Nõukogude Eesti külma sõja ajal (0)

Retsensioon T. Tannbergi raamatule „Nõukogude Eesti külma sõja 
ajal“. Tõnu-Andrus Tannberg on Eesti ajaloolane ja Tartu Ülikooli Eesti ajaloo (lähiajaloo) professor 
alates 2013. Tegeleb põhiliselt Nõukogude Liidu, eriti Eesti NSV ajaloo ja Venemaa Keisririigi 
ajaloo, eriti sõjaajaloo uurimisega 18.-20. Sajandil. Ta on ka mitme õpiku kaasautor 
("Maakaitseväekohustus Balti kubermangudes 19. sajandi I poolel (1806–1856)", Eesti ajalugu 
1,2,4,5,6, Inimene, ühiskond, kultuur 3osa, Juurdepääsupiirangud arhivaalidele Euroopas ja 
Venemaal, Lähiajalugu 9 klassile, Uusaeg 3, 4 osa, Üldajalugu (1938-1991), jne.). Antud teos on mõeldud ajaloohuvilistele ja ajaloolastele, kuna see ajajärk on suhteliselt vähe 
senises ajalookirjanduses tähelepanu pälvinud. Autor on pannud kokku 12 artiklit, mis käsitlevad
Eesti NSV ajaloo eri tahke külma sõja taustal. Monograafiliselt püüab autor pakkuda võimalikult
head ülevaadet Eesti NSV poliitilisest, majanduslikust ja kultuurilisest arengust. Raamat on üles ehitatud kronoloogilis-sisulisel printsiibil, mis algab Baltikumi vallutamisega 
1944a, kus Moskva vajas lisainstututsiooni, mis kontrolliks sovetiseerimist kõigis kolmes Balti 
liiduvabariigis, Eesti NSV Ministrite Nõukogu rahvuslikku koosseisu ja teose lõpus vaadeldakse 
soomlaste huvireise Eesti NSV-sse ajavahemikul 1955-1980 ning nõukogulikku usupoliitikat. Tõnu Tannbergi vaatluse all on ÜK(b)P Keskkommitee Eesti büroo osast Eesti NSV 
sovetiseerimisel aastail 1944-1947. Hästi seletab lahti, et miks loodi selline büroo, kes seda 
juhtisid ja kust pärinesid.  Büroo põhiülessandeks oli kaasa aidata nõukogulikuvõimuaparaadi 
töölerakendamisele ning selleks vajalike inimeste leidmine ja ametisse seadmine, sotsialistliku 
majandusmudeli juurutamine, maareformi läbiviimine ja eelduste loomine põllumajanduse 
kollektiviseerimiseks, sammuti suurtööstuse edendamine, vastupanuliikumise mahasurumine 
ning ühiskonna „puhastamine vaenulikest elementidest“, uute liiduvabariikide vaimuelu 
korrastamine, liiduvabariikide juhtkondade kontrollimine ja keskusele informatsiooni 
edastamine. Olev Liivik vaatleb Eesti NSV Ministrite Nõukogu ja juhtivtöötajaid, kui palju oli neist NSVL 
eestlased ja põliseestlased, milline oli nende eestikeele oskus. Hästi on välja toodud aastate 
lõikes valitsuse rahvuslik koosseis ja päritolu. Meelis Saueauk vaatleb „Eesti süüasja“ hilisstanistlike parteipuhastuse taustal, kus ta toob välja 
Bulgaarija ja Ungari näidisprotsessid ja kuidas nad on seotud Eesti süüasjaga. Vaatluse all tuleb 
välja, et partei puhastuses toodi ettekäändeks partei juhtide minevikku (kuulumine Eesti 
erakondadesse ja osalemine, osalemine Vabadussõjas, metsavendade varjamine) 1950a. 
märtsipleenumiga algasid puhastused-repressioonid võimuladvikus. Meelis Maripuu vaatleb aga „Külma sõja aegseid näidisprotsesse“ isikute üle mis toimusid 1960 
aastatel, keda süüdistati natsionaalsotsialistliku reziimi kuritegudes. Toob välja selle põhjused ja 
arengu alates 1943a aprillist, kui NSVL võttis vastu seaduse nr 39 „Karistusmääradest Saksa 
fasistlikele roimaritele, kes on süüdi Nõukogude tsiviilelanikkonna ja vangistatud 


punaarmeelaste tapmistes ja piinamistes, spioonidele, kodumaareeturiteleNõukogude kodanike 
seast ja nende käsilastele“. Näidisprotsesside läbiviimine: Eestis, Lätis, Leedus, Valgevenes, 
Ukrainas ja Vene Füderatsioonis. Iseloomustab 5 kohtuprotsessi mis toimusid Eesti NSVs, 
kuidas neid ettevalmistati, läbiviidi, kuidas kajastati ning millised tagajärjed olid. Olaf Mertelsmann oma artiklis „Külma sõja algusaja majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed 
Eesti NSVs“, räägib külma sõja tagajärgedest majandus- ja sotsiaalajaloo vaatenurgast, 
keskendudes 1940 ja 1950 aastatele. Kus toob välja 1930 a võidurelvastumise ja teise maailma 
sõja, kuidas kavandati taastamis töid peale sõda. Mertelsmanni järelduste kohaselt suurendas 
külm sõda otseselt eestlaste kannatusi ja tõi juurde ka ohvreid. Lubadused metsavendadele appi 
tulla, nende ärakasutamine luureoperatsioonides jms võimendas terrorit ja suurendas süütute 
ohvrite arvu. Tiiu Kreegipuu artikkel „Ajakirjandus Nõukogude Eestis külma sõja võitlusvahendina“ uurib 
ajakirjanduse rolli selle aja eesti ühiskonnas. Nõukogude ajakirjandust kontrolliti ülalt alla, mida 
tähtsam oli väljaanne, seda suuremat tähelepanu pöörasid sellele ajakirjanduse kontrollijad.Teeb 
kokkuvõtte, et ajakirjanikud olid ühiskonna mõjutajad, sest ajakirjanduse eesmärk oli riigisisene 
propaganda ja kasvatustöö mis pidid reklaamima propaganda üritusi ning aitama ellu viia 
mitmesuguseid kampaaniaid, kirjutama nõukogulikest tähtpäevadest, kangelastest, reformidest, 
jne., et kasvatada uut inimest.  Karin Veski, Anu Raudsepp „Vaenlase ja kangelase kuvand eestikeelses originaalõpikutes aastal 
1947-1953“. Artikkel vaatleb vaenlase ja kangelase kuvandi loomist sõjajärgsetes eestikeelsetes 
originaalõpikutes ning nende kuvandite loomise ja muutmise põhjusi. Jõudsid järeldusele, et 
kõige rohkem käsitleti neid teemasid eesti keele ja kirjanduse õpikutes. Eesti NSV õpikutes 
kõneldi sisevaenlasest (kulak, kodanlikud natsionalistid, fasistide käsilased). Kangelase ja 
vaenlase kuvandi loomine oli väga tähtis osa Nõukogude Liidu ideoloogilises kasvatustöös. Aigi Rahi-Tamm, Meelis Saueauk „Nõukogude julgeolekuasutuste Stalini-aegseist 
ülekuulamisprotokollidest“ analüüsivad ülekuulamisprotokollide eripära. Toimikutes käsitletakse
arreteeritute ja süüdimõistetud juhtumid. Arreteeriti tavaliselt Saksa okupatsiooni võimudega 
koostööd teinud isikuid, Omakaitse liikmeid, Eesti Vabariigi, kui ka Saksa politsei ja 
sõjaväeteenistuses olnuid isikuid, desertööre, kodanlikke natsionaliste. Uurimisosakonnas 
töötasid põhiliselt NSVLiidust saadetud julgeoleku ohvitserid. Arreteerimisele oli eelnenud 
informatsiooni kogumine, mille alusel vahistati isik. Uurimuse käigus küsiti sõprade, tuttavate ja 
töökaaslase kohta, millised on nende poliitilised vaated, millistesse erakondadesse, 
organisatsioonidesse nad kuulusid, kuidas suhtuvad nõukogude korda, kus elavad praegu jne. Ivo Juurvee „Totalitaarse reziimi eriteenistuse kirjastustegevusest Eesti NSV KGB näitel“ 
vaatleb selle teenistuse sekkumist avaliku arvamuse kujundamisse raamatute väljaandmise 
kaudu. Leidis 44 raamatut mis trükiti eesti, vene ja inglise keelde. Vahur Made „Külma sõja aegne Saksamaa ja Ida-Euroopa“ vaatleb oma artiklis, kuidas Eesti 
esindajad Saksamaal (K. Selter, L.Jakobsen, E.Reisengberg) edastasid informatsiooni Eesti 
Vabariigi peakonsulile New Yorgis. Nende nägemustest Ida Saksamaa poliitikast ja nende 
suhtumisest Ida bloki riikidesse ja NSV Liitu. Milliste parteidega üritati teha koostööd ja miks 
just nendega.


Oliver Pagel „Soome turistid Eesti NSVs aastail 1955-1980“ vaatleb oma artiklis Soomlaste 
turismi kasvu Eesti NSVsse. Kes käisid, miks ja mis olid selle eeldusteks. Tõukeks oli 
laevaliikluse avamine 1965a ja 1972a. ehitatud Viru hotell. Esmalt külastasid Eestit spetsialistid 
aga Soome majanduse paranemisega tõusis ka tavaturistide vool alates 1970 aastatest. 1966a 
avati välis turistidele Pärnu, Tartu, Viljandi linn. Atko Remmel „Külma sõja regioosseda aspektid“ vaatleb Nõukogude Liidu usupoliitikat Eesti 
NSVs. Tõi välja, et Usuelu administreerimisega tegeles Usuasjade Nõukogu Moskvas, mida 
liiduvabariikides esindasid volinikud, kes tegelesid kontrollimise, usuühingute regiseerimisega, 
kogusid ja analüüsisid infot, sulgesid kogudusi, kontrollisid vaimulike personalipoliitikat, 
lahendasid kaebusi, nad olid riigi ja kiriku vahendajad. Kontroll koguduse igapäevaelu üle 
saavutati eelkõige koostöös kirikuvalitsusega, küsida luba peaaegu kõigeks, mis väljus 
pühapäevase jumalateenistuse raamidest. Toob välja, et 1934a oli kirikutega seotud 98 protsenti 
elanikkonnast, siis 1987a. oli neid jäänud 5 protsenti mis näitab kokkuvõttes, kui hästi töötasid 
volinikud. Oma järeldused on autorid teinud vaadeldes ja uurides kriitiliselt eelnevate autorite 
publikatsioone ja uurimusi selle ajaperioodi kohta ning kasutanud arhiivi dokumente. Huvitavad 
ning lisateavet pakkuvad on ka raamatus n-ö ääremärkustena ära toodud mõnede dokumentide 
või kirjade väljavõtted. Tegemist on suurepärase tööga, mis annab hea ülevaate Eesti NSV 
ajalugu külma sõja taustal. Usaldusväärsust lisavad rohked allikad erinevate dokumentide näol. 
Raamatu peatükkide liigendus on loogiliselt organiseeritud ning seega on teos hästi mõistetav 
ning toimunu muutused hästi jälgitavad.