,,Mirandolina'' retsensioon (0)

Retsensioon
„Mirandolina“ autoriks on Itaalia draamaklassik Carlo Goldoni, kes oli nii kirjanik kui ka teatriuuendaja.. “Mirandolina" on Itaalia kaasaegse näitekirjanduse isa ja valgustusaegse euroopa teatri ühe tähenduslikuima meistri olulisemaid teoseid. VAT-teatri etenduse lavastaja oli Giorgio Bongiovanni, kunstnik Pille Jänes , valguskunstnik Sander Põllu, lavastaja assistent Auri Jürna, lavameister ja tehnik Raul Õitspuu, grimeerija Helga-Aliis Saarlen. Osades mängisid Katariina Unt, Peeter Tammearu, Margo Teder, Ago Soots , Tanel Saar, Lauli Otsar ja Liisa Saaremäel (EMTA lavakunstikooli tudengid) ning Meelis Põdersoo.
Tegu oli komöödiaga, mis rääkis võõrastemaja perenaisest Mirandolinast, kes oli universaalne naiselikkuse sümbol, keda kõik võõrastemaja meeskülalised armastasid. Mehed hellitasid teda nii kingituste kui vahetu tähelepanuga, mille Mirandolina kõik viisakusest vastu võttis. Vaid üks härra nimega Ripafratta kuulutas end naiste võltsnaeratuste vastu immuunseks, mis seadis omakorda edevale Mirandolinale väljakutse - vallutada mehe põlglik süda, kasutades selleks kõiki naiselikke võrgutusrelvi. Mees sõnas: „Naiste võim on kõige jubedam asi maailmas.“ Ripafratta võrgutamine lõpuks tal ka õnnestus (lausa sama päeva õhtul, mil härra saabus). Mirandolina valiv natuur ja salakavalus viis loo selleni , et lõpuks ei tahtnud teda enam ükski külalistemajas viibinud mees. Peateemad, mida peamiselt „Mirandolinas” käsitleti, on tänapäeval sama aktuaalsed kui komöödia kirjutamise ajal: edu ja armastus. Seetõttu tundus, et süžee oli paljudele kaasakiskuv, sest näidend pakkus publikule eelkõige rohkelt samastumisvõimalusi. Samuti oli kogu tegevus jälgitav ilma erilise vaevata. Peategelane Mirandolina oli naisena nutikas ja tulvil kirgi, keda valdas kiretu materialism - võttis vastu kõigi austajate kingid, andes meestele lootust, et ta võiks neile mõnel heal päeval kuuluda . Üldiselt perenaist austati ning ta sai oma külalistega suurepäraselt läbi. De Ripafratta oli mees, kes oli enesekindel ja esmapilgul vankumatu . Nimelt oli ta veendunud, et ta vihkab naisi. Tegelasete markii de Forlipopoli ja krahv d’Albafiorita vahel võis tunda konfliktsust, kuna mehed olid mõlemad sama eesmärgiga - saada endale Mirandolina. Markii taskut ei täitnud raske rahakott, kuid sellegipoolest keerles tema peas soov naine võrgutada. Mees oli iseloomult läbinägelik, kuid ilmestas seda peenetundelise naiivsusega. Krahv d’Albafiorita oli enda arvates hoopis teisest puust mees kui markii. Krahvil oli stiili, maitset ja raha, kuid ta ei olnud rahalisi väärtusi ületähtsustav mees. Pigem oli ta enesekindel ja väljapeetud. Samuti ei olnud härra Mirandolinale kingituste tegemisel kitsi , sest naine sai endale nii teemantidest kõrvarõngad kui ka kaelakee . Krahvi peaksin mina enesekindlaks ja väljapeetud isikuks . Võõrastemajja saabusid ka kaks noort naist: Ortensia ja Dejanira, kes tutvustavad end kui aadliprouasid. Ortensia olemus oli väga enesekindel ja glamuurne, kelle vastandiks oli Dejanira, kes oli ebakindel ning kippus neid oma olekuga reetma (et nad tegelikult on vaid näitlejad ).
Etenduse kulminatsiooniks oli stseen , mille algul seisis Mirandolina keset lava koos nelja mehega – markii de Forlipopoli, krahv d’Albafiorita, kavaler de Ripafratta ning teener Fabrizio tema ümber. Fabrizio, kes kogu näitemängu vältel oli pigem kõrvaline tegelane, arvas , et tema on just see, kelle valib Mirandolina oma kaasaks. Siinkohal tuleks märkida seda, et oli selgesti näha, kuidas Mirandolina kaitses kirglikult Fabriziot igas olukorras (järelikult oli ta oma peas otsuse langetanud ning tahtis ainult ‘’mängida’’). Õnnestunumaks stseeniks peaksin mina hetke, kui de Ripafratta ja markii omavahel vaidlesid, nii et kruus puruks lendas . Samuti oli meie näitemängu juures meeldejääv see, kuidas Tammaru tõmbas puruks markii jaki, lisades, et see oli niikuinii nende viimane etendus. Lavakujundus oli iseenesest primitiivne - lava oli jaotatud kaheks valge lina abil. Samuti avaldas mulle muljet valguskunstnik Sander Põllu teostus , nt. see, kuidas Mirandolina seisis publiku ees ja mõlemale auditooriumi vasak- ja parempoolsele seinale kerkis Mirandolina siluett. Ajastutruudust lisasid kindlasti omalt poolt ka etendusel esinenud kellalöögid ja muu instrumentaalne muusika , samuti ka näitlejate kostüümid või vanamoelised rekvisiidid: vana triikraud jm. Pean tunnistama, et süzee jättis mind külmaks, sest ma ei ole suur klišeelike teemade austaja. Arvan, et etendus oleks pidanud olema vähemalt tund aega lühem, sest teemakäsitlus muutus pikapeale venivaks. Ent näitlejate töö oli minu arvates suurepärane , eriti Tammaru elegantne samm ja Katariina Unti naiselik kavalus . Lõpetuseks hindaksin ,,Mirandolina’’ pigem keskpäraseks lavastuseks.