Proosaanalüüs: Andrus Kivirähk ,,Ajaloo keerises" Valisin proosaanalüüsiks ühe oma lemmikkirjaniku Andrus Kivirähki lühinovelli ,,Ajaloo keerises". Erinevalt tema paljudest teistest lugudest, on selles novellis tegelasteks täiesti tavalised inimesed. Kivirähki teostes arenevad sündmused üsna kiiresti, ta ei peatu pikalt detailide kirjeldamisega, vaid annab olulise info edasi lühidalt ja arusaadavalt. Näiteks kirjeldamaks selles novellis vana lagunenud kortermaja annab ta kogu kirjelduse edasi vaid ühe lausega ,,See oli ebamäärast värvi viiekorruseline ehitis, kooruva krohvi ning täissoditud seintega." Minule kui lugejale sellest piisab: silme ette tuleb remonti vajav, laguneva krohviga, räämas paneelmaja
Proosaanalüüs Andrus Kivirähk – Ajaloo keerises Teksti sündmuste areng on esitatud kronoloogilises järjestuses ja jutustatakse millestki möödunust. Kui heietatakse mälestusi, siis on need ülejäänud faabulast selgelt eristatud. Sündmused on korrastatud lineaarselt, tegevus liigub ühes kindlas suunas. Tegelased Jaan ja Margit seavad end hommikul valmis vanatädi juurde minekuks. Esmapilgul tundub olevat tegu üsna normaalse päeva algusega, kuid jutustaja toob esile tagantjärele vaadates
Proosaanalüüs "Popi ja Huhuu" Friedebert Tuglas Friedebert Tuglase poolt kirja pandud "Popi ja Huhuu" näol on tegemist novelliga, mis vastab enamikele novelli tunnustele. Tekstis on piiratud arv tegelasi, kes jäävad muutumatuteks ning sisu on tihe ja läbimõeldud. Samuti lõppeb tekst ootamatu puändiga, mille tõttu leian, et ,,Popi ja Huhuu" on suletud novell. Samas sündmustik on edasi antud väga üksikasjalikult, mis ei ole novellile iseloomulik. Näiteks read: ,,Ta ohkas, võttis paela ümmarguste mustade helmestega ja hakkas neid näppude vahel veeretama, ise tasakesi huuli liigutades." annavad edasi olukorra väga detailse kirjelduse. Leian, et seetõttu pole tegemist traditsioonilise novelliga. Loo jutustustüüp on järgnev, kuna kogu tekst on kirjutatud minevikus. Sündmused
Popi ja Huhuu analüüs Valisin analüüsiks Friedebert Tuglase novelli ,,Popi ja Huhuu". 1. Sündmuste areng selles teoses jälgib klassikalise proosa reegleid. Lugu algab sissejuhatusega, seejärel toimub teema aredus, sellele järgneb haripunkt ehk kulminatsioon ning lõpuks lahendus. Kuigi lugu algab esimese leheküljega ning lõpeb viimasega, siis see konkreetne novell algab asjade keskelt, see tähendab, et lugeja jääb mõtlema kuidas võis olukord enne seda kõike olla. Sissejuhatuses keskendutakse loo sisseelamisse ning kirjeldatakse veidi tegelasi ning asukohta ja ümbrust, mille ümber ja sees lugu toimuma hakkab. Teemaarenduses seletatakse lugu koer Popi silmade läbi. Tema maailm ja tema nägemus sellest. Kuni haripunktini on lugu seletatud suhteliselt aeglaselt, kuid pärast seda muutub tempo jälle kiiremaks
hakkavad jne. Valitseb ka žanrite paljusus. Üldiselt areneb žanr lihtsamatelt vormidelt keerukamatele, nt romaani eelkäijad kiri, päevik reisikirjeldus, memuaar. ● Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned ? Lüürika: sonett, haiku, hümn, pastoraal, ood, ballaad- Peegeldab autori sisemaailma, kogemust, isiklik, tundeline, sageli “mina” vormis Eepika: eepos, romaan, novell, muinasjutt, jutustus, essee, laast- võib olla nii luule kui proosa vormis. Jutustab kangelastest, kes mõjutavad maailma. Keskendunud pigem tegevustele, mitte tunnetele, arenev sündmustik. Kolmandas isikus Dramaatika: draama, tragöödia, komöödia, kuuldemäng- Autori kohalolu lavamärkustena, dialoogid, traagiline, kõne peegeldab isiksuste erinevusi ● Mis on poeetiline keel (A.Merilai ja J.Wainrighti määratlused) ? Kujundilisus,
Andrus Kivirähk „Ajaloo keerises“ Proosaanalüüs Andrus Kivirähki „Ajaloo keerises“ jutustatakse lugu millestki, mis on juba möödunud. Lugu algab erinevate kurjakuulutavate märkidega. “Kurjakuulutavaid märke oli õhus juba hommikul, …, inimene on ju ikka alles tagantjärele tark“ teeb autor lugejale esimeses lauses sissejuhatuse. Ilmselt, et lugejas põnevust tekitada. Järgemööda toodud näited annavad ilmekalt edasi nö tagantjärele-tarkuse (õues sajab vihma, mis muutub
Proosaanalüüs Andrus Kivirähk - Ajaloo Keerises Esmapilgul avanev narratiiv alustab küll tavapärase ,,hommikuse kohvikruusiga akna alla" astudes, kuid siiski koheselt ära märkides et ,,kurjakuulutavaid märke õhus oli juba hommikul", nimetades seda tõdemust tagantjärele tarkuseks. Ilmselgelt on see märge lisatud põnevuse tekitamiseks, looga kaasa kutsumiseks, et kõik ei ole tegelikult nii igav ja tavaline nagu alguses paistab. Narratiivi aineks on siin ilmselt elu ise, selline nagu ta kaasajal on. Päev algab tavapärase hommikuga
Proosaanalüüs F. Tuglas ,,Popi ja Huhuu" Novell ,,Popi ja Huhuu" käsitleb võimu temaatikat. Alguses on kõige tähtsam tegelane Isand, varsti peale tema lahkumist saab uueks Isandaks Huhuu. Alguses ei saa loomad omavahel läbi, aga teose lõpuks on nende vahel tekkinud teatud mõttes sõprus ning Popi ei mäleta enam enda vana Isandat, vaid peab Huhuud enda uueks heaks Isandaks. Sündmustest jutustatakse nende toimumise hetkel ehk jutustamistüüp on samaaegne. Jutustaja on autodiegeetiline loo edastab kõiketeadev jutustaja, kes annab tegevust edasi läbi looma silmade. Lugu esitatakse jutustaja perspektiivist. Lugejale avaneb sügavam sisevaade jutustaja sisemaailma. Jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega. Novelli sündmuskohaks on Isanda kodu, kus elavad veel Popi ja Huhuu. Sündmuspaika kirjeldatakse läbi Popi silmade. Võrreldes tavalise novelliga on siin rohkelt kirjeldusi ja detaile.
definitsioonides on enamasti sees järgmised elemendid: 1) narratiiv on esitus (representatsioon); 2) narratiiv esitab üht või mitut sündmust; 3) narratiivil on topeltkronoloogia või temporaalsus (st,et narratiivide analüüsis eristatakse vähemalt kaht tasandid: lugu ja selle esitlust) - niihästi esitatavad sündmused kui nende esitus rulluvad lahti ajas: 4) sündmused toimuvad inimtaoliste olenditega, kellel on omad soovid ja tõekspidamised; 5) narratiivil peab olema jutustaja või vähemalt mingisugune mediatsioon, vahendav instants. 13. Kirjandusteaduse vaatepunkt Kirjandusteose vaatepunkt on paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse. Kirjandusteose jutustaja on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui romaan on kirja pandud mina-jutustusena, on olukord lihtne: mina-jutustaja kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus. Selline
Konkreetne vastuvõtja (reaalne lugeja) – R.Barthes Temaatiline analüüs: Teema analüüs Teksti kui infoallikas (ajastu, eluolu jm) Tekst kui autoritekst (autobiograafia, omaeluloolisus) Abstraheeritud tegelikkus tekstis (akrooniad, arhetüübid, müütilisus). Narratiivne analüüs: Süžee ja faabula Süžee ja arhisüžee Motiivistik (nt aia harimise motiiv Mats Traadil) Aeg ja ruum (kronotoop) Jutustaja, jutustamisviisid Tegelassuhted ja –tüübid Poeetika analüüs: Immanentne tasandianalüüs (nii sisu kui ka vormitasandil) – analüüsitakse kõike, võib minna liiga kirjuks. Dominantne tasandianalüüs (integreeritud hierarhia, tekstisiseste ja tekstiväliste seoste kokkupuude) – millegi konkreetsema analüüs (vaadeldakse täpsemalt nt sisu, žanrit või arhetüüpi). Alguse ja lõpu seosed (raamjutustus)
kõige sagedamini kasutatakse romaanide analüüsimisel Narratiivsed tekstid (`narrare' ld. jutustama) Mõned küsimused, mida võib esitada eepilisele tekstile Kas on tegemist fiktsionaalse või faktoloogilise suunitlusega tekstiga? Mille järgi tunneme me ära, et tekst on fiktsionaalne? Kes jutustab? Millisest perspektiivist me `näeme' tegevustikku? Kuidas väljendub jutustaja? Milline on jutustuse ajaline struktuur? Kuidas on diskursuse tasand seotud story tasandiga? Kes peale jutustaja veel kõneleb? Kuidas on võimalik, et me ei kuule mitte üksnes tegelaste keelelisi ütlusi, vaid ka nende mõtteid ja tundeid? Milline on antud teksti suhe teiste (varasemate) tekstidega? Loo aeg loo sündmustele kuluv aeg Teksti aeg mingiks loo ajavahemikuks kulutatud teksti hulk. Teksti aeg on mõõdetav näiteks sõnade või lehekülgede arvu kaudu Narratiivi aeg loo aja, teksti aja ja lugeja ajakogemuse ühendus (mis on alati mitmetine)
Proosaanalüüs Käesoleva proosaanalüüsi jaoks lugesin Anton Tsehhovi novelli "Rotschildi viiul". Tegemist on realistliku novelliga, mida võib ära tunda temaatika ja teksti ülesehituse järgi. Elu kujutatakse suhteliselt tõepäraselt ja lugu käsitleb inimeste argielu ning sotsiaalseid probleeme. Samuti on teose keskmeks peategelase hingeelu ning tema teod. Novellile omaselt on loos vaid üks põhitegelane ja lugu jutustatakse samuti vaid ühest vaatepunktist. Antud novelli puhul on tegemist realistliku teosega, millele on iseloomulik klassikaline ehk suletud narratiiv. Sellele on iseloomulik sissejuhatus (kus tutvustatakse Jakovit), sõlmitus (kus räägitakse Jakovi suhtest Rotschildiga), kulminatsioon (kus Jakovi naine Marfa jääb haigeks), pööre (kus Marfa sureb ja Jakov mõistab, et on terve elu raisanud vaid kahjude arvestamise peale ning olnud kõigi peale
esitab mitmetähenduslikku suhtlust. Seega saame järeldada, et nagu kujundit saab ka teost mitmel tasemel mõista, ühest teosest on võimalik välja lugeda mitmeid ideid. Samas ei saa välisatada, et mõni idee on teistest eelistatavam. Lüürika ood, sonett, eleegia, hümn, haiku jne väljendab siseilma elamusi, tundeid ja mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik sisemine enesevaatlus jne. ,,Mina" avamine. Eepika eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt jne keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Eepikat huvitab objektiivne ,,teise" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika tragöödia, draama, komöödia, stsenaarium jne tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog. Seda kannab konflikt subjektiivse ja objektiivse kokkulangemine või vastuollu sattumine, intriig. Rõhk sõnal ,,meie". Seega keskenduvad ilukirjanduse kolm põhiliiki inimese siseilma,
Modernistlik romaan( Virginia Woolfi romaanid) võib olla tõielikult kirjutatud tegelase teadvuse vooluna. Mina-vaatepunkt on piiratud vaatepunkt, teised sõna ei saa. 2) tema-jutustaja e. kolmandas isikus jutustus võib samuti esitada ühe tegelase piiratud vaatepunkti. Iga mina-jutustuse võiks ümber kirjutada tema-jutustuseks, ilma, et vpunkt muutuks, sest ühe tegelase sisevaadet võib edastada nii mina-kui tema- vormis. 3) kõiketeadev jutustaja sündmusi jälgiks nagu jumalik pilk, kelle vaatepunkt on piiramatu. Kõiketeadev jutustaja võib oma teadmisi lugejaga jagada erineval määral: võib loos toimunut selgitada, analüüsida, aga ka hoopis piirduda sündmuste kiretu esitamisega st. Jjlgida vaid sündmuste välist kulgu. Kõiketeadev jutustaja võib tegelasi iseloomustada, nende mõtteid lugeda, tema vaatepunkt on liikuv- st. Erinevad tegelased saavad õiguse loo MI oma silmadega vaadata.
ruutudele võiks lisada -akna, et oleks arusaadavam, millistest ruutudest jutt käib. Pause ei esine. Tekstist pole välja jäetud ega mööda mindud vähimastki pöördelisest sündmusest ega jätkatud jutustust hiljem uues olukorras, mil vahepealne aeg oleks justkui välja lõigatud kui ebatähtis või ülearune osa. Selles proosas on kõik sündmused küllalt tähtsad, et neid mitte alahinnata ja välja jätta, minnes edasi põnevama osaga. Jutustaja esitab teksti minevikus, kui sündmused on juba toimunud. Siiski on Popi mõtted toodud lugejani olevikus. See on oluline, et lugeja saaks ehtsa kohalolu tunde, tunnetaks Popiga üheaegselt rõõmu, õudust, hirmu ning alandlikkust. Teksti kaasaelamiseks on tarvis teadmatust tuleviku suhtes, täpselt niisamuti kui ka Popil, kes ei tea lugejaga sama aegselt, mis saab edasi- kas Isand tuleb tagasi ja kõik saab jälle heaks? Ajaline distants on lühike
sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka. Kuni 19.sajandini peeti vähem oluliseks zanriks, tähtsus suurenes romantismiperioodil. On tugevalt seotud luuletaja kogemuse vahendamisega, sisemaailma elamustega, tunnetega ning sageli ,,minavormis". Üldiselt on väga subjektiivne ning isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine) Eepika: nii proosa kui värsivorm. Zanrid on nt eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast. Proosazanrid: romaan, novell, laast, esse, autobiograafia. Klassikalises määratluses on värsivormis (nt Homerose eeposed). Tegelased on kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamjaolt on kolmandas isikus, pikem narratiiv. Keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele eepilisele (eepiline jutustav, üllas, rahulik, kiretu). Eepikat huvitab objektiivne - väline
jutustada mingit lisateksti. See kõik on hea antud teoses, sest just nii on hea käsitleda sellist psühholoogilist teost. Samas esineb ellipseid. Need pole siin selle eesmärgiga, et tuua lugejatesse närvikõdi, kuid hoopis lihtsad ja tähtsusetud hüpped, et jätta kõrvale kõik ebaolulise. Teose nimi on ikkagi „Nälg“ ning pole mõtet kirjutada sellest, kuidas inimene tunneb end mitmeid päevi hästi ja muretult. Jutustaja positsioon on Hamsuni teoses vägagi piiratud sellepärast, et kõik toimub nimetu tegelase peas. Terve teos oleks justkui kirjutatud nii, et peategelane mõtleb valjult, kuid harva juurde lisada ka kõrvaltegelaste lauseid. Ühesõnaga peategelane võrdub jutustaja. Autor edastab lugejale informatsiooni läbi sisemise fokuseerimise ehk nagu eespool juba mainitud, siis läbi peategelase silmade läbi. Ja ka kõik tegelasedki ning peategelane isegi
Anakrooniaid ehk tekstis esinevaid ette- ja tagasivaateid võiks oma päritolu järgi jagada kolme rühma: Prolepsis – tekstis esinev ettevaade Analepsis – tekstis esinev tagasivaade Jutustajatüübid heterodiegeetiline - väljaspool lugu, hierarhia tipus seisev, sageli kuid mitte alati omab juurdepääsu kõigile sündmustele ja tegevuskohtadele, omab loost enam infot kui tegelased, enamasti lugejale usaldusväärne. Alatüüp nn. kõiketeadev jutustaja, taotleb usaldusväärsust ja autoriteeti, suunab lugeja hinnanguid tegelastele ja loole. Esineb sageli realistlikus romaanis. homodiegeetiline – teose kõrvaltegelane, sündmusi ja tegelasi esitatakse tema perspektiivist, on soodsal positsioonil sündmuste esitamiseks, ta võib olla erapoolik ja ka ebausaldusväärne. 4 autodiegeetiline - peategelane kui jutustaja. Lugu esitatakse jutustaja perspektiivist, sügavam
! *Sõnakunstiteos- koosneb sõnadest paberil. Seda saab nautida kui midagi kirjapandut, jälgides autori väljendusoskust --> luule. ! ! *Proosateose puhul ununeb sõnaline külg. Sõnade kaudu sisenetakse teose maailma, et sealt edasi on oluline tegevus, mitte sõnad paberid (Ingl k sõna immersion--> vahendaja kadumine). KIRJANDUSTEOSE VAATEPUNKT ! Romaani tegevus avaneb lugejale alati mingist vaatepunktist. ! ! VAATEPUNKT on paik või teadvus, kust sündmustikku nähakse. Kirjandusteose JUTUSTAJA on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui romaan on kirja pandud MINA-JUTUSTUSENA, on olukord lihtne: mina-tegelane kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus. ! -Mõnikord kasutab piiratud vp-ga jutustus SISEMONOLOOGI- tegelase sisekõnet. Sisemonoloogi kujutatakse tavaliselt teadvuse vooluna-> tunnete ja mõtete üleskirjutused. ! TEMA-JUTUSTUS- kolmandas isikus röögitud lugu. Võib edastada vaid ühe
Riim ja kõlakujundid a) 12. Mis on narratiiv? Narratiiv ja aeg a) Narratiiv jutustus b) Peamine kogemuse ja taju ajakorrastamise vahend c) Argielu sündmused põimuvad erinevate jutustustega, aitavad orienteeruda kultuuriruumis 13. Kirjandusteose vaatepunkt a) Sarnaneb maaliga kujutatud kindlast vaatepunktist b) Kirjandusteose vaatepunkt on paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse. i. Teose jutustaja on hääl, mis edastab teose sündmustikku 1. mina-jutustuse puhul kõneleb mina-jutustaja toimunust oma vaatepunktist lähtudes a. piiratud vaatepunktiga jutustus: edastab sündmustiku ühe tegelase vaatepunktist, jättes avamata teiste tegelaste siseelu. i. Loo pinge areneb teadmatuse ümber lugejale
Küsimus on hingeparandamises, läbi kannatuste saab inimene paremaks. "Roosiaed" Saadi 6. Nimetage ja kirjeldage "Roosiaias" korduvaid motiive! Kõige enam jäid silma motiivid, kus keegi sõnade abil kellelegi nii-öelda uue võimaluse elule andis ehk sõna võim pääsemises. Tuli ette hetk, mil vesiir valetas kuningale vangide öeldu kohta miskit head ja seetõttu kuningas vangi vabastas. Sarnane motiiv kordus ka ühes teises loos, kui ühel vesiiril peale noore poisi päästmist nii hästi ei läinud, suureks kasvades tappis poiss oma päästja sootuks. Samuti võib sarnase motiivi alla liigitada ka lugu, kus kuningatütar päästis kuningapoja mürgitusest, mitte küll sõnadega, kuid aknale koputamisega. Teiseks motiiviks, mis enim silma jäi oli nõuandjate headus/reeturlikkus. Ühes loos andis vesiir kuningale väga head nõu, kuid kuningas seda võtta ei kuulnud ning seetõttu kaotas oma riigi. Midagi
pooleks vajumine. Teos ei olnud realistlik. Sündmuste areng on esialgu aeglane, ei toimu konkreetselt midagi veel. Sündmused hakkavad kiiremini arenema sellest hetkest, kui Huhuu puurist välja pääseb. Ausalt öeldes ei saanud arugi, kui pikk aeg lõpuks oli möödunud, see jäi veidi selgusetuks. Tundus, et sündmused on lugejateni toodud valdavalt ajalis-põhjuslikus järjekorras (faabula). Tekstis esineb pause, mille jooksul loo aeg edasi ei liigu. Näiteks kirjeldab jutustaja Isanda tuba üsna pikalt „Siin oli kõike hunnikusse kuhjatud, nii et sammu ei saanud astuda: mosaiik-ustega kappe, nahktoole ja vanu kellasid, mis näitasid tunde, päevi ja kuid, maa- ja taevakaarte.“ Samuti esineb tekstis ellips, mis varjab lugeja eest loo mõistmise suhtes olulist informatsiooni ja kruvib pinget üles. Ehk teoses varjatakse, kuhu ja miks lahkus Isand ning mis temast sai, kas ta üldse tuleb tagasi.
...... 39 3.4.2. Tegevuskoht ja aeg ............................................................................. 41 3.4.3. Tegelased ............................................................................................ 41 3.5. Kunstmuinasjutud ....................................................................................... 43 3.6. Jutustamistehnika........................................................................................ 46 3.6.1. Jutustaja ja vaatepunkt ........................................................................ 46 3.6.2. Keel ja stiil .......................................................................................... 49 4. HEIKI VILEPI LASTELUULE ......................................................................... 52 4.1. Lasteluulest ................................................................................................. 52 4.2. Luulekogud ,,Tere!" ja ,,Minu laul".............
Karl Ristikivi ,,Hingede öö" sisukokkuvõte ja lühike analüüs Raamat koosneb kolmest osast ,,Surnud mehe maja", ,,Kiri proua Agnes Rohumaale" ja ,,Seitse tunnistajat". Esimese osa peatükid ei ole nummerdatud. Iga uus peatükk algab tsitaadiga, tavaliselt värsireaga mõnelt luuletajalt. Esimene osa algab kirjeldusega vana-aasta õhtust. Autor jutustab kogu lugu mina-vormis, seega nimetagem peategelast siin ja edaspidi jutustajaks. Jutustaja kirjeldab oma suhtumist vana-aasta õhtusse. Ta on loo toimumise hetkel üksi pagulasena võõras riigis, Rootsis, ja hulgub mööda Stockholmi tänavaid, lihtsalt et vana-aasta õhtut mitte kodus mööda saata. Jutustaja ei tahtnud õhtuks minna tuttavate poole, ehkki oli kutsutud. Ta sooviski veeta õhtu teatud üksinduses. Niimoodi mööda tänavaid hulkudes kohtab ta igalpool rõõmsaid nägusid, mis temas vastumeelsust tekitavad. Ta püüab leida
Karl Ristikivi ,,Hingede öö" sisukokkuvõte ja lühike analüüs Raamat koosneb kolmest osast ,,Surnud mehe maja", ,,Kiri proua Agnes Rohumaale" ja ,,Seitse tunnistajat". Esimese osa peatükid ei ole nummerdatud. Iga uus peatükk algab tsitaadiga, tavaliselt värsireaga mõnelt luuletajalt. Esimene osa algab kirjeldusega vana-aasta õhtust. Autor jutustab kogu lugu mina-vormis, seega nimetagem peategelast siin ja edaspidi jutustajaks. Jutustaja kirjeldab oma suhtumist vana-aasta õhtusse. Ta on loo toimumise hetkel üksi pagulasena võõras riigis, Rootsis, ja hulgub mööda Stockholmi tänavaid, lihtsalt et vana-aasta õhtut mitte kodus mööda saata. Jutustaja ei tahtnud õhtuks minna tuttavate poole, ehkki oli kutsutud. Ta sooviski veeta õhtu teatud üksinduses. Niimoodi mööda tänavaid hulkudes kohtab ta igalpool rõõmsaid nägusid, mis temas vastumeelsust tekitavad. Ta püüab
Proosaanalüüs Friedebert Tuglas ,,Popi ja Huhuu'' Friedebert Tuglase hästi tuntud novell ,,Popi ja Huhuu'' pajatab meile loo ühest sõbralikust ja truust taksikoerast ning tigedast ahvist-elajast, kes on vastu tahtmist sunnitud jagama ühist elupinda. Lühijuttu saab pidada surematuks, kuna tegevust, mis loos toimub, saab kohandada igale ajastule ning vaatamata sellele, mis vanuses isik seda loeb ning mis iganes ajaperioodil säilib novelli mõte ikka sama aktuaalsena. ,,Popi ja Huhuu'' on eesti novelliklassika üks tõlgituim ja taastrükituim teos, mille valmimist kahe päevaga inspireeris Tuglase Pariisis Seine'i kaldal asuva Louvri külastus ning üldised reisimuljed. Sündmused hakkavad arenema üsna aeglaselt sissejuhatuses kirjeldab autor lihtsalt tegelaste
elamused, subjektiivne, isiklik. Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium(ühe-vaatuseline koomiline lavateos), libreto (ooperi, opereti kirjanduslik alus), stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur (peatekst, kõrvaltekst): ekspositsioon (sissejuhatus), konflikti areng, kulminatsioon. Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Milline on zanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? uuritakse zanrilisust eraldi ilukirjanduses ja massikirjanduses Milline on zanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus)? Populaarsed zanrid (detektiivromaan, vestern, kriminaalromaan jne). Need on
Stritsel muidugi kukub põrandale ja ka lillede ja vaasiga on äpardusi, sest kuidas võiks miski normaalselt kulgeda, kasvõi hetkeks? Selleks Kivirähk võimalust ei jäta. Ja siis hakkab vanatädi oma rusuva jutuga pihta, ning seda voogu juba ei peata, see seisab teistest tegelastest ja ülejäänud loost vaat et eraldi, see tähendab, et puutepunktid on küll olemas, aga üldiselt elab ja liigub vanatädi nii loos kui ka metatasandil täiesti omaette. Mõned näited: „Mis mina ikka elan, minul on aeg ära surra“; „Kellele minusugust vanamutti vaja on? Mitte kellelegi.“ (Mille puhul Margit üritab teda takistada, hääles „halvasti varjatud tüdimus“ - ma usun, et kui seni Margiti tegelaskuju veel lugejale lõplikult pinda ei käinud ja nõme ei tundunud, siis siinkohal küll...) Ja vanatädi laob järjest ette suvalisi omavahel mõningases seoses veidrusi, õnnetusi ja muid hädasid
" Tema lõppematu alkoholilembus saab ka lõpus nii Popile kui temale endale saatuslikuks. Isand ning Huhuu on pigem lamedad tegelased ning Popi on sügav tegelane. Tema maailmavaateid ning tundeid kirjeldatakse detailselt, samal ajal kui Isanda kohta väga palju informatsiooni ei jagata. Jutustaja on selles teoses heterodigeetiline ehk omab juurdepääsu kõikidele sündmustele ja tegevuskohtadele ning on loost väga hästi informeeritud, kuid ei asu jutus sees, vaid seisab väljaspool lugu. Jutustaja tundub olevat Popi suhtes väga kaastundlik ning suhtus kerge põlgusega Huhuu-sse. Kogu teos jutustataksegi just jutustaja vaatevinklist. Minu arvates mõjutab jutustaja vaatepunkt ning teose struktuur vägagi teksti tähendust. Kui jutustaja oleks olnud hoopis teksti sees ning teos oleks kirjutatud näiteks Huhuu vaatenurgast, ei oleks ta kindlasti kirjutanud nii pikalt sellest, kui hea ja hooliv on Isand ning, kuidas talle meeldib,
Teose sündmustik toimub 1830. Aastal. III. Teose tegelaskond Kui välja arvata vähem tähtsad tegelased, siis on teose tegelaskond suhteliselt väike. Probleemistiku keskpunktis on José ja Carmen. Kõige omapärasem tegelane on kindlasti Carmen. Ta oli mustlane, kuid ilusam kui kõik tema rahvusest naised. Carmeni iseloom oli aga keeruline ning ta oli väga salakaval. Teised tegelased nagu näiteks jutustaja ja José olid tüüpilised. Neil puudusid erilised ja meeldejäävad tunnusjooned. Põhilise tegelaste grupi moodustavad salakaubavedajad, kelle hulka kuuluvad ka José ja Carmen. Vähem tähtsad tegelaste grupid on mustlased, sõjaväelased ning ka Carmeni ohvrid. Omaette grupi võiks moodustada tegelikult jutustaja, kuna ta oli teoses eraldiseisev isik ja ei puutunud otseselt põhi sündmustikku. Peategelased olid José ja Carmen
kõrval võib rääkida ka tegelase sisekonfliktist, milleni viivad vastuolulised tunded, kired, kalduvused ning kohustused ja moraalsed veendumused. Intriig teose sündmuste kulg tegevuste ja vastutegevuste ahelana Moto teisest kirjandusteosest valitud juhtmõte, mis selgitab peatüki või kogu teose ideed, tõstab esile olulist. Raamjutustus, -novell, -romaan kompositsioonivõte; üks jutustus sisaldab endas veel teise jutustuse või terve seeria jutustusi. Tegelaseks jutustaja, kes on kõrvaltvaataja rollis. Jutustaja esinemine ja tema seisukohad, arvamused, mis esitatakse teose alguses ja lõpus, raamivad teost. Nt Boccaccio ,,Dekameron". KIRJANDUSE PÕHILIIGID Liik ehk zanr on väljakujunenud struktuuri ja sisutunnustega kirjandusvorm. Nt eepika zanrideks on eepos, romaan, jutustus, novell jne. Igal zanril võib omakorda olla alazanre ehk zanritüüpe, nt romaanizanril arenguromaan, kiriromaan. 20.sajandil piirid eri zanride vahel
vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia , komöödia , draama , kuuldemäng , intermeedium , libreto , stsenaarium , aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare ’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos , romaan, jutustus, novell , muinasjutt , laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid: romaan (sh. realistlik romaan, modernistlik romaan, postmodernistlik romaan), novell, laast, essee, autobiograafia . Klassikalises määratluses värsivormis (nt. Homerose eeposed ), tegelasteks kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamasti ‘temavormis’ ( kolmandas isikus ), pikem
teos kuulub. Antiikkultuurist pärit põhižanrid: 1) lüürika(sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka) Tähtsus suurenes romantismiperioodil Luuletaja kogemuse vahendus, Sisemaailma elamused, Subjektiivne, isiklik, Lüüriline luule: üks mulje, idee või sündmus), Narratiivne luule (lüroeepika): süsteemselt arendatud süžee 2) eepika (proosa). Nii proosa kui värsivorm Žanrid: nt. eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast, Proosažanrid: romaan, novell, laast, essee, autobiograafia, Klassikaliselt värsivorm, tegelased: kangelased. Kolmandas isikus, pikem narratiiv, Välismaailma kirjeldamine, Keskmes objektiivne > väline pilt, olnud või arenev sündmus 1 3) dramaatika (tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
