detsember 1913. 4 ärkamisaeg Eestis (1860–1885) ärkamisaeg, aeg umbes 1860. aastate algusest kuni venestamisaja alguseni (1880. aastate keskpaik), s.o aeg, millal algas eestlaste identiteedivahetus, etnilise kokkukuuluvustunde asemele tuli enda teadvustamine rahvusena ning tugevnes rahvustunde õhutamine ja väärtustamine trükisõna (Johann Voldemar Jannsen, Lydia Koidula, Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt) ning seltsitegevuse kaudu. Termini tõi eesti keelde Garlieb Merkel , Eesti ajalookirjanduses juurdus termin 20. sajandi alguses Villem Reimani , Hans Kruusi ja mitme teise kaudu. Rahvusliku ärkamise ja uuestisünni mõiste on kasutusel ka rahvusvahelises ajalookirjanduses – seoses Euroopas (18. sajandi lõpp – 19. sajand) ja mujal maailmas (20. sajand) tugevnenud rahvusluse ilmingutega. Suure Prantsuse revolutsiooni, saksa rahvusluse ja romantismiideede mõjul algas 19. sajandi keskel eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes nii
Läbi aegade on inimesed teadnud sõnade jõudu, nende võimet haavata, ravida, lohutada, motiveerida, teha õnnelikuks või õnnetuks. Sõna võimed on piiritud ja seepärast saab kirjandus tugevalt mõjutada inimeste arusaamasid maailmast ja elust. Kirjandus paneb inimesi mõtlema, analüüsima ja kaastunnet ilmutama. Me isegi ei pane tähele, kuidas kirjandus suudab “elustada“ tegelasi ja luua nende olemust, erinevaid maailmu. See pole mitte nii vaid ulmekirjanduses, aga ka ajalookirjanduses. Sukeldudes teosesse, kaotame piiri reaalsuse ja huvitava teistsuguse maailma vahel. Mõneks hetkeks isegi sulandume niivõrd tegelastesse ja nende tegevusse, et jagame ka nende tundeid ja emotsioone ning nii tavaline sünge elu täitub uute sündmuste, muljete ja läbielamistega. Lisaks on ka selliseid teoseid, kus lugeja saab leida iseennast ehk saab sealt õppetunni ja selle abil õigemale elurajale.
pealinna, mis asus 2 km põhja pool praegusest Anyangi linnast. Tegemist oli esimese püsiva pealinnaga Hiina ajaloos. Selles valitsenud Shangi dünastia kuningaid on nimetatud Yini dünastiaks. 3. Zhou riiki valitses kuningas wáng, kelle võim hiljemalt 8. sajandist eKr oli vaid sümboolne. Tegelik võim oli nominaalselt kuningale alluvate feodaalsete maaisandate käes, kellest suurem osa kuulus pärusaadlisse. Hilisemas hiina ajalookirjanduses on usutud, et Zhou riigi haldus oli korraldatud ideaalset valitsust ja riigikorraldust kirjeldava teose "Zhou kombed" järgi, mida tänapäeval peetakse siiski suhteliselt utoopiliseks kirjelduseks. 4. Kuni 20. sajandini valitsesid Hiinat keisrid. Keisrid põlvnesid keiserlikest perekondadest, mida nimetati dünastiateks. 19. sajandini hoiti Hiinat muust maailmast eraldatuna. 5. Hiina kolm suurima levikuga usundit on konfutsianism, taoism ja budism. Konfutsianism ja
isiklikuks tarbimiseks. 4) Domeen Kuninga maavaldus 5) Benefiits maavaldused ilma pärandamisõiguseta. 6) Feood pärandamisõigusega lään 7) Alloodid nii kutsuti maavaldust, mis oli vasallsuhetest vaba, s.t kohustustest täielikult vaba maavaldus. 8) Basiilika kirikuarhitektuur, pikliku põhiplaaniga hoone, mis sambaridadega jagatud löövideks. 9) Karolingide renessanss - Karl Suure aja kultuurielu elavnemist tavatsetakse ajalookirjanduses nimetada Karolingide renessansiks. See renessanss ei seisnud mitte uute ideede sünnis, vaid olemasolevate mõtete levitamises ja süstematiseerimises. Näiteid Karolingide renessansist: · Koolide rajamine. Aachenisse asutati õukonnakool haritud ametnike koolitamiseks. Selle eeskujul hakati kogu impeeriumis rajama too- ja kloostrikoole. · Arhitektuuri areng.
Lisaks võib eristada ka nn „väike eepos“, mida viljelesid hellenistlikel eeskujudel neoteerikud ning mille nimetus oli epüllion. Mütoloogilistest teemadest eelistati kangelaslike tegude ülevusele väikseid seiku ja suuri kirgi ning nende emotsionaalsest esitust. Näiteks , Catullus 64, Peleuse ja Thetise pulm, kus pulmavoodi katte kujutisest areneb edasi Theseuse ja Ariadne lugu. Historiograafia Historiograafias ehk ajalookirjanduses võib rõhutada viis liiki: 1. Vanimate rooma ajalooliste ülestähenduste mõju tõttu oli endiselt valdav annalistlik lähenemine (Annales) , kus sündmusi kirjeldati aastate kaupa, mitte sisuliste tervikutena. 2. 2. sajandi lõpuosas hakkati rohkem kirjutama monograafiad üksikuist lähiajaloolist sündmusist. Näiteks, Caesar kirjutas Märkmeid Gallia sõjast (Bellum Gallicum ) , kus kirjeldas sõjakäike Galliasse 58. – 52
markkrahvideks, mark kindlustatud ääremaa). Need olid kuningale ustavad mehed, kes pidid silmas pidama riigi huvisid. Sidepidamine krahvidega toimus kuninga korralduste ehk kapitulaaride abil. Karl Suur taastas läänes üle pika aja suure riigi keskse administratsiooniga. Seeläbi toimus läänikorra levimine kogu Frangi riigi territooriumil ja hiljem ka selle mõjualustel aladel. Karolingide renessanss Karl Suure aja kultuurielu elavnemist tavatsetakse ajalookirjanduses nimetada Karolingide renessansiks. See renessanss ei seisnud mitte uute ideede sünnis, vaid olemasolevate mõtete levitamises ja süstematiseerimises. Toimus kultuuriline ühtlustumine, ühtse teoloogia ja liturgia võidukäik kogu karolingide impeeriumi aladel. Karolingide renessanss tühistab esimest korda Lääne-Euroopa iseseisvat kultuurilist teadvustamist. Kuid selle aluseks jäi endiselt hilisantiigi kristlik ladina kultuur. Näiteid Karolingide renessansist:
ajaloo, eriti sõjaajaloo uurimisega 18.-20. Sajandil. Ta on ka mitme õpiku kaasautor ("Maakaitseväekohustus Balti kubermangudes 19. sajandi I poolel (1806–1856)", Eesti ajalugu 1,2,4,5,6, Inimene, ühiskond, kultuur 3osa, Juurdepääsupiirangud arhivaalidele Euroopas ja Venemaal, Lähiajalugu 9 klassile, Uusaeg 3, 4 osa, Üldajalugu (1938-1991), jne.). Antud teos on mõeldud ajaloohuvilistele ja ajaloolastele, kuna see ajajärk on suhteliselt vähe senises ajalookirjanduses tähelepanu pälvinud. Autor on pannud kokku 12 artiklit, mis käsitlevad Eesti NSV ajaloo eri tahke külma sõja taustal. Monograafiliselt püüab autor pakkuda võimalikult head ülevaadet Eesti NSV poliitilisest, majanduslikust ja kultuurilisest arengust. Raamat on üles ehitatud kronoloogilis-sisulisel printsiibil, mis algab Baltikumi vallutamisega 1944a, kus Moskva vajas lisainstututsiooni, mis kontrolliks sovetiseerimist kõigis kolmes Balti
taastumist ning kehtivate õigussuhete konserveerimist Rootsi aegne halduskord jäi Vene-aegse aluseks Vene võim ei tegelenud 18 saj. I poolel talurahva olukorraga ega kontrollinud Rootsi-aegsete seaduste täpset rakendamist Balti provintside omavalitsuskorraldus ei taganud talupoegadele õiguskaitset Esialgu üritasid talupojad kasutada varasemaid ,seaduslikke teid, päärdudes kaebustega mõisnike peale Peterburi võimude poole Riigivõim tugines aga rüütelkondade seisukohavõttudele Ajalookirjanduses on omistatud suur tähtsust nn. Roseni deklaratsioonile(1739a.). See oli Liivimaa rüütelkonna vastus riigiasutuse järelepärimisele talurahva õigusliku olikorra kohta seoses Vohnja möldri Jaani kaebusega mõisniku omavoli pärast Pärast Põhjasõda oli talupoegade kasutuses rohkem maad Kasvasid koormused, eriti tegu Raskeim oli abitegu, mida nõuti kibedaimal tööajal vastavalt mõisa vajadustele 18.saj. Viimasel kolmandikul arendasid mõisnikud, kellele kuulus
ebasoodsamaks -- näiteks paiknes Otepää liialt lähedal tihti vaenulikele Vene vürstiriikidele ning asus eemal veeteedest, Lihula aga ei sobinud looduslikult suuremaks sadamaks. Nii Tallinna kui ka Tartu puhul võib oletada, et algne linnaline asula kujunes kindluse (Tallinnas ordulinnuse ja piiskopi residentsi ning Tartus piiskopilinnuse) ümber välja 13. sajandi keskpaigaks, kuid täpsemad allikad nende varaste asulate iseloomustamiseks puuduvad. Eesti ajalookirjanduses leidub lennukaid oletusi skandinaavia ja vene kaubahoovide olemasolu kohta hilisema Tallinna all-linna kohal ammu enne seda, kui taanlased võitsid 1219. aastal eestlastega Tallinna all peetud lahingu. Ei arheoloogia andmetest ega kirjalikest allikatest aga pole sellele seni kinnitust leitud. Mõlemad linnad said linnaõiguse arvatavasti juba 13. sajandi keskpaigaks, Tallinn kasutas Lübecki, Tartu aga Riia õigust. Linnaõigus eristas linna territooriumi juriidiliselt
Rooma riigi lubati, aastat 330 (Rooma impeeriumi pealinn viidi Konstantinoopolisse) ja aastat 375, kui Aasiast tungisid Euroopasse hunnid ja ajendasid sellega suure rahvasterände. Keskaja lõpp on erinevate rahvaste ajaloos erinev. Hispaaniakeelses maailmas peetakse keskaja lõpuks aastat 1492 (lõppes rekonkista /Hispaania tagasivallutamine islamiusulistelt/ ja Kolumbus jõudis Ameerikasse). Sakslased peavad keskaja lõpuks reformatsiooni algust, so aastat 1517. Sageli on ajalookirjanduses peetud keskaja lõpuks aastat 1453 siis langes Konstantinoopol moslemite kätte ja Bütsantsi (endine Ida-Rooma) keisririik lakkas olemast. Inglismaal peetakse keskaja lõpuks aastat 1485, kui lõppes Rooside sõda (Bosworthi lahing). Eesti ajaloos algas keskaeg aastal 1227, siis lõppes meie muistne vabadusvõitlus. Keksaja lõpuks peetakse Eesti ajaloos Liivi sõja algust 1558. Just Liivi sõda tegi lõpu Eesti
Nero armastas vaatemänge, kuid vihkas sõda ning seepärast ei juhtinud ta ise mitte ühtegi sõjakäiku. 61. aastal algas rahvaülestõus, mil esimest korda Nero kuueaastase valitsemisaja jooksul oli rahvas tema vastu. See oli Nero jaoks sokk, teda haaras õud. 19. juulil aastal 64 läks Roomas tuli lahti, mis levis kiiresti. Et kodututele ajutist peavarju pakkuda, avas Nero rahvale omaenda pargid, Marsi väljaku ja Agrippa ehitised. Sellest ajast peale, kui Nero-aegset Rooma põlemist ajalookirjanduses kajastama hakati, kujunes hävimatu legend, et Nero ise olevadki Rooma põlema süüdanud. Isegi, kui tal oleks plaanis oma pealinn põlema pista, siis poleks ta ometi omaenda keisripaleed ning Circus Maximus't maha põletanud. Nero jäi üleöö oma kahest ainulaadsest kogust ilma. Nero ise oligi selles tulekahjus kõige enam kahju saanud. Keiser sattus linna uuesti ülesehitades majandusliku laostumise äärele. Ta ei
kehtivate õigussuhete konserveerimist, Rootsi-aegne halduskord jäi Vene-aegse aluseks. Vene võim ei tegelnud 18. sajandi I poolel talurahva olukorraga ega kontrollinud Rootsi-aegsete seaduste täpset rakendamist. Balti provintside omavalitsuskorraldus ei taganud talupoegadele õiguskaitset. Esialgu üritasid talupojad kasutada varasemaid, seaduslikke teid, pöördudes kaebustega mõisnike peale tsaarivõimude poole. Riigivõim tugines aga rüütelkondade seisukohavõttudele. Ajalookirjanduses on omistatud suurt tähtsust nn Roseni deklaratsioonile (1739). See oli Liivimaa rüütelkonna vastus (deklaratsioonil oli maanõunike kolleegiumi resideeriva liikme Otto von Roseni allkiri) riigiasutuse järelepärimisele talurahva õigusliku olukorra kohta seoses Vohnja möldri Jaani kaebusega mõisniku omavoli pärast. Deklaratsioon rõhutab, et maavaldajal on pärisorjade varandusele ja elule piiranguteta õigused. Roseni
Inglismaa Anglosakside riigid Sisserändajate kujundatud uus poliitiline struktuur ei olnud ühtne. Britannias tekkis mitu poliitilist tuumikala. Piirid muutusid pidevalt vastavalt sellele, kuidas võideti brittidelt maad juurde ning millise tulemuse andis omavaheline võimuvõitlus. Seda riikliku struktuuri nimetatakse ajalookirjanduses heptarhiaks ehk seitsmikriigiks. Paljuski on riikide tekkelood segunenud müütidega, aga üldjoontes võib leppida järgnevate arengulugudega. ·Kent ( Kagu- Inglismaa )- selle hõivasid jüüdid, pealinnaks Canterbury. Sealne rahvas pidas riigile alusepanijaks Hengestit, kelle aujärje päris tema poeg Oisc. ·Sussex- poolmüütiline traditsioon kõneleb, et 477. a saabus väepealik Aelle, kelle juhtimisel kujuneski eelnimetatud ajalooline piirkond. Alles 7
Vene ajal Kõrgeim võim Vene keisririigi kindralkuberner. Lutheri usk. Saksakeel asjaajamiskeel. Kahe kubermangu ühiseks valitsejaks sai Riia kindralkuberner George von Browne. Enamikus Venemaa kubermangudes 1775. aastal kehtestatud uus halduskorraldus laiendati 1783. aastal ja Baltikumile. Eesti- ja Liivimaa kubermangu etteotsa nimetatud ühise asevalitseja, asehalduri järgi on see ajajärk ajalookirjanduses saanud asehalduskorra(1783-1796) nime Balti erikord Balti kubermangude laialdane autonoomia Vene riigi koosseisus. See kehtestati kapitulatsioonidega ja lõplikult Uusikaupungi rahulepingu sätetega. Balti kubermangudes viidi läbi restitutsioon . mõisate territooriumil said mõisnikud laialdase omavalitsuse ja peaaegu piiramatud õigused oma talupoegade üle. Asehalduskordusega muutus Lisaks Eestimaa kubermangu neljale maakonnale lisandus Paldiski maakond. Võru ka
Inglismaa Anglosakside riigid Sisserändajate kujundatud uus poliitiline struktuur ei olnud ühtne. Britannias tekkis mitu poliitilist tuumikala. Piirid muutusid pidevalt vastavalt sellele, kuidas võideti brittidelt maad juurde ning millise tulemuse andis omavaheline võimuvõitlus. Seda riikliku struktuuri nimetatakse ajalookirjanduses heptarhiaks ehk seitsmikriigiks. Paljuski on riikide tekkelood segunenud müütidega, aga üldjoontes võib leppida järgnevate arengulugudega. ·Kent ( Kagu- Inglismaa )- selle hõivasid jüüdid, pealinnaks Canterbury. Sealne rahvas pidas riigile alusepanijaks Hengestit, kelle aujärje päris tema poeg Oisc. ·Sussex- poolmüütiline traditsioon kõneleb, et 477. a saabus väepealik Aelle, kelle juhtimisel kujuneski eelnimetatud ajalooline piirkond. Alles 7
sajandil kulges Venemaa Läänemere-provintside areng sisekubermangudest erinevat rada mööda. Balti erikord jättis nii linnades kui maal ülemvõimu baltisakslastele. Saksa keel ning luteri usk sidusid Eesti- ja Liivimaa jätkuvalt saksa protestantistliku kultuuriruumiga. Ükski olulisem Kesk-Euroopa vaimuelu ilming ei jäänud Baltikumis vastukajata. Siinset vaimuelu elavdas ka Venemaa jätkuv euroopastumine, mis muutis Baltikumi kultuurisillaks Õhtumaa ja uueneva Venemaa vahel. Ajalookirjanduses on 18. sajandit tavakohaselt käsitletud kui seisakuaega, eesti talurahva seisukohalt aga kui kõige tumedamat ja raksemat ajajärku. Niisugustel otsustel ei puudu oma alus, kuid on ühekülgne pärisorjuse kaotamisele eelnenud aastasaja kirjeldamisel kasutada ainult musta värvi. Õigusetust ja ülekohut on meie rahvas pidanud kannatama nii enne kui pärast seda. Vaadeldaval ajal jõudis Läänest Baltikumi valgustusliikumine, mis lõi soodsa pinnase pärisorjuse kaotamiseks ligi pool
saj algus?. See, mida tsitertslased Liivimaal tegid, et nad läksid kloostrist paganate keskele misjonitegevust tegema oli ränk eksimus tsitertslaste ordu järgi. Tegemist on lubamatu distsipliini rikkumisega. Alles kerjusordude loomine andis katolikule kirikule inimesed, kelle tööks oli misjonitöö tegemine. Dominiiklased ja frantsisklased on juba 30. aastatel Liivimaal tegevad - tõrjuvad misjonitöö puhul tsitertslased kõrvale. See periood 13. saj alguses kannab Eesti ajalookirjanduses nime Eestlaste muistne vabadusvõitlus. 13. saj alguses puuduvad ühtlased eestlased, eri maakonnad on omaette üksused, mis mõnikord sõdivad omavahel. Ei ole poliitilist ühisorganisatsioone. Etniline terminoloogia on siin väga tinglik. Neid etnilisi sõnu ei saa pidada võrdseks uusaegsete etniliste ühendustega. Sakslaste rühma enamus rääkis alam-saksa keelt, eesti rühmad aga eesti murdeid. See mille nimel võideldi polnud see, mida me tänapäeval nimetame vabaduseks
1494. aastal lasi Moskva suurvürst Ivan III sulgeda Hansa kaubakontori Novgorodis. Andes otsustava hoobi Hansa idakaubandusele, tõi suurvürsti korraldus ühtlasi kaasa Eesti linnade, eelkõige Tallinna ja Tartu tähtsuse vähenemise transiitkaubanduses. Samal aastal sai Saksa Ordu Liivimaa haru meistriks Wolter von Plettenberg, kes suutis koondada Vana-Liivimaa jõud edukaks võitluseks edasi tungivate venelaste vastu. 1501. aastal alanud sõda, mida ajalookirjanduses on nimetatud Plettenbergi sõjaks, kulmineerus 1502. aastal lahinguga Smolino järve ääres, kust vene vägi oli sunnitud taanduma. Sõjaline edu stabiliseeris Liivimaa suhted Moskvaga mitmeks aastakümneks: 1503. aastal sõlmitud vaherahu pikendati edaspidi iga mõne aasta tagant kuni Liivi sõja alguseni. Plettenbergi poliitika peamine eesmärk oli maa kaitsmine välisvaenlaste, esmajoones venelaste eest, mistõttu ta püüdis vältida sisetülisid ning otsida uusi meetodeid
lihtne sobitada kreeklaste väidetava sõjaretkega. Esimesel korral oli häving tõenäoliselt tingitud maavärinast ja teisel korral langes see aega, mil Kreeka losse endid tabas ootamatu katastroof. Nii pole Trooja sõja ajaloolisust võimalik tõestada. Mait Kõiv. Kreeka ajalugu. Tallinna Ülikooli loengukonspekt. Allikas B Egeuse tsivilisatsiooni langus on osa 1200. aasta eKr paiku alanud ja kogu Vahemere idaosa tabanud vapustuste ahel, mis ajalookirjanduses on tuntud ,,mererahvaste sissetungi" nime all (Egiptuse kuninga Ramses III tekstides kasutatud nimetuse järgi). Kust need rahvad pärinesid pole teada. Kõige varem ilmnesid vapustused Kreekas, kust levisid lainena Anatoolia sisealadele Vahemere idarannikul, hävitades Hetiidi impeeriumi ja rüüstates Süüria rannikulinnu. /.../ Kreekas tabasid 1200. eKr purustused mitmeid losse, millest näiteks Teeba jäeti maha. Mükeenes ja Tirynsis püsis veel küllaltki jõukas asustus veel
Lääne- Euroopas langes keskaeg kokku feodalismiajaga. Sealse keskaja laguseks loetakse harilikult Lääne-Roomas riigi langust 476. aastal ja lõpuks Inglise kodanliku revolutsiooni algust või mõnd 15. ja 16. sajandi vahetuse sündmust. Ameerika avastamist ja reformatsiooni algust Saksamaal või Konstantinoopoli langemist türklaste kätte 1453 aastal. Humanistid nimetasid keskajaks antiikaja ja kaasaja vahelist aega, termin juurdus ajalookirjanduses alates saksa ajaloolase C. Cellariuse teose ,,Historia nova" ilmumisest. Keskaja jaotus: 1)Varakeskaeg 5.-11. saj See periood jaguneb veel omakorda kaheks: 1. periood oli 5.-9. saj, sel perioodil domineeris Bütsants. Tekkis Frangi riik. Kiriku võim tugevnes. 2. periood kestis 9.-11. saj ja oli suur kriisiperiood - Euroopat rünnatakse igalt poolt. (viikingid ja araablased) 2)Kõrgkeskaeg 11.-14. saj Kujunes linnakultuur, käsitöö ja kaubandus arenes, peeneks muutuvad õukonnakombed.
Hellenismi ajajärk: Olulised muutused Kreekas Makedoonia Aleksandri vallutuste tõttu. Kreeka kultuur levis laial maa-alal kuni Indiani. Oluline Ateena kultuurikeskus taandus,uueks keskuseks sai Aleksandria. Eriline õitseng oli luulel,huvi hakati tundma üksikisiku vastu,eelistati lühivorme,näiteks eleegiat,epülleionit ja epigrammi. Tekkis uus komöödia,mille tuntuim esindaja oli Menandros.Tuntumad luuletajad sellel ajajärgul olid Kallimachos,Theokritos ja Apollonios Rhodoselt. Ajalookirjanduses oli oluline autor Polybios. Rooma ajajärk: Sellel ajajärgul tekkis kirev kirjandus,mis suurendas lugemishuvi. Parimad olid rahvalikud seiklus ja armastuslood,tekkis karjaseromaan. Ajalookirjanduse olulised autorid olid Josephus,Flavius,Diodoros,Dionysios Halikarnassosest,Appianos ja Cassius Dio. Kunsti -ja kultuuriloolise materjaliga tegeles Pausanias,biograafiaid ja eetikaeelseid teoseid kirjutas Plutarchos. Museion: Vana-Kreekas muusade pühamu (tempel,koobas või mäetipp)
Rootsi ajal olnud 10-le linnale lisandus Paldiski ja Võru [Tallinn, Tartu, Narva, Kuressaare, Viljandi, Vana-Pärnu, Valga, Haapsalu, Paide, Rakvere, Paldiski ja Võru 12] 8. Asehalduskord; talurahvas ja mõis XVIII saj. 1) asehalduskord millal, miks, millised muutused: Asehalduskord 1783-1796 , Eesti- ja Liivimaa kubermangu etteotsa nimetatud ühise asevalitseja, asehalduri järgi ajajärk saanud ajalookirjanduses asehalduskorra nime. Eestimaa neljale maakonnale(Läänemaa, Harjumaa, Virumaa, Järvamaa) lisandus Paldiski maakond, mis jäi küll püsima lühikeseks ajaks. Liivimaal lahutati Pärnu maakonnast Viljandimaa ja Tartu maakonnast lõunapoolne osa, mis 1784 rajatud uue linna järgi sai nimeks Võrumaa. Koos Saaremaaga asus Liivimaa kubermangu Eesti osas seega 5 maakonda Narva linn koos lähema ümbruskonnaga jäi edasi Peterburi ja Eesti kagupoolseim nurk Setumaa
korruptiivsele ja laostunud moraalile, saama- ja võimuihale. Paavsti võim Euroopas oli sajandeid püsinud täielikuna, see asetses kõrgemal ilmalikest valitsejatest, Roomast tulid nii kiriklikud kui ilmalikud juhised, paavst oli autoriteetide autoriteet, mille tuumaks ,,üks usk, üks õigus, üks tahe" (Arbusow: 1921: 3). Ja tsentraliseeritud oli ka katoliku kiriku majandusaparaat, kehtisid korralised maksukohustused riikidele, linnadele ja kirikuprovintsidele. Liivimaad on ajalookirjanduses nimetatud ka kui Vana-Liivimaa ning selle all mõistetakse poliitilis-territoriaalset tervikut 13.16. sajandini, mis hõlmas üldjoontes tänased Eesti ja Põhja-Läti alad. Või nagu baltisaksa ajaloolane Leonid Arbusow määratleb meie kodumaa toonast poliitilist kuuluvust: ,,Saksa koloonia Liivimaa, mis 13. sajandist alates kuulus Saksa Rahva Rooma Riigi osana Rooma kirikule ning oli pühitsetud Neitsi Maarjale." (Arbusow 1921:1
Kirikuvastases võitluses ilmnes aga uus tase - jõudu hakati näitama kiriku kõrval esimest korda ka usklike vastu. J. Käspert tuli välja avaldusega kuulutada kirikutegelased lindpriideks ja keelata neil ära Töörahva Kommuuni alal tegutsemine, keelati usupühade tähistamine, natsionaliseeriti kirikud jne. On selge, et sellise käitumisega tegi kommunistlik liikumine endale ainult halba. Hilisemas nõukogudeaegses ajalookirjanduses käsitleti ETK religioonipoliitikat küll äärmiselt napisõnaliselt, ent siiski negatiivse suhtumisega, näiteks vaimulikevastast määrust peetakse “ilmselgeks pahempoolseks veaks”, sama hinnangu saavad kirikutes toimunud kommunistlikud miitingud. Ateism EW päevil Peamiseks kirikuvastasust ja ateistlikku tegevust suunavaks jõuks EW ajal sai suurema osa ajast põranda all olnud EKP, mille tegevust omakorda koordineeriti
Eesti ajaloos enne 1918. a veebruari Juliuse kalendri ehk nn vana kalendri järgi kirja pandud aastaarvud tuleb arvestada samal ajal mujal maailmas kehtinud Gregoriuse kalendrisse ümber konkreetsest daatumist lähtuvalt, lisades 20. sajandi aastaarvudele 13 päeva, 19. sajandi omadele 12 päeva jne. Mõni organisatsioon (nt mõni Tartu üliõpilaskorporatsioon) tähistab tänini teadlikult aastapäevi vana kalendri järgi. Segadust esineb ajalookirjanduses, kus kalendrierinevus sageli unustatakse, ja ajalooliste tähtpäevade märkimisel kalendritesse. 7. Riiklikud dokumendid Õigusaktid 13 saj (alguses) alistumisleping: sellega lõppeb eestlaste muistne vabadussõda, kui Saaremaa jagati lõplikult kristlaste vahel. Sõda toimus Saksa, Taani, Rootsi ristisõdijate vahel. Allikas Liivimaa kroonika. 1279 Haapsalu linnaõigused, 1282 Lübecki õigus, Tallinna linnale
saksa ekspansioon jõudis Eestisse 1208. aastal, mil ristisõdijad rüüstasid Lõuna-Eesti tähtsa keskuse Otepää linnuse Veelgi varem, 1206. aastal, olid taanlased, kelle väge juhtis Lundi peapiiskop Anders Sunesen, üritanud edutult kinnitada kanda Eesti suurimal saarel, tihedalt asustatud ja jõukal Saaremaal. Paavstikuuria ja Euroopa ristisõdijate roll Liivimaa (umbes tänapäeva Eesti ja Läti ala, mida ajalookirjanduses on nimetatud ka Vana-Liivimaaks) hõlvamisel on vastuoluline. Paavstil, kes soovis laiendada katoliku kiriku mõju ida suunas, pidades silmas ka kreekakatoliku alasid, puudus selleks praktiline sõjaline jõud. Samaaegselt muutsid muhameedlaste tugevnenud rünnakud ristisõdijate positsiooni Pühal Maal üha ebakindlamaks ning vallutusenergia suundumine uutesse piirkondadesse pakkus igati vastuvõetava väljapääsu. Eesti vallutamisel
tegelane, kes võidi hiljem välja mõelda. Siiski olevat Olegil olnud tihedad suhted ka Skandinaaviaga. Mõnede andmete kohaselt olevat ta loobunud 912 vürstitroonist ning läinud tagasi oma kodupaika, kus ka surnud. 12 Tegelikult põhineb kogu selline ajalookäsitlus paljuski oletustel. Ka Rjurikut on peetud mütoloogiliseks või sümboolseks tegelaseks. Vene ajalookirjanduses on varjaagide rolli suhtes Vana-Vene riigi tekkimisel väga vastandlikke seisukohti, mis põhinevad mitte üksnes ajalooallikatel, vaid ka ajaloolaste ideoloogilisel orientatsioonil. Osade ajaloolaste arvates valitses Rjurik algul hoopis Ladogas, kust arheoloogilistel kaevamistel on leitud mitmeid 9. sajandist pärinevaid skandinaaviapäraseid leide, ja haaras 862 ise soodsas olukorras võimu Novgorodis. Müüt varjaagide valitsema kutsumisest tekkis alles 11. sajandil ning sattus 12
markkrahvideks, mark – kindlustatud ääremaa). Need olid kuningale ustavad mehed, kes pidid silmas pidama riigi huvisid. Sidepidamine krahvidega toimus kuninga korralduste ehk kapitulaaride abil. Karl Suur taastas läänes üle pika aja suure riigi keskse administratsiooniga. Seeläbi toimus läänikorra levimine kogu Frangi riigi territooriumil ja hiljem ka selle mõjualustel aladel. Karolingide renessanss Karl Suure aja kultuurielu elavnemist tavatsetakse ajalookirjanduses nimetada Karolingide renessansiks. See renessanss ei seisnud mitte uute ideede sünnis, vaid olemasolevate mõtete levitamises ja süstematiseerimises. Toimus kultuuriline ühtlustumine, ühtse teoloogia ja liturgia võidukäik kogu karolingide impeeriumi aladel. Karolingide renessanss tühistab esimest korda Lääne-Euroopa iseseisvat kultuurilist teadvustamist. Kuid selle aluseks jäi endiselt hilisantiigi kristlik ladina kultuur. Näiteid Karolingide renessansist:
miljööväärtuse. Hoone vajab tingimata fassaadi parendamist vähemalt linnuseasemepoolses küljes. Ettevõte on selleks avaldanud valmisolekut. Edisega seotud legendid ja pärimused Edise vasall-linnusel ja Jõhvi kindluskirikul on ühine tekkelegend, mida tuntakse ,,kahe venna legendi" nime all. Selle legendi teemal on kirjutatud kaks vabaõhunäidendit, mida on lavastatud Jõhvi kirikuhoovis. Maa-alune käik Nii rahavajuttudes kui ka ajalookirjanduses on laialt levinud teade, et Edise linnuse ja Jõhvi kiriku vahel leidus maa-alune ühendustee. 1918.a. olevat see tee lahti kaevatud. U.Hermann märgib 1974. aastal, et ,,Alles mõne aasta eest sattusid töölised endise linnuse aseme juurest betoonaiapostide paigaldamisel maapinnas tühemikule, milles oletati maaalust käiku. Ka olevat samas läheduses vajunud maapind auto raskuse all mingisse tühemikku". Rahvaluuleuurija J.M
markkrahvideks, mark kindlustatud ääremaa). Need olid kuningale ustavad mehed, kes pidid silmas pidama riigi huvisid. Sidepidamine krahvidega toimus kuninga korralduste ehk kapitulaaride abil. Karl Suur taastas läänes üle pika aja suure riigi keskse administratsiooniga. Seeläbi toimus läänikorra levimine kogu Frangi riigi territooriumil ja hiljem ka selle mõjualustel aladel. Karolingide renessanss Karl Suure aja kultuurielu elavnemist tavatsetakse ajalookirjanduses nimetada Karolingide renessansiks. See renessanss ei seisnud mitte uute ideede sünnis, vaid olemasolevate mõtete levitamises ja süstematiseerimises. Toimus kultuuriline ühtlustumine, ühtse teoloogia ja liturgia võidukäik kogu karolingide impeeriumi aladel. Karolingide renessanss tühistab esimest korda Lääne-Euroopa iseseisvat kultuurilist teadvustamist. Kuid selle aluseks jäi endiselt hilisantiigi kristlik ladina kultuur. Näiteid Karolingide renessansist:
kirjanduses. Asutanud etnoloodgide poolt kasutatavat andme kogumist. Kasvanud talurahva kiht, kel polnud tlu. Agthe järgi üks suurimad rahva rahulolematuse ja 1905. aasta mässu põhjustajaid. Kolmas brosüüri sõda, Tobin ei nõustu Agthe arvamusega. Bücher kaitses oma õpilast ja andis välja artikli, väitis et balti härrad pole ei pädevad ega objektiivsed, seega ei suuda teaduslikul tasemel väidelda. Eestikeelses ajalookirjanduses ka neid seisukohti kajastatud st päevakajalised seisukohad, mitte vaid tippude arutelu, ka laiemal pinnasel samad küsimused. Lokaal- ja kunstiajalugu 19. sajandi lõpus algab arhiivide korrastamine. Heinrich Hansen korrastas Narva linna arhiivi 1860. aastatel ja algatas Narva aja uurimise seltsi 1864. Raamat Narva linna ajaloost. Tallinna ajaloo ja kunstimälestiste uurijad on jurist Eugen von Nottbeck (1842-1900) ,,Geschihte und Kunstdenkmäler der Stadt Reval" koos
ärkamisaja luules on tähelepanuväärne, et kohtame ka mudelit orjus = Eestimaa = keha. Eestimaa pole abstraktne ideede kogum, mida katsuda ei saa, vaid konkreetne keha, millele on orjaajal viga tehtud. Eesti on samuti saanud lõas kantud orjaks. Sellele valemile annab põhjust järgmine ruum: midagi üllatuslikku pole, kuna orjusest rääkimine luuakse vastandite kaudu: orjus VS vabadus, mis loob ilukirjanduses ja ka ajalookirjanduses orjusest rääkimise konteksti, st orjust hinnatakse kunagise vabaduse foonil. Seega tähendab see iseolemise kaotust. Kui loosungliku luule kõrvale jätta, siis J. Liivi luules säilib tume, suruv ja negatiivne orjaaeg. Kui ta räägib olevikust või minevikust, siis kõlab selles jutus alati hoiatavana kaasa ka minevik tumeda kuminaga. Orjus ei kao rahva kogemustest. Kujutamisruum luuakse lihtsa vastandusega.
Esimesel korral oli häving tõenäoliselt tingitud maavärinast ja teisel korral langes see aega, mil Kreeka losse endid tabas ootamatu katastroof. Nii pole Trooja sõja ajaloolisust võimalik tõestada. 6 Tsivilisatsiooni langus. Egeuse tsivilisatsiooni langus on osa 1200 a. paiku alanud ja kogu Vahemeri idaosa tabanud vapustuste ahelast, mis ajalookirjanduses tuntud "mererahvaste sissetungi" nime alla (Egiptuse vaarao Ramses III tekstides kasutatud nimetuse järgi). Kust need "rahvad" pärinesid ja kas tegu oli ühe kompakstse migratsioonilaine või senise riikidesüsteemi lagunemisest tingitud ja üksteisega nõrgalt seotud liikumistega eri piirkondades, pole selge. Kõige varem ilmnesid vapustused Kreekas, peagi ka Anatoolia sisealadel Vahemere idarannikul, tuues kaasa Hetiidi impeeriumi languse ja purustusi Süüria
H jaoks oli sellise võimsa ministeeriumi olemasolu selge ohu märk. Oma rolli etendas ka see, et ministeeriumi juhtis Beria. Tema eesmärgiks oli selgelt julgeolekuorganitele koht kätte näidata, allutada nad parteilisele kontrollile. Teostus 1954, mil siseministeeriumi koosseisust eraldati kõik struktuuriüksused, mis tegelesid julgeolekuküsimustega ja loodi neist eraldi Riikliku Julgeoleku Komitee, Ministrite Nõukogu juures tegutses- KGB. 1954 reformi on ajalookirjanduses käsitletud kui julgeoleku positsioonide tõstmist ühiskonnas jne- on väär. KGB loomisega selgelt tugevdati parteilist kontrolli julgeolekuorganite üle. Kui Stalini ajal julgeolekuministeerium oli üsna isepäiselt saanud tegutseda, oli aruandekohustuslik vaid Stalini ees, nüüd pandi alluvus väga selgelt paika. Tähelepanuväärne on see, et ka formaalselt komitee loomine tähendas julgeolekuorganide pos-i alandamist, sest komiteed olid aste allpool kui ministeeriumid
annaabi.ee 
