John Rawls- õiglus kui ausameelsus (0)

John Rawls - Õiglus kui ausameelsus  
John Rawls oli USA filosoof  ja poliitilise filosoofia professor Harvardi Ülikoolis. Teda peetakse üheks 
olulisemaks 20.sajandi poliitilistest filosoofidest. Käesolevas essees käsitlen John Rawlsi artiklit  
“Õiglus kui ausameelsus”,  mis ilmus kogumikus “Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseesid”. 
Käsitlusele võtan teema Rawlsi nimetatud õigluse printsiipidest. Kuidas Rawls käsitleb õiglust ja 
põhjendab väidet “õiglus kui ausameelsus”? Inimese loomusest, ebavõrdsusest ja ausast mängust 
kuni klassikalise utilitarismini. 
John Rawls on öelnud, et esmapilgul võib tunduda nagu tähendaksid õiglus ja ausameelsus sama asja 
ning, et pole mingit põhjust neid eristada. See mulje on autori meelest  ekslik ja ma nõustun siinkohal 
tema arvamusega. Sest ühiskond üldse on kõike muud, kui õiglane. Tekstis käsitletakse õiglust  osana  
ühiskondlike institutsioonide omadustest. Õigluse  printsiipe  vaatleb autor piirangute täpse 
sõnastusena, kuidas ühiskond või õigemini praktikatest lähtuvalt võib määratleda positsioone ja 
ametikohti ning omistada neile võimu ja vastutust, õigusi ja kohuseid. Sõna praktika 
Kasutab autor kogu teksti läbiva tehnilise mõistena, mis märgib iga liiki tegevust, mida iseloomustab 
ametikohti, rolle,  liikumisi , karistusi, kaitset jne määratlev reeglite süsteem, mis annab tegevusele 
tema struktuuri. Näitena võiks tuua mange, rituaale, kohtuprotsesse ja parlamente, turge ja 
omandisüsteeme. 
Õigluse mõisteni,  milleni Rawls tahab jõuda võib sõnastada printsiipide kujul: esmalt  igal isikul, kes 
osaleb praktikas või keda see praktika mõjutab on võrdne õigus kõige ulatuslikumale vabadusele, mis 
sobib kokku sama vabadusega kõigi teiste jaoks; ning teiseks, ebavõrdsused on meelevaldsed, kui just 
pole mõistlik eeldada, et need on kõigi huvides ning et nendega kaasnevad või nende kaudu 
saavutatavad positsioonid ja ametikohad on avatud kõigile. Need printsiibid  väljendavad õiglust kui 
kolmest ideest  koosnevat  tervikut: vabadus, võrdsus ja hüvitus üldise hüve  edendamisel  osutatud 
teenete eest.  Terminit isik tuleb tõlgendada sõltuvalt olukorrast erinevalt. Mõnedel juhtudel 
tähendab see inimindiviide, teistel juhtudel võib see aga viidata rahvustele, provintsidele, 
ärifirmadele, kirikutele, meeskondadele jne. Õigluse printsiibid kehtivad kõigi nende juhtude puhul, 
kuigi teatav loogiline eelisõigus kuulub inimindiviididele. Aotori kasutusel termin isik, võib selle 
tähenduses varieeruda nimetatud viisil. Näiteks on selge, et eeldatavalt ei tohiks õigussüsteemid ja 
teised   praktikad  teha eristusi ja liigendusi määral, mis rikuks neis osalevate  
isikute algset ja võrdset vabadust. Teine printsiip määratleb, kuidas  
võib sellest eeldusest  taganeda . Siinkohal võiks väita, et õiglus nõuab üksnes võrdset vabadust. 
 Ralwsi printsiibi järgi on ebavõrdsus lubatav ainult siis, kui on põhjust, et ebavõrdne või ebavõrdsust 
põhjustav praktika on iga selle osaleja hüvanguks. On oluline, et kõik osapooled peavad 
ebavõrdsusest kasu saama. Kuna see printsiip kehtib praktikate kohta, tähendab, et iga praktika poolt 
määratletud ametikohal või positsioonil olev representatiivne isik, kes antud probleemi üle arutleb, 
leiab olevat mõistliku eelistada  oma väljavaateid ebavõrdsuse tingimustes praktikale, kus seda 
ebavõrdsust ei oleks. Võib ka öelda, et terve meie ühiskond on ebavõrdses seisus. Nagu Rawls arvab  
on vajalik, et mitmesugused ametikohad millega kaasnevad erilised hüved või  koormised , oleksid 
avatud kõigile. Kuid mistahes erilisi hüvesid võimaldavad ametikohad tuleb saavutada ausas 
võistluses, milles osalejaid hinnatakse 
nende väärtuste põhjal.  
Kui vaadelda isikute ühiskonda kus teatav praktikate süsteem on juba hästi juurdunud ja nende 
vahelised suhted on omakasupüüdlikud. Juhul kui see avalduks perekonnaliikmete puhul, siis sellel 
juhul on ikkagi tõsi see, et nende liikmete vahel on tunded ja kiindumus ning nad tunnustavad 
kohustusi, mis on  vastuolus  omakasuga. 
Perekondade , rahvuste, kirikute ja teiste sarnaste nähtuste puhul omakasupüüdlikkus ei avaldu 
kõiges vaid ainult ühiste praktikate käigus ettetulevates tavaolukordades.  
Edasi oletades, et need isikud on  ratsionaalsed : nad teavad oma huve enam-vähem täpselt; nad 
suudavad näha tõenäolisi tagajärgi, mis tulenevad ühe praktika eelistamisest teisele; nad suudavad 
kinni pidada tegevuskavast, olles kord selle kasuks otsustanud; nad on võimelised vastu panama  
hetkekiusatusele ja vahetu kasu ahvatlusele; ning paljalt eneste ja teiste olukorra olukorra erinevuse 
teadmine või tajumine ei ole teatavates piirides ja iseenesest suure rahulolematuse allikaks. 
Ratsionaalne  inimene ei masendu teades teiste paremast positsioonist juhul, kui ta ei pea seda 
ebaõiglase tagajärjel saaduks. Edasi vaadeldes, et isikutel on üldjoontes sarnased huvid ja vajadused. 
Järgnevalt tuleb isikutel esitada printsiibid mille alusel kaebusi ja seega ka  praktikaid  endid  hindama  
hakata. Printsiipide esitamise ja tunnustamise protseduur esindab sarnaselt moraalile piiranguid, 
millega ratsionaalsed ja üksteise suhtes omakasupüüdlikud isikud pannakse käituma mõistuspäraselt. 
Selle arutluse võtab autor kokku teoreemina – nimelt, kui üksteise suhtes omakasupüüdlikud ja 
ratsionaalsed isikud tüüpilistes õigluse  situatsioonides  on erinevatel seisukohtadel ning kui moraali 
olemasolust tulenevaid piiranguid  väljendav protseduur nõuab  neilt üksmeelt printsiipide osas, mille 
põhjal nende nõudeid ühiste praktikate kujundamise suhtes hinnata tuleks, siis jõuavad nad just 
nende kahe kitsendava printsiibini, mis reguleerivad õiguste ja kohustuste määramist, kiites sellega 
heaks oma õiguste piiramise üksteise suhtes. 
Õigluse printsiipe võib soovi korral vaadelda kui “ lahendust ” sellele kõrgemat järku “mängule”, milles 
kirjeldatud protseduuri järgides võetakse vastuargumenteerimisprintsiibid kõigi tulevaste 
konkreetsete “mängude” tarvis, mille iseärasusi pole kunagi võimalik ette näha. 
Õigluse jaoks on fundamentaalse tähendusega ausameelsuse mõiste, mis on seotud koos tegutsevate 
või võistlevate isikute õige läbikäimisega, nagu siis, kui räägitakse ausast mängust, ausastvõistlusest 
ja ausast kauplemisest. Ausameelsus tekib siis, kui vabad isikud, kellel puudub üksteise üle mõjuvõim, 
asuvad ühiselt tegutsema, määratledes või tunnustades endi vahel reegleid, mis seda tegevust 
defineerivad ning hüvede ja koormiste  jaotumise  kindlaks määravad. Viidates siin sellele, et igaühel 
on arusaam legitiimsetest nõuetest, mille tunnustamist peetakse mõistlikuks nii enda, kui teiste 
poolt. Õiglases ja ausas praktikas osalevad isikud võivad üksteisega avalikult  vaielda ning kaitsta oma 
seisukohti, viidates printsiipidele, mille heakskiitmist on mõistlik oodata kõigilt. 
Ausameelsuse juures kirjutab autor ausa mängu tundest, mis tähendab  ausalt   tegutsemist  nõudes 
enamat  kui lihtsalt võimet järgida reegleid; võiks lausa öelda, et ausust saab tihtipeale üksnes tunda 
või tajuda. Tekkinud erilised õigused ja kohustused on sõltuvad eelnevatest vabatahtikest tegudest, 
antud juhul siis osapooltest, kes tegutsevad ühispraktikas ning on teadlikult heaks kiitnud selle 
hüved. Seda nimetab autor prima facie  (definitsioon pärineb H.L.A. Hart`ilt).Üldiselt peetakse 
ebaausaks, kui keegi nõustub praktikast tulenevate hüvedega, kuid keeldub andmast oma panust 
selle toetamiseks. Nii võib maksudest kõrvalehoidja kohra öelda, et ta rikub ausa mängu kohustust - 
ta võtab vastuvalitsuse hüved, kuid ei anna oma osa selle vahenditesse. Samuti ütlevad 
ametiühingute liikmed tihti, et need kaastöölised, kes ühinemisest keelduvad, käituvad ebaausalt, 
kes kasutavad väidetavalt unionismist tulenevaid hüvesid nagu kõrgemad palgad, lühem tööaeg, 
töökindlustus jms, kuid kes keelduvad jagamast selle koormisi liikmemaksude maksmisel jne. Ausa 
mängu kohustuse heakskiitmine ühises  
praktikas  osalejate  poolt peegeldub selles, et nad tunnistavad teiste püüdlusi ja huve, mida püütakse 
ühises tegevuses ellu viia. 
Edasi toob autor välja ausameelsena mõistetud õigluse konseptsiooni mõned omadused, võrreldes 
neid klassikalises utilitarismis. Kontseptsioon sarnastab, õigluse heatahtlikkusega ning viimase 
omakorda kõige tõhusama institutsioonide korraldusega üldise heaolu edendamise eesmärgil. Õiglus 
on teatud liiki efektiivsus.  
Erinevused indiviidide vahel pannakse hariduse ja kasvatuse juhuslikkuse arvele ning neid ei peaks 
arvesse võtma. See eeldus annab koos kahaneva piirkasulikkuse eeldusega tulemuseks prima facie 
argumendi võrdsuse kasuks, nt võrdsus sissetulekute jaotumises mis tahes ajaperioodi jooksul, jättes 
kõrvale kaudsed tagajärjed tulevikule. Praktikate vahel valiku tegemise aluseks peetakse seda, kuidas 
on indiviididele määratud hüved ja koormised (mida mõõdetakse nende olemasoleva kapitaliseeritud 
väärtuse kasulikkuse põhjal kogu praktika eksisteerimise ajal), mis tulenevad praktika poolt 
kehtestatud õiguste ja kohustuste jaotusese. Printsiibid on tõesti eriliselt vajalikud, sest 
inimloomusega arvestades sõltub neist väga palju; see seletab ka õiglusega seonduvate moraalsete 
tunnete eripära. 
Õigluse printsiipide aluse tõlgendamises on klassikaline  utilitarism  ekslik. Näiteks võimaldab ta väita, 
et  orjus  on ebaõiglane sellepärast, et orjapidaja saadavad  eelised ei kaalu üles orjapidamise puudusi 
orja ja ühiskonna jaoks tervikuna, mida selline suhteliselt ebaefektiivne töökorraldus koormab. Võib 
eeldada, et hüved ja koormised on jaotatud  erapooletult  - või on jaotamise küsimus üldse  kohatu , 
nagu näiteks avaliku korra ja julgeoleku tagamise või riigikaitse puhul. Seal, kus kehtib õigluse kui 
ausameelsuse kontseptsioon, on orjus alati ebaõiglane. Autor ei püüagi väita,et klassikalised 
utilitaristid oleks  orjust  pooldanud. Utilitarism ei suuda arvestada fakti, 
et orjus on alati ebaõiglane, ega ka fakti, et ebaõigluses süüdistamise puhul peetaks kohatuks, kui üks 
isik ütleks temaga ühises praktikas osalevale ning selle väärtuste üle arutavale teisele inimesele, et 
kõigest hoolimata võimaldas ebaõiglus suurimat soovide rahuldamist. Eritingimuste korral võib orjust 
kuidagi vabandada aga ei saa kunagi olla vabanduseks see, et orjus on orjapidajale piisavalt kasulik, et 
kaaluda üles selle puudused orja ja ühiskonna jaoks. Selline arutlusviis oleks kohatu. Kuna orjus ei ole 
kooskõlas printsiipidega, mida nad võiksid vastastikku tunnustada, võib eeldada mõlema nõustumist, 
et orjus on ebaõiglane - ta  rahuldab  nõudeid, mida ta ei tohiks rahuldada; ning seda tehes eitab 
nõudeid, mida ta ei tohiks eitada. Klassikalise utilitarismi kaitseks võib neid  eeldusi tõlgendada 
moraalsete ja poliitiliste printsiipidena. Kui eelnev arutlus orjuse kohta oleks õige, siis ei muuda 
selline käsitlus midagi. Seega peaks taas pöörduma õigluse kui ausameelsuse mõiste poole.  
Ühises praktikas osalejaid tuleks vaadelda algselt ja võrdselt vabadena, ning nende ühiseid praktikaid 
tuleks pidada ebaõiglasteks, kui need ei vasta printsiipidele, mida sellistes tingimustes ja suhetes 
olevad isikud võiksid vastastikku vabalt tunnustada ja seega ausatena heaks kiita. 
Kokkuvõtteks 
John Rawls on arutlenud õilguse kui ausameelsuse arusaamise  üle ning osutanud seal sellele, kuidas  
arusaamas sisaldub praktika aluseks olevate printsiipide vastastikune  heakskiit üldises positsioonis 
ning kuidas see omakorda välistab  kaalutlustest  need nõuded, mis rikuvad õigluse printsiipe. 
Eeldades, et igal rahval on arusaam õiglusest, sest iga ühiskonna elus peavad esinema vähemalt 
mingid suhted, kus osapooled näevad ennast asetatuna ja suhtestatuna nii nagu seda nõuab õigluse 
kui ausameelsuse konseptsioon. Ühiskonnad ei erine teineteisest mitte selle arusaama olemasolu või 
puudumise poolest, vaid selle poolest, kui ulatuslikult nad seda rakendavad ning kui kaalukaks nad 
seda peavad teiste moraalimõistetega võrreldes. Ükski uurimus moraaliideede arengu ja nende 
erinevuste kohta pole olulisem kui fundamentaalsete moraalimõistete analüüs, millest too sõltub. 
Autor analüüsis artiklis õiguse mõistet üldiselt, arvestamata, kui suur on selle mõiste osa antud 
moraalisüsteemis, ning mida võib kasutada seletamaks inimeste mõttekäike õiglusest ja selle 
suhetest teiste moraalimõistetega.  Moraal  on aktsepteeritav ainult vastastikku, mille tõttu on 
ausameelsus fundamentaalne mõiste inimeste vahel. Arusaamise printsiibist 
lähtudes on ühiskonnas aset leidnud mõistmatus ausa mängu reeglitest ja seda mitmeti mõistmise 
võimalust kasutataksegi ära  Selline reeglite järgimine on autori meelest loomulik ja et seda läbivaks 
jõuks on arusaamine. Indiviidide  arusaamatus kandub üle kollektiivsele mõistusele, tekitades 
arutlemisel probleeme. Poliitiliselt tähendab see, et uued probleemid tekivad inimese arusaamise 
piiratuse tõttu, mitte konkreetsete printsiipide valimise tõttu ühiskonnas. Arusaamine on ise 
ausameelne, sest teisiti oleks inimese elu  kahtlusi  täis. Arusaamise õiglusprintsiip on alati vastavuses 
ühiskonna õigusest arusaamisega üksikisiku ja kogu rahva seisukohast ilma Rawlsi 
omakasupüüdlikkuse ja ratsionaalsuseta. Klassikalise utilitarismi teemal rääkides ei ole autor 
nendega päris ühte  meelt , põhjendades küll nende arvamusi ja  otsides vabandusi, kuid püüdes meid 
viia arusaamiseni, et tuleb täielikult loobuda õigluse käsitlemisest täidesaatva otsusena ning 
pöörduda õigluse kui ausameelsuse juurde. Utilitarism ei suuda silmas pidada tõsiasja, et orjus on 
alati ebaõiglane mistahes situatsioonis. Õiglus ei nõua enda huvide piiramist ja ohverdamist aga on 
paratamatu kui see mõnes situatsioonis siiski juhtuda võib. Õiglus ei saa piirduda enamuse  heaoluga , 
seepärast ei saa olla ka mingit võrdsust, sest võimatu on tagada absoluutset heaolu. Kahjuks see nii 
ongi. Tänapäeval võiks rohkem rõhku panna võrdsusele nii võimaluste, kui ka võimekuse osas mida 
ka antud  teoorias  käsitleti.