Moliere "Misantroop" (10)

Teatriretsensioon
Moliére ,, Misantroop ’’
17. detsembril külastasin Von Grahli teatrit, kus Vat teater esitas Moliére’i traagilist komöödiat ,, Misantroop’’, mille lavastajaks oli šveitslane Marcus Zohner. Teos räägib inimsuhetest: armastusest, põlgusest, armukadedusest. Tegevus toimub Pariisis, Celiméne’i majas .
Moliére, õige nimega Jean- Baptiste Poquelin sünidis 1622 aastal Pariisis, suri seal samas 51 aastat hiljem. Tema etendusi on mägitud peaaegu kõigis euroopa teatrites ja tema mõju ulatab kaugele, kuni Aafrika ja Aasiani välja.
Lavastaja Markus Zohner on pärit Saksamaalt, viimased 20 aastat aga on ta elanud Šveitsis, kus tegutseb ka tema teatritrupp. Ta on oma teatrikompanii looja ja kunstiline juht, oma trupiga annab ta etendusi kogu maailmas. Zohneri klassikaliste teoste ebaharilikud lavatõlgendused on toonud talle mitmeid auhindu. ’’Misantroobi’’ lavalahendus oli oma lihtsuses esmapilgul küll koomiline , ent tegelikult väga efektne.
Teost etendasid kuus näitlejat kokku üheteistkümnes osas. Peaosades olid Tanel Saar Alcestena ja Elina Pähklimägi Céliménena. Enim osi oli täita Katariina Laugil, kes mängis kokku viite tegelast. Philintet, Alceste sõpra mängis Meelis põdersoo, Ago Soots täitis Oronte ja Acaste osa, Margo teder mängis Clitandret. Céliméne oli paljude austatu, Alceste ja Oronte armastatu . Ise ta eriti ei teadnudki, kas ja keda tema armastab . Etendus keerleski selle ümber, kes kellega kokku jääb ja kellele kuidas kätte maksab. Osatäitjad olid väga head, mida muud ka professionaalsetelt näitlejatelt oodata. Näoilmed ja kehakeel olid sellise minimalistliku kujunduse juures väga olulised, ette ritta, kus istusin mina, jõudsid need ilusti, kuidas oli taga pool, ma ei tea, kuid kardan, et osa võis jääda selgusetuks. Väga hea oli ka Katariina Laugi kleidi lahendus, mis võimaldas tal neid viite erinevat osa täita nii, et tegelastel siiski erinev välimus oleks, ka tema näoilmed omapärastasid tegelasi. Ago Sootsi mängitud tegelaste vahel oli raskem vahet teha, Oronte põlved olid kõverdatud iseloom kummaline, Acaste oli sirge ja üpris tavalise olekuga. Esmapilgul ma neil kahel vahet ei teinud. Siiski kokkuvõttes olid näitlejad oma osadega väga hästi hakkama saanud ja sobitunud.
’’Misantroobi’’ lavakujunduseks oli must kaldpõrand ja selle taga must sein, rekvisiidiks kriit, millega näitlejad ülejäänu seinale ja põrandale joonistasid. Kui miski joonistatust ,,üles võeti’’, tõmmati sinna kriidiga rist peale, uuesti maha pannes joonistati see jälle. See oli väga huvitav ja lihtne, kuid jällegi on mul tunne, et eespoolsed asjad võisid tagaridades olnud vaatajaile hoomamatuks jääda. Muusikalist osa näidendil ei olnud ja heliefektidki tekitati laval ise.
Tegu oli väga hea ja huvitava ning kindlasti meeldejääva etendusega. Tükk polnud liiga pikk, kuid siiski venis pisut, kuna saalis oli jahe. Samas lõbusad kohad viisid aega kiiresti edasi ja nalja lisas ka üks mees, kes naeris enneolematult koomiliselt.