"Nõiduse õpilane" Karl Ristikivi (21)

NÕIDUSE ÕPILANE
I
Dominikaalane koos kahe valvuriga suunduvad alla keldrisse, kus istub vang, keda peetakse olevat kuradiga ühenduses ja kellele määrati surmanuhtlus. Tema nimi oli Johannes Faber . Vang on saanud elamiseks veel 5 lisapäeva, et jutustada dominikaalasele oma lugu. Samuti olid nad otsustanud kõik selle üles kirjutada, teistele õpetuseks ja hoiatuseks. Nad läksid treppidest üles ja istusid ühte suurde tuppa maha, et alustada. Vang sõi leent ja leiba kehakinnituseks ning kõrvale veini,segatud äädikaga. See pidavat kõige paremini janu kustutama . Seejärel hakkas vang jutustama täiesti algusest, oma varasest lapsepõlvest. Ta kasvas üles juutide juures, rabi Esra majas Praha vanalinnas . Ühel sügisõhtul olid Esrad leidnud oma ukse tagant korvi, milles oli paksult riietesse mähitud laps. Lapsel olid sinised silmad, mis kõnelesid, et ta on kristlase laps. Rabi Esra oli juba 60-aastane ja tema naine Rebekka 55.a ja neil ei olnud veel lapsi. Kuid vaatamata sellele oli väga ohtlik laps endale jätta, sest igal pool on liikunud jutud, et juudid varastavad kristlaste lapsi, neid tapavad või kasutavad nõiakunsti juures. Oli isegi ohutum see laps tappa ja surnukeha kõrvaldada. Nii mõeldigi siis välja jutt, kuidas laps nende juurde sattus. Nimelt üks juuditüdruk oli vangi sattunud ja vanglas sünnitanud ning palunud Rabil laps enda kasvatada võtta. Ja rohkem nad sellest juuditüdrukust kuulnud pole. Laps lõigati ümber, seoti Moosese seadusega ja võeti juutide juurde vastu. Lapse nimeks sai Jehuda ben Esra.
II
Juba kolme aastaselt õppis Jehuda ära tähed ja kuue aastaselt oskas ta juba lugeda. Ta oli vaimustuses raamatutest ja kirjandusest. Rabi õpetas poissi, et on olemas neli keelt, mis on kõige alus – need on heebrea , kreeka, araabia ja ladina keel. Kõik teised on loodud ainult niisama laterdamiseks ja madalamatest asjadest rääkimiseks.
Ühel päeval mängis Jehuda Uus-Prahas slaavi poistega , kui tal hakkas üks naine tänaval järele jooksma , hüüdes kogu aeg – Jan! Jan, mu poeg! Teised ütlesid Jehudale, et too naine on peast põrunud ja otsib oma poega , kui tal haigusjoog peale tuleb. Sellest päevast Jehuda enam Uus-Prahasse eriti ei tikkunud.
Lähenes Jehuda 13nes sünnipäev, mil ta saab täieõiguslikuks kogudese liikmeks. Seda aga tumendas asjaolu, et kasuema Rebekka jäi haigeks ja suri. Peale seda tundis Jehuda end kui võõrana Esra majas. Peale naise surma oli Rabi jäänud väga nukraks ja istunud koguaeg ühe raamatu taga, mida ta teiste eest peitis. Üks kord aga oli ta välja läinud ja unustanud raamatu ära peita. Jehuda kasutas võimalust ja tõttas uurima seda. Ta otsis sealt midagi enneolematut, aga ta ei saanud väga aru, mis seal kirjas oli. Kahjuks ei jõudnud ta kaugele, kui kasuisa tuli tagasi ja avastas Jehuda selle kurikuulsa raamatuga, mille nimi oli Sefer Jetsirah (raamat maailma loomisest). Selle eest nuhtles Rabi Jehudat esimest korda ja ei tea mille eest. Nende vaheline side katkes. Nad oleksid nagu üksteise vaenlased olnud.
III
Rabi pani Jehuda nahaparkal Jakobi juurde , kus ta sai olla ka Mirjami läheduses. Mirjam oli parkal Jakobi tütar. Ta oli sale , pikka kasvu, pikkade ripsmetega, nina oli sirge ja kitsas, kuid suu oli üle keskmise suur. Kuid ta armus kristlasesse (sakslasesse) ning unustas kõik käsud ja seadused. Mirjami patt ei jäänud saladuseks. Jehuda avaldas kõigile nende armastuse ja kokkusaamised. Mirjam langes oma rahva viha ohvriks ning ta loobiti kividega surnuks . Jehuda seisis rahva keskel ja vaatas pealt, kui järsku terve rahvas pöördus tema vastu.Keegi hüüdis:- Vaadake teda! Ta juuksed ja silmad! Ta on samasugune patuvili nagu Mirjam. Jehuda jooksis ära, aga talle hüüti järele sõimu-ja ähvardussõnu ning visati isegi kividega. Koju jõudes otsustas Jehuda, et see pole tema kodu. Ta otsis üles tolle naise tänavalt, kes teda Jan’iks oli kutsunud. Naise nimi oli Anna ja tema mees oli sepp Josef . Jehuda pakkus end ka abiks tööle kõhutäie ja magamisaseme eest. Mees oli nõus ja nii läkski.
IV
Kasuema Anna ei kannatanud enam haigushoogude käes ning sai aru, et Jehuda ongi tema Jan. Sellest ajast peale sai Jehuda uueks nimeks Jan. Sepa -Jan ehk Jan Kovar nende keeles. Varsti selgus, et Jan polnud sobiv sepatööks. Siis läks Jan habemeajajaks ja meister Konradi õpipoisiks ning asus ka sinna elama. Konrad oli kirurg ning töötas ülikooli juures. Sinna sai ta tööle tänu oma saksa keele oskusele. Ta hakkas Jani kutsuma Hans Schmidtiks. Konrad oli pikka kasvu, hallide juustega ja pika halli habemega ning oli abielus endast 30-aastase naisega. Hans pidas teda suureks eeskujuks ja tahtis saada temasuguseks. Kuid Konradil oli ka konkurent – meister Kosma- tuntud alkeemik , naljatades on teda kutsutud ka nõiaks. Hans tundis isegi kiusatust minna üle Kosma poolele, aga selleks ei olnud mingit võimalust, sest peremeest ei saanud vahetada.
Üks kord ütles meister Konrad, et küll ta oleks õnnelik, kui saaks kuskilt laiba ülikoolile, seoses lahkamisega. Kuna Hans oli vaene ja ainult õpipoiss, otsustas ta rääkida peremehele oma plaanist laip muretseda. Meister Konrad ladus kohe ette nõuded laiba osas: et laip oleks terve, võimalikult noore inimese oma, ja mitte rohkem kui päeva varem surnud. Samuti pidi surnu olema kindlasti kurjategija . Ta valis enda abilisteks ühe vaese üliõpilase ja oma kasuisa abilise Vaclavi. Nad valisid oma ohvri välja ja ühel südaööl varastasid surnuaiast laiba, mille Hans viis Konradi majja. Suureks ehmatuseks avastas laipa lahti pakkides, et too polnud võllas rippunud ning oli hoopis naine mitte mees. Meister haaras käe rahakukru poole, kuid Hans ütles et ta ei tahagi raha , vaid hoopis heategu – ta tahtis ise dissektsiooni puhul juures olla. Meister sai selleks loa ning Hans võis viibida lahkamise juures. Osava käega eraldas kirurg ühe organi teise järel ja hoidis seda kõigile nähtavaks.
V
Peale lahkamist müüs Hans kehaosi Kosmale, kes neist ravimeid tegi. Samuti tunnistas ta doktor Matthiasele üles, et laiba oli ta varastanud ja et kogemata kurjategija asemel, oli ta toonud kuriteo ohvri. Samuti palus ta doktorilt soovituskirja , et ta pääseks õppima arstikunsti fakulteeti. Seejärel lasi doktor Hansul lugeda ladinakeelset teksti ja ise imestades, kuidas vaese sepa poeg oskab ladina keelt. Hans mõtles kähku välja ja ütles, et rändmunk õpetas, sest ei saanud ta rääkida Rabi Esrast. Doktor lasi Hansul veel kirjutada oma nimi paberile – hans kirjutas Johannes Faber ( ladina keeles ). Pärast seda kirjutas ka doktor sinna alla ja saatis rektori jutule. Kuid Hans sai aru, et doktor oli tahtnud temaga ainult nalja teha, sest soovituskirjas seisis : anda kirjatoojale tubli nahatäis häbematuse eest tulla jutuga, nagu oleks tal küllalt teadmisi, et osa võtta kõrge kooli õpetusest. Sellegi poolest võttis Hans selle tee ette. Rektor oli tõsine mees , pikka kasvu ja kullininaga. Kuid ütles, et kui Hans grammatika eksami ära teeb, on tal võimalus asuda õppima. Niisi võttis Hans Jan Husi (rektori nimi) enda teejuhiks tarkuse allikate juurde.
VI
Rektor oli Hansu õpetajaks määranud Peter Kosteleci, kellega nad harjutasid grammatika eksamiks ladina keelt. Ühel päeval tuli habet ajama üks üliõpilane, kes oli küllaltki palju joonud ja seetõttu ka lobises palju. Ta kurtis, et tal pole raha. Ta palus Johanneselt, et too läheks juutide juurde ja laenaks pandiks vastu raha. Pandiks oleks olnud tema uus ülikond. Seejärel oleks pidanud Johannes käima läbi üliõpilase kodust ja talle uued riided tooma. Kuid Hansul oli endal umbes sama palju raha taskus kui nooruk soovis. Kui üliõpilane sauna läks, võttis Hans ülikonna hoopis endale ja andis talle raha vastu. Selle ülikonnaga sai ta nüüd eksamile minna, et komisjon näeks, et ta pole mingi vaene looder, vaid pigem rikas ja laisk. Ta sai ülikooli sisse, sest arvati, et ta teeb peavalu linnavahtidele, pole muud kavatsust, kui elada paar aastat lõbusat elu, tukkuda loengutel ja teha ennast naeruväärseks disputatsioonidel. Johannesel tekkis huvi matemaatika ja astronoomia vastu. Peagi sai Johannes tunda vaesust , kuna ta oli töö asemel suundunud ülikooli teadmiste jahile. Ta õppis ära paar silmamoondamis trikki, millega rahvast naerutas. Pika peale asi laabus. Ühel päeval, kui Johannes teiste üliõpilastega tänaval jalutas, hüüdis üks väike poiss- JAN KOVAR. Poiss tuli Rabi Esralt sõna tooma, et ta tema juurde läheks, kuna ta oli suremas. Johannes läks siis juudipoisiga kaasa. Rabi Esra oli tõesti nadis seisundis ja tahtis Janile anda enne oma surma tolle raamatu, mida Jani hing ihkas – Sefer Jetsirah. Jan jooksis peale seda kähku koju, et seda lugema hakata.
VII
Algab vangi teine jutustamise päev kolmest. Jan luges ja uuris seda salapärast raamatut kaks aastat, kuna sai aru, et see tema jaoks midagi olulist ei sisalda. Niisiis müüs ta raamatu ühe juudist alkeemikule. See raamat rääkis maailma loomisest, aga Jan ei tahtnud teada sellest, vaid hoopis kuidas maailmas edasi jõuda. Ta lõpetas oma õpingud arstina,sest Prahas pandi arstiosakond kinni, ja talle pakuti tööd sõnade tegemisega. Ta sooritas eksami magistrikraadiga ja sai venia licendi. Nii jäi ta Praha ülikooli juurde, et teisi pimedaid juhatada. Ta õpetas noori üliõpilasi loogikas ja matemaatikas. Ta oli nüüd magister Johannes Faber ja ei tahtnud reisida enam nagu Hans Schmidt . Ta tahtis minna Itaaliasse ülikooli, et arstindust edasi õppida. Johannes tutvus vahepeal ühe alkeemikuga, keda hüüti Prokopius Levy . Ta näitas oma kodu ja töökoda. Prokopius oli saanud laenuks ühe raamatu alkeemiast, mis pidavat rääkima sellest, kuidas valmistada kulda. Johannes sellesse ei uskunud, sest keegi ei kirjutaks sellist saladust raamatusse. Kuid luges ta huvi pärast siiski. Ta avastas , et mõned lehed on kirjutatud heebrea keeles, mis kasvatas oluliselt tema huvi. See oli otsene pöördumine Luciferi poole. Mida rohkem ta luges, seda rohkem tundus, et raamat on ta käte külge naelutatud. Samal ajal astus ruumi Kürbenzeiner, kes kahanes ja kahanes kuni lõpuks kadus . Järsku käis plahvatus , tuba oli suitsu täis. Prokopius süüdistas Johannest, et too oli magama jäänud ilma tuld kustutamata. Kuid koristamise käigus pani Johannes tähele, et maas vedelevad mõned kullatükid, mis küll kätte võttes halliks tuhaks muutusid, kuid siiski oli ta tõele väga lähedal.
VIII
Johannes läks Itaaliasse, kuna Prahas puhkes sõda keiser Sigismundi ja Jan Zizka vägede vahel, mille käigus ka ülikool sai surmahoobi. Johannes oli otsustanud ette võtta tee rändava arstina, sest ta oli oma raamatu müümise – Sefer Jetsirah- eest saanud mitmeid arstirohtusid. Teel hüppas ta läbi Viinist, kus elas tema ammune sõber ja astroloog Georg. Nad rääkisid pikalt ja laialt horoskoopidest ja sellest, kuidas tähed inimese elu mõjutavad. Peale seda asus Johannes edasi Itaalia poole. Ta asus õppima Padovasse. Ta õppis kõrvalt ka matemaatikat. Ta arvas ,et paaritutel arvudel on mingi maagiline jõud, nagu 13, 31, 17. Ta kirjutas neist isegi traktaadi. Ta käis oma õpetajaga haigeid külastamas ja avastas, et rohtude andmine ei olenenud haiguse olemusest, vaid kui rikas või vaene oli patsient . Mida vaesem , seda lihtsam oli rohi . Mida rikkam, seda väärtuslikum. Kuid ellu jäid siiski ainult vaesed.
IX
3 ülikooli – Köln, Erfurt ja Leipzig - pakkusid Johannesele õpetajana tööd. Johannest huvitasid küll ülikoolid, kuid mitte õpetajana vaid edasi õpilasena. Ta süda ihkas kolme teise ülikooli poole – Salamanca,kus oli rikkalik raamatukogu, Montpellier, kus oli astronoomia ja Pariis, sest seal valitses vabam vaim kui kuskil mujal. Kuid Johannest kutsuti Veneetsiasse , Arnulfo Dandolini ihuarstiks. Talle oli kohe selge, et see rikas Veneetsia kaubahärra tegeles alkeemiaga. Kui Johannes võrdles maailma inimese kehaga , siis Veneetsia oli selle süda, kuhu kõik veresooned kokku jooksid. Dandolini kodu oli aga üsna suur pettumus. See oli närune ja mitte eriti heas korras. Samuti kõnetas ta Johannest kui teenrit, mitte kui õpetatud doktorit. Dandolini avaldas saladuse , et ta tahaks teada, kuidas kulda valmistada. Johannes ostis raamatu pealkirjaga Tabula Smaragdina, kus polnud selget õpetust selle valmistamiseks, vaid pigem juhatus, mis selle juures meeles pidada. Ta tegi katseid Dandolini laboratooriums, et isandat rahuldada, kuigi ta väga midagi aru ei saanud. Nõidus on ainult silmapete- nii nagu kullakübemed Prokopiuse töökojas otsekohe tuhaks muutusid neid puudutades. Johannes avastas, et leida tee kullani, tuleb õppida selgeks mateeria erivormid, nagu ka arstiteaduses tuleb teada keha ehitust ja töötamisviisi. See oli suur töö, mis tõmbas Johanneselt mitmeks ööks une.
VITRIOL – Visita interiora terrae; rectificando invenies occultum lapidem – mine maa sisemusse , seda puhastades leiad peidetud kivi.
X
Teine põhjus, miks Dandolini oli Johannese palganud, oli et tooks talle elu eliksiiri – tarkade kivi. Ta tahtis elada kaua, sest talle oli jäänud veel väga vähe aega. Johannes töötas selle kallal, kuid sellest midagi suurt ei sündinud. Ühel päeval kõndis Johannes linna peal ringi, kui tema juurde astus üks meremees, kes küsis teed. Hiljem aga pakkus ta Johannesele kahe seki eest mingit pulbrit , mis pidi suurendama mehejõudu. Johannes sai kohe aru, et tegemist on valega, aga tema teadmiste janu oli niivõrd suur, et ta ostis selle. Mõne nädala möödudes oli ta selle aga täiesti unustanud. Isand Dandolini oli tulnud järgmise ajuvaba ülesandega välja – ta tahtis surma eliksiiri. Ta oli elanud kaua surmahirmus, et tahtis nüüd ise vaenlastest ette jõuda. Tal oli kavatsus korraldada palees pidu ning kutsuda kõik ,keda ta tahtis hävitada. Johannes otsustas proovida seda ainet, mille ta meremehelt oli kunagi ostnud. Ta võttis selle sisse ja jäi ootama. Tal tuli suur tahtmine naerda, tal oli tunne nagu ta hõljuks lae all, siis vajus ta unne , ent silmad lahti ,nähes mis tema ümber toimub. Hommikul ärgates oli Johannes uimane ja sai aru, et oli hasisit proovinud. Kuid ta avastas, et tema sõrmel on imelikult jäljed ja kriimud . Nimelt oli ta näinud unes, et keegi talle sõrmuse sõrme paneb , kus peal on punane rubiin . Võib olla isegi ouroboros – paradiisi madu, kes meelitab inimese sööma hea ja halva tundmise puust.
XI
Dandolini oli oma peo korraldamisega nii hoos , et korraga hakkas tal süda valutama . Siis mõtles Johannes, et annaks talle õige seda meremehe armupulbrit. Andiski, aga ainult poole. Õhtuks oli Dandolini surnud. Õnneks keegi teda ei kahtlustanud. Seejärel läks Johannes tagasi Viini oma sõbra Georgi juurde. Johannes vaimustus nüüd Transilvaaniast , mida kutsuti ka Seitsme Lossi maaks. Ta kohtus Viinis ka krahc Aloysius von Drachenheimiga, kes Johannese enda teenistusse kutsus. Nad oli väga sarnased ja kui Johannes asus krahvi horoskoopi koostama , sai aru, et nende teed on ühte loodud. Nad kõndisid krahvi ja tema sõjaväega läbi kõrbete ja steppide, kuni jõudsid kauaoodatud Seitsme Lossi maale. Loss Drachenheim asus maa põhjapiiril. Selle lossi pärliks oli aga krahvi abikaasa krahvinna Katharina von Drachenheim, kes oli kõige kaunim naine, keda Johannes oli kunagi näinud.
XII
Lossis elades tundus Johannesele nagu midagi oleks lahti. Eelkõige krahvinnaga, kes istus oma toas, sõi vähe ning väljas peamiselt ei käinudki. Johannes tundis muret, tahtes krahvinnale anda mõnd rohtu, kuid krahv kinnitas, et midagi pole juhtunud. Samuti elasid lossi ümber väga umbusklikud inimesed. Isa Eusebius rääkis Johannesele, et nad olevat olnud Kuradi sulased. Nad teotasid leiba ja viina , seda jalge alla tallates. Nad talistasid sellepärast nii, kuna Bogomili õpetuse järgi maailma looja ei ole mitte Jumal, vaid Kurat. Ja Kuradit peetakse Jumala pojaks. Poeg olevat olnud Lucifer ehk valgusetooja ja toonud maa peale kaasa kõik tartkuse ja teadmise, mille ta jagas inimestele, et neid Jumala vastu üles ässitada ja enda liitlaseks teha. Nii et kõik inimesed on Saatana lapsed ja kõik liha on kurjast. Teine poeg oli Kristus, kes saadeti maa peale inimkonda päästma. See selgitas ka asjaolu, miks Johannest tihti peale haigete juurde ei lastud . Kui inimese keha oli kuradist, oli seda ka arstikunst, mis takistas hinge patust kehast lahkumast. Johannes arvas, et võib olla on tema sealviibimisel mingi kõrgem eesmärk – murda see nõiduse ring, mis piiras Drachenheimi lossi. Johannes jäi aga jõuetumaks, kõhnaks, ei maganud hästi, niisiis kosutasid krahv ja krahvinna teda paremate palade ja maitsvamate veinidega. Ühel õhtul oli vein nii pähe hakanud, et ta lausa vajus voodisse. Kui keset und tundis ta valu nagu keegi oleks nõelaga torkinud. Ent seal polnud kedagi. Hommikul peeglisse vaadates nägi ta enda kaelal tardunud vere jälgi ( kolmas tilk verd ).
XIII
Hommikul kloppis Johannese uksele krahvinna kammerneitsi, kes kutsus teda naise juurde, lausudes väga segases saksa keeles : surnud krahvinna on haige. See tähendas, et ta oli haige ja suremas. Kuid teda ei lastud sisse. Johannes oli vaid vilksamisi krahvinna magamistuppa näinud, kus voodi asemel seisis hoopis katafalk ja sellel lamas krahvinna pikas valges rüüs nagu surnu. Johannes kahtlustas, et see oli imeliku Kaplani tegu, kes teda ka hommikul sisse ei lasknud. Niisiis jälitas üks õhtu Johannes Kaplanit. Too läks alla keldrisse ja äkki pööras paremale, olles nii ettevaatamatu , et jättis ukse lahti. Johannes võis näha pilte saatanast ja kõigest muust . Kõige rohkem ehmatas teda aga Kaplani vandumine, oli selge , et selles lossis tegeletakse musta maagiaga. Üleüldse oli Johannes jäänud lossi vangiks. Krahv ei lasknud tal välja minna, ei sõnumeid saata ning jälgis iga tema liigutust. Siiski kord suutis isa Eusebius ta välja saada ja Johannes rääkis talle kõik ära. Ta suhtus nüüd Johannesesse umbusklikult, kuid kui Johannes end kirikusse peitis ööseks ja talurahvas mässu ajas, siis isa Eusebius kaitses Johannest ja seletas neile , mis on toimumas lossis ja krahviga. See peale talurahvas rahunes ja taheti minna hoopis lossile pealetungile. Johannes aga sai ühe noormehega , kes olevat olnud salakütt, Klausenburgi, kus ta pihtis peapiiskopile krahvist ja tema tegemistest. Hiljem põletati krahv tuleriidal ja krahvinna pääses ahelaist. Samuti asus Johannes tagasiteele Viini.
XIV
Algas vangi kolmas jutustamise päev. Johannes oli otsustanud, et tunneb end üksinda kõige paremini. Ilma sõpradeta ja ilma isandata. Ta otsustas pühenduda iseseisva arsti kutsele ning rändas ringi 2 aastat, seejärel tüdis. Ta igatses oma laboratooriume. Ta asus elama Augsburgi, sest see oli Saksa linnadest kõige suuremas kasvamishoos. Ta tundis nälga ja vaesust. Ta polnud enam Johannes Faber, vaid lihtsalt noor ,üle kolmekümne aastane, arst Hans Schmidt. Mõniaeg hiljem läks doktori nimi linna peal liiklema ja Hans kogus tuntust, kuni lõpuks sai jalad alla ja ostis endale maja koos aia ja laboratooriumiga. Tema naabriks sai kohalik kirurg Kaspar Bernauer, kellega nad said headeks naabriteks. Tal oli ka tütar Agnes . Ühel päeval kutsus kuulus pankur Fugger Hansu enda poole, et küsida, kas tollel on anda talle mõnd rohtu, mis tugevdaks suguiha. Nimelt hakkas austatud Fugger abielluma ning soovis saada poega. Üheksa kuud hiljem sündiski talle poeg, kelle nimeks sai Johannes. Schmidt ostis endale teenitud raha eest aga klaasist destillaatori, mida polnud isegi Kasparil. Ühel päeval saabus Hansule kutse Müncheni, hertsog Ernsti ette ning seda ei saanud ta tagasi lükata.
XV
Johannes jättis oma maja ja asus teele Müncheni poole. Kolmandal päeval kutsus hertsog Johannese enda juurde. Johannes kõneles, et on tegelenud arstikunstiga vaid 9 aastat ning on hetkel 40-aastane. Hertsog tahtis nimelt, et kuna ta juba pankur Fuggeril aitas lapse saada, siis kas oleks võimalik oma vana mehe nõela teravaks ihuda. Nimelt oli ta poeg kihlunud ühe Würtembergi krahvi tütre Elisabethiga, kes nüüd laskis jalga näruse rüütliga, kel polnud isegi läänimaad. Elisabeth lahkus, sest prints Albrecht polevat suutnud täita abielumehe kohuseid ning mitte kellegagi olnud veel ühes. Johannes arvas, et kui prints eostati, siis ei läinud tema sisse mitte mehe vaim vaid naise ning seetõttu oli tal raskusi meheauga tegelemisel. Kuid noor hertsog ei võtnud oma kaotust kuigi tõsiselt ning heitis ainult nalja, et mis temal ikka neid naisi magatada. Johannes sai aru, et tema töö on mõttetu ning soovis lahkuda. Kuid hertsog Ernst ei lubanud Johannesel tagasi Augsburgi pöörduda, vaid pidi jääma tema poja arstiks, kuni tema seda ütleb ja vabaks laseb . Johannes oli jälle aheldatud, seda oli ta kartnud.
XVI
Johannes arvas, et prints ei ole lihtsalt endale sobivat naist leidnud. Kuigi Elisabeth oli väga ilus , naiselik ja lopsakas, ei äratanud ta printsis väga suurt tõmmet. Printsile meeldis naisi jahtida, oli ju tema hobikski loomade jahtimine. Üks printsi alamatest, rüütel von Schmerzburg, arvas et Johannes viib printsi valele teele, et tema elu eesmärgiks on pühendada jõud vaimuliku riigi teenimiseks- peaaegu sama ülesanne mis on paavstil , kes koondab kogu kristiliku maailma ühe ilmaliku valitseja alla. Ühel päeval kutsuti aga prints karnevalipidustustele, kuhu pidi minema ka kaunis Agnes. Johannes mõtles hea plaani välja. Kuna prints ja tema saatjaskond tahtsid minna sauna , siis kindlasti peale seda on nad janused. Nii segas Johannes kokku joogi, mis pidi tõstma tahet vastassoo vastu. Nii juhtuski, prints saunast tulles jõi seda, kuid oli piiluma tulnud ka Agnes, kes samuti tahtis jooki maitsta. Tantupeol juhtuski nii, et Anges ja prints said kokku , tantsisid pikalt ja ilmselgelt olid üksteisest lummatud. Johannes oli rahul, kuid nüüd pidi ootama jääma vaid järeltulijaid. Johannes jäi peol kõrvaltoas tukkuma, kui järsku üks saatjaskonnast tuli teda äratama ning küsima, kuhu prints, Anges ja saatjaskond on läinud. Nad olid kadunud.
XVII
Kõik olid läinud Vahburgi lossi, mis oli printsi oma ning mille ta oli saanud oma 18ndaks sünnipäevaks. Ka Johannes oli saanud teate, et prints ootab teda oma lossis. Johannes tõttas hobusega sinna poole, et teada saada mis oli juhtunud. Juhtunud oli see, et prints ja Agnes tahtsid abielluda. Prints tunnistas ka, et oli kõiki ninapidi vedanud ning ammu juba oma mehelikkust tõestanud, lihtsalt keegi ei teadnud sellest. Abiellutigi, kuid hoiti kõigi eest saladuses. Johannes lahkus Vehburgist, lootes et on vabanenud ’’vangistusest’’. Kuid kui kõik olid abielust teada saanud, tuli Johannesele jällegi kutse Münchenist. Johannes sõitis hirmuga kohale. Tuli välja, et hertsog Ernstil oli tulnud esimene haigushoog ja Johannest võttis vastu kantsler Hans von Preising. Oli uudis et vanimad ja võimsamad Saksasood olid leppinud ning lepituse täheks oli Braunschweigi hertsog andnud nõusoleku printsess Anna abiellumiseks Albrecgtiga. Ilmselt polnud sealsed isikud kuulnud printsi abiellumisest. Kantsler palus, et Johannes Agnese ja printsi abielu teeks kehtetuks, sest seisustevahe oli liialt suur. Seega lubas Johannes, et proovib sõnadega veenda printsi, sest arstirohud armumise vastu ei aidanud. Kuid kantsler arvas, et nõiasõnu.
XVIII
Johannes oli nii kindel enda ettevõtmise õnnestumises, et ütles Agnese isale , et tema abielu võidakse tühistada. Ta asus teele Vohburgi lossi poole printsile külla. Tuli ka välja, et printsi isa oli lahti öeldnud printsi pärandusõigusest. Samuti kurtis prints, et ta vajab nii sõpra kui arsti ühes. Nimelt ei tunne tema abikaasa ennast viimasel ajal hästi – näeb luupainajaid ja on raskusi uinumisega. Prints tegi teatavaks ka uudise, et ta naine on juba neljandat kuud käima peal. Johannes otsustas, et ei asu mitte hertsogi poolele, vaid printsi. Isa ja poeg asusid vaenujalale ning hertsog andis seaduslikult sisse avalduse printsi pärimisõiguse kaotamiseks. Samal ajal oli Augsburgis rõõmupalavik- Agnese ja Baieri printsi abielu oli saanud seadusliku kinnituse . Johannes otsis printsile liitlasi ja toetajaid ning kui ta tagasi Augsburgi sõitis oma isandale teatama, et rahvas toetab teda , oli ta väga rõõmus ja rahul. Kuid hertsongi vennapoeg oli surnud lämbumisse ning hertsog oli valmis oma poega tagasi võtma ja talle pärandada kogu vara, kuid siiski ühel tingimusel – ohverdada Agnes - , mis oli printsile vastuvõetamatu. Nõuti isegi Agnese kohtu alla andmist ning Agnesele ja Johannesele pandi süüks, et nad nõiuvad.
XIX
Sõjavägi asus teele. Prints jättis Agnese Johannese hoolde ja lahkus. Kõik sel ajal kahtlustasid, et Johannes ja Agnes kasutavad head juhust, kui printsi pole ja alluvad oma ihadele, kui nii see tegelikult ei olnud. Kuid Johannest süüdistati nende abielurikkumises, kuigi nende abielu üldse ei tunnistatud . Lõpuks algasid Agnesel sünnitusvalud ja sündis priske poisslaps . Samal ajal tuli ka printsilt teade, et kõik on siiani korras ja sõjategevus pole veel hakanud. Ühel päeval tuli aga keiser Sigismund valge lipu all Agnese juurde, nõudes et too lahkuks lossist ja linnast kaugele. Nimelt oli keiser küll rahulepitajaks, kuid oli hertsog Ernsi pool. Nimelt süüdistati Agnest printsi nõidumises ja taheti, et ta oma mehele uuesti mõistuse pähe paneks. Prints oli eksinud kristliku õpetuse vastu: austada oma vanemaid. Kui Agnes sellest keeldus, võtsid keiser ja tema saatkond ta pantvangi ning lahkusid.
XX
Mõni päev hiljem ilmus Johannese juurde rüütel von Schmerzburg printsi kirjaga , et laps ära viia. Peale seda kui ta oli lapse ära viinud, ei ole keegi teda enam näinud. Liiguvad jutud, et ta olevat surnud. Siiski nõia laps.Kohus langetas otsuse, et nõid Agnes Bernauer pidi läbi tegema veeproovi Doonaus. See oli justkui surmaotsus. See tähendas seda, et kui ta on süütu, siis ta upub ja sureb ning on ta on süüdi (nõid), siis ta jääb püsima vee peale ning peale seda ootaks teda siiski põletamine tuleriidal. Agnes oli süütu ja uppus. Kui oli selgunud , et tema on süütu, siis pidi olema keegi teine süüdi hertsogi vennapoja surmas. Johannes oli kurjaga lepingu sõlminud, kuigi ta seda ise ei tunnistanud – esimene tilk Prahas ,Prokopiuse keldris, teine tilk Veneetsias,Dandolini palees ning kolmas tilk Transilvaanias, Drachenheimi lossis. Vahepeal oli prints ja hertsog sõja lõpetanud. Ei olnud võitjat ega kaotajat. Prints oli alistunud hertsogi otsusele ja mõõga maha pannud , aga sama oli teinud hertsog, kelle jõuvarud olid otsus. Nii sai Albrechtist uus ülem-Baieri seaduslik hertsog. Kuid ta ei olnud enam see sama inimene, ta oli kalgistunud ja üldse mitte inimese moodi. Ei leinanud ta om naist ega poega , samuti ei tundnud või ei tahtnud tunda ta ära Johannest, kes käis tema visiidil. Lõpuks tunnistas Johannes, et on mänginud jõududega, mida ta pole suutnud valitseda . Ta on tunnistanud asju, msi polnud õiged, ja vaikinud teistest, mida temalt ei tahetud või ei osatud küsida.
XX
Johannes mõisteti süüdi salasepitsuste pärast hertsogi ja ta perekonna vastu. Keegi ei tahtnud seda tunnistada, lihtsam oli ta nõiaks tembeldada.