PROOSATEKSTI ANALÜÜS Popi ja Huhuu (0)

Proosaanalüüs
Friedebert Tuglas
,,Popi ja Huhuu ’’
Friedebert Tuglase hästi tuntud novell ,,Popi ja Huhuu’’ pajatab meile loo ühest sõbralikust ja truust taksikoerast ning tigedast ahvist -elajast, kes on vastu tahtmist sunnitud jagama ühist elupinda. Lühijuttu saab pidada surematuks, kuna tegevust, mis loos toimub, saab kohandada igale ajastule ning vaatamata sellele, mis vanuses isik seda loeb ning mis iganes ajaperioodil – säilib novelli mõte ikka sama aktuaalsena. ,,Popi ja Huhuu’’ on eesti novelliklassika üks tõlgituim ja taastrükituim teos, mille valmimist kahe päevaga inspireeris Tuglase Pariisis Seine ’i kaldal asuva Louvri külastus ning üldised reisimuljed.
Sündmused hakkavad arenema üsna aeglaselt – sissejuhatuses kirjeldab autor lihtsalt tegelaste tegevusi, tutvustab lugejatele ruumi, kus sündmustik arenema hakkab. Arvestades teose tegevustiku kulmineerumist on narratiiv klassikaline ehk suletud, kuigi novellis ei pruugi kõik sellele narratiivitüübile vastavad omadused välja tulla ning teos ei ole ka realistlik . Sõlmitusele vastab Isanda põhjendamatu lahkumine kodust, mis käivitaski tegelikult kogu sündmustiku, kusjuures see kujutab ellipsit ehk tegevust või sündmust, mida tekstis ei kirjeldata. Autor jätab lugejale fantaseerimise jaoks ruumi ’’unustades’’ lisada selgitusi sellest, miks oli Isand viimasel ajal olnud tusane ning miks ta oma vabaduses ning puuris olevaid koduloomi nii mõtlemata üksipäi jättis. Pinge tõusu iseloomustab Huhuu puurist välja pääsemine, mis põhjustab Popis hulgaliselt negatiivseid emotsioone. Ammuseid vaenlasi ei eralda üksteisest enam ükski puur, nad on jäänud kahekesi üksteise seltsi oma väikestesse maailmadesse. Popit pole enam keegi kaitsmas ning Huhuud pole keegi peatamas. Kätte jõuab kulminatsioon , kus Huhuu käitumine mõjub Popi tillukesele vaimule laastavalt. Pidevalt laamendades, koera terroriseerides ning Isanda voodis tema riietes magades on Huhuu põhjustanud Popi konstantset hõljumist reaalsuse ning väljamõeldud hirmsa ulmelisuse vahel. Pöördes kirjeldatakse Popi harjumist oma uue ’’Isandaga’’, kuna vaene koer oli lõppude lõpuks leppinud sellega, mis ümberringi toimub ning lakanud vahet tegemast reaalsusel ning väljamõeldisel, kuna Huhuu ei olnud enam sugugi nii agressiivne kui varem. Vastupidi, ta andis Popile süüa ning vahepeal isegi poputas ning silitas teda, nagu kunagi varem oli seda teinud päris Isand. Lõpus saab lõpp-pinget ning lahendust kokku võtta – Huhuu leiab köögist kasti, mis on ilmselt täidetud mingisuguse lõhkeainega ning selle maha visates lendavad mõlemad tegelased eri suundadesse laiali ning maja, mis oli koduks kõigile sündmustele, variseb kokku.
Novelli jutustaja on heterodigeetiline, kuna ta asub väljaspool lugu. Jutustaja vestab tekstis toimuvat läbi Popi vaatepunkti, justnimelt läbi koera perspektiivi on sündmused antud kirjandusteoses esitatud ning fokusseeritud . Ka teose tegelasi kirjeldatakse läbi Popi vaatevinkli – nii seletab jutustaja lugejaile koera mõtteid, kui Isand tuli hommikul Popit silitama: ,,Kui hea oli ometi Isand, kui seal tema ees istus, must kuub põrandal voltis! Ta nägi vaevalt ta pehmet naeratust hommiku videvikus .’’ Huhuud kirjeldab jutustaja läbi Popi nägemuse näiteks järgmiselt: ,,Popi vaatas pilusilmi oma seltsilise poole, pea maha painutatud. … Kes on Huhuu? küsis ta eneselt mitmendat korda. Ta tundis ennast – ta oli Ise. Ta teadis ja tundis ka Isandat. Ta teadis ka teisi võõraid koeri ja võõraid isandaid. Aga kes oli Huhuu? … Ta sõrmed olid kõhnad, õrnad ja süsimustad, nagu oleksid tal peened nahkkindad käed olnud. Kõrbhallid karvad katsid kogu ta keha. … Isegi ta nägu oli karvane , ja selle pärast ei saanud iial aru, mida ta mõtles, kas ta rõõmus või kurb oli. … Ta oli kahtlemata halb. Mitte muidu poleks Isand teda puuris pidanud.’’ Koer ilmselgelt ei mõista oma elukaaslasele peale vaadates, et tegu võib olla ahviga, samas kui inimene oleks selle kohe ära tundnud . Lähtudes sellest, et jutustaja pajatab lugu läbi koera silmade ning teos on jutustatud läbivalt ühest vaatepunktist, on jutustaja teadmiste haare üsna väike, kuna ta ei saa jutustada rohkemast kui näeb ja läbi elab Popi.
Kuigi selle romaani keskne kuju on Popi, on temast väga vähe informatsiooni – teda pole detailselt kirjeldatud ei vaimselt ega ka füüsiliselt. Seega on taksikoer lame tegelane, nagu ka Isand, kes kohe alguses vaateväljast kaob. Huhuud on väliselt kirjeldatud rohkem kui Popit ning see on ka seletatav : kuna jutustaja pajatab lugejaile koera enda vaatepunktist, siis on ka loogiline, et Popi pole end võib olla kunagi näinud, isegi mitte peegeldusest. Järelikult teab jutustaja rääkida Huhuu välimusest rohkem kui koera omast. Julgen oletada, et Huhuu on novelli ainuke sügav personaaž, kes muutub teose lõpuks. Alguses oli pärdik alandlikult puuri sees kinni – teda koheldi üsnagi karmilt, söögiks anti vaid juurikatest ülejääke. Ilmselt oli Huhuu sellist käitumist ära teeninud , olles väga agressiivne. Kui aga kõnealune tegelane vangistusest välja pääses, hakkas ta muutuma . Esialgu käitus samuti agressiivselt ning ülemeelikult, lõpuks, alkoholi mõju all, hakkas leebemaks ning leplikumaks muutuma. ,,Nüüd ei kartnud Popi enam Huhuud. Nad magasid ühes ja soojendasid teineteist. Purjus Huhuu otsis Popi pead ja Popi lakkus ta käsi.’’
Mina leian, et novelli mõte on küllaltki sügav. See pani mind mõtlema selle üle, et isegi inimene, kes elab külluses, võib millegi halva juhtudes sellega aja möödudes leppida, üritamata olukorda muuta. Sel momendil , kui inimene hakkab allaandlikult leppima halvaga , muutub tema elu aina sandimaks. Näiteks kui konnad asetada keevasse vette, jätavad nad kohe elava maailmaga hüvasti. Kui aga asetada konnad külma vette, mis aeglaselt kuumaks läheb, harjuvad konnad aina kuumeneva veega ning lõpuks surevad, kuna keeva vee temperatuur on väljakannatamatu. Sama kurvalt lõppes ka novell, kuigi lugejad võivad ainult aimata, kas mõlemad tegelased said surma või neil õnnestus siiski pääseda. Justnimelt loo narratiivne struktuur, jutustaja positsioon ja vaatepunkt loovad sellise eripärase kirjatöö, mis on täis saladusi. Kuna novelli lõpp jäi minu meelest lahtiseks, andis see mulle mitmeks tunniks mõtlemisainet. Lühike, kuid väga hea lugemine.