Hea, Paha ja Inetu (1)

„Hea, Paha ja Inetu“
20. detsembril oli mul hea võimalus minna Rahvusraamatukogu teatrisaali vaatama VAT Teatri etendust „Hea, Paha ja Inetu”. Teatritüki aluseks on Sergio Leone 1966. aasta film „The Good , The Bad and The Ugly ”. Etenduse lavastaja ja dramatiseerija on Aare Toikka , kunstnik Kaspar Jancis ning muusikaline kujundaja Mart Soo. Osades on Melis Põdersoo, Tanel Saar, Margo Teder ja Ago Soots . Makaronivesterni lavajastaja Aare Toikka on sündinud 1965. aastal Viljandis . 1987. aastal lõpetas ta Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna režiikateedri lavastajana. Samuti on ta õppinud mõnda aega ka Eesti Muusikaakadeemia lavakunstikateedris. Ta on VAT Teatri asutajaliige, näitleja ja lavastaja ning alates 1993. aastast VAT Teatri juhatuse liige ja kunstiline juht. Veel on ta kirjutanud luuletusi ja laulusõnu, publitsistikat, näidendeid, dramatiseeringuid ning kokku teinud üle 50 lavastuse nii teatis , televisoonis kui ka raadios. Toikka nimetab oma lavastust minimalistlikuks satiiriks. Teos ongi minimalistlik, kuid see-eest väga omapäraselt ja huvitavalt lahendatud . Väike saal ja lava, umbkaudu neljakümneliikmeline publik ja kõigest neli näitlejat, kes ühel hetkel võivad sulle näost näkku silma vaadata, annavad vahetu ja meeldejääva elamuse. Kuna osi on oluliselt rohkem kui näitlejaid, siis juba Ago Sootsil on neid ainuüski seitseteist. Põhikarakterid on aga kindlalt paigas ning ülejäänud tegelaste vaheldumine on tehtud nauditavaks ja humoorikaks. Arvestades teatri väheseid võimalusi oli kogu lavakujundus eriti leidlik ning kõik anti vaatajale selgelt ja fantaasiarikkalt edasi. Hea näitena võib tuua hobustena kasutatud tõukerattaid, päikesena kasutatud prožektorit, mantlihõlmasid relvapoe asemel või kaabusid, mis olid meeste asemel. Ei puudunud ka tüüpilised vesternile omased kõrtsiuksed, kust tegelased siis läbi käivad või lendavad. Lavastus on küll satiir , kuid mitte filmi ega selle tegelaste pilkamine, vaid pigem inimese ja moraalinormide pilkamine. Tegevus toimub Ameerika kodusõja aegseis Metsikus Läänes, kus kolm meest on konföderatsioonide kaduma läinud varanduse otsingul. 200 000 dollari leidmiseks peavad kurikaelad ühinema. Kuid nagu ikka taolistele meestele koostöö ei sobi ja lõpuks tuleb neil ikka omavahel arveid klaarida. Need kolm meest on Hea, keda mängib Tanel Saar, Paha, keda kehastab Margo Teder ning Inetu, kelle rolli täidab Meelis Põdersoo. Hea, teiste nimedega Blond , Blondie või Nimetu , on salapärane ja üksik püstolikangelane, kes räägib vähe, aga tegutseb palju. Ta ei tulista kunagi naist ega relvata vastast. Kui tulistab, siis välkiirelt ja eksimatult. Oma teel kohtab ta kaht tundmatut, kes on samuti meeletud ja külmaverelised nagu ta ise. Üks neist on Inglisilm ehk Paha. Inglisilm on halastamatu ja südametu palgamõrvar, kes viib alati oma töö lõpuni. Ta tulistab kõiki, kes tema teele ette jäävad ning ta ei ärata erilist usaldust. Kolmas on Inetu, Tuco Benedicto Pacífico Juan María Ramírez, lihtsamana öeldes Tuco. Ta on pisut koomiline ja rumal, kuid äärmiselt ohtlik kurikael, kes on tagaotsitav mitmes osariigis. Talle meeldib grimasse teha, irvitada ja kaaslaste peale karjuda. Ta räägib palju ja kelgib oma tegudega ning ohtlikus olukorras kaotab ta kergesti enesevalitsemise. Tuco on ainuke kolmest tegelasest, kelle kohta me rohkem teada saame. Me näeme tema venda, kuuleme tema minevikust ja miks ta selliseks bandiidiks sai. Lihtsuses peitub ilu. „Hea, Paha ja Inetu“ on hea näide sellest, kuidas väheste vahenditega on väga edukalt võimalik luua üks filmil põhinev teatritükk. Võib olla, et mida väiksem lava, vähem raha ja vähem näitlejaid, seda loomingulisem on tegijate mõte ning seda huvitavam on lavastus. Kõik laval toimuv on selgesti arusaadav ja hästi läbimõeldud. See näitab, et hea teatri tegemiseks pole vaja kasutada keerulisi võtteid või ohtralt lisaefekte. Olles näinud filmi kui ka teatrilavastust, ei saa ma sugugi öelda, et üks neist peaks kummalegi allajääma. Filmis ehk on muusikaline pool parem, kuid teatris saab rohkem naerda. Mõlemad on suurepäraselt tehtud ning vaataksin neid heameelega kasvõi uuesti.