Kontserdiarvustus operetist „Silva“ (0)

Kontserdiarvustus operetist „ Silva “

2. oktoobril käisin ma Rahvusooper Estonias vaatamas Mart Sanderi lavastatud Imre Kálmáni operetti „ Silva “. Silva räägib varieteetähe Silva elust ja sellest, kuidas inimesed üritavad vaatamata sotsiaalsele klassile ikka oma armastatuga koos olla. Etenduses mängisid peaosi Janne Ševtšenko (Silva Varescu), Tõnu Kilgas ( Vürst ), Pirjo Levandi (Anhilte), Rene Soom ( Edwin Ronald ), Maris Liloson ( Stasi ), Urmas Põldma (Boni) ja Jassi Zahharov ( Feri ). Lisaks lõid etenduses kaasa Rahvusooper Estonia koor, orkester ja Eesti Rahvusballett. Etenduse Dirigent oli Jüri Alperten. Operetis „Silva“ esitati Imre Kálmáni teoseid, mille hulgas olid näiteks sellised meloodiad nagu „Teeme pesa endale“ ja „Jah, ilma naisteta on kurb maailm“. Etenduse üldmeeleolu oli väga suursugune ja kaunis. Kogu õlesehitus sobis suurepäraselt ja oli väga professionaalne.
Esimeses vaatuses toimus tegevus varietees Orpheum. Orpheum oli suursugune punaste seinade ja kuldsete kaunistustega teatri saal , kus mõlemal pool seinadel asusid kaks rõdu, mille all omakorda asetsesid terrassi laadsed kuldsed alad, kus olid lauad. Lava ise asus keskel ja oli kuldsetes toonides põrandaga ning kuldsete ornamentidega. Laval ja rõdudel olid punased satiinist kardinad.
Teises vaatuses toimus kogu tegevus vürstilossis, mis oli veidi idamaiste mõjutustega. Palju oli kasutatud kuldseid, punaseid ja pruune toone. Laval oli kujutatud osa lossist, kus oli üks suur peasissepääs keskel ja kaks väiksemat külgedel . Peaukse kohal oli hiiglaslik raamaturiiul. Mõlemal pool peaust asetses hirvepeatopis. Lava paremas küljes asus diivan. Kogu loss oli väga suursugune ja väga kalli välimusega .
Kolmandas vaatuses leidis tegevus aset hotellis Metropol , mis oli beežide seinte ja kuldsete ornamentidega kaunistatud kaunis hotell . Hotelli peasissekäik oli klaasuks, mis käis ringiratast. Sissekäigust paremal asus vastuvõtulaud, mis asus natukene kõrgemal, kui kogu ülejäänud lava. Sissekäigust vasakul asetses lift , mis oli samuti lavast veidike kõrgemal. Lifti ja vastuvõtulaua ees oli kuldselt ääristatud kõrgendused. Lava keskel oli beežikas diivan ja kaks tooli ning laud.
Esinejate kostüümid olid ajastule väga vastavad ja väga kaunid . Meestel olid seljas frakid ning naistel erinevad enamasti maani taljes kleidid või säravad varieteele iseloomulikud kokteilikleidid. I vaatuse lõpus oli Silval seljas näiteks Peenemustriline pitsist kleit ning kleidiga sobivad kingad. Kogu stilistika vastas 1920ndate stiilile ja oli väga maitsekas.
Muusika oli väga mitmekesise tempo ja rütmiga ning väga harmooniline. Läbi etenduse oli muusika stiililt sama ning seal oli nii valsi kui ka foksirütme. Laule oli väga hea kuulata, sest lauljate diktsioon oli suurepärane . Mulle meelis ka lauljate hääleline kooskõla ja lauljate tämber .
Heliloojast sain teada, et „Silva“ on tema kuulsaim ja hinnatuim teos. Tema muusika meeldib mulle väga, sest see oli nii mitmekesine ja väga kauniste sõnadega. Minu arvates oli muusika väga kenasti esitatud. Esinejate pillimängu- ja lauluoskus oli heal tasemel, sest seda oli hea kuulata. Muusika tekitas minus palju häid tundeid ja lustakust. Mull väga meeldis. Lood tegi meeldejäävaks rütm ja lauljate hääl, samuti teose sõnad ja sõnum. Lood sobisid konteksti suurepäraselt.
„Silva“ on üks mu lemmikumatest operettidest peale „ Savoy balli“. Tänu „Silvale“ sain kinnitust, et Mart Sander on väga hea lavastaja ning kunstnik. Lisaks sain teada, et Urmas Põldmale sobib väga nn „naistemehe“ roll (tal oli taoline osa ka „Savoy ballis“) ja ta oskab väga hästi näidelda.
Ma jäin külastusega väga rahule, sest orkester ja näitlejad olid tõeliselt heal tasemel ja muusika oli vapustav .