Keskaja naine (2)

Tartu Ülikool
Sotsiaal- ja haridusteaduskond
Pedagoogika aluste seminar
Keskaja Naine
Referaat
nimi
rühm
Tartu 2010

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Naise elu keskajal 4
Poiste eelistamine 5
Haridus 6
Tähelepanuväärsed naised 7
Naiste tööd 9
Kokkuvõte 11
Kasutatud kirjandus 12

Sissejuhatus

Keskaja ning tänapäeva naise elukäik ja –olu on võrreldes tänspäevaga tundmatuseni muutunud. Keskajal olid naised tugevalt meeste kontrolli all ja võrduseni oli veel pikk tee minna.
Referaadi eesmärk on anda ülevaade sellest, milline oli naiste elu üldiselt, mis olid tema igapäevased kohustused, kas ja kuidas naised said haridust ning millistel ametikohtadel oli neil võimalik töötada. Referaadis on välja toodud ka keskaja tähtsamad naisfiguurid.
Valisin just selle teema, kuna soovisin teada, milline oli keskajal just naiste elu , millised võimalused neil olid ja kuidas omandati haridust. Varasemalt olen palju lugenud just meessugupoole kohta ja ka see oli üks põhjusi, mis tekias huvi ka naiste olukorra ja rolli vastu.

Naise elu keskajal

Naise elu keskajal oli väga erinev tänapäevasest. Keskaegse kristliku ühiskonna käsitluste vastavalt kolmejaotuselises skeemis naistel mingit omaette kohta ei olnudki. Seisusteks olid rüütlid, talupojad ja vaimulikud , kuid naise staatus puudus. Ma arvan, et juba see näitab, et naise tähtsus ja väärtustamine on ajaliselt aina olulisemaks muutunud.
Abielu naise tähtsaimaks ülesandeks oli kodu ja pere eest hoolitsemine. Naisel oli keskmiselt 5-7 rasedust kahe kuni kahe ja pooleaastaste vahedega – naine oli rase ja hoidis lapsi kogu oma täisealiseks olemise aja. Sellest saame järeldada, et muudeks tegevusteks naisel sellel eluperioodil aega ei jäänud. Mehel oli naise üle „loomulik“ võim. Naise nõrkuse ja alaväärsuse tõttu nõuti juba antiikajast peale, et tegevusväli, millel naisel on mingi sõltumatus, peab olema kindlalt piiritletud. Harv juhus polnud ka see, et naine oli täiesti ära lõigatud välismaailmast.
Naise elu määras tema tsiviilseisus: ta oli kas neitsi, abielus või lesk . Neitsi positsiooni oli usulisest seisukohast kõrgeim ja turvalisim aste, madalaim oli abielu ja lese seisus nende vahepeal . Vastavalt nendele gruppidele oli naiste elu ja kohustused erinevad. Lisaks sugupoolele mõjutas naiste elu ka ühiskondlik positsioon ja kodukoha geograafiline asend. Näiteks oli prantsuse aadlinaise ja inglise talunaise elu-olu äga erinev.
Kuigi naise põhiliseks üleasndeks oli majapidamistööd ja laste eest hoolitsemine, ei läinud kõigi elu ühtemoodi. Paljud naised ei abiellunudki ja mitmed kaotasid oma mehed, kas lahingutes või mõnel muul põhjusel ja sellisel juhul oli naisel võimalus astuda kloostrisse . Kloostrielu oli naisele abielu ja perekonna alternatiiv .

Poiste eelistamine

Perekond ja lapsed olid keskajal väga tähtsad. Üldlevinud arvamus oli, et pojad on õnnistus. Alati sooviti poega . Järeltulijate, just poegade , rohkust võrreldi maise rikkusega. Senjööri, kellel polnud järeltulijat, ähvardas oht, et vasallid ta maha jätavad. Nii suuremate kui ka väiksemate piirkondade valitsejad olid alati mures oma järglaste pärast.
Käibel oli mitmesuguseid õpetusi, kuidas just poega saada. Selliste käsiraamatuse autorid väitsid, et oli võimalik kindlustada ka tüdruku sünd, kuid see õpetus oli mõeldud ainult naistele, sest ainult naised võisid soovida tütart. Juhul kui perre oli sündinud tütar lohutasid sõbrad ja tuttavad tütre vanemaid, et küllap kasvab ilus tüdruk ja siis pole vaja suurt kaasavara. Kuningate puhul oli tavaline see, et isale kardeti öelda, et sündis tütar. Mitmed kuningad lahutasid end ainult tütreid sünnitavatest naistest.
Ka pühakud aitasid kaasa, et sünniks ikka poeg. Mitmed legendid kõnelevad imedest, kus halastades hardalt paluvale emale muutis pühak lapse sugu. Üldiselt oli levinud arvamus, et pojad ühendavad ja tütred lahutavad perekondi.
Positiivne on see, et lapse surma puhul leinati võrdselt nii tütart kui poega.
Tänapäeval sellist diskrimineerimist täheldada ei saa. Lapse sugu ei määra talle mingeid piiraguid ja vanemad võivad uhked olla nii tütarde kui poegade üle.

Haridus

Keskaja kasvatus oli eelkõige ja alati perekonnakasvatus. Perekond ands lapsele esimese kõige olulisema moraaliõpetuse ja eeskuju, sageli ka hariduse algelemendid – lugemise ja kirjutamise.
Tüdrukud ja naised said hariduse põhiliselt kloostrist. Parimates naiskloostrites oli kirjalik kultuur nii arenenud, et mõned nunnad oskasid kaunilt kopeerida antiikaja käsikirju. Nende hulgas leidus ka raamatute illustreerijaid, kuid neid ole võimalik kindlaks teha, sest töid ei signeeritud .
Kloostrites oli naistel „oma tuba“, mis andis võimaluse lugeda, kirjutada ja õppida. Kloostrites kuulasid nunnad palju ladina keelt ja õppisid selle nõndaviisi selgeks. Seetõttu oskasidki nad raamatuid kopeerida ja illustreerida . 12. Sajandi alguseks olid mitmed naiskloostrid tuntud käsikirjade valmistajatena. On teada, et mitmed naised olid ka käsikirjade koostajad ja autorid.
Nunnakloostrites olid koolid, need olid eeskätt mõeldud kloostri elanikele, aga sinna võeti ka niisuguseid õpilasi, kes ei kavatsenud alaliselt kloostrisse jääda. Nõnda õppisid mitmed kõrgkihtide tütred seal kirjatarkuse algeid.
Naised võisid õppida ka eraõpetaja, näiteks lossikaplani juhatusel. Mitmed noored naised said aga õpetust oma vaimulikus seisuses olevatelt sugulastelt. Mitmete vürstlikust soost või muidu kõrgemat päritolu naiste haridusest räägitakse legende. Arvatakse, et nende naiste haridustase oli tihtipeale kõrgem kui nende meestel või vendadel.
6. sajandi kloostrikoolide õppekoormusest räägivad Arles’i Cesariuse eeskirjad. Nende järgi tuli kooli võtta eelistatult neid tüdrukuid, kes juba tundisd tähti ja kõik pidid õppima lugema. Üks õdedest pidi alati kõva häälega ette lugema, samal ajal kui teised töötasid kuni kolmanda kanoonilise hetkeni. Siis kui ei loetud, tuli vaikuses meenutada Piibli õpetust. Hilisemal keskajal olid nõudmised veel kõrgemad. Parimates kloostrikoolides õpetati lisaks triviumi kuulunud teadusaladele – grammatikale, retoorikale ja dialektikale – Piiblit , kirikuisasid, muusikat ja sageli ka meditsiini algeid. 7 vaba kunsti hulka kuuluvaid geomeetriat, astronoomiat ja aritmeetikat kloostrites ei õpetatud, kuid jagati õpetust ka mitmetes praktilistes oskustes nagu käsitööoskus, aiapidamine, käsitöövõtted, ravimtaimede tundmine ja kasutusoskus.

Tähelepanuväärsed naised

Herrad von Landsberg (u. 1130 – 1195) – 12. Sajandil Hohenbergi abtsiss, kirjutas ensüklopeedilise teose „ Hortus deliciarum“(Heade tööde aed), mis oli mõeldud nunnade harimiseks . See oli usuline entsüklopeedia, mille ta pühendas oma nunnadele, kes aitasid teost illustreerida ja kirja panna.
Herrad von Landsberg
Hrotswitha (u. 935 – u. 1001 /2) – Gandersheimi benediktiinlaste kloostri nunn , keda võib pidada Saksamaa naiste loova kirjandusliku kultuuri rajajaks. Ta kirjutas luuletusi ja näidendeid ning uuris ajalugu. Hrotswitha oli õppinud kirjutama ladusas, peaaegu veatus ladina keeles ning ta kirjutas luulevormis legende, näidendeid ja kristlikke komöödiaid. Tekstid näitasid, et ta tundis suuri klassikuid ja usulisi autoreid.
Hrotswitha
Hilda (surn. 680) – Whitby kloostri abtiss , kelle kakskkloostri varjus kasvas märkimisväärseid kirikujuhte. Hilda asutas ühe kloostri ja juhtis veel kahte. Tema jaoks oli klooster intellektuaalne alternatiiv, mis tähendas hariduse saamise võimalust. Praegu kannab püha Hilda nime Oxfordi ainus naiskolledž.
Hilda
Hildegard von Bingen (1098 - 1179) - saksa nunn, abtiss, usuliste teadmiste uuendaja ja teaduslik vestleja. Tema kirjutatud teosed avaldasid mõju kaasajal ning ka aastasadu pärast tema surma. Hildegard lõi naisele uue avaliku rolli ühendades vaimsuse, moraalse väärikuse ja avaliku aktiivsuse. Hildegard oli mõjuvõimas naine, kes pidas aru nii paavstide kui keisritega.
Hildegard von Bingen
Christine de Pisan (1365 – u. 1430) - luuletaja, kirjanik ja ajaloolane. Ta oli esimene naine, kes suutis ennast ja oma peret elatada sulega . Mitmel korral astus Christine kirjalikes väitlustes üles naissoo kaitseks. Christine esitas ka oma kasvatusprogrammi teoses „Naiste linn“, kus ta väitis et tüdrukud tuli noortena koos vendadega kooli saata ja leidis, et haridus annab naisele võime kaitsta end ja oma sugu. Ennast pidas ta haritud naise näiteks. Siiski lähtus Christine nagu antiikmõtleja sellest, et kodune majapidamine oli naiste „riik“.
Christine de Pisan

Naiste tööd

Naise toodanguline panus on euroopas alati kõrge olnud, ilma naise tööta ei oleks lihtsalt toime tuldud . Naise kõrvaldamine ametitest ja tootmisest on iseloomulik alles 19. Sajandile. Enne seda oli tavaline, et naised töötasid väga mitmetel aladel.
Maanaise töö oli osa perekonna sissetulekust ja seega väga oluline. Naise mureks olid tööd majas ja õues – tule eest hoolitsemine, koduhoid.mine, toidu valmistamine, veekandmine. Meeste osaks jäid rasked välitööd, kuid ka neis võis naisi ajutiselt abiks olla.
Naise tööd maal
Nii mehed kui ka naised tegid igasugust tööd, sest perekonna tulud pidid saama võimalikult maksimaalseks. Seega kui naised teenisid mujal rohkem kui kodus töötades, siis palkasid nad kellegi, kes teeks ära kodused tööd. Igaljuhul ei tohtinud kodu jääda unarusse. Naise tootev töö oli mitmekesine . Ainult mõned kesksed ametkonnad nagu näiteks juristid , notarid, kullassepad ja portreemaalijad ei võtnud naisi oma liikmeteks . Tavaline oli ka see, et naised said väiksemat palka kui mehed.
Linnas oli naistel rohkem võimalusi töötamiseks kui maal. Linn oli uus dünaamiline elukeskkond, kus tublidusel ja töökusel oli suurem tähtsus kui aadliseisusel. Naistele peeti sobilikuks mitmeid ameteid - raamatuköitmine ja –illustreerimine, õpetaja, arst, ravitseja, ämmaemand, amm, kudumine , ketramine ja muu käsitöö. Naised võisid tegutseda ka investeerijatena ja kaupmeestena.
Käsitööga tegelevad naised
Naiste töödest on läbiaegade olnud kõige tavalisem aga teenija amet. Teenijad võisid olla isegi käsitöölistel. Teenijatüdrukud olid tavaliselt naised, kes ühiskondlike muudatustega seoses maalt linna tulid, kus oli võimalik rohkem teenida ja töö saamise võimalused olid mitmekesisemad. Teenijatüdrukute palk oli aga niivõrd väike, et neid kantud tavaliselt isegi maksuregistrisse.
Linnadele oli väga iseloomulikuks nähtused ka prostitutsioon. Sellele teele kaldusid olude sunnis enamasti just hulkurid ja ka vaesematele naistele oli see sageli peamine toimetuleku vahend. Naisi karistati prostitutsiooni eest sagedamini kui näiteks varastamise või kerjamise eest.

Kokkuvõte

Keskaja naise elu oli tänapäeva naise eluga võrreldes tunduvalt raskem. Otsene staatud ühiskonnas naisel puudus, kodu ja pere eest hoolitsemine oli naiste kõige tähtsam ülesanne ning meestel oli nende üle üle „loomulik“ võim. Naised, kellel polnud peret, elasid enamasti kloostrites.
Mehe tähtsus naise üle näitas ka see, et raseduse korral soovisid nii ema kui ka isa poega, sest ainult poegi peeti väärtuslikeks järeltulijaiks.
Haridust oli naistel võimalik omandada enamasti vaid kloostrist. Aadlikute lapsed said käia kloostrikoolides, kus õpetati nii lugemist kirjutamist kui ka triviumi kuuluvaid aineid, kuid vaesematel ja talupoegade tütardel selleks võimalust polnud. Kui vaene noor tüdruk läks aga nunnaks , oli tal võimaliks omandada kloostris hea haridus. Vaimulike naiste seal on ka mitmeid tähelepanuväärseid naisi, kes on andnud suuri panuseid haridusellu.
Paljud naised käisid linnas tööl, ja seal oli neil võimalik mitmetel erinevatel aladel leibateenida, esines ka diskrimineerimist, sest kõik ametid polnud naistele lubatud ja ka palk oli väiksem kui meestel.
Tänapäeval on naise olukord kindlasti paranenud . Naine on iseseisev ja vaba ning ühiskond ei mõista hukka neid, kes eelistavad karjääri perele. Sageli on hoopis mehed need, kes hoolitsevad laste ja kodu eest. See näitab, et mehe ja naise seisus muutub järjest võrdsemaks, kuigi ka praegu esineb erinevusi naiste ja meeste töötasus.

Kasutatud kirjandus

Setälä, P. Keskaja naine, Tallinn, Huma 1999

Le Goff, J. Keskaja inimene, Avita 2002

Tilk, M. Kasvatus eri kultuurides II, Pärnu 2004

Google.com (pildid)

http://et.wikipedia.org/wiki/Vabad_kunstid
12