Adolf Hitler esimeses maailmasõjas (0)

Adolf Hitler
Adolf Hitler (20. aprill 1889 Braunau Inni ääres, Austria-Ungari – 30. aprill 1945 Berliin , Kolmas Reich ) oli Austriast pärit Saksamaa poliitik ja Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) juht (1921–1945). Aastatel 1934–1945 oli ta Saksamaa diktaator ametliku tiitliga Saksamaa kantsler (1933–1945) ning tiitliga riigipea ("füürer ja riigikantsler"; 1934–1945).
Hitler osales Teise maailmasõja vallapäästmises, mis tõi Euroopas kaasa tohutu hävitustöö ning nõudis tagasihoidlike hinnangute järgi kokku umbes 50 miljoni inimese elu. Ta jättis õigustest ilma miljonid Euroopa juudid , mustlased , homoseksuaalsed inimesed ja puuetega inimesed ning laskis nad mõrvata. Selle tagajärjel kaotas elu miljoneid inimesi ja miljoneid küüditati. Niinimetatud Kolmanda Riigi diktaatorina laskis ta kõik opositsiooniparteid keelustada ning saata oma poliitilised oponendid koonduslaagrisse või tappa.
Hitler aitas luua sõjalis-tööstusliku kompleksi, mis võimaldas Saksamaal väljuda Esimesele maailmasõjale järgnenud majanduskriisist. Tema valitsemisaja kõrgpunktis oli tema kontrolli all suurem osa Euroopast.
Hitler oli karismaatiline kõnemees, keda peetakse üheks väljapaistvamaks riigijuhiks maailma ajaloos.
Kui sõda oli peaaegu kaotatud, sooritas Hitler Berliinis Führerbunker'is enesetapu.
Elulugu
Sebastian Haffner osutas raamatus "Märkused Hitleri kohta" ("Anmerkungen zu Hitler") "seletamatule kuristikule" diktaatori elu esimese ja teise poole vahel: "Kolmkümmend aastat oli ta silmapaistmatu hädavares; siis peaaegu kohe kohalik poliitiline suurus ja lõpuks mees, kelle ümber keerleb kogu maailmapoliitika." Selle seletamise teeb nii keeruliseks teine tohutu kuristik – nimelt Hitleri paremal juhul ühekülgsete annete ja tema tohutu (olgugi et hävitava) mõju vahel. Filosoof Karl Jaspers on natsionaalsotsialismi ajalugu nimetanud "hoiatuseks": "Oli võimalik, et see juhtus, ja see jääb alati võimalikuks". Ja võimalik oli see muuhulgas sellepärast, et banaalse iseloomuga , kuid segastest poliitilistest veendumustest fanaatiliselt haaratud inimene sai võimaluse tegelikkust oma ettekujutustele kohandada.
Lapsepõlv ja noorpõlv
Oma päritolust ja oma elust enne poliitikasse tulekut pärast Esimest maailmasõda tegi Hitler alati saladuse . "Nad ei tohi teada," ütles ta 1930 oma poliitiliste vastaste kohta, "kust ma tulen ja millisest perekonnast ma pärit olen". Oma vanemate ja vanavanemate kodukülad Austria Metsaveerandikus (Waldviertel) laskis ta suvel 1938, kohe pärast anšlussi evakueerida ja hävitada, et rajada sinna sõjaväepolügoon. Nähtavasti häbenes Hitler oma väikekodanlikku ja pealegi hämarat päritolu. Peale selle ei olnud Hitler enne sõtta minekut oma eluga midagi peale hakanud. See, mida ta raamatus " Mein Kampf " ise oma nooruse kohta räägib, on mõeldud eeskätt omamüüdi kujundamiseks ega ole seetõttu usaldusväärne.
Päritolu ja lapsepõlv
Adolf Hitler sündis 20. aprillil 1889 kell 6.30 õhtul võõrastemajas Gasthof zum Pommern Ülem-Austria väikelinnas Braunaus Inni jõe kaldal , mis on piiriks Austria ja Baierimaa vahel. Ta sündis tolliametnik Alois Hitleri ( 1837 –1903) ja tema abikaasa Klara (sündinud Pölzl) kuuest lapsest neljandana. Lastest jõudsid täiskasvanuikka ainult tema ja ta õde Paula .
Hitleri vanemad olid mõlemad pärit Waldviertelist Doonau põhjakaldal, umbes viiskümmend miili Viinist kirdes . Tema vanemad olid väidetavalt omavahel sugulased. Isa tõi ta ema Klara majja selleks, et too hoolitseks tema laste eest, sellal kui tema teine abikaasa, kes oli haige ja suremas, oli viidud mujale hooldusele. Kui Aloisi abikaasa suri, abiellus Alois Klaraga, olles mitu kuud katoliku kirikult eriluba oodanud. Oli ka viimane aeg, sest Klara oli juba nähtavalt rase .
Adolf Hitler lapsena
Alois Hitleri töö tõttu vahetas tema perekond sageli elukohta: nad kolisid Braunaust Passausse, Lambachi ja Leondingi Linzi lähedal. Oma leebesse emasse oli ta kiindunud , kuid oma isa kirjeldab Hitler raamatus "Mein Kampf" äkilise türannina. Tegelikult aga ei osuta miski sellele, et Alois Hitler oleks oma poega rangemalt kasvatanud kui tol ajal tavaks. Jääb mulje, et Hitler vihkas oma isa, kes armastas ranget korda. Ta kirjutab isast küll austavalt, kuid mainib lepitamatuid erimeelsusi poja elukutsevaliku asjus: isa soov oli, et Adolfist ei saaks kunstnik, vaid ametnik . Siiski ei ole tõenäoline, et tema kunstnikuambitsioonidel oli sellega palju pistmist (isa suri, kui ta ei olnud veel neljateistkümnenegi). Pigem oli asi selles, et isa ei olnud rahul tema kehvade hinnetega.
Hitler hindas isa juures seda, et taluteenija Anna Maria Schicklgruberi vallaspoeg, kes seni oli kandnud ema perekonnanime , võttis 1876 võõrasisa järgi perekonnanimeks "Hitler" (võõrasisa nime kirjutati küll "Hiedler"), lastes end pärast tema surma kiriklikult tema pojaks tunnistada. Tänaseni on selgusetu, kas Aloisi ema hilisem abikaasa oli Adolf Hitleri vanaisa. Igatahes ei ole möldrisell Johann Georg Hiedler oma isadust kunagi tunnistanud. Sellel on tähtsust ainult sellepärast, et Hitler polnud elu lõpuni oma päritolus kindel ning omaenese rassikriteeriumide järgi poleks tal olnud võimalik SA ega SS-i liikmeks saada. Hitleri oponendid on väitnud, et Hitleri asemel pidanuks ta perekonnanimi olema Schicklgruber.
"Mein Kampfis" püüdis Hitler end kujutada vaesuses ja puuduses kasvanud lapsena. Tegelikult oli tema isal täiesti küllaldane pension , mis lubas anda poisile head haridust. Õppinud viis aastat algkoolis, astus Adolf üheteistkümnesena 1900. aasta septembris Linzi reaalkooli, kus ta oli kaks korda sisseastumiskatsetel läbi kukkunud. Teda köitsid ja tema vaateid mõjutasid professor Leopold Poetschi antisemiitlikud ja pangermanistlikud loengud . 1903. aasta alguses Alois Hitler suri, aga tema lesk sai pensioni edasi. Adolf lahkus Linzi reaalkoolist 1904 , kuna tema koolitunnistus oli liiga keskpärane. Hitler oli varjanud ja ilustanud oma kehva edasijõudmist koolis, mille ta lõpetas ilma tavapärase küpsustunnistuseta. Tema haridus piirduski lõpuks hämaratest allikatest valimatult kokkuloetuga.

Esimeses maailmasõjas

Et Hitler ei vältinud sõjaväeteenistust kui niisugust, seda näitas asjaolu, et pärast Esimese maailmasõja puhkemist (augustis 1914) astus ta vabatahtlikuna Baieri sõjaväkke. 20. Baieri reservjalaväerügemendi "list" jefreitorina oli Hitler peaaegu kogu sõjaaja läänerindel. Ta oli Prantsusmaal ja Belgias sidemees . See oli ohtlik ülesanne, sest see tähendas kaeviku asemel vaenlase tule all olemist. Sõjaväes tundis ta ennast nagu kodus, täites ohtlikke ülesandeid, sai mitu korda haavata ning paistis sidemehena kaks korda silma, teenides ära II (detsember 1914) ja I klassi Raudristi (august 1918). Viimast autasu anti harva nii madala auastmega sõjaväelastele. Teda ei edutatud siiski isegi mitte allohvitseriks, nähtavasti arvati tal puuduvat juhivõimed. Sebastian Haffner nimetab seda rindekogemust ainsaks harivaks kogemuseks, sest hilisemas elus oli tal sõjandusest aimu.

Sõja ajal sai Hitler kirglikuks Saksa patrioodiks, kuigi ta ei olnud Saksamaa kodanik (kodakondsuse sai ta alles 1932).

Hitler I maailmasõjas

Kaaslaste hulgas ei olnud Hitler küll ebapopulaarne, aga nad tundsid, et ta ei jaga nende huve ega hoiakut sõja suhtes, ta ei hoolinud ei puhkusest ega naistest. Konrad Heiden kirjutab oma raamatus "Der Führer": "Me kõik kirusime teda ja leidsime, et ta on talumatu . Ta oli valge vares meie hulgas ja ei löönud kaasa, kui me sõda needsime."
1918. aastal, veidi enne sõja lõppu, viidi Hitler pärast gaasirünnakut Vorpommerni linna Pasewalki. Ajutise nägemiskaotuse, millepärast teda seal raviti, omistas Hitler ise silmade vigastusele sinepigaasist. Uuemad uurimused, mis toetuvad haigusloole, peavad aga ka võimalikuks, et tegemist oli alles hiljem tekkinud hüsteerilise reaktsiooniga Saksamaa kaotusele . Igatahes ravis Hitlerit sõjaväepsühhiaater, kelle diagnoosi kohaselt oli Hitleri näol tegemist psühhopaadiga, kes on juhtivale tööle täiesti kõlbmatu.

Igatahes oli võitmatuks peetud Saksa armee kaotus Hitlerile suur löök, mis traumeeris teda hingepõhjani. Hiljem väitis ta, et nördimuse tõttu sõja kaotuse ning "novembrikurjategijate reeturlikkuse" tõttu küpses temas otsus hakata poliitikuks. Hitleri meeleheide oli kindlasti seotud sellega, et ainus etapp tema elus, kus ta koges elu mõtestatust ning tunnustust, jõudis lõpule ning peaaegu 30-aastasena oli ta elus jälle perspektiivi kaotanud.

Poliitilise tegevuse algus

Hitleri poliitilistest ambitsioonidest esimestel kuudel pärast sõja lõppu pole midagi rääkida. Ta läks tagasi oma rügemendi kasarmusse Münchenis ning taotles esialgu ainult seda, et teda ei demobiliseeritaks. Ta laskis end mitu korda valida üheks oma rügemendi usaldusisikutest ning oli omamoodi sidemees Baieri sotsialistliku peaministri Kurt Eisneri revolutsioonilise nõukogude valitsusega. Pärast Eisneri mõrvamist tekkinud segaduse ajal ei asunud Hitler ei nõukogude vabariigi ega ka Vabakorpuse poolele.

Pärast nõukogude vabariigi kukutamist asus ta tööle Müncheni riigikaitsevalitsusse, et nuhkida parteide ja ringikeste (tol ajal tekkis neid nagu seeni pärast vihma) üritustel. Samal ajal saadeti Hitler propagandakõnelejate õppustele. 12. septembril 1919 käis ta esimest korda lukksepp Anton Drexleri poolt asutatud Saksa Töölispartei ( Deutsche Arbeiterpartei; DAP) koosolekul. See partei propageeris ksenofoobseid, antisemiitlikke ja pseudosotsialistlikke ideid. Hitler võttis kohe debattidest osa ja paistis välja oma oraatoritalendiga. Esimest korda avastasid tema ise ja tema kaaslased temas ande kuulajaid köita ja emotsioone tekitada. Tal oli ebatavaline talent , mis võimaldas väljendada kõige labasemaid eelarvamusi ja vihameelt kõige meeldivamal demagoogilisel moel. Drexler värbas ta samal päeval, ning oma ülemuste (kelle hulka kuulus hilisem SA juht Ernst Röhm) ülesandel astus Hitler 19. oktoobril 55. liikmena DAP-sse. Tema liikmenumber 555 tuli sellest, et too väike poliitikaklubi alustas oma liikmete nummerdamist 501-st, et suuremana näida.

Et Hitler meelitas oma kõnedega ligi üha enam kuulajaid ja liikmeid, muutus ta parteile varsti asendamatuks. Algul tegutses ta parteis propagandajuhina ning osales kevadel 1920 DAP 25-punktise programmi väljatöötamisel. Tema pealekäimisel nimetati partei ümber Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks (NSDAP). Kui ta 31. märtsil 1920 lõpuks sõjaväest vabanes, suutis ta juba ära elada oma kõnemehehonoraridest. "Õllekeldriagitaatorina" oli ta parteile hädavajalik. Seda ära kasutades võttis ta juulis 1921 vanalt parteijuhtkonnalt võimu ning saavutas ultimaatumi abil enda valimise NSDAP esimeheks. Hitler oli nüüd kohaliku tähtsusega poliitik, kes aga väljaspool Baierit ajas pigem naerma kui hirmu nahka.

Austerlasest Saksamaa kodanikuks

1932. aastal toimunud presidendivalimiste eel kavatseti Hindenburgile vastukandidaadiks esitada ka Adolf Hitler, kellel aga oli takistuseks Austria päritolu ning Saksamaa kodakondsuse puudumine. Väljapääsuks oli kiire kodakondsuse saamine Saksamaa riigiteenistusse astumise eest. Hitler astus Hermann Göringi kaasabil teenistusse Braunschweigi liidumaa majandusesinduse nõunikuna Berliinis. 24. veebruaril 1932 määrati Adolf Hitler ametisse, 26. veebruaril andis ta ametivande ja 4. märtsil läks ta juba erru: 8 päevaga saavutas ta Saksamaa kodakondsuse ning legaalse võimaluse osaleda Saksamaa poliitikas.

1932. aasta Saksamaa presidendivalimised

1932. aasta Saksamaa presidendivalimistel osalesid esimeses vooruus senine saksamaa president Paul von Hindenburg , NSDAP esindaja Adolf Hitler, Saksamaa Kommunistliku Partei esindajana Ernst Thälmann ning konservatiivsete monarhistlike parteide esindajana Theodor Duesterberg (Deutschnationale Volkspartei, DNVP).
Valimiste esimese vooru tulemusena sai Hindenburg 49,6%, Hitler 30,1%, Thälmann 13% ja Duesterberg 7% häältest.
Valimiste teises voorus võitis presidendivalimised Hindenburg, kes kogus 53% häältest, teda toetasid ka sotsialistid , protestivaimust Hitleri vastu.
Adolf Hitler