Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Aristoteles". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kunst, substants, üksiku, mateeria, võimalikkus, asjast, tunnet, samast, määratlus, substantsi, iseenese, võimalikkusena, aristoteles, elukad, selgitus, varal, tunnetama, üldistada, loogika, viimaseks, tarkuse, põhjuslikkuse, lisamaterjal, luuakse, ehitamisel, teadused, kvantiteet, predikaat, karli, iapb, raskusaste, ajakulu, algetest, tahtmatakel mälu ei ole (on vaid meeletajud)? Elukad sünnivad algselt meeletaju omavatena, aga see ei tähenda, et nendesse kõikidesse tekib mälu. Seetõttu on mäluga elukad õppimisvõimelisemad, kuna nad on võimelised mäletama. Samas, et olla võimeline õppima peab mälu kõrval olema ka meeletaju. Nad saavad osa kogemusest, kogemus omakorda tekib mälust : ühe kogemuse jõu moodustavad arvukad mälestused ühest kindlast asjast. Arukad on aga sellised, kes ei suuda helisid kuulda(nt mesilane). Nemad elavad kujutluste ja mälestustega. 3. Mis on kogemus ja mis on kunst? Mille poolest nad erinevad? Selgitage seda. Kogemus Inimesed saavad vähe osa kogemustest, kogemused on enamasti millegi üksiku teadmine. Kõik tegevused ja protsessid puudutavad kogemusi. Inimestel tekib kogemus mälust, sest arvukad mälestused ühest ja samast asjast moodutavad ühe kogemuse jõu. Kunst Inimsugu elab kunsti ja arutlusega
2. Mis mõttes need, kel on mälu, on arukamad ja õppimisvõimelisemad kui need elukad, kel mälu ei ole (on vaid meeletajud)? Need, kellel on mälu, on arukamad selle pärast, et teadmiste allikaks on kogemus. Kogemust moodustavad aga meeltetajud ja mälu kooskõlas. Kuna mõnedel elukatel mälu ei ole, ei saa nad oma meeltetajusid analüüsida, ning kogemust korjata. Sellega ei ole nad arukad ja õppimisvõimelised. 3. Mis on kogemus ja mis on kunst? Mille poolest nad erinevad? Kogemus, on arukamate elukate oskus meeltetajusid korjata oma mälus ja neid kasutada. Kunst ongi osa selle kogemusest ja on tulnud selle läbi. Kunst tekib kogemuse arusaamisest ja mõistmisest, kui jõutakse ühe mõtlemiseni. Kogemus erineb kunstist sellega, et kogemus on ainult arusaam mõnedest asjadest, aga kunst on arusaam üldisest ja selle arusaamise, selle kogemuse õige kasutus. 4
rohkem tähtsustame nägemismeelt, kuna viimane annab meile tunduvalt rohkem aimu ümbritsevast maailmast ja ilmutab kõige rohkem erinevusi asjades. 2. Mis mõttes need, kel on mälu, on arukamad ja õppimisvõimelisemad kui need elukad, kel mälu ei ole (on vaid meeletajud); Kuidas mina sellest aru sain on nii, et õpitakse kogemustest. Et õppida ja saada kogemusi on valik nii mälu kui meeltetaju. Kogemused aga tekivad mälust. Nagu ütleb Aristoteles: ,,Arvukad mälestused ühest ja samast asjast moodustavad ühe kogemuse jõu" 3. Mis on kogemus ja mis on kunst? Mille poolest nad erinevad? Selgitage seda. Kogemus on loonud kunsti, kogenematus aga juhuse. Kunst tekib, kui arvukatest kogemuse arusaamadest saab üks üldine arusaam sarnastest asjadest. Siit aga järeldub, et kogemus on üksiku teadmine, kunst aga üldise teadmine. Toon siinkohal sinna iseenda näite. Kui kogenu oskab ravida inimeselt depressiooni, sest tal on kogemus, ta on seda enne teinud siis kunsti valdajad teavad
Aristoteles I teema: 1) Meeltetajusid armastatakse ilma mingisuguse tagamõtteta ja neist kasu tahtmata kuna nad võimaldavad meil ümberkaudset maailma tunnetada ja näha asjades erinevusi. Soov maailma tunnetada omakorda tähendabki soovi õppida ehk annab märku meie teadmishimust. 2) Mälu abil tekib inimesel kogemus ning kogemus on aluseks teadusele ja kunstile. Arvukad mälestused mingist asjast moodustavad kogemuse ning arvukad kogemused omakorda kunsti. Kogemus ja kunst võimaldavad meil teada, kuidas üksikud ja üldised protsessid toimivad, kui inimesel puudub aga mälu, siis ei saa tekkida kogemusi, millest õppida. Seetõttu on mäluga elukad õppimisvõimelisemad. 3) Kogemus on mälestuste kogum ühest ja samast asjast. Kunst omakorda tekib, kui mingid kogemused moodustavad üldise arusaama mõnest asjast. Seega, et tekiks kunst on
Filosoofia kodutöö nr. 6 Gregor Johannson 134303IAPB, Reede, 1/3, 12:00 6 teema: Aristoteles I 1. Kogemus on loonud kunsti, kogenematus aga juhuse. Kunst tekib, kui arvukatest kogemuse arusaamadest saab üks üldine arusaam sarnastest asjadest. Siit aga järeldub, et kogemus on üksiku teadmine, kunst aga üldise teadmine. Teksti näidet kasutades – kogenul on oskus ravida haiguse põdejat, sest tal on kogemus ja ta on varem seda juba teinud. Kunsti valdaja teab põhjust, kuid ei ole kindel, kas ta tuleks toime selle haiguse puhul põdeja aitamisega. Seda võtab hästi kokku lause, mida Aristoteles ka ise kasutas: „Kogenud teavad ’et’, kuid ei tea ’miks’, kunsti valdajad aga tunnetavad ’miks’ ja põhjust.“ Kogemused on nii-öelda pähekulunud mälestused ühest asjast
Filosoofia VI kodune ülesanne I alateema Inimeste mälu on kogemuste allikaks. Kõik need tajumised ja tunnetused, mida me aistingute kaudu saame, jäävad mälusse ning moodustavad kogemuse. Teadus ja kunst tuleb ka kogemuse läbi. Kunst tekib siis, kui paljudest kogemuse arusaamadest saab üks üldine arusaam sarnastest asjadest. Kogemusest tuleb see naiteks, kui teatakse, et konkreetselt seda inimest, kes poeb seda haigust, aitas see asi. See on aga kunsti asi, kui määratleda, et see asi aitas üht laadi inimesi, kes põdesid seda haigust, ehk näiteks mõnda gruppi või hulka inimesi. Seega kunst on üldine ja seepärast laiem mõiste.
2. Kõik elukad sünnivad siia ilma meeltetaju omavatena, kuid ühtedele tekib mälu ja teistele ei teki. Need, kellel on mälu, on arukamad ja õppimisvõimelisemad seetõttu, et esiteks nad on võimelised mäletama ja sellest tulenevalt nad saavad mäletatavat kasutada ka edaspidi. Seda infot saab, mida nad mäletavad, meeltetajudega koos kasutada õppimiseks. Seetõttu ongi need, kes omavad mälu, õppimisvõimelisemad kui need, kellel mälu puudub. 3. Kunst on see, kui arvukatest kogemustest, mis on muidugi sarnased, tekib kokku mingi ühine üldine arusaam kõigist neist esimestest kogemustest. Kogemus on aga see kui mingist asjast saada aru üksikult nagu näiteks, et kedagi mingi haiguse puhul aitas mingi asi. Kunsti asi ongi see, et saadakse aru täpsemalt, mis haigust põdevat ja mis tüüpi inimest aitab mingi ravi. Niiet kunsti ja kogemuse erinevus ongi see, et kogemuse asi on ainult aru saada, et
1. Kogemus on teadvuses aset leidev sündmuste voog, mille läbielamisena ilmneb teadvus; kogemuse eeldus on, et selle omaja saab vahetu ja kindla teadmise. Aristoteles kirjeldab seda ka kui teadmist mingist üksikust [sündmusest]. Laiemas mõistes võib kogemuseks nimetada ka kogeja tuttavolekut mingi spetsiifilise nähtusega või võimet tuvastada korduvaid mustreid; väga lühidalt öeldes on see praktika. Vastupidiselt kogemusele on Aristotelese järgi kunst üldise teadmine ning kasvanud välja kogemusest. Kui arvukate asjade arusaamast on võimalik kokku sulandada üks ühine arusaam sarnastest asjadest, on kunsti tekkimiseks sobivad tingimused olemas. Kunsti valdamine on üks põhitunnustest, mis eristab inimesi muudest elukatest, kes peavad läbi saama kujutluste ja mälestustega. Võib öelda, et kunst vastab paljuski teooriale. Kogemus ütleb meile, et midagi on juhtunud kindlal viisil või järginud kindlat mustrit, kunst annab
erinevusi asjades. Meeltetajudest ei peeta ühtki veel tarkuseks. Need, kellesse tekib meeltetaju põhjal mälu, on arukamad ja õppimisvõimelisemad kui need, kellesse ei teki mälu. Arukad ilma õppimiseta on need, kes ei suuda kuulda helisid. Õppivad need, kellel on mälu kõrval meeltetaju. Nad elavad kujutluste ja mälestustega, kuid kogemustest saavad nad vähe osa. Inimsugu elab ka arutluste ja kunstiga. Inimestel tekib kogemus mälust. Teadus ja kunst tulevad inimestele kogemuse kaudu, sest kogemus ongi loodud kunst. Kui tekib kogemuse arvukatest arusaamadest üks üldine arusaam, siis tekib kunst. Arusaam, et Kalliast, kes põdes seda ja seda haigust, aitas see ja see, samamoodi ka teisi üksikisikuid, on kogemus. Määratlus, et see aitas nii- ja niisuguseid üht laadi inimesi, kes põdesid seda ja seda haigust, on kunsti asi. Kunst on üldise teadmine, kogemus aga üksiku teadmine. Üksikteadmine on küll kõige tähtsam,
Siis taipab ta, et hinge ilu on väärtuslikum, kui keha ilu. See viib teda tarkuse omandamisele. Aristoteles kirjutab oma essees tarkusest. Tarkus on teadus mingitest põhjustest ja algetest, sest nende läbi ja nendest tunnetatakse kõike muud. Need elusolendid, kellel tekib mälu on arukamad nendest, kes ei ole võimelised mäletama. Õppimisvõimelised on need, kellel mälu kõrval on ka kuulmistaju. Inimestel tekib kogemus mälust, sest mitmed mälestused ühest ja samast asjast moodustavad ühe kogemuse jõu. Filosoofia käib teiste teaduste algete ja põhjuste kohta. Kuna filosofeerima hakati mitteteadmise vältimiseks, on ilmne, et püüeldi teadmise ja arusaamise, mitte mingi kasu poole. Kuna filosoofia on ainsana teadustest olemas iseenese pärast on see ainuke vaba teadus. Kuna inimese loomus on mitmes suhtes orjalik on filosoofia omandamine mitteinimlik vaid jumalik. Selle omandamine peab viima vastupidiseni sellele, mida me alguses otsimine
Kuna filosoofia uuribki kõige väärtuslikumat, siis ongi ta seega Aristotelese arvates kõige väärtuslikem teadus (ka seepärast, et filosoofia on teadmine teadmise enese pärast). Täpsemalt nimetab ta seda sorti filosoofiat (mis uurib olemuse printsiipe ja algpõhjusi) esimeseks filosoofiaks (mida hiljem nimetati metafüüsikaks). Termin metafüüsika tulenes kreeka keelest " ta meta ta physika" - ,,see, mis järgneb füüsikale". Mateeria ja vorm [kommentaar: substants?] Aristotelese metafüüsika õpetuse järgi kujutab endast mateeria ja vormi ühtsus (selle jaoks kasutab Aristoteles terminit substants), see tähendab, et iga asja juures saame eristada tema mateeriat, ehk seda, milles ta koosneb, ning olemust või vormi, ehk seda, mis teeb asja selleks, mis ta on. Näiteks võib tuua kasvõi inimest, kelle mateeriaks on inimese keha ning vormiks on tema hing. Ilma hingeta ei oleks see inimene kindel isik, keda me tunneme, vaid lihtsalt eluta inimkeha.
Erinevad tunnetusvõimed: 1. meelelisus, 2. aru, 3. mõistus(kitsamas tähenduses), 4. otsustamisvõime, 5. kujutlusvõime, 6. apertseptsioon. Analüüsitakse neid mõisteid ja tuuakse välja, et neil on piiratud rakendumisvõime kuni saab esitada põhjendatud väiteid. Eriti räägib 1-3 tunnetusvõimest, muud on niisama möödaminnes kirjas. Selline kriitiline analüüs peaks viima vastusele, mida ta otsib. 2. Seminar. 1-5 prg Metafüüsika eripära ja tema võimalikkus. 19-38 lk. Küsimus: mis on metafüüsika eripära?(?) Võrrelda teiste teadustega. Metafüüsikat vaadeldi teiste teadustega. Leida eripära teistest teadustest. Tuuakse välja kolm kriteeriumit: objekt, tunnetusallikas ja tunnetusviis. Küsimus allika järele ehk kus meie teadmised pärinevad. Teadmise allikaks jagunevad empirismiks ja ratsionalismiks. Räägitakse metafüüsilisest tunnetusest ehk tunnetus ei saa olla kogemusest
sõjamees olema, filosoofiale pühenduma. 7. Aristotelese põhjuslikkuseõpetus. ARISTOTELES (384-322 e.m.a.) Platoni õpilane, isa oli Makedoonia kuninga õukonnaarst. Platon Makedoonia Aleksandri õpetaja. Lõi oma kooli Ateenas. Küsimusele MIKS? saab vastata 4 viisi (viidata 4 erinevale põhjusele ehk põhjuse mõiste analüüs): 1) MILLEST? Materiaalne põhjus: materjal, substraat, asja mateeria (hyle), asja võimalikkus, kaos. 2) MIS? Formaalpõhjus: vorm (morphe), asja olemise tuum, asja määratlus (kvalit. Määratlus), kvaliteet, asja tegelikkus, kord, kosmos 3) KUST? Tegevpõhjus: aktiivne alge, mis muudab võimalikkuse tegelikkuseks, muudab mateeria vormiks. Organisaator. 4) MILLE JAOKS? Sihtpõhjus: asja eesmärk, asja koht, otstarve mingis tervikus. Lõppkokkuvõttes kosmoses.
peamiselt Schleiermacherile ja Diltheyle. analüütiline filosoofia suundumus, mille järgi filosoofiline tegevus seisneb põhiliselt filosoofilises analüüsis. Viimase tulemusel kaovad traditsioonilised filosoofia probleemid, sest nende allikas oli puudulikust analüüsist tulenev mõistete ebamäärasus. Analüütiline filosoofia süstematiseerus loogilise positivismi raames. monism Materialistlik monism - kõik olemasolev on mateeria. Universumi põhiolluseks on mateeria - aine ja energia. Tegelikkusest saame teavet materiaalseid objekte ja nähtusi mõõtes. Pole oluline, mis on teadvus, see lähtub mateeriast (ilmselt ajust). Teadvus ilma mateeriata (füüsilise organita) on mõeldamatu ja tema olemusest saame teavet aju uurides. Transtsendentaalne monism - olemasolev koosneb mateeriast ja teadvusest, kusjuures mateeria lähtub teadvusest. See metafüüsika eeldab, et ülim ollus universumis on teadvus (Vaim, intellekt)
Anaxagorasele ja Sokratesele. Aristoteles lahkus Ateenast, öeldes, et ei taha anda ateenlastele võimalust kolmandat korda filosoofia vastu patustada. Ta asus elama oma maamajja Chalkises Euboial. Seal ta suri varsti, 322 eKr. Surma põhjuseks oli pikaajaline haigus. Teaduste (teadmiste) klassifikatsioon 1. Teoreetilised teadused- filosoofia, matemaatika, füüsika 2. Praktilised teadused- eetika, poliitika 3. Loomingulised teadused- kunst, käsitöö Metafüüsika Kõige väärtuslikum on filosoofia, täpsemalt esimene filosoofia (metafüüsika), mis uurib olemise printsiipe ja algpõhjusi. Teine filosoofia on matemaatika ja füüsika Mateeria ning olemus Aristotelese õpetuse järgi saab iga asja puhul mõtteliselt eristada tema mateeriat ja olemust/vormi. Ehk laua mateeriaks võib olla puit, kuid mingi hulk puitu ei ole veel laud, selleks peab see puiduhulk realiseerima laua vormi. Võimalikkus ja tegelikkus
see on ju meie enda valida, mida me teeme. Filosoofiline definitsioon: transtsendentne(väljaspool aega ja ruumi), ontoloogiline(ta on olemas tugevamas mõttes, kui kõik muud asjad, mis on ajutised, sest ta on alati. Samuti on tema olemine absoluutne, täiuslik, kõige täiuslikum), kognitiive(ta teab kõike, mida on võimalik teada) ja moraalne (ta on eristus hea ja halva vahel, moraalireeglid lähtuvad tema olemusest) absoluutne substants. Ateistlik kriitika: fallotsentritsltik patriarhaalne fantaasia kõikvõimsusest ja eneseküllastusest. Me loome kujundi olendist, kes on kõikvõimas, kes loob absoluutse korra. 3. Jumala eksistentsi küsimus: ateistlik positsioon 1. Ludwig Feuerbach 1841 Ristiusu olemus: Jumala mõiste tuleb inimese sõltuvustundest: inimesed vajavad maailmas lohutust 2. Karl Marx Saksa ideoloogia Usk on oopium rahvale 3. Friedrich Nietzsche 1882 Rõõmus teadus
Ideaalses riigis on 3 seisust: valitsejad, sõjamehed ja rahvas. Ideaalses riigis on 4 voorust: tarkus, mehisus, harmoonia ja õiglus. ARISTOTELES Elas 4 sajandil eKr. Rajas Ateenasse oma koolkonna- Lykeioni. Jagas teadmised kolmeks: teoreetilised ( metafüüsika, matemaatika ja füüsika), praktilised ( poliitika, eetika) ja loomingulised. Metafüüsika- teosed olemisest ja tunnetusest. Ise nimetas seda esimeseks filosoofiaks. A metafüüsika põhimõisted on: mateeria ja olemus; tekkimine; võimalikkus ja tegelikkus; põhjus. Iga asja puhul saame eristada mateeriat, olemust e vormi (teeb asja selleks mis ta on). A järgi on hing elusolendi olemus: taimne hing (taimne alge - toitumine, kasvamine, palju-nemine); looma hing taimne alge + loomne alge (aistingud ja liikumine); inimese hing taimne alge + loomne alge + mõistuslik alge (mõtlemisvõime). Enne A arvati, et tekkimine on üleminek mitteolemiselt olemisele, A arvates on see üleminek võimalikkuselt tegelikkusele
● eesmärk on teha kogu riik õnnelikuks tervikuna ● ideaalses riigis on 4 voorust: 1)tarkus - valitsejatel 2)mehisus- sõjameestel 3)harmoonia - riigil tervikul 4)õiglus - riigil tervikul ● Platoni ideaalne riik on sarnane totalitarismiga: 1)inimeste range jagamine klassideks 2)valitseva klassi eriline seisund 3)tsensuur 4)riigi endassesulgumine ● soositi propaganda kunsti- kunst ei tohi olla kunsti pärast, kunst peab kasvatama inimest riigi truuks 3.ARISTOTELES- vanakreeka 384-322 eKr ■ Platoni õpilane ■ rajas Ateenasse oma kooli - Lykeioni ■ jagas teadmised kolmeks: 1)teoreetilised (metafüüsika, metemaatika, füüsika) 2)praktilised (poliitika, eetika) 3)loomingulised ■ Metafüüsika- Aristotelese teosed olemisest ja tunnetusest, sest järgnesid füüsika-alastele teostele, selle eesmärk on arusaamine
Kas on võimalik aru saada, mis on jumal? Jumala olemus kristlikus monoteismis. Igavene teisel pool aega ja ruumi eksisteeriv isiksus, kes lõi maailma ja kelle kolm tähtsamat predikaati on: · Kõikvõimsus igavene · Ülim tarkus · Ülim headus Jumal on transtsendente(asub teisel pool aega ja ruumi), ontoloogiline, kognitiivne ja moraalne absoluutne substants. Ta tunneb nii head kui halba ja temast lähtuvad moraali reeglid. Ateistlik kriitika: fallotsentristlik patriarhaalne fantaasia kõikvõimsusest ja eneseküllasusest. Jumala eksistentsi küsimus: ateistlik positsioon L. Feuerbach: jumala mõiste tuleneb inimese sültuvustundst: inimesed vajavad karmis maailmas lohutust Karl Marx Saksa ideoloogia: usk on oopium rahvale F. Nietzche: jumal on surnud
Anaximandros 611 - 546 e.Kr Oli Thalese õpilane, Thalese kaasaegne linnlane. Joonistas esimesena maailma kaardi Ilmselt babüloonlaste eeskujul. Teda loetakse õhtumaise filosoofia tegelikuks rajajaks, sest kirjutas teose "Loodusest" - "Periphyseos", aastal 547 e.Kr. Kõige alge peab olema mingi "maailma-aine" - APEIRON, mis asub väljaspool meie kogemusi. Apeiron on see, mis jääb üle, kui konkreetne mateeria kõigist meeleliselt haaravatest omadustest lahti riietada. Ta kujutleb, et maa hõljub vabalt ruumis. See on olnud algul vedelas seisundis. Pikapeale on ta kuivanud ja toonud esile elusolendid, kusjuures algul elasid need vees ja siis tulid maale. Esimesed inimesed olid kalades, kuna inimene vajas pikaajalist hoolitsust. Sellises mõttekäigus on kaasaegse evolutsiooniõpetuse eelaimdust. Asjade kaduvuses peitub nende "meeleparandus".
välja ja uurivad määratlusi, mis sellele osale osaks langeb, nagu näiteks teevad matemaatilised teadused." Aristotelese järgi on kogu tegelikkusel kaks momenti: 1. aktuaalne-olemine / aktuaalsus / teostus / teoses-olu (kr. enérgeia) see on, mille alusel tegelik(kus) on see, mis ta parasjagu on 2. võimalik-olemine (kr. dynamis) see on, mille alusel on tegelikkusel võimalus saada millekski muuks kui see, mis ta parasjagu on. Seda nimetatakse potents'iks (lad. potentia võime, võimalikkus, suutlikkus) Liikumine - üleminek potentsist aktuaalsuseks. See üleminek eeldab alati põhjust, mis paneb ülemineku toime, s.t eeldab toimepõhjust. Aristoteles uurib oleva olemist, analüüsides muutusi, mis leiavad aset substantsidel. Liikumine ühest kohast teise on vaid üks sääraseid muutusi. Teised muutused käivad kvantiteedi (nt suurenema vähenema), kvaliteedi (nt haigestuma tervenema), suhete kohta, milles substants viibib (nt lähenema kaugenema) jne.
Pidas vee mõiste all silmas niiskust. Vesi on elav ja hingestatud. ANAXIMANDROS (611-546): Thalese õpilane. Pärit Mileetosest. Joonistas esimese maailmakaardi, kirjutas geomeetriaõpiku, tegi maagloobuse eelkäija. Võttis kasutusele gnomoni (varjusau, päikesekell). Pannud oma mõtted kirja teoses "Loodusest" (547). Mis on kõige alguses? Peab olema maailma aine, mis asuks väljaspool kõiki kogemusi. See on vormitu algaine - apeiron on see, mis jääb üle, kui konkreetne mateeria kõigist meeleliselt haaratavatest omadustest lahti riietada (striptiis). Apeiron on maailma igavene, kõikehõlmav ja piiritu alge. Pole algust ega lõppu. Apeironist on eraldunud külm ja soe, kuiv ja märg. Maa hõljub vabalt ruumis, pikapeale kuivanud ja toonud esile elusolendid (algul vees, pärast tulnud maale). Esimesed inimesed elasid kalades, kuna inimesed vajasid pikaealist hoolitsust. Täiskasvanuna alustasid iseseisvat elu. Hiljem pöörduti tagasi apeironisse
aparaadi loogilise analüüsiga tegelev positivist võib inimolemise absurditundega tegelevat eksistentsialisti pidada väljaspool filosoofiat (seega nt poeesiasse, psühhiaatriasse, erinevatesse kunstialadesse vm) kuuluvaks. Täiesti tavaline on olukord, et erinevad õppejõud võivad ühte ja sama teemat käsitleda väga erinevalt. Filosoofia on mõtetes hõlmatud ajastu, oma aja vaimne kvintessents (Hegel, Marx). Muidugi on see õige ja isegi küllalt konkreetselt ,,kombatav" määratlus, ent proovige oma ajastut mõistete ja mõtete diskursiivsesse (loogilisel arutlusel põhinevasse sidusasse) võrku püüda! Ilmselgelt domineerib toodud määratluses püüdlemine universaalse teadmise, terviku teadmise poole. Taoline püüdlemine on keeruline protsess, mille käigus ületatakse erinevad arvamused terviku kohta. Filosoofia on üks teoreetilise mõtlemise viise. Antiik-Kreeka orjandusliku demokraatiaga linnriikides 6.-4. sajandil ema sündinud uus sotsiaalne fenomen -
Kas on olemas normatiivne etalonkuju, millega võrrelda, kas mingi asi või nähtus on filosoofiline või filosoofia? Filosoofia kujutab endas suurt hulka teksti ning pole kohustust ühte neist välja valida ja teistele eelistada. 6. Milles seisneb filosoofia elitaarsuse probleem? Milline on teie seisukoht selles küsimuses? Filosoofid vaevavad ennast selliste probleemidega, mis tegelikult ei eksisteeri. On olemas meeleolu ning kõik fundamentaalne filosofeerimiseks kuid seda tunnet peetakse tähtsusetuks ning seda tunnet ei kuulata, seda eiratakse ning sellest minnakse üle. Nõustun sellega, et filosoofid mõtlevad enda jaoks välja probleeme, millest filosofeerida. Kuid samas on see ka vajalik- see võib anda uusi mõtteaineid mõnes teises valdkonnas, tuua välja mingeid erilisi seoseid. Samuti nõustun sellega, et igal inimesel võib tulla peale soov filosofeerida, või teevad nad seda isegi enese teadmata. Tihti peetakse filosoofilist arutelu või
u. 5-4. saj. e.m.a. kasutas Herodotos seda oma töödes. Esimeseks filosoofiks peetakse Thalest (ca 624-ca 546 e.m.a). Tuleb kr keelsetest sõnadest: philein, phileõ – armastama ja sophia – tarkus. Filosoofia sõna: kr.k. phileo- armastan ja sophia- tarkus. Ka Pythagoras ja Sokrates on nimetanud end tarkusearmastajateks. Filosoofia mõiste: 1) „Distsipliin, mis uurib maailma kõige üldisemaid ja abstraktsemaid tunnuseid ning meie mõtlemise kategooriaid nagu vaim, mateeria, mõistus, tõestus, tõde jne. Filosoofia võtab uurimise alla mõisted, mille abil me maailmale läheneme.“ S. Blackburn 2) „Filosoofiaks me võime nimetada kõike seesugust inimlikku järelemõtlemist, mille abil ta püüab jõuda selgusele iseenda ja oma olemasolu kohta maailmas – aga samuti ka sellesama maailma olemuses, tähenduses ja seaduspärasuses.“ E. Salumaa Filosoofilisi probleeme käsitletakse üldjuhul koolkondades. Koolkondi/voolusid seob ühine eeldus filosoofia
Mis on tõde? Mis on õppimine? Tunnetusõpetus uurib teadmisi ja teadmise võimalikkust 3. Väärtusõpetus kujutab endast eetikat ja esteetikat. Tõstatab küsimuse: Kuidas põhjendada eetilist käitumist konkurentsiühiskonnas? 4. Metafüüsika on filosoofia haru, mis uurib olemise lähteprintsiipi ja algpõhjuseid. Mis on elu ja mis on surm? Kas jumal on olemas? Kui on olemas jumal, miks siis on maailmas kurjus? 5. Kumb on primaarne, kas vaim või mateeria? Kes me oleme, kust tuleme, kuhu läheme? 6. Usklik: Vaim on primaarne. Oleme Jumala poolt loodud, läheme taevasse või põrgu. Ateist: Mateeria on primaarne. Oleme mõistusega loomad, oleme tekkinud mateeria arengu käigus, saame mullaks. 7. Objektiivne idealist leiab, et maailm on enam-vähem selline nagu me seda tajume. Subjektiivne idealist leiab, et maailm on tahte ja kujutluse tulemus. 8. Loogika on teadus mõtlemise reeglitest, struktuuridest ja vormidest. Loogika all mõistetakse
midagi konkreetset väita. See on "asi iseeneses". See tundmatu asi iseeneses mõjutab inimese meeleorganeid ja tekitab aistinguid. Seda, kuidas asi iseeneses meile nähtub, nimetab kant "asjaks meie jaoks". Tunnetada saab ainult nähtumusi, asjad iseeneses on põhimõtteliselt tunnetamatud. Miks? Asi on sellel, et tunnetuses eristab Kant kahte aspekti: 1) tunnetuse mateeriat- aistinguid 2) tunnetuse aprioorset vormi- inimese mõistus vormib tunnetuse mateeria. Tunnetuse mateeria ei sisalda endas mingit korrapärasust. Nähtustele annavad korrapära inimmõistuse aprioorsed vormid. 6. Miks pidada Platonit ratsionalismi aga mitte empirismi eelkäijaks? Kuna ta leiab, et kogemus ei saa anda tõelist teadmist, kuna kogemuse objektid on muutumises. Ta arvab, et ainus tõeline teadmiste allikas on inimmõistus, mis võib saavutada teadmise muutumatutest ideedest. 7. Selgitage näidete varal tutvusteadmise ja oskusteadmise erinevust? -Tutvusteadmine e
ilma metafüüsiliste eeldusteta (näit. Kanti kategoorilist imperatiivi). Siit tuleneb ka poliitiline filosoofia. Loogika -- õpetus mõtlemise struktuurist. Alates Aristotelesest arusaam, et väiteütlusel (logos apofantikos) on kindel struktuur. Kuna filosoofia koosneb väidetest, mitte näit. hüüatustest, siis saab seda loogiliselt analüüsida. Siit katsed luua ideaalseid filosoofiakeeli, kus kõik väited on loogilised (Leibniz, loogiline positivism). Levinud määratlus analüütilises filosoofias: filosoofia on keele loogiline analüüs (Carnap). Kuid kreeklased filosofeerisid tavakeeles, neil ei olnud teoreetilisi termineid. Näit. olev (to on) oli igapäevaselt kasutatav. Esimesena lahknes keel tavakäsitusest Platonil, kes hakkas nimetama ülemeelelist valdkonda sõnaga idea, mis oli tavapruugis kuju, väljanägemine. Esteetika -- Noorim filosoofia haru, filosoofiline õpetus ilust. Mõiste võttis kasutusele A. G. Baumgarten (1714-1762).
Välismaailm on korrastatud kosmos. ANAXIMANDROS 611-546 eKr Oli Thalese kaasaegne ja kaaslinnlane. Neid nim sõpradeks, sugulasteks. Kirjutas geomeetria õpiku. Joonistas esimesena maailma kaardi. Ilmselt babüloonlaste eeskujul. Teda loetakse vahel ka õhtumaise filosoofia tegelikuks rajajaks. Kirjutas teose ''Loodusest'' (''Peri physos'') 547 eKr. Kõige alge peab olema mingi ''maailma- aine''APEIRON, mis asub väljaspool meie kogemusi. Apeiron on see, mis jääb üle, kui konkreetne mateeria kõigist meeleliselt haaravatest omadustest lahti riietada. See on maailma igavene, kõikehõlmav ja piiritu alge, millel pole algust ega lõppu, see on ammendamatu ja hävitamatu. Asjade kaduvuses peitub nende ''meeleparandus''. Nad peavad sellepärast tagasi pöörduma, kuna nad on oma piire ületanud. Asi elab vaid tervikus. Iga üksik eksistents on ebaõiglus. ANAXIMENES 585-527 eKr Ta näeb ürgainena ÕHKU. Täpsemalt hingeõhku.
riiki juhtima, eetika õpetab kasvatama vooruslike kodanikke, teda peetakse ka loogika rajajaks, kuid loogikat omaette teaduseks veel ei peetud, see oli teiste teaduste töövahend. Tegeles süllogistikaga ehk järelduste tegemisega. Kui A=B ja B=C, siis A=C. 3) loomingulised teadused luule, muusika, retoorika ehk kõnekunst. Õpetus kategooriates Kategooriad on üldmõisted, mis on kõige üldistavamad ja on omased kõigile nähtustele ja asjadele. 1) Substants väljendab kõige üldisemalt liiki või olemust (koer, kits, maja). 2) Kvantiteet Kui palju? Kui pikk? Kui raske? jne . 3) Kvaliteet milline on teatud ese või nähtus 4) Relatsioon määrab ära vahekorra teise eseme suhtes (suurem, raskem) Metafüüsika (Aristoteles) Ta oli nõus Platoniga selles, et asjade ja nähtuste olemuseks on ideed, sest neid saab väljendada selgete mõistete abil, kuid idee mõistele annab ta teise sisu. Selles suhtes tuleks
Iga eeskujulik väide koosneb subjektist ja predikaadist. Subjekt on väljend, mis nimetab seda, millest on jutt. Predikaat väljendab seda, mida subjektist räägitakse. Platonil ei ole üksikud asjad tõsiolevad, vaid ainult ideede ebatäiuslikud kujutised. Rohkem tervele mõistusele apelleeriv Aristoteles kirjutab, et kõik peale esmaste substantside kas omistatakse neile predikaadina või sisaldub see neis. Kui pole esmaseid substantse, ei saa olla ka midagi muud. Iga substants on mingi see. Substantsi olemus põhjustab teatud omadusi. Kvantiteet- predikaadikategooria. Kvaliteet, relatiivid, koht, hetk, tegevus, tegevuse objektiks olemine, seisund, olukord. Aristotelese kategooriad näivad kehtivat üheaegselt nii keele, mõtlemise kui tegelikkuse kohta. On võimalik, et just keele uurimine on viinud Aristotelese kategooriate eristamiseni. Mõistetel on oma kategooria; mõtlemisel, keelel ja oleval. Õpetus keskteest
ARISTOTELES · Aristoteles (384-322 eKr), isa oli arst Makedoonia kuninga õukonnas, rajas Ateenasse oma kooli Lykeioni · Jagas kõik teadmised kolmeks: teoreetilised (metafüüsika, matemaatika, füüsika); praktilised (poliitika, eetika); loomingulised · Metafüüsika A teosed olemisest ja tunnetusest (järgnesid füüsikale), ise nimetas A seda esimeseks filosoofiaks (protei philosophia) · A metafüüsika põhimõisted on: mateeria ja olemus; tekkimine; võimalikkus ja tegelikkus; põhjus · Iga asja puhul saame eristada mateeriat, olemust e vormi (teeb asja selleks mis ta on) · A järgi on hing elusolendi olemus: taimne hing (taimne alge - toitumine, kasvamine, palju-nemine); looma hing taimne alge + loomne alge (aistingud ja liikumine); inimese hing taimne alge + loomne alge + mõistuslik alge (mõtlemisvõime)
Kõigepealt mõtte objekt, seejärel omadused. Väide = subjekt (kellest/millest räägitakse) + predikaat (väljendab seda, mida subjektist räägitakse). Asjadest mõeldakse subjekti ja predikaadi kaudu. Keel juhib meie mõtlemist ja kujutlust tegelikkusest ja vastupidi. Metafüüsika ja keel on omavahel seotud. Substants üksikidentiteet (Sokrates, planeet Veenus) primaarsed substantsid; liik (inimene, taevakeha) sekundaarsed substantsid. Iga substants on mingi 'see', omaette eristatav saareke. Substantsi olemus põhjustab mingeid omadusi, veel on neil juhuslikke omadusi, mis on jagatud kategooriatesse. Kategooriad: 1) Kvantiteet osa kvantiteete on pidevalt (aeg ja koht), osa mitte (hulk) 2) Kvaliteet objekti väline vorm, asend või koht, vaimsed omadused 3) Relatiivid määratlused, mis sisaldavad suhet - võrrelduna teiste asjadega mingis suhtes millegi teisega (Päike on suurem kui Maa) 4) Koht 5) Hetk
annaabi.ee 
