Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Aare Toikka „Faust“". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
faust, näitleja, doktor, aare, toikka, näitlejad, lavastus, soots, doktori, mefisto, lavastaja, meelis, tanel, lavastuse, stseen, teatrietenduse, retsensioon, käisin, friedrich, wolfgang, marlowe, ainetel, goethe, õpetlane, eakas, visuaalselt, toetub, filmikunsti, seisis, ahvatlev, väljakutse, teistsugune, pihta, margo, teder, lühikese, soliidneRetsensioon "Faust" Käisin 12. novembril Kuressaare Linnateatris vaatamas Aare Toikka lavastust "Faust". See on uues võtmes tehtud dramaatiline näidend, mis räägib vanamehest nimega Faust, kellel on aastatega tekkinud kopsakas teadmistepagas. Paraku pole mees leidnud midagi, mis suudaks inimkonda täielikult aidata. Taevas sõlmivad Jumal ja Kurat Fausti hinge peale kihlveo. Mefistofeles pakub Faustile noorendavat võlujooki ning mõjutab teda võrgutama ja petma süütut Margaretat. Lõpuks noor neid hukkub ja Faust ei suuda teda päästa. Lavastaja Aare Toikka on teinud minu arvates suurepärast tööd. Ta on suutnud vaatajateni tuua midagi enneolematut ja fantastilist
,,Hea, Paha ja Inetu" 20. detsembril oli mul hea võimalus minna Rahvusraamatukogu teatrisaali vaatama VAT Teatri etendust ,,Hea, Paha ja Inetu". Teatritüki aluseks on Sergio Leone 1966. aasta film ,,The Good, The Bad and The Ugly". Etenduse lavastaja ja dramatiseerija on Aare Toikka, kunstnik Kaspar Jancis ning muusikaline kujundaja Mart Soo. Osades on Melis Põdersoo, Tanel Saar, Margo Teder ja Ago Soots. Makaronivesterni lavajastaja Aare Toikka on sündinud 1965. aastal Viljandis. 1987. aastal lõpetas ta Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna reziikateedri lavastajana. Samuti on ta õppinud mõnda aega ka Eesti Muusikaakadeemia lavakunstikateedris. Ta on VAT Teatri asutajaliige, näitleja ja lavastaja ning alates 1993. aastast VAT Teatri juhatuse liige ja kunstiline juht. Veel on ta kirjutanud luuletusi ja laulusõnu, publitsistikat, näidendeid,
tegutseb ka tema teatritrupp. Ta on oma teatrikompanii looja ja kunstiline juht, oma trupiga annab ta etendusi kogu maailmas. Zohneri klassikaliste teoste ebaharilikud lavatõlgendused on toonud talle mitmeid auhindu. Misantroobi lavalahendus oli oma lihtsuses esmapilgul küll koomiline, ent tegelikult väga efektne. Osades kokku oli 6 näitlejat ja seda kokku 11.erinevas rollis. Alceste-Tanel Saar .Phililinte Meelis Põdersoo,Orononte-Ago Soots.Celimene-Elina Pähklimägi.Eliante,Arsinoe,Basque,Aukohtu käskjälg ja Dubois-Katariina Lauk.Acaste-Ago Soots. Etendus rääkis sellest,et Celimene oli paljude meeste lemmik ning sellepärast oli tal ka palju austajaid .Tema suurimateks austajateks olid ,aga Oronte ja Alceste .Ise ta,aga ei teadnud,kas ja keda ta armastab.Etendus keerleski selle ümber kes kellega kokku jääb ja kuidas kellegile kätte maksab
tegutseb ka tema teatritrupp. Ta on oma teatrikompanii looja ja kunstiline juht, oma trupiga annab ta etendusi kogu maailmas. Zohneri klassikaliste teoste ebaharilikud lavatõlgendused on toonud talle mitmeid auhindu. Misantroobi lavalahendus oli oma lihtsuses esmapilgul küll koomiline, ent tegelikult väga efektne. Osades kokku oli 6 näitlejat ja seda kokku 11.erinevas rollis. Alceste-Tanel Saar .Phililinte Meelis Põdersoo,Orononte-Ago Soots.Celimene-Elina Pähklimägi.Eliante,Arsinoe,Basque,Aukohtu käskjälg ja Dubois-Katariina Lauk.Acaste-Ago Soots. Etendus rääkis sellest,et Celimene oli paljude meeste lemmik ning sellepärast oli tal ka palju austajaid .Tema suurimateks austajateks olid ,aga Oronte ja Alceste .Ise ta,aga ei teadnud,kas ja keda ta armastab.Etendus keerleski selle ümber kes kellega kokku jääb ja kuidas kellegile kätte maksab
Sokrates Arvustus Lavastus rääkis Sokratesest, kellest sai antiikaja demokraatliku Kreeka ohver. Sokratese lavastaja ja autor Aare Toikka tegi ära imelise töö, et teos Vat teatri laval vaatajateni tuua. Näitlejate valikuga oli tabatud täpselt kümnesse. Minu lemmikuks kujunes Katariina Unti meisterlikus rolle kiirelt vahetada ja nendesse sisse elada. Etendus oli haarav ja huvitav. Lavastuse juures kõige meeldivam ja teistsugune oli see, kuidas näitlejad tulid vahepeal rollidest välja ja suhtlesid publikuga, ning see kuidas publik oli osa lavastusest. Seda, et etendus mind teisiti mõtlema pani ei saa ma öelda, sest pigem mõtlen ja näen maailma samamoodi nagu Sokrates. Eriti meeldis mulle see kuidas ta ütles, et „ Ma tean ainult seda, et ma midagi ei tea.“ Enne esimese vaatuse lõppu, kui Sokrates (Raivo Trass) hakkas värisema, tekkis hirmutunne, et kas temaga võib midagi juhtuda. See jäigi
annab ta etendusi kogu maailmas. Zohneri klassikaliste teoste ebaharilikud lavatõlgendused on toonud talle mitmeid auhindu. ''Misantroobi'' lavalahendus oli oma lihtsuses esmapilgul küll koomiline, ent tegelikult väga efektne. Teost etendasid kuus näitlejat kokku üheteistkümnes osas. Peaosades olid Tanel Saar Alcestena ja Elina Pähklimägi Céliménena. Enim osi oli täita Katariina Laugil, kes mängis kokku viite tegelast. Philintet, Alceste sõpra mängis Meelis põdersoo, Ago Soots täitis Oronte ja Acaste osa, Margo teder mängis Clitandret. Céliméne oli paljude austatu, Alceste ja Oronte armastatu. Ise ta eriti ei teadnudki, kas ja keda tema armastab. Etendus keerleski selle ümber, kes kellega kokku jääb ja kellele kuidas kätte maksab. Osatäitjad olid väga head, mida muud ka professionaalsetelt näitlejatelt oodata. Näoilmed ja kehakeel olid sellise minimalistliku kujunduse juures väga
Arvustus: "Pal- tänava poisid" fotograaf: Rait Avestik Lavastus põhineb ungari kirjaniku Ferenc Molnari romaanil "Pal- tänava poisid", mis ilmus 1906 aastal. Etenduse lavastas Aare Toikka. Tema lavalugu on VAT Teatri mängukavas alates aastast 2004. Lavastuses mängisid Meelis Põdersoo (näidendi tegelased: Ernö Nemecsek, esimene vanamees, puna- särklased jt), Mihkel Kaabel (näidendi tegelased: Janos Boka, teine vanamees, Weisz, Richter, Kolnay, Pasztor jt), Martin Kõiv (näidendi tegelased: Derzsö Gereb, Kolmas vanamees, õpetaja Racz, Leszik, Gerebi isa jt), Maarius Pärn (näidendi tegelased: Feri Ats, neljas vanamees, Csonakos, Leszik jt).
Kui midagi liigutada taheti siis võeti see ese kujutletavalt oma kohalt ja pandi mujale, vana koha peale tõmmati rist. Samuti pidi kõigi tegelaste riietel olema väike taskuke kriidi tarbeks. Tegelaste riietus sobis üldise rahulikes toonides miljööga. Positiivne oli ka see, et kõigil tegelastel olid nimed peal, see tegi jälgimise lihtsamaks. Etendusel puudus muusikaline kujundus, kõik helid tekitasid näitlejad ise. Näitlejate töö oli suurepärane. Eriti tubli oli Katariina Lauk. Ta mängis viie tegelase osa ja kõik need olid täiesti omanäolised. Samuti oli tema kleidilahendus väga leidlik. Seda sai sättida mitut erinevat moodi, et iga tegelane ikka teistest erineks. See tegi jälgimise lihtsamaks. Peaosades olid Alceste ja Céliméne, keda kehastasid Tanel Saar ja Elina Pärnamägi. Nende esituses oli efektne vahepeal teksti kõrvale käiv aktopaatika
kes oli nii kirjanik kui ka teatriuuendaja.. “Mirandolina" on Itaalia kaasaegse näitekirjanduse isa ja valgustusaegse euroopa teatri ühe tähenduslikuima meistri olulisemaid teoseid. VAT-teatri etenduse lavastaja oli Giorgio Bongiovanni, kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Sander Põllu, lavastaja assistent Auri Jürna, lavameister ja tehnik Raul Õitspuu, grimeerija Helga-Aliis Saarlen. Osades mängisid Katariina Unt, Peeter Tammearu, Margo Teder, Ago Soots, Tanel Saar, Lauli Otsar ja Liisa Saaremäel (EMTA lavakunstikooli tudengid) ning Meelis Põdersoo. Tegu oli komöödiaga, mis rääkis võõrastemaja perenaisest Mirandolinast, kes oli universaalne naiselikkuse sümbol, keda kõik võõrastemaja meeskülalised armastasid. Mehed hellitasid teda nii kingituste kui vahetu tähelepanuga, mille Mirandolina kõik viisakusest vastu võttis. Vaid üks härra nimega Ripafratta kuulutas end naiste võltsnaeratuste vastu immuunseks, mis seadis omakorda
teda oma põhimõtteid unustama panna. Tegevus toimub kogu aeg ühes kohas, Célimène majas. KUMU Auditooriumi prostseeniumlava sobib etenduse jaoks suurepäraselt. Lavastaja ja lavakonstruktsioonide teostaja said minu silmis kõrged hinnangud. Lavakujundus oli abstraktne ja minimalistlik. Kasutusele võeti tahvli materjal ja kriit. Toa sisekujundus oli joonistatud. Näiteks kui mingi asi pandi lauale või visati maha, siis näitlejad kiiresti visandasid selle vastavale kohale. Selline modernne lähenemine oli minu meelest publikule väga vastuvõetav. Publik paiknes saalis astmeliselt, seega ka ülemised read olid võimelised nägema joonistusi ning lugema seletusi, mida visandatud ese endast kujutab. See võimaldas säilitada pidevat kontakti näitleja ja publiku vahel. Värvilahendus oli samuti tagasihoidlik. Mustad, hallikad ja valged toonid domineerisid terve etenduse vältel
,,Misantroop" Jean-Baptiste Poquelin (Moliere 1622-1673) Võru Kultuurimajas Kandles etendus 28. jaanuaril VAT Teatri lavastuses ,,Misantroop", mille on kirjutanud prantsuse näitekirjanik Moliere, kodanikunimega Jean- Baptiste Poquelin ja tõlkinud August Sang. Misantroop (kr. misantropos) tähendab tõlkes inimeste vihkajat või inimpõlgurit. Etendus algas kell seitse õhtul ja osalisi etenduses oli üksteist, näitlejad oli, aga kuus. Alceste`d, Celimene`i ühte austajat mängis Tanel Saar, kes oli kirjanik ja ühtlasi ka misantroop. Celimene`d, kes oli aadliku tütar ja kes oli ka väga ilus ning kellel oli kolm armunud kosilast, mängis Elina Pählimägi. Oronte, kes üritas kirjutada luuletusi ja sellega Celimene südant võita, mängis Ago Soots. Ago Soots mängis veel Acasted, kes oli Pariisis tähtis markii. Kolmas Celimene austaja oli Clitandre, kes oli samuti markii. Clitandre osa
BRAND Käisime klassiga 27. oktoobril VAT Teatris vaatamas etendust „Brand“. Tegemist oli Henrik Ibseni näidendiga, mida lavastas Ingo Normet ja osades olid Ivo Uukkivi, Katariina Unt, Tiia Kriisa, Liisa Pulk, Tanel Saar, Margo Teder, Ago Soots ja Meelis Põdersoo. „Brand“ on esimene Ibseni näidend, mis jõudis eesti lavadele. Henrik Ibsen on kirjanik, kes on pühendunud draamale. Tema kuulsamad teosed on „Peer Gynt“ (1867) ja „Brand“ (1866). Tema jaoks ei olnud vajalik luua uut draamavormi, ta tahtis viia vana täislikkuseni. Ibsen oli väga põhjalik kirjanik ja kulutas saja leheküljelise teose kirjutamiseks vähemalt ühe aasta, üldiselt rohkem. Ta soovis jõuda perfektse tulemuseni ja pühendas oma elu teostele
„Faust“ on tehtud Jules Barbier’ ja Michel Carré libreto Carré näidendi „Faust ja Margarita“ ning Johann Wolfgang von Goethe värsstragöödia „Faust“ ainetel. Antud ooperi sisu oleks olnud väga segane, kui me poleks seda varem kirjanduse tunnis läbi töödelnud. Sellegi poolest jäid mõned kohad siiski segaseks. Üldiselt oli etenduses palju emotsioone- leidus rõõmu, kurbust, viha, kirge jne. Lugu rääkis rahutust Faustist, kes on masenduses teadlane. Faust on doktor, kuid ta arvab, et ta ei tea inimestest tegelikult mitte midagi. Taevas sõlmivad Jumal ja Kurat (Loe: edaspidi Mefistofeles) lepingu, et Mefistofeles ei suuda Fausti saatuse käikudelt kõrvale juhtida. Aga siiski suudab Mefistofeles Fausti palju juhtida. Kontserdisaalis oli kaks rõdu, millest ühel oli ka minu istekoht. Üleüldse, minu istekoht oli täpselt ukse kõrval, kus vahepeal inimesed keset etendust väljusid ning minu kõrval istus veel
Grete Vendel 8.a klass 12.04.2014 VAT Tearti „Kirjaklambritest vöö“ Retsensioon Käisin vaatamas 8.aprillil Kuressaare Linnateatris lavastust „Kirjaklambritest vöö“.Lavastuse autoriks on Rein Agur. Loo peategelane Kati (Katariina Ratasepp) on pealtnäha tavaline mässumeelne teismeline, kes kolis Inglismaalt Eestisse.Ta joob, suitsetab, talle meeldib pidutseda ja mõnuaineid pruukida.Tema klassivennal, austajal ja heal sõbral Juhanil (Meelis Põdersoo) on Kati elus suur roll.Poisist saab Kati poisssõber ja kuna Kati vanematel pole tütre jaoks aega, on Juhan temaga palju koos.Isa (Margo Teder) on inglane ning räägib inglise aksendiga, mis mulle isiklikult väga meeldis.Isal polnud aeg
Etendusest “Dekameron” Külastasin 11.10.2019 VAT Teatrit ning etendus, mida huviga jälgisin, kandis nimetust “Dekameron”. Vaatemängu autor on Giovanni Boccaccio, dramatiseerija ja lavastaja on Aare Toikka ning kunstnikuna andis panuse Illimar Vihmar. Samuti ei puudunud menutükist muusikaline ega koreograafiline osa ning heliloojana tegutses Veiko Tubin ja koreograafina Tanel Saar. Osatäitjaid selles etenduses oli kahe grupi peale kokku 12, kummaski 6, üks trupp oli nimega Basiilik ja teine Apelsin. Mina kogesin Basiiliku näitetrupi esinemist ning osatäitjateks olid Karolin Jürise, Maarja Tammemägi, Henessi Schmidt, Silva Pijon, Stefan Hein ja Mathias-Einari Leedo.
Etenduse ''Robinson & Crusoe'' analüüs Tegemist on Daniel Defoe romaani ,,Robinson Crusoe,, sarnase seikluslooga, mis põhineb kahel mehel, kes kohtuvad keset merd ning ei tunne sõnagi üksteise keelt. Näidend on jäljendatud Itaalia teatrimeeste Nino d'Introna ja Giacomo Ravicchio omaaegse lavastsenaariumi järgi. Osades on Meelis Põdersoo ja Ago Soots, kelle karakteriteks on kaks meest, kelle nime etenduse ajal teatavaks ei tehta. Lugu võtab aset keset merd oleval korstna ja aknaga oleval katusel, kus mehed peavad hakkama saama väikese territooriumi ja piiratud varustusega. Lava kujundus on lihtne ning hästi läbi mõeldud, koosnedes kerge nurga all olevast katusest, millel on näha korsten, vihmavee toru ja üks aken. Katuse kõrval on ka väike elektriposti jupike, mida samuti mehed vahepeal ära kasutavad
Lood tegi meeldejäävaks rütm ja lauljate hääl, samuti teose sõnad ja sõnum. Lood sobisid konteksti suurepäraselt. „Silva“ on üks mu lemmikumatest operettidest peale „Savoy balli“. Tänu „Silvale“ sain kinnitust, et Mart Sander on väga hea lavastaja ning kunstnik. Lisaks sain teada, et Urmas Põldmale sobib väga nn „naistemehe“ roll (tal oli taoline osa ka „Savoy ballis“) ja ta oskab väga hästi näidelda. Ma jäin külastusega väga rahule, sest orkester ja näitlejad olid tõeliselt heal tasemel ja muusika oli vapustav.
Savoy Ball 13.novembril toimus Rahvusooperis Estonia operett/muusikal „Savoy ball“, mis on kirjutatud aastal 1932. Alfred Grünwaldi ja Fritz Löhner-Beda libreto, Mart Sanderi redaktsioonis. „Savoy ball“-i maailmaesietendus toimus 23.detsembril 1932a. Berliinis, Metropoli teatris. Eestis esietendus „Savoy ball“ 15.jaanuaril 2014a. Rahvusooperis Estonia. „Savoy ball“ opereti lavastaja ja ka kunstnik oli Mart Sander. Näitlejad, keda ma varem ka näitlemas olen näinud, olid Hanna-Liina Võsa ja Märt Avandi.Teised näitlejad, keda ma varem pole teatris kohanud olid Jana Volk, Andres Kask, Valentina Taluma, Martin Urve, Jaak Jõekallas, Mati Vaikmaa, Seili Loorits-Kämbre, Janne Ševšenko, Mart Laur, Maria Kais, Väino Puurat, Hedi Pundonen, Rene Alas, Airike Kolk, Maigret Peetson, Juuli Lill, Ksenia Bespalova. „Savoy ball“ oli väga elurõõmsa ja lõbusa sisuga operett. Tähtsamail kohal olid
foneetikaprofessor Henry Higgins sõlmib kihlveo lingvistist sõbra kolonel Pickeringiga, et suudab oma foneetikaalaste teadmiste abil panna Londoni alamklassi aktsenti rääkiva lilleneiu kõnelema kui hertsoginna. Järgneb vaimukas sündmusteahel, kus läbi pisarate ja naeru jõutakse hämmastava tulemuseni, mida keegi oodata ei oska. Minu jaoks tegi etenduse eriti huvitavaks ja põnevaks asjaolu, et sain kuulda, kuidas esitavad Eesti parimad näitlejad ja lauljad vanu, tuntud laule, mida olen enne ka enne mitmeid kordi kuulnud (raadiost, televiisorist jne ). Mulle (ja kindlasti ka paljudele teistele külastajatele) oli kõige meeldejäävam laul ,,Kui läheb libedalt", mida esitas Madis Milling (Alfred P. Doolittle ,Eliza Doolittle isa) koos oma kahe purjus sõbraga. Kuna laulule oli tehtud ka suurepärane ja väga vaimukas tantsu koreograafia (Eduard Korotini poolt), ei suutnud kindlasti mitte keegi saalis naerupisaraid tagasi hoida.
Retsensioon Käisin 27. oktoobril 2011 Kuressaare Kultuurikeskuses vaatamas etendust "Kihluspidu". Külla oli tulnud esinema Vana Baskini Teater. "Kihluspidu" on komöödia kahes vaatuses. Etenduse autor on Alan Ayckbourn, kes on sündinud 12. aprillil 1939. aastal Inglismaal. Ta on kirjutanud üle seitsmekümne näitemängu ja on väga tunnustatud autor. Aastal 2006 tabas maestrot osaline halvatus ja insult, mille tagajärjel oli ta sunnitud oma töökohalt, milleks oli Scarborough' Stephen Joseph Theater'i kunstiline juht, loobuma. Seal oli ta töödanud ligi kolmkümmend aastat. Hetkel ta ainult kirjutab ja lavastab näitemänge. Eestis tõi etenduse lavalaudadele Vana Baskini Teater. Olulisemad tegijad, kes näitemängu lavale toimetasid: teatri kunstiline juht - Eino Baskin, etenduse lavastaja Ivo Eensalu, kunstnik Mare Raidma, liikumisjuht Oksana Veselova ning tõlkija Jüri Karindi. Osades olid tuntud eesti
Martin leiab armastatu Alli (Piret Rauk) ja palju muud, mida tal linnaelus polnud. Siiski ei rahulda lihtne maaelu Martinit. Lõpuks hakkab mees ennusta jalgpallitulemusi, tekib kihlvedude sõltuvus, mis teda pikkamisi oma naisest Allist ning kasupojast eemale tõukab. ,,Kartulimoosi ehk Chelsea win" lavastajaks on Jaak Allik, kes on teinud taaskord väga head tööd, sest ta on leidnud minu arvates oma rollidesse ideaalselt sobivad näitlejad, kellele tekst on kohane. Siiski oli Alliku "Tapatöö jumal" kindlasti edukam, sest ei olnud nii lihtsameelne. Tänu väärt näitlejatele tõi Alliku lavastatud etendus õnnestunult ja iroonitsevalt välja tavaliste inimeste rumaluse ning vead. Lavastaja oli seadnud põhirõhu näitlejamängule, mis muutis selle vaatemängu veelgi nauditavamaks. Samuti oli rõhk ka materiaalsel osal. Kasutatud oli
Barokk ja klassitsim (17.saj.) KONSPEKT 10.märts. Maailmapilt: o Humanismi ammendus pettumine o loodus- ja täpisteadus o 1543 Kopernik avastas, et maa keerleb ümber päikese. o Reformatsioon o ,,Looduse raamat" Platon loodusfilosoofia (poeesia) o G. Bruno maksis oma tõekspidamiste eest tuleriidal o Campanella solaarid (teda ei toetanud G.Galilei ta arvas et loodusraamatud tuleb kirjutada matemaatilises keeles) o 16.saj. loodi Fausti kuju o Unkvisitsioon- G.Galileil käsiti kirikust lahti öelda o ,,muistsed" ja ,,moodsad" (kaasaeg vs. traditsioon) o Prantsuse Akadeemia kõige tähtsam koht prantsuse keele puhtuse säilitamiseks o Boileau antiik oli ideaaliks o Ch. Perrault ,,Punamütsike", ,,Sinihabe", ,,Saabastega kass" o Herodotes ajaloo isa 11.märts Klassitsismi filosoofilise idee võtab kokku prantsuse teadlasee Rene
suhelnud, nüüd hakkab see aga muutuma. Kogu asjale lisab särtsu Sharpay sekkumine, mis sugugi head ei too. Lavakujundus oli ülesehitatud väga lihtsalt: laval oli 2 ratastel ruumikest, mida vastavalt vajadusele sujuvalt näitlejate poolt pöörati, need täitsid väga hästi kõiki vajalikke funktsioone. Kord oli üks keemialabor ja teine lava, küll üks muusikaruum ja teine veel miski muu. Etendusele lisas liikuvust see, et näitlejad väga osavalt ruumikeste katustel ja seintel olevatel treppidel ja redelitel liikusid. Näitlejate kostüümid olid väga lihtsad ja tänapäevased. Iga tegelane riietud just talle iseloomulikult ja see sobis ka nn kamba stiiliga. Targad nägid välja nagu targad, kandes siis vajadusel kitleid ja selliseid asju. Peategelase Gabriella riietus oli üks vähem silmapaistvamaid, kuna ka tema stiil ja ilme pidi olema leebe ja armas. Korvpalli poisid kandsid tihti trenniriideid
Retsensioon ,,Haldjakuninganna" Käisin 09.11.2011 kell 19.00 koos paljude Nõo Reaalgümnaasiumi õpilastega Tartu Sadamateatris vaatamas Henry Purcelli ooperit ,,Haldjakuninganna". Ooperi aluseks oli William Shakespeare'i komöödia ,,Suveöö unenägu". Ooper etendus esimest korda 2.mail.1692 aastal Dorset Gardeni teatris Londonis, Eestis aga 5.veebruaril 2011 aastal Sadamateatris. Lavastaja, koreograaf, visuaalid Sasha Pepeljajev (Venemaa), muusikajuht ja dirigent Lauri Sirp, kostüümikunstnik Liisi Eelmaa, valguskujundaja Jaanus Moor, lavastaja assistent Merle Jalakas, repetiitor Marika Aidla, kontsertmeister Jaanika Rand-Sirp ja Irina Oja, koormeister Lilyan Kaiv, inspitsient Meelis Hansing. Osades mängisid Pirjo Püvi, Merle Jalakas, Alla Popova, Karmen Puis, Ivo Posti ja paljud teised. Muusikat mängis Vanemuise Sümfooniaorkester. Orkester oli väga tasem
Francesca oli hea saladuse varjaja, kuigi tal oli raske. Sellest hoolimata teadis ta, et kui sellest keegi teada saab, peab ta oma viga tunnistama ning miski ei pruugi olla enam endine. Selge on see, et Francesca abikaasa kahtlustas midagi, kuid see ei lõhkunud nende armastust. Lõpp ilus, kõik ilus nii oli ka selles etenduses. Kõik elasid vaikselt oma elu edasi, kuid Francescat piinas siiski see sügav kirg, mille oli jätnud temasse Robert. Mulle meeldis väga see kui pühendunult näitlejad enda osa mängisid. Emotsioonid jõudsid hästi minuni, tänu sellele sain etendusest täieliku naudingu. Tänu lihtsale lavakujundusele oli laval toimuvat hea jälgida. Minu jaoks oli laval toimunu romantika, kuid kes teab keskeas võib olla see reaalsus. Need tunded, mis laval olid, tekitasid külmavärinaid. Neid oli nii hästi tunda, näha ja tahes-tahtmata kujutasin ennast ette sellises olukorras.
Vanalinna Hariduskolleegium Hanna Laura Sarv 8.t Aare Laanemets Referaat Juhendaja Krista Nõmmik Tallinn 2017 Sisukord 1. Sissejuhatus.............................................................................................3 2. Elulugu.....................................................................................................4 2.1 Eluloo Sissejuhatus.............................................................................4 2.2 Laanemets enne "Kevadet"........................................
Mummi rollis oli Aime Käen ning mõtlesin, et on kaks võimalust ta kas võttis saarte murraku kursusi või ta räägibki nii. Kohati tekkis tunne, nagu mu vanavanaema oleks lavalaudadel taas ellu ärganud. Arvan, et selle murraku kasutamine andis talle tohutu eelise, sest tihti seostatakse saare elanikke just keelemurdega. Mardu ema Luigit mänginud Aili Salong oli minu arvates seekord lavalolijatest nõrgim. Ta ei olnud halb, aga teised näitlejad tegid paremat tööd. Siiski andis ka Salong, nagu kõik teisedki näitlejad, väga hästi Luigi olemust edasi. Ta oli naine, kes lihtsalt vantsis läbi elu, igatsedes armastust ja hoolimist ning tehes raskeid talutöid, samal ajal elust midagi võtmata. Salong suutis seda üsna hästi teha, kuigi tema naermine purjus olekus oli veidi üle pingutatud ning ei jätnud usutavat muljet. Leemeti osatäitja Hannes Prikk oli laval võrratu. Ta tegi üht keskmist purjus abielumeest nii
lavastatud näidendi probleemid tänapäeva noorele. Elmo Nüganeni lavatöö koosneb üheksast lühikesest pildist, millest seitse on novellid ja kaks lühinäidendid. Koos Linnateatri suurepäraste näitlejatega on ta põiminud need pildid kokku üheks tervikuks. Lavastuses näitlevad Argo Aadli, Epp Eespäev, Piret Kalda, Tõnn Lamp, Allan Noormets, Indrek Ojari, Andres Raag, Anne Reemann, Margus Tabor, Külli Teetamm, Mart Toome ja Andrus Vaarik. Kõik need näitlejad suudavad suurepäraselt oma tegelaskujude kaudu viia publiku ajas tagasi 1880. aastatesse. Kogu etenduse vältel suhtlevad näitlejad publikuga. Nad mõtisklevad koos vaatajatega ning tulevad ka lavalt maha publikule lähemale, et tekitada rohkem huvi tegelaskuju probleemi vastu. Lavakujundus on väga napp, kui välja arvata kergesti lagunevad toolid. Siiski sobib see napp lavakujundus väga hästi, kuna see jätab tähelepanu keskpunkti näitlejad.
Kindlasti mängib mingit rolli see, kellel lavastuse perioodil aega on ning kes osasse oma olemuselt (ja välimuselt) sobivad. Mõnikord on kindlalt teada, millist näitlejat mingisse rolli tahaks. Lavastaja töö näitlejatega saab alguse esimeses proovis, kui lavastaja seletab näitlejatele oma esialgset nägemust tulevasest lavastusest ning laseb näitlejatel näidendi teksti ette lugeda (või loeb selle ise ette). Prooviperioodil saavad näitlejad ise arvamust avaldada, valida lavastusse muusikat, pakkuda välja omapoolseid ideid jne. Kui näitlejatele jääb midagi arusaamatuks, tekib ummik vm, saavad nad lavastajaga koos arutada probleemi üle ning analüüsida tegelasi, lugu tervikuna. Noormets loodab väga trupi peale, et koos teha ja rääkida, arutada, hakata koos kirjutama ja koos seda siis lõpuks mängida. Lavastuses "Üks mees: Roheline" oli see
täitsid lõppudelõpuks tema plaani meestest lahti saada ning andsid talle kätte selle raja, mida ta oleks niikuinii pidanud kõndima. Näitlejate lavale ilmumine haaras koheselt vaatajate tähelepanu ning hakati kohe teemale lähenema vägagi omavahel konkureerivalt. Lavakujundus oli üldplaanis väga lihtne ja tavaline. Laval oli kaks lauda ja kaks tooli. Toolid ja lauad oli üheks tähtsamateks esemeteks terves etenduses, kuna tuleb ikkagi arvestada vajadusega, et näitleja vajab istumiskohta või kellelgi on vaja näiteks pesu laual triikida. Lava oli eraldatud külalisemaja kaheks toaks väga lihtsa lahendusega, suure läbipaistva kardinaga. Valguse eredust muudeti vastavalt vajadusele ehk olukorrale. Kõige huvitavam lahendus oli lõpus, kus punktvalgus oli koondatud Mirandolinale ning ülejäänud lavaga koos tekkis tõesti selline vau-efekt. Muusikat mängiti kitarril, mitmes kohas, kus taheti etendada ja mõjuma panna pidutsemist.
11C Retsensioon „Otsides varandust“ Ma käisin 28. november vaatamas Aarne Mägi etendust „Otsides varandust“. See toimus Kuressaare Linnateatri suures saalis. Näitemäng on mõeldud lastele, kuid isegi minu vanusele oli see lugu väga õpetlik. Etendus oli nukuetendus, kuid vahepeal näitlesid ka päris näitlejad. Näidendi põhiprobleem seisneb selles, et inimesed ei suuda väärtustada seda, mis on neile päriselt tähtis ja vajalik ning üldjuhul saadakse sellest aru alles siis, kui neil on tõeline väärtus käest läinud. Etendust iseloomustab lause- Kõik hea on kuskil olemas, leia see üles. Lavastaja on oma tööd uskumatult hästi teinud. Juba see, et tulla idee peale anda selline lugu nukuteatrina edasi, on kiiduväärt. Lavastaja hea töö väljendus ka näitleja töödes- näitlejad
Walter Sutcliffe on Briti lavastaja. Ta on töötanud USAs, Inglismaal, Saksamaal ning Austrias. Tema lavastatud Cosi fan Tutte sai 2009. aastal Eesti teatriauhinna. Liina Keevallik on eesti teatri- ja filmikunstnik. Ta on lisaks kujundustele teatris, filmis ning teles loonud ka mitmeid dokumentaal- ja lühimängufilme ning olnud lavateostes osaline ka lavastajana. „Carmen“ on prantsuse ooper, mille sündmustik toimub Hispaanias. Lavastus põhineb samanimelisel raamatul. Ooper räägib mustlastüdrukust ja tema elust. Laval hargneb mustlasneiu Carmeni ja talupoisist seersamdi José armastus lugu. Carmen lakkab armastamast José’d ja kingib oma südame härjavõtlejale Escamillole. José ei suuda leppida mõttega, et on Carmeni kaotanud ja tapab ta. Laval oli kasutatud palju efekte ja detaile ning need olid hästi läbi mõeldud. Mulle meeldis kõige rohkem kõrtsikujundus, sest seal oli kasutatud väga palju pisidetailile
jalgpallifännist Martini kimbutama kihlvedude sõltuvus, mis teda pikkamisi oma naisest Allist ning kasupojast Tomist eemale tõukab. Lavastaja Jaak Allik tegi taaskord väga hästi oma tööd.. Mulle meeldis eriti see, kui Martin õhinal jalgpallimängust rääkis ning eikusagilt võrgu välja tõmbas. Hämmastama pani mind kartulite hulk ning see, kuidas neid halastamatult aina juurde kooriti. Tekkis küsimus, mida nendega küll pärast peale hakati? Üldiselt jättiski näidendi lavastus väga tervikliku ja ühtse mulje ning umbes kolmveerand näidendit oli naeratus suul ning põnev olla. Vahtisin isegi kartulikoorte kaussilendamist suu ammuli peas, sest see oli pisidetailidega, nagu näiteks salajane taburettide äravahetamine, ülilõbusaks muudetud. Ma arvan, et Allik tahtis publiku näidendi sisu üle juurdlema panna ning seda läbi lihtsate elementide, mis kõigile peaksid tuttavad olema.
annaabi.ee 
