Naised keskajal (1)

Naised keskajal
Keskaeg on ligikaudu tuhande aasta pikkune ajalõik Euroopa ajaloos, mille kestvuseks loetakse tavaliselt aastaid alates Rooma riigi langemisest aastal 476 kuni Ameerika avastamiseni Kolumbuse poolt aastal 1492. Eestis peetakse keskaja alguseks tavaliselt Põhja-Euroopa ristisõdade siiajõudmist ning siinsete alade kristlikuks muutmist aastatel 1208-1227. Lõpuks peetakse üht kahest sündmusest: Reformatsiooni siiajõudmist aastatel 1520 - 1530 või 1558-1583. aastatel toimunud Liivi sõda.
Keskaja inimese igapäevaelu kirjendanud ja tutvustanud kursuse käigus räägiti meile palju sellest, mis oli keskajal võrreldes tänapäevaga teistmoodi ning kuidas siis elati. Oma essees tahan põhjalikumalt arutleda naiste positsiooni ja elu üle keskaja Euroopas.
Levinud on arvamus, et keskajal elanud naised ei omanud kristlikus ühiskonnas omaette kohta. Inimesed keskajal küll tajusid naist iseseisva kategooriana, ent sotsiaalsed eristused ja ametid võeti kasutusele suhteliselt hilja . Enne seda, kui naisest sai talunaine, lossidaam või pühak, iseloomustati teda lähtuvalt tema kehast, soolisest kuuluvusest ja suhetest perekonnaga. Naise juriidilist staatust ja kõlblust käsitleti alati seoses mõne mehe või meeste grupiga. Naise elu määras tema tsiviilseisus: ta oli kas neitsi, abielus või lesk .
Perekonna suur tähtsus ja mitmed ülesanded aga muutsid naised hoopis iseseisvamaks. Hiliskeskajal muutusid perekonnad väiksemaks ning tihti sai naisest perekonnapea. Naiste mõju ja tugev positsioon ilmnes ka selles, et nad võisid iseenda nimel teha rikkalikke annetusi ning pojad võtsid kasutusele ema suguvõsale viitava nime, kui seda peeti isa suguvõsast väärikamaks.
Naised seostuvad alati ka koduhoidja kujuga, mis just kui vangistas naise ahistavate koduseinte vahele ja väheoluliste askelduste ringi. Nende peale jäi hoolitsemine laste, kodu, aia ja koduloomade eest, teenijate ja palgaliste juhendamine ja toodete müük. Seda kujutatakse kui halli argielu, mis ei toonud kuulsust ega kujutanud endast mingit ametit.
Tegelikult ei piirdunud naiste elu vaid majapidamistööde ja laste sünnitamisega. Põhieesmärgiks oli kasvatada perekonna tulusid ning kui naised teenisid mujal rohkem, palkasid nad kellegi koduseid töid tegema, sest keskajal polnud töö seotud soolise kuuluvusega nii tugevalt kui Uusaja alguses 16. sajandil. Pärast kiriku võimu kasvu hakkasid naised kodumajapidamisega rohkem tegelema.
Keskaja naised tegid ametlikult tööd lastekasvatamise kõrvalt samuti, kui seda teevad naised 21. sajandil. Tänapäeval on üpris vähe naisi, kes pühendaksid end täielikult perekonnale ja kodule ning ei tahaks edasi areneda karjääriredelil.
1300. aasta paiku elas üle 90% Euroopa elanikkonnast endiselt maal ja inimesed tootsid ise suurema osa sellest, mida nad tarbisid. Naise toodanguline panus on Euroopas kõge olnud ja ilma naise tööta ei oleks toime tuldud . Naise kõrvaldamine ametistest ja tootmisest on alles kodanlikule 19. sajandile iseloomulik joon.
Keskajal olid maal naise mureks tööd majas ja õues – tule eest hoolitsemine, koduhoidmine, veekandmine, aia korrastamine, koduloomade eest hoolitsemine, harva aidati ka mehi raskematel põllutöödel. Naiste majanduslik positsioon oli aga siiski nõrk. Mõisate arvepidamine näitab, et naiste tööd alahinnati sihipäraselt ja et samasuguse töö eest maksti naistele vähem palka kui meestele. Lisaks sellele nõrgendas naiste positsiooni ka see, et pärimistavadest tingituna soositi poegi tütarde arvel, naised pärisid suuremaid varandusi väga harva.
Linn oli aga hoopis uus elukeskkond, kuhu feodaalühiskonna köidikutest vabanenud talupoeg võis pääseda uut elu alustama. Aastal 1292 tegutsesid naised Pariisis 172-s ametis. Linnades töötasid naised näiteks kaupmeestena ning neilt nõuti lugemis- ja kirjutamisoskust ning teadmisi matemaatikas. Naisi töötas ka õpetajate, arstide, ämmaemandatena. Naisarstid olid tavaliselt suguvõsast, mille liikmed tegutsesid samas ametis. Naised kõrvaldati arsti ametist alles keskaja lõpus, mil ülikoolihariduse saanud mehed katsusid seda tööd enda valdusesse saada.
Veel tegutsesid naised kopeerijate, käsitööliste, kõrtsipidajate, küttepuude vahendajate, müürseppade, kingseppade, vestitegijate, möldrite ja seppadena. Eelistatumad olid aga teenija , mis on olnud naiste kõige tavalisem amet läbi aegade, kaubitseja, pesunaise, kõrtsi või võõrastemaja perenaise elukutsed . Samuti on ketramine ja kudumine olnud pigem naiste tööd. Jõukamatest ametitest pidasid nad riide -, vääriskivi- ja siidikaupmehe ametit.
Vaid üpris vähesed elukutsed olid mõeldud ainuüksi meestele. Naised ei pidanud ameteid, mis nõudsid raskete koormate kandmist või reisimist , samuti ei võinud nad olla juristid ja notarid.
Haritud naised kuulusid vaimulikku maailma, olles nunnad, begiinid ja erakud.
On välja arvutatud, et tütred teenisid ketrajate ja kudujatena perekonnale suuremat lisatulu kui pojad meeste töödega.
Abielu oli võrreldes tänapäevaga tunduvalt populaarsem . Abielumoraal oli kiriku relv ühiskondliku korrastamatuse vastu. Abielu eesmärgiks oli vältida igasugust laiduväärset käitumist ja järglaste saamine. Seda tingis eriti asjaolu, et 9. sajandil oli Euroopa elanikkond tunduvalt vähenenud kuna 30-40% inimestest oli jäänud vallaliseks.
Kuigi kirik eeldas, et abielu on rajatud kummagi poole vabale kokkuleppele, ent väga tihi otsustasid abielu vanemad. Mõnikord nägid noored tüdrukud oma peigmeest esmakordselt alles abiellumise päeval.
Abieluliit tähendas keskajal eelkõige „rahu sõlmimist“. Perekondadevahelise rivaalitsemise või ka avaliku sõja järel seadis abielu jalule rahu ja oli selle pitseriks. Kui naine anti suguvõssa, kellega otsiti lepitust, sai pruudist kokkuleppe tuum. Talle kui üksmeele pandile ja tööriistale anti roll, mis oli suurem tema isiklikust saatusest ja soovidest. Kuigi kiriku abielu puudutavad eerilised põhimõtted kaitsesid üldiselt naist, polnud naistel siiski oma abielu üle otsustamisel sõnaõigust.
Üks näide abielust , mis sõlmiti kahe suguvõsa sõprussidemete taastamiseks, oli Prantsusmaa kuninga Henri I ja Kiievi vürstiriigi printsi tütre Anna abielu, mis sõlmiti 1051. aastal.
Meestel oli suur võim naise omandi üle ja naiste õigusi dokumentides isegi ei mainitud . Tavaliselt tõi mees abiellu maaomandi ja pruut majapidamiseks vajaliku vallasvara. Kui kaasavara oli ohus, oli naistel õigus ja kohustus mees kohtusse kaevata.
Naine oli perekonnas see, kes pidi kindlustama abikaasade üksmeelsuse ning hoolitsema suhete eest abikaasa perekonnaga. Naine pidi olema suguvõsa kooshoidja. Tema esmane ülesanne aga oli armastada oma meest. Abieluline sõprus rajanevat õiglusel: mees saab rohkem armastust, sest ta on ratsionaalsem ja vooruslikum. Naine on loodud madalamaks, nii et ta saab vähem sõprust – ent ometi loomusele vastavalt.
Mehed valisid naisi mitte rikkuse vaid heade kommete ja arukuse järgi. Hea kompromiss ehk naisideaal oli keskmise välimusega, sest ilusat oli raske valvata ja koledat raske taluda. Kõigepealt tuli naisel omandada aga usulised kohustused.
Lapsed olid keskaja perekonnale tähtsad. Naisel oli keskmiselt 5-7 rasedust ning ta oli rase ja hoidis lapsi kogu oma täisealiseks olemise aja. Lapsed olid vajalikud koduseks tööjõuks ning arvati, et majas, kus on palju lapsi, valitseb rikkus. Lapse sünd oli rõõmustav sündmus. Lapse surm või lapsest eemalolek põhjustas vanematele valu ja kannatust. Surnud tütart leinati samapalju kui poega .
Enamasti sooviti saada poisslaps ning koostati nimekirju märkidest, mis võimaldasid kindlaks teha mis soost last naine ootab. Poisi saamiseks paluti erinevaid pühakuid ning tarbiti teatud jooke . Samuti arvati, et parim aeg poja saamiseks on talv. Samas oli võimalik soovida ka tütart, kuid seda olevat tahtnud ainult naine.
Nii tüdrukutele kui poistele õpetati tagasihoidlikkust ja kõlblust. Tüdrukute sõnakuulelikuks kasvatamist peeti tähtsamaks kui poiste vaoshoidmist, sest tüdrukutest pidid saama kuulekad naised. Lapsena pidi tüdruk kuulama oma vanemate või eeskostja sõna ja täiskasvanuna arvestama oma abikaasat või kloostri eeskirju, kui ta valis nunna elu.
Kuigi tänapäeval ei kasvatata tütreid kuulekateks alamateks oma abikaasadele, tähtsustatakse ning nõutakse ka praegusel ajal naistelt ja tütarlastelt kombekust ning head käitumist rohkem, kui seda oodatakse poisslastelt.
Kuigi tänapäevast elu ning keskaega, kui väga ammust ning kauget ajajärku, võib pidada just kui võrreldamatuteks, sest elutingimused ja kombed on äärmiselt erinevad, siis tegelikult võib öelda, et teatud määral on ka väga palju sarnaseid käitmisviise ja tavasid, millele me tihtipeale ei mõtlegi või mis on varjutatud alusetute legendide tõttu.
J. Le Goff , „Keskaja inimene“. Tallinn 2002.
Päivi Setälä, „Keskaja naine“.
4