Arvustus etendusest - Dekameron (0)

Etendusest “Dekameron”    Külastasin 11.10.2019 VAT Teatrit ning etendus, mida huviga jälgisin, kandis nimetust                       “Dekameron”. Vaatemängu autor on Giovanni Boccaccio, dramatiseerija ja lavastaja on Aare                       Toikka ning kunstnikuna andis panuse Illimar Vihmar. Samuti ei puudunud menutükist                       muusikaline ega koreograafiline osa ning heliloojana tegutses Veiko Tubin ja koreograafina                       Tanel Saar. Osatäitjaid selles etenduses oli kahe grupi peale kokku 12, kummaski 6, üks trupp                               oli nimega Basiilik ja teine Apelsin. Mina kogesin Basiiliku näitetrupi esinemist ning                         osatäitjateks olid Karolin Jürise, Maarja Tammemägi, Henessi Schmidt, Silva Pijon, Stefan                       Hein ja Mathias-Einari Leedo. 
 
Lavastus juhib mõtlema elule enda ümber, mis on alati pisut ootamatum, ohtlikum ja                           arusaamatum, kui me tunnistada soovime. Kunagi ei tea, mis, kes või hoopiski milline äkiline                             tõde satuvad meie eluteele ning kui ohtlikuks nad selle meile kujundavad. Etenduses                         “Dekameron” on kokku 6 lugu ning kõigis neis on midagi ootamatut ja samuti ka ohtlikku.                               Minu arvates ootamatuse ja ohtlikkuse poolest kõige meeldejäävam lugu oli viies lugu, kus                           figureerisid etteaimatamatu tõde ja surm armastuse pärast. Ghismonda, Salerno vürst                     Tancredi tütar, armub ära Guiscardosse ja vastupidi, oma isa teenrisse, mille tagajärjeks on                           see, et Ghismonda kaotab oma armastatu ja lõpuks teeb noor naine ka ise enesetapu, et mitte                                 kannatada piinu, mida tema isa põhjustas Guiscardo mõrvamisel talle. Ootamatuseks oli                       selles loos see, et päevavalgele ilmus tõde, mille olemine põhjustas palju pahandust ning                           ohtlikkus paljastus mõrvas, mis tegi kogu situatsiooni hullemaks mõnede tegelaste jaoks.                       Lavastus pani mind mõtlema sellele, et iga hetk võib midagi ootamatut juhtuda ja kunagi ei                               tea, millal leiab aset mõni õnnetus, mis võib muuta kogu järgnevat elu. 
 
Laval toimuv ajas naerma, pani kaasa tundma, võib-olla ka mõtlema, miks vahel ei suuda                             elus juhtuvat hinge võtta. Vahest juhtuvad sündmused, mis pole mõeldud tõsiselt võtmiseks,                         vaid on hoopiski muul eesmärgil toimunud. Lavastuse kolmandas loos tuli vaimulik Gianni                         külla väikekaupmehele Pietrole, kes tutvustas ärimehele oma mära, keda saab naiseks muuta                         ja vastupidi. Selle peale soovis Pietro naine Gemmata teha oma mehe elu lihtsamaks ja olla                               samuti vahepeal väljaspool kodu abivalmis mära ja kodus majapidamisega tegelev naine, sest                         nende endi eesel olevat kasutu. Abivalmina soovis vaimulikuhärra aidata ja muuta Gemmata                         märaks, kuid selleks oli tal “saba taha panemise” plaan, mis nägi välja koomiliselt erootiline.                             Elus juhtuvad vahetevahel sündmused, mida on raske uskuda, kuna need tunduvad nii                         naljakad, et tõsiselt võtta või siis mõne inimese rumalused, millest ei osata aru saada ja                               võetakse huumorina. 
 
21.sajandi inimesel ja elul on mitmeid sarnasusi 14.sajandiga. Suurimaks sarnasuseks, mida                       ma märkasin on usu tähtsus. Renessansiaegses Boccaccio teoses “Dekameron” kandis olulist                       rolli Jumal Amorisse usk, sest tegelased mainisid mitmeid kordi tema olemasolu ja austust                           tema vastu. Samuti on väga tüüpiline tänapäeval paljude jaoks õigluse otsimine nagu oli ka                            


14.sajandil. Nimelt viiendas loos tuli ilmsiks karm saatus, sest vürsti tütar otsis õiglust oma                             armsama surma pärast ning leidis, et on parim, kui ta heidab mehega ühte, mistõttu tegi neiu                                 endale mürgiga lõpu. Tänapäeval leidub inimesi, kes petavad või on petnud oma kaaslast                           ning armastatut, samamoodi tegid inimesed 14.sajandil. Neljandas loos ei pööranud elatanud                       jahimees Nicostrato oma naisele Lidiale erilist tähelepanu, kuna tal oli kalliks saanud                         jahikull. Lidia oli küll solvunud, kuid leidis lahenduse ja lasi Pirrol, nende teenril, ennast                             lõbustada. “Dekameronis” suheldi küllaltki palju naabritega, mis on 21.sajandi eluolu ja                       inimeste juures sarnane. Terve etenduse põhjal oli mitme loo vältel naabri rollis Rita                           Carapresa, kes vahepeal nii tüütas kui ka aitas oma kõrval elavat rahvast, mis meenutab                             tänapäeva naabritega suhtlemist. 
 
“Dekameron” oli minu arvates väga ootamatult koomiline etendus, sest enamus sündmused,                       mis aset leidsid, üllatasid mind korralikult, eriti “saba taha panemine” ja rahva kaasamine                           näitemängu. Kõige köitvam oli lavastuse juures algusstseen, kus rollis olid loomad. See hetk                           tekitas mulle esialgu mõned arusaamatud küsimused, millele leidsin terve vaatemängu ajal                       vastused. Mulle väga meeldis see etendus, sest see oli erakordne ja ma pole kunagi varem                               taolist näitemängu näinud.