"Sissejuhatus sotsioloogiasse" loeng: kodanikeühiskond, sotsiaalsed muutused (0)

Sissejuhatus sotsioloogiasse 17.10
Kodanikeühiskond
Veel mõisteid:

• kodanikuühiskond (tuleneb sõnast kodanik/kodanlik – üks inimene, kes lähtub oma huvidest, tähelepanu ainsusel)
  
• kolmas sektor
  
• mittetulundussektor
  
• vabasektor
  

inglise keeles 'civil society' – tsiviliseeritud inimesed.
18. saj – tekkis sfäär, kus inimesed saavad üksteist usaldada , suusõnalised lepingud jne. --> Adam Smith; --> Adam Ferguson. See sfäär oli nende jaoks majandussfäär. Rõhk tsiviliseeritusel.
Adam Smith – nähtamatu käe teooria (vaba turg reguleerib end ise).
Hegel räägib kolmest komponendist , mis moodustavad riigi: riik (kõige kõrgemal seisev osa), perekond ja nende vahele jääv bürgerliche Gesellschaft (kodanlik ühiskond). See on vajaduste rahuldamise sfäär – majandustegevus toimub seal. Teiseks osaks on korporatsioonid – MTÜ-de eellased n-ö. Kolmandaks osaks olid policy 'd, omavalitsused (ka kohtu mõistmine).
Kuidas panna omavahel klappima demokraatia ja kapitalism ? (selle üle arutlemine algas 19. saj lõpus) --> kaks vastandlikku jõudu – vasakpoolsed kardavad, et parempoolsed hävitavad demokraatia; parempoolsed kardavad, et vasakpoolsed hävitavad kapitalismi.
Demokraatliku kultuuri areng
80ndatel toimusid Ladina-Ameerika riikides revolutsioonid, mis siiski lõppesid mingit sorti totalitarismis. Ida-Euroopas Nõukogude Liidu lagunemine – Poolas pakuti välja idee, et kuna ei julgetud poliitiliselt sõna võtta, siis lahendiks oli see, et ei tehtud poliitilisi nõudmisi, vaid nad tahtsid lihtsalt inimlikult elada ning seda ise korraldada. Turust polnud juttu . --> Poola solidaarsusliikumine Solidarnosc – töölisliikumine. Eestis algas looduskaitsest – fosforiidisõda. Kodanike aktiivsuse kasv. 90ndate aastate alguses oli see aga põhimõtteliselt olematu (samuti kõikides Ida-Euroopa riikides). Üheks põhjuseks raha tegemine, erastamine .
Samal ajal oodati, et kodanike aktiivsusega saab mõjutada riiki ja turgu --> et süsteemi legitiimsus kasvaks.
Kolmas tendents oli Lääne-Euroopas (aga ka Ameerikas), kus otsiti uusi kanaleid demokraatia liikumiseks. Saksamaal rohelised - poliitika ei peaks toimuma ainult vanades institutsioonides nagu parlament jne --> tahtsid viia poliitika uutele alustele , rahvale lähemale.
Küsimus – kas kodanikeühiskond on poliitiline või mitte?
Meie poliitilised nõudmised peituvad igapäevategevustes.
Ernest Gellner – poliitikafilosoof, 1994. avaldas „Conditions of Liberty “ --> „Kodanikuühiskond on selline valitsusväliste institutsioonide kogum, mis on piisavalt tugev vastu panemiseks riigile, takistab riigi survestamast – atomiseerimast, ühiskonda.“
Edward Shils – tsiviliseeritud ühiskond. Inimesed arvestavad üksteisega, siiras tahe midagi teha üldiseks hüvanguks.
Avalikkus – Jürgen Habermas uuris avalikkust – kuidas on see väga spetsiifiline ajalooline nähtus tekkinud? Kodanikeühiskond vajab avalikkust, mõnes mõttes ka vice versa. Avalikkus on see koht, kus toimub kommunikatiivne demokraatia – ideaalne demokraatia toimimise vorm on selline, kus saame kõik avalikult käia oma mõtted ja parim valitakse välja võimuvaba kommunikatsiooni käigus – domineerimisest vaba arutelu. Jagab ühiskonna kaheks: elavik (life world – lebensweld) ja süsteem. Esimeses saame vabalt otsustada, süsteemis on ette kirjutatud reeglid, kuidas asjad peavad toimuma. Elavik ja süsteem eksisteerivad kahes jaotuses – nii avalikus elus kui ka eraelus.
Avalik elu
Eraelu
Süsteem
Poliitika
Majandus
Elavik
Avalikkus
Intiimsfäär (perekond)
Teeb sarnast tööd Foucault 'ga (uuris võimu).
Avalikkus tekkis, kui oli huvi kokku saada ja millegi üle arutleda, kodaniku mõiste teke.
Räägib, et süsteem tungib elavikku – koloniseerib.
Avalik arvamus vs mitteavalik arvamus – avalik avalikkus: arutleme, kas suudame ratsionaalselt arvamusi esitleda (arutlev demokraatia); mitteavalik avalikkus: PR, manipuleerimine , eesmärgi nimel sõnumi moonutamiseks, ratsionaalsust ei ole ( institutsioonid teostavad oma süsteemseid eesmärke).
Sotsiaalne kapital – Robert Putnam populariseeris selle termini (Bill Clintoni abiga). Seda mõistet kasutas ka urbanist Jacobs (Youtube) – mis hoiab linna meeldiva kohana? Ka Bourdieu puudutas seda mõistet – tema jaoks oli sotsiaalne kapital see, tänu millele saame vahetada erinevaid kapitale omavahel – egoistlik vaatenurk. Bourdieu kapital kasutades väheneb, Putnami oma suureneb.
Putnami esimene uuring, kus liigub selle tähenduse suunas – uuris Itaalias demokraatiat --> Põhja-Itaalias rohkem arenenud kui Lõuna-Itaalias. Põhja-Itaalias oli kogukondlik traditsioon vanem, seal oli koostöö rohkem levinud ja demokraatia (aga ka teised režiimid) toimis paremini.
„Bowling alone“ - „Üksinda keeglisaalis“ - räägib koostöö vastastikkusest.
Sotsiaalne kapital pole enam isiklik asi, suhted on vastastikused – kas meil kehtivad normid, mida omavahel jagame? Kui nad kehtivad, on see Putnami sõnul igat pidi kasulik. See on ka tema sõnul üks kodanikeühiskonna toimijaid.
Sotsiaalne muutus
Peame vaatlema nii sotsiaalset staatikat (paigalseisev osa) kui ka dünaamikat (muutused)  Sünkroonsed (läbilõikeliselt nii, nagu ta hetkel on) ja diakroonsed (erinevatel ajahetkedel) vaatamisviisid.
Mikro – väikesed süsteemid
Meso – keskmised
Makro – suured
Süsteemi muutuste uurimine:

• Element – kompositsioon, ülesehitus. Kui palju on naisi, mehi, lapsi jne.
  
• Suhted elementide vahel. Kas meil on lojaalsussuhted, lepingulised? Struktuur.
  
• Funktsioonid. Mis funktsioone täidab religioon ?
  
• Piirid. Kuidas rahvust määratakse?
  
• Allsüsteemide muutused. Tööjaotuse muutused.
  
• Keskkond. Kuidas muutuvad geopoliitilised olud või loodusressursid?
  

Muutused süsteemi sees viivad kogu süsteemi muutusteni. Milline on suhe erinevate muutusteskaala vahel? (Kuidas mikromuutused mõjutavad makromuutusi? Nt tarbimisvajadused mõjutavad sotsiaalkulutusi; Kuidas makromuutused mõjutavad mikromuutusi? Nt Eesti võttis kasutusele euro – millised on peresisesed muutused?)
Muutuse mudelid:

• Protsess. Süsteemisisene või süsteemi hõlmav ajalisele järgnevusele põhinev muutus. Nt mobiliseerumine, demokratiseerumine , vaesumine .
  
• Areng. Ajalise muutuse järgmine hetk on omaduse võrra parem – kvaliteet kasvab konkreetse mõõdiku suhtes. Motivatsioon , mis paneb asja tööle, tuleb süsteemi enda seest. Nt demokratiseerumine. Kui sisemine jõud toimib, on areng paratamatu.
  
• Tsükkel/tsüklilisus. Nt põllumajandustsükkel, majandustsükkel (kriisist kriisi). Areng, mis kordub perioodiliselt. Nt haridustee – põhikoolis eksamid , keskkoolis, ülikoolis.
  
• Progress. Kogu inimkonna areng barbaarsest olukorrast ideaalse tuleviku suunas. Kogu süsteemi terviklik muutus – pürgime ideaali poole.
  

Võime vaadelda lineaarselt, multilineaarselt (sama suund, aga erinevad tüübid, nt demokraatia tüübid), hüppeliselt (Kuhn - „Meil on normaalteaduse faas – uus viis maailma mõista. Ühe seaduste paradigma järgi uurime kõiki nüansse, aga mingis osas pole võimalik kõike seletada. Toimub paradigma muutus ja algab uus periood.“), stagnatsioon (midagi ei muutu), tsükliline (laineline – majanduskriisid), juhuslik ( Brown 'i liikumine).
Durkheim – käsitleme sotsiaalseid elemente nagu asju.
Staatika – mudelid on meie peas, et me paremini asjadest aru saaks.
Dünaamilise välja teooria – kõik, mis meil on, on protsess.
Inimesed oskavad sündmusi identifitseerida – nt perekondlikud õhtusöögid, kus on teada, et ema küsib, kuidas läheb, isa küsib palga kohta jne.
Sztompka – väli koosneb:

Ideedest (strukturalistide vaatenurgast teadlikkus, ideoloogia, teadvus)

Reeglitest (~ institutsioonid)

Tegudest (~ organisatsioonid – kuidas me tuleme kokku ja teeme midagi, kuidas seda kontrollime)

Huvidest (~ kuidas oleme hierarhiseerinud selles ühiskonnas)
Need kihid moodustavad sotsiokultuurilise välja, kus toimuvad muutused.
Progress  eksistentsiaalse ängi leevendamiseks on lootus, et kõik läheb paremini. Kui seda poleks, oleks meeleheide.
Francis Bacon – õpime maailma tundma, meie teadmised kumuleeruvad (kogunevad). Bacon uskus empiritsismi – et kõike on vaja katseliselt tõestada.
„Hiiglaste õlgadel seisma“ tähendab, et enam ei pea ise kõike välja mõtlema, et olla tark – saame kasutada varem elanud õpetlaste mõtteid.
Ferdinand Tönnies – Gemeinschaft ja Gesellschaft (kooskond ja assotsiatsioon ) – kaks ühiskonna normaaltüüpi, mis kirjeldavad sotsiaalseid muutuseid. Tema sõnul ei lähe kõik paremaks, sest me liigume kooskonnast – hubasest kogukonnast, kus kõik teavad kõiki, saavad hästi läbi jne, assotsiatsiooni – kuhugi , kus töötame mitte üksteise hüvangu, vaid süsteemi heaks; kus puudub soojus .
Inimkond liigub aeglaselt ja pidevalt algupärasusest ja ebastabiilsusest tsivilisatsiooni kõrgemate vormideni, see kestab tulevikuni. – progressi definitsioon Sztompka raamatust.

• Tagasipöördumatu aeg;
  
• Liikumine pole suvaline ;
  
• Kumulatiivne areng;
  
• Peame läbima etapid – pole lihtsat otseteed;
  
• Inimkonnale on loomulik olemuslik muutus.
  

Negatiivne vabadus – vabadus millestki ;
Positiivne vabadus – vabadus millekski.
Situatsiooniloogika – pole absoluutset muutust mingis suunas. Nt Smith’i nähtamatu käe teooria: see, et ühiskond saab jõukamaks, on „nähtamatu käe“ juhuslik tagajärg – see pole tingimata eesmärk.
Modernism – modernsuse idee, juhib meie ühiskonda.
Giddens ’i definitsioon on ajalooline – hakkas ilmuma umbes 17. Sajandil ja on muutunud globaalseks.
Teoreetiliselt eristamine – Sztompka:

Individualism – meid ei defineeri enam grupp, kuhu kuulume. Emantsipatsioon (püüe poliitilisi õiguseid ja võrdsust saavutada, sõltuvusest või kitsendustest vabaneda).

Diferentseeritus – indiviidid on eristatud . Tööjaotus – Bourdieu.

Ratsionaalsus – parima lahenduse leidmine, usk teadusesse.

Majanduslikkus – enamik meie elust keerleb ümber majandustegevuse.

Ekspansionism – laienemine, füüsiliselt ja ka sissepoole – modernistlik mõtlemine.
Sztompka kirjeldas ka modernset inimest.
Giddens – kõrgmodernism:

Usaldus – peame usaldama abstraktseid süsteeme (maksud, haigekassa jne)

Pidev risk – kalkuleerime neid. Opaqueness – läbipaistmatus – süsteemi loomise võimel on piirid.

Ühiste väärtushinnangute puudumine.

See kõik on globaalne.