VAT Teater „Kirjaklambritest vöö“ (0)

Grete Vendel
8.a klass
12.04.2014
VAT Tearti „Kirjaklambritest vöö “
Retsensioon
Käisin vaatamas 8. aprillil Kuressaare Linnateatris lavastust „Kirjaklambritest vöö“. Lavastuse autoriks on Rein Agur.
Loo peategelane Kati (Katariina Ratasepp) on pealtnäha tavaline mässumeelne teismeline, kes kolis Inglismaalt Eestisse.Ta joob, suitsetab , talle meeldib pidutseda ja mõnuaineid pruukida.Tema klassivennal, austajal ja heal sõbral Juhanil ( Meelis Põdersoo) on Kati elus suur roll.Poisist saab Kati poisssõber ja kuna Kati vanematel pole tütre jaoks aega, on Juhan temaga palju koos.Isa ( Margo Teder) on inglane ning räägib inglise aksendiga, mis mulle isiklikult väga meeldis.Isal polnud aega oma tütre pahandustega tegelda ja tütar naeris isa riidlemiste peale.Ema (Ago Soots ) tegelaskuju oli väga lahe ja kaasaegne: tahtis tütart harida seksi valdkonnas, kuulas tema muresi ja oli sõbranna eest.
Kui Kati peol oli, pakkusid tema sõbrad, kes tundusid ebausaldusväärsed, Katile korgijooki, mis tekitas tüdrukus segadust , kuna ei teadnud , mida talle sisse joodeti.Narkootikumi mõju all, tiirutas tema ümber Mihkel (Ago Soots), kellele on Kati juba ammu meeldinud ja meelitas Kati vahekorda .Kati vägistati.Tundsin viha, sest selliseid psühhopaatidest inimesi leidub palju.Samas tundsin kurbust ja mul oli kahju Katist, kes ohvriks oli langenud.Paar kuud hiljem, otsis Mihkel Kati üles ja teatas talle kahetsuse ja südamevaluga,et ta on HIV positiivne.Kati langes masendusse ja ei uskunud oma kõrvu.Minu kurbus süvenes, ohkasin ja sõimasin mõtetes Mihklit, kes oli väärkohelnud neiut.Noored tegid testi, et olla 100% kindel haiguses- nad mõlemad olid HIV+.Kati rääkis Juhanile tõtt, mille peale poiss minu arusaama järgi Kati maha jättis.Mihkel lubas Katit toetada vanematele rääkimises, aga tüdruk oli sellele vastu.Kati langeb masendusse, ei oska edasi elada ja valusat tõtt haiguse kohta alla neelata ning sooritab enesetapu maja katuselt alla hüpates.
Käsitleksin lühidalt lavastuse pealkirja.Mulle meeldib väga,kuidas autor oma tsitaadis võtab pealkirja kokku ning nõustun 100%: „ Tegin ükskord kirjaklambritest keti ning näppisin seda, kuni kett katki läks. Siis seostasin selle peategelase Kati isiksusega, mis on samamoodi tükikestest kokku vormitud. Tundub tugev, aga samas võib nii kergesti laguneda."
Lavakujundus oli hästi läbimõeldud,kuna lava oli pisike,olid kõik hädavajalikud dekoratsioonid ja rekvisiidid laval.Ukse paugutamis-,kohvi keetmis- ja komistamishelid tulid helimeistri käe alt.
Taustamuusikat tegi koha peal Rivo Laasi kitarri ja salvestusega.
Kostüümid olid igapäevased,ema riietus oli julge: punane parukas ja kõrged saapad .
Valgustus oli toatingimustes ere,kui tegevus toimus õues või klubis ,oli ainult sinine või roheline valgus.
Etendus oli väga hea ja haarav ,elasin toimuvale sisse.Võiks isegi õelda,et üks parimaid etendusi,mida olen vaatamas käinud,võib-olla sellepärast,et kajastati minu põlvkonnale omaseid probleeme ja olukordi . Aitäh lavastajale ja näitlejatele hea elamuse eest!