RETSENSIOON - Kartulimoos ehk Chelsea Win (1)

Retsensioon
Tim Janson „Kartulimoos ehk Chelsea Win“
9. märtsil käisin Kuressaare linnateatris vaatamas etendust „Kartulimoos ehk Chelsea Win“, mille autor on inglisepärase nimega, aga eesti päritolu Tim Janson.
„Kartulimoos ehk Chelsea Win“ räägib ühest tänapäeva Eestimaa perest, kes elab keskmises korras talus ning kellel pole just kõige rohkem kiiduväärt rahaline seis. Majarahva peamine sissetulek tuleb tohutust kartulisaagist, mida teistelegi jagada sai. Tagatipuks hakkab jalgpallifännist Martini kimbutama kihlvedude sõltuvus, mis teda pikkamisi oma naisest Allist ning kasupojast Tomist eemale tõukab.
Lavastaja Jaak Allik tegi taaskord väga hästi oma tööd.. Mulle meeldis eriti see, kui Martin õhinal jalgpallimängust rääkis ning eikusagilt võrgu välja tõmbas. Hämmastama pani mind kartulite hulk ning see, kuidas neid halastamatult aina juurde kooriti. Tekkis küsimus, mida nendega küll pärast peale hakati? Üldiselt jättiski näidendi lavastus väga tervikliku ja ühtse mulje ning umbes kolmveerand näidendit oli naeratus suul ning põnev olla. Vahtisin isegi kartulikoorte kaussilendamist suu ammuli peas, sest see oli pisidetailidega, nagu näiteks salajane taburettide äravahetamine, ülilõbusaks muudetud. Ma arvan, et Allik tahtis publiku näidendi sisu üle juurdlema panna ning seda läbi lihtsate elementide, mis kõigile peaksid tuttavad olema.
Näidendi kunstilise kujundamisega tegeles Jaak Vaus, kes kasutas lihtsaid ja samas leidlikke nippe. Laval olid igasugused talurahvale sobilikud asjad: vanad taburetid, päevinäinud külmkapp, suur ahi, veeämber kopsikuga… Tekkis tunne, nagu tegevuse toimumine selles külakeses oleks tõeline olnud ja publik ei istunud mitte Kuressaare linnateatris, vaid viibis kohapeal ja nägigi seda sama talumaja. Terve lava tekitas hirmus koduse tunde, kui mitte nostalgiahoo. Silme ette kerkis lapsepõlv ja vanaema rohtukasvanud maamaja, mille vildakast aknast alati naabrite tegevus ära paistis. Seetõttu meeldis mulle väga lava ülaosas olnud aken. Pidevalt tekkis tunne, nagu seal taga jälgiks keegi naabrite tegemisi.
Üldiselt mulle meeldis väga näitlejate valik. Näidendi peategelane Martin, keda mängis Sulev Teppart, jättis mulle tegelasena väga ebameeldiva mulje. Teppart suutis oma karakteri nii hästi välja mängida, et kohati tekkiski tunne, nagu näeksin pealt tõelise mängusõltuvuses mehe ja tema naise vaidlust. Sellist elu ise küll kunagi elada ei tahaks. Samuti oli ülinaljakas teda laulmas kuulda, kuna üldjoontes tabas ta küll viisi ära, aga suutis ka täiega mööda panna, nagu tõeline joovastuses fänn kunagi. Veel meeldis mulle väga see, et tema puhul ei olnud aru saada, kas läks keel sõlme või pidigi ta vahel kokutama , sest üldmulje jäi loomulik. Huvitav, milline Teppart tegelikus elus on? Iga kord, kui ma teda lavalaudadel näen, küsin enda käest sama küsimust ning iga kord on ta ju ometi erinevas rollis. Järelikult näitleja tunneb oma tööd ning on igati austust ning tunnustust väärt.
Tepparti kõrvale sobis nagu valatult Allit mängiv Piret Rauk . Minu jaoks oskas tema neist kolmest kõige paremini emotsioone edasi anda, eriti, kuna Allil tundusid need iga hetkega muutuvat. Kord itsitas ta heatahtlikult oma mehe lolluste üle, seejärel oli pisarateni haavunud ning siis juba lahkus solvunult ning vihahoos majast. Alli tegelaskuju ei kehtestanud ennast piisavalt ning Rauk kandis hoolt selle eest, et see tõepoolest nii oleks. Kord mehega pahuksis olles ei jäänud tal tähelepanu saamiseks muud üle kui üks taldrik põrandale kildudeks loopida. See tuli niivõrd ootamatult, et vähemalt mind ümbritsenud pealtvaatajad korraga võpatasid või ahhetasid. Tundus, nagu see polekski Raugale ette kirjutatud olnud, vaid teda tabas seoses rolli sisseelamisega niivõrd võimas hetkeemotsioon, et selle ajendil toidunõu põrandale lajatas. Paneb ikka tõeliselt imestama, kui loomulikud suudavad näitlejad kellegi teise rollis olla.
Kui lavale ilmus Martini ja Alli poeg Tanel , tabas mind äratundmisrõõm. Nimelt oli poisi rollis Tanel Ting, Saaremaa Ühisgümnaasiumi õpilane. Oma esimese ülesastumise kohta kutselises teatris tegi Tanel lausa hämmastavat tööd. Eriti jäi meelde koht, kus ta mantlit nagisse viskas ning seda mitu korda uuesti tegi. Oli näha, et tegu on noore inimesega, sest ta oskas teismelisse ellu viimase peal sulanduda. Sellepärast kandis ta selle rolli väga hästi välja.
Muusika ja valgustus olid omavahel päris tihedalt põimunud. Esimestel sekunditel valitses teatris pimedus ning seejärel süttisid muusika saatel tuled. Valguskiired hajusid vaikselt neil hetkedel, kui Martin palvetas, et temalt panuse saanud jalgpallurid võidaksid. Nendel hetkedel jäi valgus paistma vaid Martinile ning oli justkui taeva poole suunatud. Muusikat polnud väga palju, aga meelde jäi kindlasti Chelsea meeskonna auks tehtud laul, mida ka Martin kohati kaasa kippus jorisema. Mu lemmik koht etendusest oli see, kui Martin pärast kihlvedu oma naisele mängust rääkis ning kuulda oli hõikeid, rahva kisa ja plaksutamist. Valguski oli vaid lava ees olevale võrgule suunatud. Ning nagu kirss tordi otsas oli see, kuidas Teppart lindistusega nii-öelda „koostööd“ tegi ning enne väravasse löömist aegluubis palli ette hüppas. Sellele järgnes kohe tohutu rahvamassi kisa ja hõiked.
Selliseid lihtsaid ning õpetlikke, samas ka lõbusaid etendusi võiks rohkem olla. Näitemäng oli küll hoopis erinev sellest, mida alguses saali istudes ootasin, kui seda vaid heas mõttes. Taas üks Jaak Alliku meistriteos nagu ka „Tapatöö jumal“ oli. Ma usun, et sellel teatritükil on veel tulevikku ning seda igas vanuses inimeste seas.