..
Hilinenud kõnearengu kõige raskem aste on alaala (kreeka keeles a – eitamine , puudumine; laila – kõne). Alaalia on haigus, mitte sümptom. Alaalia on kõnedefekt, mis avaldub kõne täielikus või osalises puudumises normaalselt säilinud kuulmise ja intellekti juures.
Laps-alaalik ei ole kunagi normaalselt kõnelnud. See tunnus eraldab teda afaasikust, kes on kõne hiljem kaotanud. Raskemate alaaliajuhtude korral ei hakka laps iseseisvalt üldse kõnelema, raskekujulise alaalia puhul hakkab valesti orienteeruma, ümbruskonna käitumisele mitteadekvaatselt vastama.
Põhjused: Füüsilised traumad enne sündi, mis otseselt kahjustavad areneva loote ajukoore kõnekeskuse ala, imikueas ja varajases lapseeas juhtunud traumad, peamiselt kukkumised ; düsenteeria, rahhiit , meningiit , entsefaliit, tuberkuloos – üldiselt kõik haigused, mis kurnavad last nii vaimselt kui füüsiliselt.
Kuna alaaliat on väga raske õigeageselt kindlaks määrata, võib laps esmaste sümptomite põhjal sattuda tema jaoks ebasobivasse õppeasutusse – kurtide last kooli (kurt laps ei kõnele)., raskeltkuulajate laste kooli või debiilsete (?) laste kooli. Ühine tunnus koolides on see, et nendes kas ei räägita üldse või räägitakse väga halvasti. Kurdist lapsest erineb alaalik täielikult säilinud kuulmise poolest. Alaalikul on moduleeritud hääl. Seda saab teha kindlaks lapsepõlves, kurt laps ei naera laginal (kui ta üldse häält teeb), alaalik aga naerab .
Jaotatakse kaheks: sensoorseks ja motoorseks .
Sensoorne alaalia: Laps on võimeline hääldama üksikuid häälikuid, ütlema isegi silpe ja sõnu, ta kordab neid mehhaaniliselt, kuid ei omanda sõna mõistet. Kõneorganid on korras. Suur tähtsus on sisemise kõne arendamisel.
Motoorne alaalia: Laps saab aru, aga ise rääkida ei suuda. Vigastatud on liigutuskeskus üleüldse. Paremini õnnestub sosinkõne, sest selle artikulatsiooniala on väiksem.
Aleksia (kr. Lugemise eitamine) –lugemisoskuse omandamise täielik võimetus.
Düsleksia – õpilane jätab lugedes sõna lõpust tähti ära.
Düsgraafia – tähtede, silpide ja sõna ära jätmine ning ümbervahetamine kirjutamisel .
Agraafia – kirjutamisoskuse omandamise täielik võimetus.