Misantroop - teatriretsensioon (0)

Teatriretsensioon
Moliére ,, Misantroop ’’
Käisin 12. november 2010 Kuressaare Linnateatris vaatamas Moliere etendust „Misantroop“.
Tegevus toimus Pariisis, Celimene 'i majas . Näidend jutustas keerulisest armastusest, kus kõige keskmes oli ilus naine Céliméne, keda proovisid võrku püüda Alceste ja Oronte.Ta meeldis ka kahele markiile Acastele ja Clitandrele. Naine ise ei suutnud selgusele jõuda, keda ta armastab.
Etenduse on lavastanud šveitslane Marcus Zohner. Ta on teinud väga hea töö. Tegelaste näoilmed ja olemus oli suurepäraselt paika pandud. Lavakujunduse lahendus oli samuti väga leidlik .
Laval ei olnud mitte ühtegi eset. Selle asemel oli kogu mööbel kriidiga tahvelpinnale joonistatud. See mõjus väga uudselt. Selle kaudu saavad ka pealtvaatajad rohkem fantaasiat kasutada. Näiteks saab endale ise ette kujutada, milline on diivani kuju või mis värvi on tegelaste mantlid. Kui midagi liigutada taheti siis võeti see ese kujutletavalt oma kohalt ja pandi mujale, vana koha peale tõmmati rist . Samuti pidi kõigi tegelaste riietel olema väike taskuke kriidi tarbeks. Tegelaste riietus sobis üldise rahulikes toonides miljööga. Positiivne oli ka see, et kõigil tegelastel olid nimed peal, see tegi jälgimise lihtsamaks. Etendusel puudus muusikaline kujundus, kõik helid tekitasid näitlejad ise.
Näitlejate töö oli suurepärane. Eriti tubli oli Katariina Lauk . Ta mängis viie tegelase osa ja kõik need olid täiesti omanäolised. Samuti oli tema kleidilahendus väga leidlik. Seda sai sättida mitut erinevat moodi, et iga tegelane ikka teistest erineks. See tegi jälgimise lihtsamaks. Peaosades olid Alceste ja Céliméne, keda kehastasid Tanel Saar ja Elina Pärnamägi. Nende esituses oli efektne vahepeal teksti kõrvale käiv aktopaatika. Alceste oli inimeste peale vihane , kuna ta nägi kuidas kõik tahtsid näida parematena, kui nad tegelikult on. Kahtlemata kõige naljakamad tegelased olid Oronte ja Acaste. Neid kehastas pikk ja peenike Ago Soots . Talle jalja tõmmatud retuusid muutsid ta veel kõhnemaks. Tema esituses oli hästi tehtud mustkunstitrikk, kui Alcaste tunnuseks pidi olems roheline lint . Acaste tõmbas selle välja enda surikas käest. Kusjuures lint ei olnud roheline, vaid valge riideriba peale oli kirjutatud „Roheline lint“. Hästi oli mängitud ka kirja ette lugemine, mida päriselt luges Acaste aga vaatajatele jäi mulje, et seda tegi markii Clitandre, kes oma näoilmetega tegi selle ettelugemise väga huvitavaks. Clitandret kehastas Margo Teder . Alceste sõbra Philinte, keda mängis Meelis Põdersoo, tunnuseks olid pähklid, mida ta pidevalt näris. Ta sai lõpuks kokku Celimene nõo Eliantega, kes oli Katariina Laugi üks tegelaskujudest. Lauk kehastas ka Celimene sõbratari, ta polnud tegelikult kõige sõbralikum. Na ütlesid Celimenega üksteisele ka enda arvamusi välja, kuid ütleja rolli asetati linnarahvas , et ei kaoks nedevahelised sõprussuhted.
Üldiselt jäi etendusest positiivne mulje, just sellise lihtsa lavakujunduse ja näitlejate suurepärase töö pärast. Kõige muljetavaldavam oli kindlasti Katariina Lauk oma väga erinevate tegelaskujudega. Etendus tekitas tahtmise varsti jälle teatrit külastada.